Kui kõik ausalt ära rääkida, siis on kõiges süüdi Elo. Selle pärast, et tema, Ruth ja Maret Šotimaa "võlusid" "naudivad", oli Eestil selgeid raskusi 10 naise välja ajamisel. Mina olin kaheksas ja kohapeal selgus, et pigem siiski seitsmes. Igal juhul, mis mul üle jäi. Saingi esimest korda orienteerumises täiskasvanute koondisesse;)
Eile, st laupäeval oli rada 8,3km. Arvestades metsa, prognoosisin enda ajaks umbes 1:30. Selgelt hindasin enda võimeid üle. Esimene punkt viis mikroreljeefi pessa, mis mind juba kaks aastat tagasi EMV-l maha niitis. Jõudude vahekord ei olnud muutunud. 5 minutit viga. Ja edasi pidin tõdema, et metsajooksu vormi pole ollagi. Ei saa risust läbi, et joostagi. Ja kui jooksen, siis kaardi lugeda ei suuda. Ja kui jooksen ja suudan kaarti lugeda, siis jooksen kuhugi otsa. Nii et päeva tulemuseks sain ühe augu reies ja nii umbes 6-7 suuremat-väiksemat sinikat.
Aga tagasi rajale. Ühesõnaga, üsna raja alguses oli selge, et minust täna asja ei ole. Keskendusin siis rohkem sellele, et mingit tõsist vigastust kaela ei saaks ja NATUKENEGI kaardist aru saaks. Matkasin metsas. Kui ligi 45 minutit oli joostud ja mul oli enda saamatusest juba tõsiselt villand, siis püüdsid mind kinni kaks kaasvõistlejat, vastavalt 12 ja 15 minutiga. Mõtlesin, et nui neljaks, neid ma eest ei lase. Kuna aga mu metsajooksu oskused olid üsna roostes, siis tegin ma seda, midagi kunagi varem teinud ei ole - põhimõtteliselt panin kaardi tasku ja lihtsalt jooksin järgi. Ja selle peale tehti kohe nii umbes 6-7 minutine viga. See ajas küll hinge täis, mina jooksen järgi ja nad eksitavad mu veel ära ka, ma niigi kaua metsas olnud...:) Ühesõnaga otsustasin ikka oma peaga, omas tempos lõpuni teha, vähemalt saan hea trenni. Ja uskumatu, pärast nii tunnist jooksmist hakkas juba libedamalt minema ja etapiaegadest võib näha, et polnud mul häda midagi. Väiksemaid äpardusi ikka juhtus, valed etapivalikud, võssa totaalselt kinnijäämised jne, aga tunne oli juba parem.
Asja tegi tegelikult hulluks see, et ma tean, kuidas tegelikult metsas liikuda tuleb, ma olen seda kogenud. Kuidas punkte võetakse lennult, mitte ei otsita. Kuidas võsast lennatakse läbi. Kuidas raja läbimine on masohisti unistus - füüsiline valu pingutusest ja nauding tehnilisest sooritusest.
Metsas 1 tund 44 minutit, kaotus võitjale muidugi pool päeva, 19.koht ja tublid 2 punkti Eesti koondvõistkonnale. Viimane eestlane muuseas;)
Sellest hoolimata arvati mind Eesti teise võistkonda, teist vahetust jooksma. Ja oli märksa parem päev. Mul isegi tekkis kaardi järgi teatud ettekujutus maastikust, isegi jooksu ajal! Kuigi keerulisemates kohtades nägi minu o-jooks välja nii: jalutan mööda metsa ja üritan ära arvata, kus ma olla võiks. Saan ennast paika, lähen 20 sammu edasi ja ei saa enam midagi aru. Lähen veel natuke edasi ja olen jälle paigas. Nii et orienteeruda peaaegu võis, aga mitte joostes. Punktid olid täna õnneks viisakad ja tulid mulle ise vastu. Välja arvatud ühe, mis sillerdas mulle küll kaugelt vastu, aga oli hoopis võõras. Minu oma oli teises kohas.
Muidu oli tore. Kabrutada jõudsin ka, loomulikult ainult teed pidi, sest metsa oli keegi puud ette tassinud;) Seal olin sama aeglane kui eile. Stiilinäide viimase punktiga - ega ma viga ei teinud, aga see metsas nõlva peal ronimine võttis umbes minuti kauem kui tugevatel. Sinna need sekundid lähevad..
Ühesõnaga - oma vahetuse kolmas aeg ja kaotus Annikale kõigest 4 minutit! Eilse 25 minutiga võrreldes selge edasiminek. Üks leedu tüdruk otsustas küll sama raja läbida teistes kümme minutit kiiremini, võites nii ka peaaegu kõiki meesjuuniore, vaid kaks olid temast loetud sekunditega kiiremad. Ulmejooks.
Kokkuvõtvalt sain kaks kõva tempotreeningut. Järgmisel nädalavahetusel jälle, ees on Eesti MV lühirajal ja teates. Elame-näeme.
Aga üldiselt on loo moraal - tee trenni, siis tuleb ka tulemus. Võibolla.
Tulemuste link ka Rakvere OKSee artikkel on mõeldud blogilugejatele, ainult eraisikud võivad tsiteerida
| < Eelmine | Järgmine > |
|---|
