Sellel aastal oli eestikatel võrdlemisi suur kaal. Et MK-sarjas on eestlastel nüüd vaid 3+3 stardikohta, siis vähemalt meeste hulgas on konkurents üsna tihe ning kahe päeva kokkuvõttes olid need stardid üheks kolmest katsevõistlusest.

Minu võistluste kohta on võiks öelda "tulin, nägin, võitsin". Teistel ei olnud isegi mitte võimalust... Kui, siis äärmiselt teoreetiline. Esimesel päeval 0+0 ja küllalt tugev sõit, viimasel ringil oli jalg üsna pehme ning tahtmine mitte pingutada tugev, seda enam, et ma ju teadsin, mis seis mul teistega on, aga sundisin ennast mõttega, et seda kergem homme on. Teine koht ehk Kats kaotas 2:10. Laskmine tuli üllatavalt lihtsalt, kuigi oli võrdlemisi tuuline ja eelmisel päeval treeningul kippusid ikka 2-3 märki üles jääma.. Aga tegin õigeid otsuseid ja sain hakkama. Püsti jäin pooleks hetkeks viimast märgi sihtima, aga see oli väga korraks.

Teiseks päevaks oli ennast küllaltki raske motiveerida, aga et eelmisest aastast oli mul üsna samast situatsioonist ohtlik kogemus olemas, siis ajasin ennast igaks juhuks piisavalt "ärevaks", st võistlusmeeleollu. Luba oli ennast piisava edu korral ainult viimasel ringil lõdvaks lasta. Õnnestus üsna hästi 0+1+1+0, kuigi võbelemist oli eelmise päevaga võrreldes rohkem. Kats ja Sirli võistlesid omavahel ning seetõttu olin mina juba jälitajatele lähemal kui nemad mulle... Muuseas, esimesel ringil suutsin isegi kukkuda. Lihtsalt läksid kepid-rullid kuidagi sassi ja viskasin ennast keset tõusu kõhuli maha. Hoog oli eelneva koperdamise tõttu praktiliselt olematu ja viga sai ainult natuke nahka küünarnuki lähedal, aga püsti oli keeruline saada;)

Priit seevastu tegi endale elu huvitavaks. Esimesel päeval 4+3 ehk tabas kolme märki. Põhimõtteliselt ei ole see võimalik, aga näe, siiski oli. No ei trehvanud, tee või tina. Lamades kahtlustan mina ise peamiselt tuult või õigemini selle pöördumist, aga midagi pole teha, biahtlon ongi selline spordiala. Rajal näitas ta ennast küll kiirest küljest, aga enamat kuuendast kohast see ei toonud. Järgmisel päeval seis muutus: 2+1+0+1 (kusjuures mõlemas ühe trahviga tiirus sai saatuslikuks viimane lask) ja päeva parim aeg tõstsid ta tuhast kolmandaks ning ega Indrek ja Rolandki väga kaugele jäänud. Igal juhul taas väärt kogemus ning samas ka kinnitus, et liigume õigel teel ning kui ise endale takistusi ei tekita, on kõik võimalik. Kõige suurema teene tegi konkurentidele muidugi Kauri, kes ühel päeval oli hädas tõrkuva relvaga ning teisel otsustas ise võõrasse märki lasta, aga ka see on osa biathlonist...

Tulemused: sprint ja jälitus.

Mis üllatusse puutus, siis väikselt on seda pildilt näha - ma lasin relva ära värvida. Lähedalt on ta veel kaunim, uskuge mind.

 

 

Juba neljapäeval läheme uuesti Ramsausse, seekord kaheks nädalaks. Enne seda on lugematu arv meelelahutusi kavas, täna näiteks vereproovi andmine ja hambaarst (selleks korraks jäid kõik hambad suhu, järgmisel korral ühel tarkusehambal ilmselt nii hästi enam ei lähe), homme ehho.