Vaevalt olin jõudnud eelmise jutu üles riputada, kui tuli Tallinnast kõne - taas on käes Balti Sõjaväemängud (eelmine aasta oli üritus Leedus), teisipäev-kolmapäev laskejooks, täna (st esmaspäeva) õhtul avamine, olge kohal. Selge. Kuna kapral Sauele on käsk vanem kui tema, siis asusime koos nooremseersant Kõivu ja kapral Tobrelutsuga teele.

Tuleb öelda, et ma ei olnud esmaspäeval eriti reibas, Xdream istus iga otsaga veel kehas. Aga laskejooksu juhend oli lohutav, naistel 3 laskmist ja 2 km. Oh, selle kannatab ikka kuidagi ära, pealegi lühikest ringi ei saa väga rasket teha. Oi, kuidas ma eksisin. Teisipäevaks Nõmme spordikeskusesse märgitud ring oli üsna kirves. Esiteks oli see lubatud 500 meetri asemel oma 700. Teiseks võeti sisse kõige hullem tõus, nimelt see, mis talvel on silla peale laskumine. Vot sealt pidime üles jooksma.

Soojenduse ajal ei tahtnud jalad kuidagi liikuda. Valusad olid niikuinii, aga täiesti tühjad ka. Mis seal ikka, tuleb lihtsalt läbi joosta. Laskmisega oli muidugi omaette komöödia. Õhkrelvad, mis lasid kuhu jumal juhatas. Igal riigil oli kaks relva. Ühe meie omaga sain selgeks, et pean paraja jupi maad märgist alla sihtima. Teise relvaga polnud seis nii kindel, aga kuskile alla pidin siiski sihtima.

Võistlus oli muidugi omapärane. Läksin rajale taktikaga, et suurel tõusul kõnnin. Jah, just, kõnnin. Sest joostes poleks ma kiiremini küll saanud, ära oleks väsinud. Tundus, et see taktika kandis vilja, sest minu teisel ringil juhtus selline lugu: natu pärast minu ringile minekut startis üks leedu poiss. Tõusul sai kätte, jooksis mööda. Laskumisel jooksin mina temast mööda ja eest ära. Ehk siis minu jalg oli veel suhteliselt terav, et laskumist ja siledat joosta, temal aga ületas piimhape kriitilise konsentratsiooni.

Tiirudes juhtus see jama, et kahel korral jõudis Kadri enne mind tiiru, aga mõlemad ihusime hammast sama relva peale. Mis seal ikka, lasin teisega. Mõlemal juhul sain ühe pihta. Trahviring oli õnneks lühike ja kiire. Viimases tiirus "oma" püssiga sain lausa kolm pihta, mis üldiselt oli sellel võistlusel hea tulemus. Muidugi, laskmise raskeim ja aeganõudvaim osa oli kuuli sisse saamine, laskmine ja trahviringid olid lausa köömes. Leedu tüdruk näiteks loobus sihtimisest, lasi puusalt igas tiirus viis trahvi.

Tulemused olid aga sellised, et eestlased kaotasid ainult teistele eestlastele. Ehk naistest võitsin mina, Kadri teine, leedu tüdruk kolmas, lätlased neljas-viies. Muide, kohal oli kogu Baltimaade koorekiht ehk lisaks eestlastele Diana, Gerda, Madara. Kuigi mingil kummaliselt põhjusel nad nagu joosta ei jõudnud. Või ei viitsinud? Või läks tiirudes kaua? Ma ka ei tea. Meestest igal juhul Eestile kolmikvõit - Indrek, Karel (värske ajateenija ja võistluse ainsa nulli omanik) ning Kauri. Edasi lätlased, kes on ka ikkagi laskesuusatajad ja siis leedukad, kes on rohkem nagu muidu mehed. Puhas vuuk.

Täna oli teade, kolm meest ja üks naine võistkonnas. Eestlased olid selged favoriidid, kuid mina tulemusi ei tea, sest eile õhtul murdis vist mingi viirus mind maha. Ilmselt oli see võistlus kurnatud organismile pisut liig. Nii et hommikul tulin koju ära, valutan pead ja kaela ning hoian palavikku. Loodetavasti saame sellest kiirelt jagu, sest esmaspäeval algab juba laager. Aga muidu pole hullu. Praegu võib lahedasti haige olla, MK-hooajani on veel viis kuud;) Muidugi, ilma peavaluta oleks märksa meeldivam olla, aga mis teha. Valuvaigistit ka ei taha võtta, sest need võtaks palaviku alla, aga väike palavik on ainult hea. Joon palju, käin iga tunni tagant tualetis ja Priidule on antud käsk poest arbuusi tuua.

See artikkel on mõeldud blogilugejatele, ainult eraisikud võivad tsiteerida