Miinimumprogramm sai täidetud - üks trahv ja 20. koht. Normaalne sõit jälle, aga ausalt öeldes on nendest normaalsetest sõitudest ja kahekümnendatest kohtadest natuke villand. Siiski hea, et niigi läks. Kaotus võitjale päris väike ja hea stardipositsioon jälitussõiduks.

Ilm-ilm-ilm. Enne pealelaskmist sadas vahepeal vihma. Vuhh, vastik. Aga rada oli märksa parem kui eelmisel päeval. Öö oli olnud kuiv ja küllaltki jahe, nii et paljudes kohtades oli rada isegi kõva, eriti tõusudel (ju siis voolas vesi minema). Mõni koht oli lausa jäine, aga seda kohta pidi hoolega otsima. Staadion oli üleöö basseinist täiesti korralikuks suusarajaks moondunud, tubli töö korraldajatelt.

Number 2. Kaamerasse pisut lehvitasin ja siis minek! Algus oli tegelikult õudne. Suusk ei tahtnud kuidagi libiseda, kohe imes ennast sinna raja külge. Oli ikka püstihädas ja peast käisid läbi mõtted: "Nalja teete, sellise suusaga peangi võistlema?!" ja "Tuleb jälle üks "tore" võistlus"" ja "Ei ole võimalik sihukese suusaga võistelda". Ausõna, täiesti uskumatu oli. Esimese 0,9km kaotasin vist 15 sekundit, pisut palju. Siis otsustas aga suusk tööle hakata ja ülejäänud sõidu ajal on mul tema kohta ainult häid sõnu öelda. Ei tea, mis tal alguses oli.

Lamadestiirus olid olud ideaalsed, lipud rippusid täiesti rahulikult. Sellest hoolimata suutsin ma esimese mööda lasta (nagu tavaliselt), ülejäänud kiirelt pihta. Treeneri kommentaar - kogu tihedus üleval, üks möödas, ülejäänud samuti üsna ääre lähedal. Põhjus - teadmata. Asendiviga?

Teine ring mul erilist sõidulusti polnud, sest mulle endale tundus, et 1) sõita ei jõua ja 2) lasta ei oska. Kangesti tuli meelde eelmine aasta, kui olin ühe trahviga 40 midagi. Gregorin läks ees, üritasin siiski vahet mitte väga pikaks lasta. Pisut lohutas ja tõstis enesehinnangut see, kui üks minu põhikonkurentidest, Peretto, kes startis u 30 sekundit pärast minu ringile minekut, mind kätte ei saanud, samuti Glagow. See tähendas, et päris koha peal ma ikkagi ei seisa. Tuju tõusis ja ringi viimasel tõusul tuli Gregorin isegi pisut lähemale.

Püsti kiire null. Ilus. Rajale.

Oi see viimane ring oli raske. Siin on selline salakaval rada, et alguses muudkui tõuseb ja tõuseb, otsest tõusu pole, aga puhkehetke ka mitte, ning selle tõusmise lõpetab mõnusalt järsk nukk. Loomulikult on see ülesmäge minev rajaosa ka pehme ja püdel. Oi ma taarusin seal. Väiksed vaesed jalad. Sellel tõusunukil olid eestlased eesotsas Rolandi venna Janekiga ergutamas ja ise ka ütlesin endale, et pole hullu, Eveli, kohe tuleb pikk-pikk laskumine. Tuligi. Suusk muuseas käitus väga viisakalt, isegi hästi. Sellise lägaga oleks loomulik, kui suusk lõpus "kinni jookseks", ja enamusel jooksiski, aga minu suusk oli kõik ringid ühtlane ehk siis esimesel ringil võibolla teistest kehvem, aga viimasel selgelt väga hea. Vanad head viiulid. Viimast tõusu võitlesin veel kõvasti ja finis ei tulnud üldse mitte liiga vara.

Pärast sõitu oli pisut pettunud. Esiteks selle pärast, et polnud mingit põhjust mööda lasta ja väga paljud ei lasknudki. Nulle ja ühtesid lasti ikka väga palju ja üldiselt see minule head ei tähenda. Samuti olin ma jätkuvalt kindel, et ma eriti kiiresti ikkagi ei sõitnud ja ega ma ei uskunud, et ma 20 hulka jään, pigem napilt punktile või isegi välja. Aga võta näpust, tuli hoopis välja, et ma olin tubli. Ju siis.

Sõit polnud täna paha, 1:13 parimatele, viimasel ringil 19. aeg, teistel viletsam. Viimase ringi suhteliselt hea aja võin ma rahulikult suusa kaela ajada, sest erinevalt enamusest minu suusk jätkuvalt libises. See-eest esimese ringi aeglase alguse võin ka suusa kaela ajada, nii et oleme tasa. Raske oli muidugi, see plöga, mis kohati rajal oli, oli ikka kole küll. Hea seegi, et mul väike eesstartija eelis oli, kuigi pigem oli täna vist nii, et mis oli pehme, oli algusest peale ja mis oli kõva, oli lõpuni.

Laupäeval jälitus, läheme täpselt laskma ja kiiresti sõitma. Nädalavahetuseks lubab pisut külmemat ilma ka, mille üle mul oleks ainult hea meel.

Tänane põhivõistlus oli aga üldse Servicemen Race ehk mitteametlik hooldetiimide MM. See on ikka väga kino võistlus, elu lõpuni jääb meelde, kuidas suur paks Rootsi treener Pichler eelmisel aastal starti ära võitis. Ringilt tuli juba "pisut" tagapool. Tulemusi kahjuks ei tea, eelmisel aastal saavutasid Rain ja Jaan 12. või 13. koha, vaatame, kas värske veri võistkonnas, Meelis, suudab kohta parandada.

Lõppkokkuvõttes - peab vist ikka vanemate sõna kuulama ja ühe rohkem pihta laskma.

See artikkel on mõeldud blogilugejatele, ainult eraisikud võivad tsiteerida