Esimene MK on möödas ja vähemalt on hetkeseis teada. Hea seegi, et laskmisega on üldiselt korras, see sprindi kolm oli lihtsalt väike tööõnnetus. Muus osas hõisata ei ole. Tippvormini on veel pikk tee minna ja loodetavasti ei saa hooaeg enne otsa, kui ma kohale jõuan.

 

See sprint oli lausa kohutav. Sõita ei jõudnud üldse. Esimese kilomeetri järel oli jaks otsas ning lõpuni sai lihtsalt kuidagiviisi liigutud. Positiivse poole pealt võiks vast mainida ainult seda, et pärast esimest kilomeetrit ennam hullemaks ei läinud, ilmselt ei olnud enam kuskile minna;) Ning mõni sõitis veel minustki aeglasemalt, mida enda tunnet arvestades oli üsna raske uskuda. Lihtsalt ei läinud edasi ja kõik. Väga korralik oli lamades laskmine, täpne, kindel ja kiire, täpselt selline, nagu peab. Püstitiiruks olin enda halvast sõidust juba nii masenduses, et lasin ennast paljudel kõrvalistel asjadel segada ja tuligi minna kolmele trahviringile. Kaks gabariiti, üks kauge. Viimane ring lootsid ainult seda, et varsti saab otsa.

Teade oli mõnevõrra parem. Sõita ei jõudnud endiselt, aga vähemalt laskmises tegin tippsoorituse. 30 ja 22 sekundit, kusjuures lamades ma veel kohmitsesin nende varupadrunitega. Samas ei olnud mingit rapsimist või kahtlasi laske, kõik oli kindel. Nagu peabki. See näitas ära, et lasketase on mul hetkel hea ja selle pärast muretsema ei pea. Küll on aga põhjust muretseda sõidukiiruse pärast.

Pärast sprinti olin ma ikka päris katki. Ma teadsin, et ma väga kiiresti veel ei sõida, aga et nii aeglaselt... See oli ikka shokk. Jah, mul on küll ohtralt objektiivseid põhjuseid, aga sellegipoolest. 2:44 - see on nagu pisut üle poole päeva! Sealt jõuda sinnani, mis enne hooaega eesmärgiks oli ja ka reaalne näis - see tundus võimatu. Ning kui siis üks ajakirjanik telefonikõnes mainis, et mõni oleks võibolla hooajale käega löönud ja lihtsalt kodus telekas ees aega viitnud, siis see kõlas sellel hetkel üsna hea variandina...

Aga ei, ma ei anna alla. Kuigi mul oli detsembri alguses luumurd. Kuigi mul on jalas üks plaat ja viis kruvi. Kuigi mu keha on hüljanud suurema osa varasemate aastate käitumismustritest ja toimib nüüd täiesti uute, mulle tundmatute reeglite järgi. Kuigi ma suuda normaalse tehnikaga sõita. Kuigi mu parema jala jõud on u 70% vasakust. Kuigi ma vaatan kadedusega inimesi, kes jooksevad, hüppavad või sõidavad klassikat. Kuigi iga päev on võitlus. Kuigi iga päev on valu. Ma ei anna alla. Iga päev ma võimlen oma jalaga ja üritan liikuvust ning jõudu taastada. Ma jätkan laskmise lihvimist ja hea soorituse kogemuse süvendamist. Ma tõstan oma funktsionaalset taset. Ma ei anna alla. Ma ei pruugi valmis saada olümpiaks, ma ei pruugi isegi hooaja lõpuks valmis saada, aga ma vähemalt teen kõik, mis minu võimuses.

Praegu oleme tüdrukutega juba Anterselvas. Kolmapäevane individuaal on minu suhtes hetkel väga kahtlane, ma pole kindel, kas see on hea mõte. Aga ma vaatan, kui hästi mul õnnestub oma kehaga ühine keel leida ja eks siis näeb. Reedeses sprindis olen jälle rivis.

Priit tegi Nove Mestos IBU karikal head sõidud. Individuaalis 0+1+1+1 ja normaalne sõit, kuigi alles viimasel ringil võttis jalad kõhu alt välja ja näitas teistele Eesti poistele, kuidas sõitma peab. Täna 0+2 ja ka enam-vähem sõit. Nüüd tuleb ka Anterselva. Meestel käib olümpiakohtadele tihe rebimine ja selget ei ole veel midagi. Mina muidugi usun, et Priit on seda kohta väärt ning suudab olümpial korraliku tulemuse teha.