Nonii, pesu on nüüdseks pestud. Oli, mida pesta, nagu klassikud ütlevad. Muda sai küll kõvasti ja igast suunast ning tegelikult oli väga lahe etapp. Väga põnev ja tempokas. Lõpplahendusena saime küll meie hiiglatünga, nii et kaotasime nii üld- kui ka segade esikoha. Noh, eks meil olegi sellel aastal häbematult palju õnne olnud ja tegelikult oli ikkagi väga lahe.

Stardi eest saab meie võistkond maksimaalsed efektsuspunktid - Raidar võidab stardi, et seejärel viie meetri pärast elegantselt ennast tartaanile maha visata. Õnneks hetkel suuremaid vigastusi ei tuvasta (rõhutame: hetkel) erinevalt A-raja ISC võistkonnast, nii et sõidame rõõmsalt edasi. Ratta esiosa on lühike ja kanuusse saabuvad kõik koos.

Ning siis tuli üritus, mille koondnimi oleks "rahvamass on loll". Kogu B-rada pani kollektiivselt kanuudega vales suunas ajama. Mulle hakkab üsna varsti tunduma, et asi ei klapi. Silla alt läbi läheb veel kahtlasemaks. Koogin välja kompassi ja see kinnitab kahtlusi - konkreetselt vale suunas. Ots ringi ja tagasi, asja muudab põnevaks see, et terve jõgi on vastutulevaid kanuusid täis. See-eest on meil võimalus pärast stardipaigast möödumist uhkes üksinduses seilata, sest teine meiega koos olnud kanuu läks teistpidi punkte võtma. Omapärane. Lõpus on muidugi jälle tegu kanuudega, kes tulevad vastu või lihtsalt jõge ummistavad. Üldkokkuvõtte - allavoolu sõit mulle istub küll;)

Järgneb juba ujumine. Ei, Michael Phelps ma kohe kindlasti pole. Pärast ebaõnnestunud katseid kroolida tundub seliliujumine tundub kõige mõistlikum ja ütleme, et ega minust väga mööda ei tuhiseta. Noh, need, kes tegelikult ka ujuda oskavad, ei saa oma potentsiaali päästevesti pärast rakendatud, aga mind aitab see küll kõvasti. Igal juhul on vesi meeldivalt soe ja ka välja tulles pole üldse külm. Äge!

Järgneval jooksuetapil läheb pärast kolmanda jõe/oja/kraavi ületamist lugemine meelest ära. Üldiselt oli neid ületusi palju, mõni oli päris sügav, mõni haises, mõnes oli vesi külm, aga äge oli ikkagi. Karmauh! ja kaelani vees. Kuna sellel hetkel on minu ümber ka veel punsu, siis pean pärast iga ujumist vestist "vee välja laskma", muidu oleks mul seda nii mõnedki liitrid põues.

Järgnev ratas on rohkem nagu paarutamine, võtame kindlad ringivariandid. Ja siis raba. On au minna rajale üksinduses, eesminejad on juba läinud, taga ka kedagi näha pole. Nii mõnedki A-rajakad tulevad vastu. Seltskonna mõttes küsin, et kas laukad on sealpool? On küll. Üldiselt kaldume pisut paremale, aga taipame oma viga ja varsti paistavad eest kõigepealt ühe kaasvõistleja neoonkollane pluus ja seejärel ka punkt. No ja siis pisut laugastes sumpamist, ujumist, kinnijäämist ja efektseid kukkumisi. Lõpptulemusena oleme rabast väljudes moodustanud kolmese liidergrupi - K-kuubis, meie ja Soosambla Suusaklubi.

Järgneb rattaralli. Rallime. Üsna lihtne on, muda tekitab ainult probleeme, sest esiteks on rada ajuti väga libe, teiseks on kaart kogu aeg mudane, kolmandaks on prillid mudased ja neljandaks ei saa prille ka eest võtta, sest siis lendaks muda silma. Lõbus. Natuke raputame õnnelike (või õnnetute) juhuste tulemusel teised linna jõudes maha, ja siis seisan silmitsi dilemmaga: kas minna otse võistluskeskusesse tagasi või sõita rattaralli legandi järgi lõpuni. Variant 1 oleks kiirem, aga ma pole päris kindel, kas rattaralli lõpp ikka on võistluskeskuses või äkki on kuskil eemal ja kust ma siis selle leian? Variant 2 oleks aeglasem, aga kindlam. Võtame variant 2 ja saame lõppkokkuvõttes Suure Tünga, sest 2 järgmist võistkonda läksid otse. Kusjuures Soosamblaga me veel enne arutasime, et ei tea, kas tasub otse minna... Eks neil polnud kaotada ka midagi ja mina oleks nende positsioonil olleks ka ilmselt otse läinud. Nojah, seekord saime siis meie tünga, eelnevatel võistlustel ongi meil põhjendamatult palju õnne olnud. Elu on selline.

Lõpuponnistusel ehk takistusrajal liikusin elegantselt, kasv andis teatud eelise pugemiskohtades. Tõkked ületasin enamuse ronimistehnikas (ümber ei ajanud ühtegi!), aga viimase nagu aus tõkkejooksja. Finishis olime kollektiivselt suured mudakollid. Siin on pilt juba hetkel, kus ma olen ennast ikkagi pisut korrastanud ja suure muda maha pühkinud;) Ausõna, ma olen elus olnud VÄGA mudane, aga nii mudane mitte. Hambavahed kindlasti. Kõrvad ka. Nüüd hoiame põialt, et see ravimuda ka oli, siis oleks mul sile nahk ja läikiv karv kindlustatud.

Kokkuvõttes - kas ma juba mainisin, et äge oli? Tegelikult oleme me sisimas kõik lapsed ja teadupoolest lastele meeldib mudas mängida;) Müts maha Urmo ees, rada oli põnev, vaheldusrikas, tempokas - täpselt nagu sprindile vaja. Nojah, lõpptulemus ei olnud meile just harjumuspärane (mina ja ei võidagi? (halva huumorimeelega inimestele - see oli praegu nali), aga lõbu oli sellegipoolest laialt ja ma olen väga rahul. Mõningaid prohmakaid mul juhtus, aga üldiselt sain hästi hakkama. Kui nüüd öisega võrrelda, siis seal me küll lõppkokkuvõttes "tänu Excelile" võitsime, aga nüüdse võistluse emotsioon oli sada korda parem.

Oli tore võistlus, ootan põnevusega järgmist aastat, sest selle aasta järgmise Xdreami ajal mina juba suusatan. Sellega seoses - kui mõni orienteerumispädev naisterahvas tunneb tungivat vajadust oktoobrikuus 4 tundi joosta, rattaga sõita ja kanuutada, siis võtke ühendus, AT Sport otsib naisliiget.

Priit seikles A-rajal ja eksis alguses pisut ära:) Lõpu tegid nad väga tublilt ja lõpetasid väga tihedas heitluses segade kolmandana, aga kahjuks said ühe vahetusala punkti eest 15 minutit trahvi (sest Priit tuli ju hiljem, vt lõigu esimest lauset, ja teised olid selle juba enne ära võtnud). Nii et on ka paremini läinud, aga väga huvitavaks kiitis raja ka tema.

Ahjaa, vigastused. Raidaril on küünarnukk ikkagi lõhki ja pärast võistlust jääb põlv kangeks ja läheb paiste. Sama seis on ka Priidul, kes ka rattaga uperpalli tegi. Täiesti mittetraditsiooniliselt pääsen mina vist ainult ühe (1!) sinika ja kriimustusega. Ãœldiselt tundub ringilonkavaid-liipavaid võistlejaid olema tavapärastest rohkem, libe muda tegi vist oma töö...

Ei, tore võistlus oli.

See artikkel on mõeldud blogilugejatele, ainult eraisikud võivad tsiteerida