Eile õhtul oli meil klassi kokkutulek - NRG 46A lend tähistas viie aasta möödumist lõpetamisest. Peaaegu pooled saime kokku. Nii mõndagi sai pärast kooli lõppu esimest või teist korda nähtud. Oli tore. Ja keset ööd Tartus Raekoja platsi juures pubis istudes näen täiesti ootamatult ühte maru tuttava näoga noormeest - oma venda, kellest ma küll tean, et ta pidi Belgiast tagasi olema ning kuskil Eesti peal ringi uitama. See oli umbes samal tasemel juhus, kui ükskord vaksali juures jänest (jah, tavalist metsajänest) kohates...

Tegelikult on meil praegu muidugi laager. Lihtsalt teistel on puhkepäev homme, minul aga täna. Mitte et mingi hirmus pidu oleks olnud, aga pisut pikemaks läks Ãµhtu ikka, nii et hommikul trenni kiirustada ei oleks suurt mõtet olnud, pigem ilusti välja puhata. Tegelikult ma tahtsin ikkagi öelda seda, et Nõo oli filigraanne ja grandioosne kool;) ning oli üks mu elu targemaid tegusid sinna minna. Hea haridus, head sõbrad, hea elukool. Hea klass oli meil ka: ilus, tark ja osav. Kuulsate inimestega eputamise kohal võin ma alati öelda, et ma olen Kadri Bussoviga (MTV Eesti saatejuht oli) ühes pingis istunud;)

Kui kõik ausalt üles tunnistada, et ma ei ole absoluutselt Tartu ööeluga kursis ega ole kunagi olnud ka. Sellel kevadel käisin esimest korda Atlantises peol ja ülejäänud kohti ei tea üldse. Ma olen ikka nohik küll. Selles suhtes oli öine Tartu kesklinn minu jaoks üllatus. Athena ees oli suur hulk purjus noori. Undergroundi juures oli hulk purjus karvaseid. Õnneks me sinna ei läinud, sest ausõna, minu valge dressipluus oleks ikka väga ansamblist välja langenud;) Ühesõnaga, möllu ikka oli.

Ning kui me lõpuks Poole Kuue juurde maandusime, siis seal Eero mulle sülle jalutaski. See hetk ei torganud pähe, aga nüüd on hea öelda, et minu arvates läheb tema järjest rohkem isa nägu... Ãœhesõnaga, Eero on Brüsselist tagasi, praegu puhkusel, mis ta edasi tegema hakkab, ei oska öelda. Blogi on tal ka.

Hää küll, aitab jahumisest, räägime asjast ka. Pool laagrist on läbi ning üldiselt on läinud hästi. Eile hommikul oli suhteliselt pikk immitrenn ja ma tundsin asjast masohhistlikku mõnu. Teate küll, see tunne, et on raske küll, aga surud ikka edasi. Laskmisel olen ennast ka parajalt peedistanud. Vahepeal läks asi juba nukraks, igasugune laskevorm kadus. Lamades tundub, et hakkab jälle tulema, aga püsti oli seis ühes trennis puhta hull.

Ma ei lasknud iseenesest halvasti, tihedus oli hea, aga kõik lasud märgi ülemises ääres. Ãœtleme, et igas seerias 1-2 tükki väljas, 1-2 napilt-napilt ääre peal. Ma olin terve trenni nagu väike tige porikärbes, mossitasin, vingusin ja hädaldasin. Ja mõtlesin elu (loe: laskmise) üle järgi, tegin pisut kuiva, laskeharjutusi, keskendusin. Nüüd, pärast mõningast peedistamist ma olen vähemalt tiheduse keskele saanud, kuigi vigu ikka trehvab. Aga tunne on parem, mitte enam lootusetu. Ja ma olen oma paremale kaugele vigadest vist lahti saamas. Juhuu! Muuseas, seda ülemise ääre laskmist on mul ka varem olnud. Lihtsalt üks hetk hakkad laskma nii, et kasutad märgist umbes 3 cm laiust riba ülemisest äärest. See on mingi asendi asi, kui ma ilusti kõik ära kontrollin, siis loksuvad asjad keskele tagasi.

Nüüd saab paremaks minna. Kiires laskmises võtan kuni MMini siiski pausi, lasen rohkem lehte ja teen laskeharjutusi. Kiiresti, mõttega mitte asja juures olles saab ainult vigu sügavamalt sisse harjutada. Muidugi, eks seda kiiret laskmist ole ka vaja, aga kui asi hakkab kontrolli alt väljuma ja tabavus rahulikus kompleksis on alla 80%, siis tuleb põhitõdede juurde tagasi pöörduda.

See artikkel on mõeldud blogilugejatele, ainult eraisikud võivad tsiteerida