Kaks nädalat tagasi Haanjas jooksu IBU karikal tegin korraliku sprindi ja järgmisel päeval viletsa massi. Seekord rullidel siis vastupidi - eilne sprint oli katastroof, tänane jälitus täitsa kobe. Talve alguseks võiks nii kaugele jõuda, et kaks päeva korraliku võistluse teeks...

Tegelikult oli laupäeval kõik hästi. Kõik klappis. Tuul oli, aga võrreldes treeningpäevaga, kus oli puhta orkaan, täiesti lastav. Püss enam-vähem nulltuulega kiirelt peale, ei midagi ülihead, aga normaalne. Oli au olla esimene startida. Esimene ring lähen tempokalt. Kiirelt sõitmine on harjumatu, võtab jala kangeks. Eriti säär ees ehk see osa jalast, mis rulli juhtimisega tegutseb. Treeningul ei sõideta nii julmalt ühel jalal. Talvel on esimesed võistlused sama asi, aga harjub. See siis selleks. Tulen esimesse tiiru, võtan asendi, tuul pisut keerutab, aga ei hullu, kõik on hästi... Ja tõusen püsti nelja trahviga. Aegluubis tõusen, aegluubis aerutan trahviringil ja olen sügavas masenduses. Ei ole võimalik. Pärast kuulen treenerilt, et mõnel teisel päeval oleks sellise laskmisega ainult ühe trahvi saanud, kolm lasku oli pooleldi sees, märk isegi võbeles, aga ei kukkunud. Mis sa teed, õnne polnud. Aga pole hullu, sellisel võistlusel polegi seda vaja ja üleüldse, kes käskis sinna ääre peale lasta, keskele lastes poleks seda jama nii ehk naa olnud.

Edasine võistlus läkski rohkem matusemeeleolus. Üks venelane, kes mu minutiga oli kinni püüdnud, ärgitas mitte päris jalutama jääma, nii et ma pisut ikka surusin. Püstitiirus kolm esimest pihta, kaks viimast mööda, kusjuures jälle oli kõik väga hästi. No siis oli järjekordselt kopp ees sellest võistlusest. Jälle oli venelane see, kes innustas kiiremini sõita, aga olgem ausad, võistlustahet ei olnud. Raske oli küll, muidugi, ikkagi pingutasin selle mõttega, et korralik kiirustrenn teha, aga viimasest vungist oli puudu - et nüüd paneks. Tõeliselt halb võistlus, millest jääb tükiks ajaks halb maitse suhu. Moss-moss-moss.

Seega oli vaja täna stardis olla, et vähemalt laskmises vigade parandus teha. Algus ei olnud paljutõotav. Kõigepealt hakkas vihma sadama. Siis algselt pidi olema naiste ja juunioride pealelaskmine 13:00, 14:00 juunioride start, 15:00 naiste start. Sõin kell 12 kõhu kõvasti täis (3 tundi stardini!), 12:45 uimasin staadionile, et kiirelt peale ära lasta ja siis minna puhkama-valmistuma: jook teha, kepid teritada, jalad teipida jne. Ja siis ma saan teada, et ei, naised stardivad koos juunioritega, eile õhtul otsustati. Tule taevas appi, ja miks mulle seda alles tund enne starti öeldakse? Oi ma olin kuri. Mõned asjad jäidki tegemata, näiteks jalad teipimata, ülejäänud asjad sai kuidagi ka organiseeritud, aga ma olin kuri. Lõunasöök ka peesitas alles kõhus. Hää küll, seekord siis niimoodi, kah kogemus.

Stardist minnes erilisi lootusi ei olnud. Kolm minutit liidrile, lähim eesmineja 40 sekundit. No ei ole väga lootusrikas olukord. Oma sõitu, oma sõitu. Alguses üsna rahulikult. Esimene tiir 1, kolmas lask üleval ääre peal. Väga minu moodi, jama, aga pole hullu. Teine ring on lõbusam, kaks selga on ees näha - tuttavad Slovakkia neiud, nendega on talvel madistatud küll. Teises tiirus rahulikult null ja olen endaga rahul. Üks slovakk jääb trahviringidele, teise vean endaga kaasa. Kolmas tiir ja rahvast on juba rohkem. Ilus null, ei kurda ja parandan positisiooni märgatavalt - kuues! Jälitajad jäävad trahviringiga maha. Sõit läheb juba pisut raskeks, aga saame hakkama. Proovi nüüd viimane tiir ka normaalselt lasta, Eveli, siis on hea võistlus. Ja viimases tiirus jääb üles üks märk, ei olnud ka halb lask, jälitajad eksivad samuti ja võin viimasele ringile rahuliku südamega (ja sirgema jalaga) minna. Natuke ikka surun, muidu mõni veel tahab üllatada, aga mõistlikult.

Kokkuvõttes tubli võistlus. Korralik laskmine, eriti eilsega võrreldes. Sõit nii ja naa, väga ei tormanud, aga jalutama ka ei jäänud. Mõistlik ühtlane tempo, ainult teravus puudus. Video pealt on näha, et tehnikat annaks veel parandada, jään natuke hakeldama, võiks pikemalt sõita, eriti tõusul. Jätame selle järgmisteks treeninguteks meelde. Tulemusi veel väljas pole, aga väidetavalt olin ma tänase päeva kiireim. Vist. Selline see laskesuusatamise moraal on - kui vähem trahve lasta, saad parema tulemuse.

Need olid väga õpetlikud kaks päeva. Suur töö on vaja veel enne talve ära teha, aga suund on siiski õige. Suudan kõike hästi teha, aga võib ka väga võssa minna. Meie soomlasest lasketreener Asko pidi nende võistluste põhjal laskmisest mingi analüüsi teha, minu dianoos on ilmselt: labiilne. Mis seal ikka, treenime edasi. Veel üks nädal Otepääl laagris, edasi vabapidamisel. Järgmised võistlused on kahe nädala pärast, teeme kiirelt need eestikad ka ära, seekord jooksult.

Priit oli muidugi sada miljonit korda minust tublim, nüüd on mul hea võimalus teda kirjutama utsitada, rahvas ka nõuab tungivalt;)

See artikkel on mõeldud blogilugejatele, ainult eraisikud võivad tsiteerida