Ei ole, ei tule. Lasta ei oska, sõita ei jõua. Mis mul ikka enda vabanduseks öelda on, olengi kott. Loodetavasti ainult hetkel. Selle MK tulemus on kolm kesist sõitu ja kaks kesist laskmist. Kaotamine on tippsportlase elu juures see kõige hullem asi, eriti veel haledalt kaotamine.

Hakkame peale positiivsetest asjades, nendega saab vähemalt kiiresti ühele poole;) Esimene-teine ring olid normaalsed, no nii enam-vähem. Teine tiir oli peaaegu et mõistlik. Ja viimane tiir oli normaalne, aga mis viga lasta, kui ringi peal niisama tirri lased. Suusad olid ka üsna korralikud, soomlastel olid aga järjekordselt kinni. No ja soojaks sõita oli normaalne ja peale sõita ka.

Negatiivset poolt ei jõua vist üles lugeda? Algas kõik sellest, et ilm oli vastikult külm ja tiirus pealelaskmise ajal kõva udu. Esimesse tiiru jõudes oli udu vähemalt minu märgi juurest kadunud ja suurest rõõmust, et nii hästi märki näeb, lasin kohe kaks trahvi - loomulikult esimene ja kindluse mõttes neljas ka. Aerutasin trahviringe ja sisendasin endale, et kõik on veel kontrolli all. Teise tiiru tulles sain Katsi ka kätte ja kõik oli veel hästi.

Iseenesest see teise tiiru üks trahv polnud just hull, napilt ääre peal ka, aga halvasti läks see, et üsna üksi läksin ringile. Nii et kolmas ring kippus tempo pisut ära vajuma, aga vaikselt hoidsin ikka liikumas ennast. No ja siis kolmas tiir ja kolm trahvi. Täielik katastroof. Sinna siis see võistlus lõppeski, lõin selja sirgu ja läksin trahviringidele aerutama.

Kõige naljakam oli see, et seal karutagumikus, kus ma oma trahvidega olin, käis ikka veel võistlemine. Vaatasid lihtsalt, kuidas leedu tüdruk kõrvalt mööda surub. Et mis mõttega? Hää küll, ega ma tast maha ei tahtnud ka jääda, aga eriti ei viitsinud sõita. Viimases tiirus kiire null ja edasi vaatasin ainult, et itaalia ja USA tüdruk, kes mingil põhjusel veel võistlesid, liiga lähedale ei tuleks, siis tegin jälle paar kiiremat liigutust, aga muidu oli käik väljas. Finishisse tulles oli pulss 164(!), võistluse keskmine 170, maks 178. Eks ta ole, täpselt pingutamise ajaks oli minu võistlus põhimõtteliselt läbi.

See oli üks hirmus MK-etapp, ausõna. Viimastest aastates konkureerib põhimõtteliselt Kontiolahti, Pojkluka ja Korea etapiga. Jah, MK punkte ma sain, aga mis krdi komme on see 36 koha eest punkte anda? Jube lugu, häbi on. Millega ma ennast vee peal püüan hoida, on see, et Hochfilzen on tavaliselt minu vastu hea olnud... Loodame. Loodame.

See artikkel on mõeldud blogilugejatele, ainult eraisikud võivad tsiteerida