Nagu kõik, olin minagi kuulnud, et Suusaliidul on leppetrahvid ala vahetamise puhuks. Oma silmaga nägin seda dokumenti pärast artikli ilmumist (ja praeguseks on see veebist ära korjatud). Minu käest pole keegi kunagi raha küsinud, sest 1)minu ajal seda punkti polnud ja 2)isa ei lubanud mul ühelegi lepingule alla kirjutada. Sirtsu ja Taku käest küsiti, aga et neil ka veel seda punkti polnud, siis ei midagi. Hiljem pole kedagi olnud. Ma mõistan suusaliitu, koos inimesega läheb ära ka nende raha, aga noored võiks ju rahule jätta. Las laps teeb, mis laps tahab ja niikuinii on arvestatud, et suurem osa noortekoondisest ei jõua kunagi täiskasvanute koondisesse. Siis pole ju vahet, kas ta hakkab niisama "tsillima ja hängima" või läheb laskesuusatamisse. Kui on piisavalt andekas, käib murdmaad aitamas (vt Bjoerndahlen, Berger, Tobreluts), kui pole, siis pole midagi kaotatud. Igal juhul oleks mõistlik sama süsteem nagu näiteks suusalepingutega. Tavaliselt on aastane leping. Kui ma tahan lepingut ennetähtaegselt katkestada, st teise suusaga sõita, siis on trahvid. Kuu enne lepingu lõppu algab läbirääkimis-testimisperiood, tee mis tahad, sõlmi uus leping või otsi uus partner. Loogiline, eks? Ja ma ei saa sellest ka aru, et kas Suusaliit maksaks selle raha siis riigile ja tolleaegsetele sponsoritele tagasi, sest teoreetiliselt ei ole see ju Suusaliidu raha. Kusjuures sponsor on saanud ju selle, mis tahtis - reklaami koondise liikmel. Muidugi, kui sportlasel on sponsoriga mitmeaastane nimeline leping läbi suusaliidu, siis on asi keerulisem, aga noortekoondise lepingud ei ole raudselt nimelised.
Ilmselt tuli jälle segane jutt. Ma olen Suusaliiduga tegelikult täitsa sõber, meie lahkuminek oli sõbralik ja nad on suutnud üles ehitada eeskujulikult toimiva süsteemi. Suur kummardus ja ma loodan, et ELSF jõuab varsti kasvõi poolele maale.
Miks siis minust sai laskesuusataja? Kõik kujunes välja ajavahemikus 2001. aasta augustist kuni 2002. aasta kevadeni.
1. Tõnu Pääsuke oli minu murdmaatreener, kes 2001. suvel otsustas, et võiks jälle hakata laskesuusatreeneriks
2. Ma oli uisus tugev, klassikas nõrk (EMV 5km uisku võitsin teist kohta ~1minut, järgmisel päeval 5km klassikat olin viies või kuues).
3. Noorte ainus välisvõistlus oli Põhjamaade MV, kus ma olin 2001 kolmas ja 2002 oleks olnud klassika, st vähe võimalust tulemust parandada
4. Laskesuusatamises pakuti aga Noorte MMi, Euroopa MV ja MK etappi
5. Kaotada polnud midagi
6. Ütlesin Suusaliidule, et ma nüüd proovin laskesuusatamist ja taandasin ennast noortekoondisest
7. 2002. aasta oli mu parim murdmaahooaeg - võitsin oma elu esimesed klassikavõistlused ja ETV karikasarja, aga laskesuusatamine meeldis rohkem
8. Tagnele ja Sirlile räägiti ka auk pähe ja meil oli konkurentsivõimeline teatenaiskond
See artikkel on mõeldud blogilugejatele, ainult eraisikud võivad tsiteerida
| < Eelmine | Järgmine > |
|---|
Minuarust praegu see spordiala kaupa laste/noorte piiramine on üks jama (suusaklubi vs laskesuusaklubi; suusatrenn vs laskesuusatrenn).
Aga nüüd tuleb uuel aastal pjedestaalikohad ära tuua, sest Alaver ju ise ütles, et usub sellesse (mis siis, et ütles muigvel näoga - ja ta muigab telekaamera ees ikka hirmharva). Alaver on mulle selle eest kord peapesu teinud, kui panin ühes läbinähtavalt ja ilmselgelt naljaloos talle suhu väljamõeldud sõnad. Seekord tuleb tal tõestada, et tema sõnu tuleb ja tasub ikka alati tõsiselt võtta, ja selles raskes, et mitte öelda võimatus missioonis saab teda tomcruiselikult välja päästa vaid Eveli Saue.
Paluks siis lugupeetud peatreenerit mitte alt vedada!