Nagu lubatud pikka juttu ei tee, aga pisut ikka uhkustaks. Esimesed ringid hoidsin vähe tagasi, sest siin on väga ohtlik ennast kinni tõmmata. Laskmisi võtsin ka rahulikult, tuletasin meelde, kuidas trennis pihta lasen ja ohhoo! märgid muudkui kukkusid. Püsti lasin enda arvates aegluubis, teist märki lausa sihtisin, aga ikkagi 29 sekundit.

Ja viimane ring oli ainult tuld. Veri ninast välja. Seltsi pakkus seesama Kudrashova, kes lõppeks kaheksas oli - tal oli teine ring. Ja tal olid laskumistel sigalibedad suusad, nii et kõikse aeg käis kerge trall - tõusu peal sõitsin mina temast mööda, laskumisel tema minust. Kusjuures mul olid ka üsna libedad suusad. Lõpuks siiski kägistasin ta ära. Vere maitse oli suus küll, õnneks jalg ei jäänud väga kangeks.

Ja lõpuks sai tükk aega maas hapnikku õhust eraldatud, siis suutsin natuke kaamerasse lehvitada...

Kui statalt ära läksin peale sõitma, olin juba seitsmendaks kukkunud. Kogu pealesõidu hoidsin pöialt, et jääks kuidagi, mingi nipiga kümne hulka. Kui riideid vahetama minnes selgus, et olengi seitsmes, tuli kerge paanika. Et autasustamisel, mis ja kuidas?

Ei, äge oli. Kõik patsutasid ja soovisid õnne. Tegelikult natuke vedas ka, mõnes teises kohas poleks nulliga kaugeltki nii ees, aga siin lastakse üsna palju trahve. Aga seitsmes koht on seitsmes koht, elu parim sprint, elu teine tulemus üldse. Jälituses hakkab nalja saama, ma ütlen;)

See artikkel on mõeldud blogilugejatele, ainult eraisikud võivad tsiteerida