Kahju muidugi, et meie hetketase ongi seal viimaste kohtade pärast heidelda... Aga loe või arvuta kuidas tahes, 15 sekka tulek oleks olnud juba ilmselge eneseületamine või nõudnud teiste võistkondade täielikku põrumist. Mina olin meie parim - ja isegi kui meil oleks praegu neli sellist laskesuusatajat, oleks me olnud ikka seal 13-16 koha kandis. Ma olen varemgi seda öelnud, et ma oleks parema meelega keskmise koondise keskmik kui nõrga koondise parim...

 

Minu enda sõit oli üsna seosetu ja mittemidagiütlev. Ma tahtsin sõita hästi ja kiiresti ning teadsin, et selle 6km peal ma igal juhul ära ei kustu. Oleksin väga tahtnud, et mul oleks olnud keegi, kelle järel rippuda ja kelle rütmis sõita. Elu läks aga nii, et kõik ringid polnud isegi näha mitte kedagi. Ei ees, ega taga. Kui üksvahe poisid raja äärest ütlesid, et ees on vahe 25 sekundit, siis vaikselt ise mõtlesid, et sama hästi võiks 2 minutit olla... Aga ma siiski üritasin kiiresti sõita. Siledal nagu õnnestuski, aga tõusud oli niivõrd pudrused, et ma ei saanud nendega lihtsalt hakkama. Ma ei ole ka muidu eriti suur pehme raja sõber, aga praeguste kordinatsiooniprobleemidega ma lihtsalt ei suutnud seal kiiresti sõita.

Laskmine oli ka selline kahtlane. Lamades olin hästi ebakindel. Kogu aeg oli kerge tuul ja ma ei suutnud ära otsustada, kas võtta midagi ette või mitte. Viimane loomulikult mööda, häbiots. Püsti oli pisut reipam, aga ega seal midagi väga head ka ei olnud. Olen ka paremini lasknud.

Praegu ma mingit põhjapanevat olümpiakokkuvõtet ei tee, aga seda ütlen küll, et Sotshi lähen ma ainult juhul, kui olen võimeline sprindis ka kahe trahvi ja kinnimääritud suuskadega 20 hulka tulema.

Täna alustame tüdrukutega kojusõitu, reedel jõuame kohale.

Head vabariigi aastapäeva!