Tervitused Kanada British Columbia väikelinnast Squamishist. Oleme ennast üsnagi sisse seadnud, võistlusrajadki on üle vaadatud ja aklimatiseerumine käib täie hooga.

Sõit oli tavapärane. Soojenduseks ei tahetud Tallinnas lennuki peale lasta, aga edasine läks harjunud rada. Marsruut Tallinn-Helsingi-London-Vancouver ja sealt edasi bussiga Squamishisse. Lennureis ei olnudki eriti hull. Paar seriaali, üks film, kaks sööki ja paar tundi tukkumist. Kohal nagu muuseas. Päeval on ikka märksa inimlikum lennata kui öösel. Tagasi lendame kahjuks öösel:( Vancouveris oli tavapärane jant relvadega, midagi erilist ei tehtagi, aga sujuvalt läheb 2 tundi aega. Samuti suudeti kes-teab-kuhu maha jätta Kristjani kott, kus lisaks isiklikele asjadele ka pikksilm ja padrunid. Praeguseks on see õnneks leitud ja väidetavalt pidi ka Vancouveris olema. Seni ei usu, kui ise ei näe, et Kristjanil uued riided seljas on;)

Täna vaatasime võistlusrajad üle - mulle meeldisid. Tapvaid tõuse pole, mõni on pikem, aga vähemalt sõidetav. Palju tempomuutusi. Pisut meenutab Anterselvat. Isegi ilm meenutas, kraadi järgi oli päris krõbe, aga päike küttis sõites naha ikka väga soojaks. Käisin ühe tiiru ka matkaradadel, need oli ka väga 5+. Lund väga palju, üleüldse pidid "probleemid lumega" siinkandis tähendama mitte lumepuudust nagu Euroopas, vaid selget liigsust. Ainus jama on selles, et meie elamiskohast on radadele u 60km, järgmisel aastal on olümpiakülast õnneks märksa vähem.

Aklimatiseerumine läheb enam-vähem. Lõuna ajal tahaks korra magada, aga tuleb vastu seista. Siis tuleb õhtul uni päris hästi, ainult poole kahe ajal on esmane kellavaatamine ja poole kuueks on unega ühel pool. Tegelikult üsna paras rütm, mul võistlused niiehknaa hommikul. Nüüd nihutati siin kella ka, ehk ajavahe -9 tundi. Väiksemaks läks, hurraa! Ei oska muidugi öelda, mis järgmised päevad toovad.

Muude muljete üldnimetaja oleks "suur" või "palju". Suured mäed. Suured puud. Suured autod (Kats võiks vabalt küljepeegli alt läbi jalutada). Palju lund (meie linn on muidugi puhas, aga mäe otsas on palju). Palju kultuure (mustanahalised afroameeriklasteks, aga turbanitega vendi polnudki varem eriti näinud. Aasialased on Koreast saati õnneks harjumuspärane vaatepilt). Suur Wal-Mart. Suured söögiportsud (esimene hommikusöök oli ainus, mille suutsin ära süüa). Suured voodid (150cm üheinimesevoodi!). Palju hamburgerikohti (lähima km raadiuses 2xMcDonalds + ülejäänud. Ja see on väikelinn). Palju matkaradu (Squamish reklaamib ennast kui "recreational capital", kahjuks meie juurde ulatuvad vähesed). Suured inimesed. Palju jutustamist. Kõik on kas suur või on seda palju või mõlemat.

Aga üldiselt mulle meeldib. Hotell on meil üsna nukras ümbruses, vihjeks tänavanimi "Industrial", aga muidu on vahva. Võibolla on oma osa ka selles, et... tuttav tuleb ette! Teate seda USA sarja - Everwood? Kus üks kuulus ajukirurg kaotab naise ja kolib siis oma poja (kes klaverit mängib) ja tütrega ühte uimasesse väikelinna. Vot üsna selline siin ongi. Mõnes mõttes täitsa lahe. Ja matkaradadel joostes olid mõned kohad väga ägedad. Inimesed on samuti väga lahked ja jutukad ja mis kõige vahvam, ingliskeelsed;) Võta või jäta, täpselt nagu telekas. Eks ole näha, kas nädalaga on sellest kopp ees või mitte.

Võistluste koha pealt ei oska suurt midagi öelda. Suusavorm on suur küsimärk, laskmisvorm veel suurem. Rada on mulle sobiv, aga viimased võistlussõidud olid ammu, eriti palju treeninud pole, keha ka üritab kuidagi reisiväsimuse ja ajavahega kohaneda... Eks kolmapäeval ole näha. Lähen täie hurraaga peale, vaatame, kauaks auru jätkub.

Teile head ööd, minul on tegelikult veel eelmise päeva lõuna;)

Esimene start, individuaal, on kolmapäeval, naistel eesti aja järgi 19:15, meestel, khm, 00:30.

See artikkel on mõeldud blogilugejatele, ainult eraisikud võivad tsiteerida