Mitte miski pole äge. Haige ei ole äge olla. Haigus ise ka ei ole äge - sõna otseses mõttes, hoopis nii uina-muina kulgeb. Aga praegu tundub, et hakkab paremaks minema, täna tegin õues kerge treening-jalutuskäigu klassikarullidega.

Kõige raskem oli nii aeglaselt sõita;) Sest pulss oli maru kõrge, aga üles ei tahtnud seda ajada. Nii ma siis jalutasin. Umbes nädal tagasi tegin sama marsruudi 45 minuti ja 116 keskmise pulsiga, täna läks aga 1 tund ja pulss 129. Võib ka nii. Või teine näide - Haanja laagris kiirenduste ajal oli taastumispiir, millest algas uus kiirendus, 90. Praegu ei lähe mingi nipiga püsti seistes alla saja... Ehk siis füüsiline vorm on ilmselgelt kehva ja kõike tuleb marurahulikult võtta ning rangelt jälgida pulssi ja enesetunnet. Kiirustame aeglaselt! Aga oi kuidas tahaks trenni teha. Kolm päeva oli paus, nagu munas kana, selline tunne, et vähemalt kaks nädalat pole lillegi liigutanud...

Kõige tähtsam on mitte unustada, et praegu on juuli algus ja treenimise eest medaleid ei anta. Ülehomme algab laager, selleks tahaks ikka täitsa terve olla. Halvas vormis küll, aga terve. Praegu nagu läheks paremaks. Köha on vähe ja see on lahtine, nohu on lahtine, higi jookseb, palavikku eriti pole. Eriti selles mõttes, et ega mul alguses ka eriti polnud, 37,5 oli maksimum ning arvestades, et 37 on mul täiesti normaalne, on minu jaoks see üliväike palavik. Täna öösel tahaks normaalselt magada (muidu ajas köhimine üles) ja homme hommikul näha pulssi alla 52. Siis võiks juba hõisata.
 

See artikkel on mõeldud blogilugejatele, ainult eraisikud võivad tsiteerida