Nüüdseks on võistlushooajani jäänud umbes-täpselt kuu. Sügisene koormustest on sportlasele tehnoülevaatuse eest - kontrollitakse üle, ega kuskilt midagi ei logise. Praegu oleks veel viimane võimalus midagi päästa, hiljem on juba esimene rong läinud. Õnneks on meil Priiduga kõik kontrolli all ja võime hakata ennast vormi ajama küll. 

 

Üldiselt on koormustesti rutiin üsna pähe kulunud. Alguses on meeldiv jalutuskäik, kolmanda koormuse (iga koormus kestab 3 minutit) ajal hakkab nahk soojaks minema, viienda koormuse ajal peab juba natuke pingutama, seitsmes koormus on üsna võistlustempo lähedane ja üheksanda ajal hakkab paha. Priidu puhul tuleb kõigele 2 juurde liita ehk siis kui mina pean juba natuke pingutama, hakkab temal alles nahk soojaks minema. Iseenesest tegime kaks rekordit ka - minul koormuse kestus, Priidul maksimaalne hapnikutarbimine. Niimoodi vanas eas veel...

Mis õlga puutub, siis oleme veel äraootaval seisukohal. Valu on kadunud, selge see, aga ragin ja krudin ja nõksud on jäänud. Võib-olla lähevad ka need ära, teoorias aega veel on. Aga igaks juhuks oleme kohe valmis ka muud moodi reageerima: kui jääbki ragisema, siis lähen kohe pärast lumelaagrit uutele uuringutele.

Nüüd aga elame juba lumelaagri lainel. Otsime kodus villaseid sokke ja sooja pesu välja;) Laupäeva varahommikul hakkame Tallinnast liikuma, kes kuidas - mina lennuki, Priit laevaga.