Üldiselt mulle kohati tundub, et käivitunud mingi üleriigiline ja kohati riigipiiregi ületav programm minu kiiremaks taastamiseks;) Abipakkumisi on niivõrd palju, et ei jõua kõiki vastugi võtta. Ma olen äärmiselt meelitatud ning isegi heas mõttes šokeeritud.

 

  

Eile anti kätte karm käsk treenima hakata. Õmblus pidi ilus olema - kuigi minu arvates on sellisel juhul suurem osa ilust puhtalt vaataja silmades. Paistetus on minimaalne, vikerkaarevärvid koguvad hoogu. Tasapisi võin hakata jalale toetama ja umbes jõulude ajal võin kargud nurka vistata. Päris sammhüppeid ei maksa ilmselt kohe teha, aga ehk saab siis juba suusad ka jalga ja üleüldse enam-vähem tavapäraste treeningmeetodite poole tagasi pöörduda.

Meeleolu hakkab ka vaikselt paremaks minema. Esimene nädal oli šokk ja enesehaletsus. Rikutud hooaeg mõttes, jalg ka valutas... Lisaks kõigele visati mind tõepoolest sõna otses mõttes võõras kohas vette. Mina olen planeerija-tüüpi, mulle meeldib planeerida ja mul oli terveks hooajaks väga hea ja küllaltki lollikindel plaan. Lisaks sellele, et mu plaan filigraanselt ära rikuti, polnud mul mõnda aega aimugi, kuidas nüüd toimima peaks. Tavaliste haigustega ma saan hakkama, mul on oma rutiin, ma olen 10 aastat treeningpäevikut pidanud, ma enam-vähem tean, mis mulle hästi mõjub. Nüüd aga oli kõigil minu tavatreeningutel kriips peal. Täielik segadus.

Nagu öeldud, hakkab praegu vaikselt tulema. Nädala lõpus võin juba veloergomeetri selga istuda ja seal isegi kergelt vändada, see hakkab juba tavalist treenimist meenutama. Ja ma olen juba võimeline mõtlema järgmiste nädalate ja kuude treeningplaanide poole - võrreldes nädala algusega on see hiiglaslik edasiminek. 

Ootan huviga järgmist tagasilööki;)

Vaatasin naiste võistlust ka. Tüüpiline Hochfilzen - lörts ja plöga. Oi, kuidas ma tahaks praegu nende nahas olla...