Ma tahaksin olla näiteks Prantsuse koondises. Või Rootsi. Või Ukraina. Või kasvõi Poola või Hiina või Norra. Mitte et mul midagi eestlaseks olemise vastu oleks, risti vastupidi, eestlane olla on uhke ja hää, aga sellise tasemega koondises tahaksin võistelda.

Siis oleks hea rahulik. On olemas oma tugevad liidrid (kelle hulka mina ei kuuluks), samas stardikoht MK-l oleks üsna kindel. Liidrid teeks oma töö ära ja kui minul oleks halb päev ja jääks kuuekümnendaks, ei huvitaks see suurt kedagi. Ainult iseennast, treenereid ja teisi asjahuvilisi. Oleks hea päev, teeks hea sõidu, oleks top kümnes-kahekümnes, oleks kõik rõõmsad ja kiidaks. Lisaks oleks teatenelikusse mahtudes võimalus täiesti viisakas koht saada, isegi kui ise mingit erilist imet rajal ei tee.

Aga praegu... Kõik ootavad ma-ei-tea-mida, kuldmune ja -medaleid. Saage ükskord aru, ma olen keskmise tasemega laskesuusataja, võimeline esikümneks, aga ainult heal päeval. Halval päeval on ka hea laskesuusataja kaheksakümnes. Ja mis kõige hullem, ma pean ka halval päeval aru andma ja anonüümsete delfi kommentaatorite poolt materdatud saama. Kellegi taha mul peitu pugeda pole, kellestki eeskuju võtta pole, keegi mulle võitmist ei õpeta. Enda rolli selgelt ülehinnates on mul vahel tunne, et ma olen nagu mingi pioneer. Omal ajal orienteerumises tõusis mind jahtides terve hulk tugevaid tüdrukuid. Ja nüüd ma peaks nagu laskesuusatamise ka niikaugele viima? Kats eelmisel aastal andis märku, et järelkasv tuleb, aga üldiselt on seis nukker. Järelikult pean veel ootama, kuni keegi tuleb. Murdmaas oli hea, seal olin mina enamasti tagaajaja rollis ja kuradi hea oli nii võistelda - kaotada pole midagi, ainult võita. Kuulge, ma pole eeskujuks mõeldud, ma olin pere pesamuna, teised pidid mulle eeskujuks olema.

Mitte et mul midagi uurivate-puurivate ajakirjanike vastu oleks - nemad teevad lihtsalt oma tööd, pole nende viga, et mina enda oma eriti hästi ei tee;) Mina oma tasemega ei peaks olema lootuste-ootuste kandja, mitte veel, mitte praegu.

See ei ole mingi uus jutt ja otseselt viimastest sündmustest tingitud, ma olen seda juba ammu mõelnud ja minu jaoks on suur probleem, et tiimis puudub "võidukogemus". Kuidas treenida, et võita? Kuidas võistelda, et võita? Millised füüsilised eeldused on võitmiseks vajalikud? Mina neid vastuseid ei tea, keegi meie tiimist ei tea. Kõik ainult arvame ja üritame ise jalgratast leiutada. Seni on meie ratas kahjuks kandiliste ratastega olnud. Midagi jääb vajaka, kas võimetes või treeningus või mõlemas. Kui oskaks, teeks paremini.

Aeg-ajalt ma fantaseerin teemal "normaalne elu". Läheks tööle, läheks kooli, lõpetaks remondi ära, oleks nädalavahetustel vaba... Läheks reisima, läheks kursustele, tegeleks ekstreemspordiga... Julgeks toataimi kasvatada (praeguste tingimustega sureks ka vähenõudlikud taimed kiirelt välja), võibolla võtaks mõne kodulooma või suurendaks muul viisil pereliikmete arvu... Praegusel hetkel on enamus neid tegevusi "kunagi tulevikus" sildi all...

Püssi ma praegu veel põõsasse visata ei kavatse, ilmselgelt olen ma selleks liiga jäärapäine. Mis tähendab, et ei ole võimalik? "Jõud taga, peab minema," ütles karu, kui suvel suusatas, eksole. Askoga oli ka kerge jutuajamine ja ega ei olegi muud soovitust kui asja rahulikult võtta, sooritus läbi mõelda ja oma ära teha. Lasta ma oskan, küll tuleb ka välja. Tuleb korra välja, on järgmisel korral kindlus ka suurem, tuleb jälle välja ja nii ta lähebki.

Täna-homme on rahulikud treeningud ja neljapäeval juba start. Ilm keeras soojaks ära ja kui selliseks jääb, saab rajal ilmselt palju nalja. Kaks aastat tagasi hirmsa sulaga viskas üks norra tüdruk 7,5km peal pildi taskusse, ei tea mis 15km peal juhtuma hakkaks... Õnneks on naiste start peale lõunat, kui päike juba mäe taha hakkab pugema, nii et võib hoopis jäiseks minna, mis oleks puhas vesi minu veskile. Samas on muidugi selge, et laskmine otsustab ja seniste tulemuste pealt mul midagi väga hõisata ei ole. Teiselt poolt - ma olen nüüd juba nii palju trahve lasknud, et sellest peaks mõneks ajaks piisama;)

Priit on praegu kõvas sõiduhoos, nii et vahepeal kipub laskmine täitsa meelest ära minema. Asi see siis hea vormiga üks trahviring ära sõita pole, läheb nagu lennates, ei märkagi teist;)

Piparkookide koha pealt võin julgelt öelda, et eesti omad on paremad.

See artikkel on mõeldud blogilugejatele, ainult eraisikud võivad tsiteerida