Mis siis juhtus? Rahulik lasketreening. Ohtralt kuiva ja siis marurahulikult laskma. Lamades. Esimesed viis lasku - üks kaugel-kaugel ära. Järgmised viis lasku - Priit küsib, et kärbseid lasid või? Järgmised kaks seeriat võib lugeda rahuldavaks. Aga see oli alles algus.
Järgmine päev - taas kord ohtralt kuiva ja siis laskma, ikka lamades. Esimene seeria - kaks lasku piima järel. Teine seeria - üks lask ära. Kolmas - küll lähemal, aga siiski 2 ära. Neljas - üldpilt üsna hea, aga üks lask hulgub hoopis vales kohas. Viies - kaks lasku kenasti koos ülejäänud kolmest eemal. Kuues - algus ilus, aga kaks viimast lasku lähevad üks ühes, teine teises suunas. Ikaldus. Iseenesest ei ole see laskmine nii õudne, laskesuusatamise mõistes kogunes kuue tiiru peale 2 trahvi, st üle 90% tabavus, aga ma lasin rahulikult. Ei mingit pulssi, minimaalne tiir, aega nagu leiba... Sellistes tingimustes peaks laskma kümneid, äärmisel juhul üheksaid, aga mina võitlen seal ringiratast ümber kümne oma kaheksate ja üheksatega, mõni seitse ka sekka (selgitus - lamades ringi jäävad märklaual 10, 9 ja 8; püsti on viimane tabamus 4 silma). Ühesõnaga punktilaskmisel oleks laskesuusataja normaalne tulemus 10 lasuga umbes-täpselt 95 silma. Mina võitlen stabiilselt 90 piiriga. Nagu eelmiselgi aastal. Oehh.
Kõik need laskelaagri päevad olen laskmist arutanud ka "päris" lasketreeneriga, Liivi Ermiga. Tema juures käisin ma ka enne olümpiat. Täna rääkis ta juba kõigile meile pika jutu laskjate laskmisest. Kõik asjad ei ole küll üks-ühele ülekantavad, kuid põhitõed jäävad. Ja olgugi et ma neid tean, on hea, kui keegi targem need üle kordab. Minu jaoks olid põhiivad järgmised: püss on keha osa, kasutada liigeste loomulikku fikseerumist ja USALDA ENDA LASKU. Lisaks siis palju-palju tehnilisi nüansse. Aga mida tähendab lasu usaldamine - põhimõtteliselt seda, et kui asend on paigas, on vaja ainult rahulikult päästa, sest ei ole võimalik mööda lasta. Pool-psühholoogiline asi. Meile pole vaja 10 lasta, piisab ka kaheksast, püsti lausa neljas. Ehk teisisõnu, lasku ei ole vaja karta.
Kõigest targast jutust tiivustatuna otsustasin pisut lamadesasendit muuta. Rihmad, klotsid, asend ise, ühesõnaga kõik. Ikka selleks, et püssiga rohkem ühte sulanduda. Tagasitee on mul alati olemas, relval on ju märgid peal. Oluliselt halvemaks see küll asja ei teinud. Esimesed 10 lasku küll laiali, aga siiski 8 ringis. Järgmisest viiest lasust olid 4 juba väga ilusti koos, üks läks pisut hulkuma, aga see võib olla asendivõtust, ei kontrollinud väga hoolikalt. Igal juhul homme jätkame eksperimenti ja siis tuleb uus asend korralikult sisse harjutada ja kunagi ka koormuse pealt proovida. Aga vana asend on mul mälus alles, viimases hädas saab selle taas kasutusse võtta.
Aitab küll sellest lamades laskmisest! Kõige hullem oli seis hoopis püsti, lamades oli selle kõrval lausa ideaalne. Esimesest kolmest lasust olid 2 valges, üks nendest nii, et hea oli, et lehte püsima jäi. Esimest viiest lasust kaks kindlat trahvi, üks gabariit - kukub-ei kuku. Järgmisest viiest rohkem selgelt mööda ei laskunud, aga kolm lasku tuli lisaks sinnasamasse ääre peale mängima: olen sees, ei ole sees. Põhimõtteliselt tegin 10 lasust 1 katastroofilise, 5 halba, 3 keskmist ja 2 head lasku. Rahulikult lastes. See oli tõsine elu ja laskmise üle mõtlemise koht. Järgmisest 10 tegin vaid ühe halva lasu, ülejäänud keskmised või head. Viimase kümnega sama asi, ühe trahvi suutsin ikka lasta, aga viis lasku lasin ka lamades ringi. Keskmine. Talutav. Kusjuures vead lähevad lolli järjekindlusega paremale. See tähendab, et a)asend on ebastabiilne b)ise olen labiilne c)mõlemad. Ilmselt variant c, aga kui eespoolt lugeda, siis üks sõltub teisest. Järelikult tuleb asend ehitada nii stabiilne, et isegi kui oleks võimalik kuidagi tõmmelda, siis pole selleks mingit vajadust. Oeh. Me saame hakkama. Ma olen ennemgi pihta lasknud, väga paljud teised lasevad pihta, see oli ole raketiteadus. See on vaja lihtsalt ÄRA TEHA.
Laskelaager on olnud viljakas, olen veetnud tiirus nelja päevaga nii umbes 9-10 tundi ja lasknud 110 padrunit. Arvestades, et seeria (5 padrunit) laskmiseks läheb umbes 30 sekundit, ühekaupa lastes poolteist minutit, siis võib igaüks ise arvutada, palju me laseme ja palju kuiva teeme. See on laskmise mahutreening ja see kestab veel juunikuus ka rõõmsalt. Palju kiirelt paugutada ja muud nalja saab alles juulist, kui siiski. Aga kui paugutamiseks läheb, siis ma tahaks näha, kas ma üldse enam mööda lasen.
Muidu läheb ka hästi. Lõputöö on jõudnud trükivigade parandamise järku. Juhhuu! Kui kaitstud ka saan, olengi mäel. Aga nüüd trenni. Arvake ära, mis trennis plaanis? Tüng, ei ole laskmine, hoopis jõusaal;)
See artikkel on mõeldud blogilugejatele, ainult eraisikud võivad tsiteerida
| < Eelmine | Järgmine > |
|---|
