Tagasi lõunaosariikides. Jõulud möödusid Hiiumaal peaaegu tavapäraselt - liigsöömine ja magamine olid tavapärased, tavapärasest erinevalt jäi minu liikumisprobleemidest tingitult ära traditsiooniline jõulumatk ja suure hulga sadanud lume puhul käisime iga päev suusatamas. 

 

 

Tunne on nagu värskel lapsevanemal - iga päev avastad mingi uue triki, millega jalg hakkama saab. Viimaste päevade saavutuseks on uisusamm (tasasemates kohtades) ning varvaste täielik kõverdamine. Püstiasendis võin ka kuiva teha nagu vana mees. Lonkamist on jäänud selgelt vähemaks ning põhimõtteliselt pole karku enam vaja. Keerulisemates kohtades ohutuse mõttes siiski kasutan. 

Järgmisel nädalal oleme Otepääl laagris, mina hakkan laskesuusatamist meelde tulema, teised alustavad olümpia-treeningtsüklit. Nädala lõpus peaks nüüd need selle nädalavahetuse ärajäänud eestikad Haanjas siiski toimuma. Minul on hammas ülimalt verel, hirmsat moodi tahaks võistelda... Vaim on valmis, aga keha ilmselt nõder. Eks treeningnädal annab selgust, kas võistlemine on ikkagi ohutu. Aga hirmsasti tahaks...

Tagasi jõuludesse. Paluküla suusarajal oli iga päev üllatavalt palju rahvast. Kelgumäele jagus kelgutajaid ning suusarajale suusatajaid, meile lisaks oli üks kuni mitu seltskonda veel. Ükski masin sinna küll nägu näidanud ei olnud, aga kuna ring on ainult 1,3km, siis piisava seltskonnaga sõidab sinna raja üsna kiiresti sisse. Mina kasutasin muidugi peamiselt paaristõuget... Iseenesest oleks Paluküla raja profiil mulle just sobiv, aga need "tõusud" (mitteteadjatele - umbes 2-3m suusarajale kuhjatud künkad) olid ilmselgelt liiga järsud. Elvas pidi Tartu Maratoni rada ka sõidetav olevat, seal peaks saama ka rahulikult sõita, mitte kogu aeg suusakeppide otsas rippuda.