Praeguseks oleme juba Ruhpoldingus, esimene treeningki tehtud. Staadioni on kõvasti uhkemaks ehitatud ja ka radu on muudetud. Ütleme, et huvitavamaks. Aga pühapäeval oli siis selle hooaja esimene (loodetavasti mitte viimane) mass-start. Kui pihta oleks saanud ja sõita oleks jõudnud, oleks päris hea võistluse teinud...

 

Kõik oli päris hästi teise tiiruni. Esimesel ringil sõitsin suurel grupil sabas ja tundsin ennast päris hästi. Tempo üle jõu ei käinud, staadionil võtsin natuke rahulikumalt ja jäi väike vahe sisse. Laskmine normaalne. Teisel ringil passisin peamiselt Buchholzi sabas, juba sprindis olime ühel ringil peaaegu koos sõitnud. Ikka polnud midagi hullu.

Teisest tiirust läks kõik allamäge. Üldiselt oli kõik isegi liiga lihtne, tahtsin lasta absoluutseid sisekümneid ja lihtlabaselt sihtisin üle. Seda näitab ka laskeaeg, 37 sekundit on minu kohta ikkagi hirmaeglane! Kaks trahviringi ka lisaks. Järgevalt lagunesin täielikult. Olin ennast pigem ette valmistanud eespool heitlema ja nii kui viimaste hulka kukkusin, ei osanud enam midagi ette võtta. Ka sõidus ei osanud/julgenud kiiresti sõita. Muidugi oli raske, aga pulsigraafik näitab väga edukalt ära, kuidas selle pingutamisega nüüd lood olid. Tegelikult oli tunne isegi parem kui sprindis. Lasketiirus oli samuti nagu keegi teine, läksin hirmsasti rapsima, aga siiski lasin enda kohta kaua ja mööda ka. No ja nii jäädaksegi viimaseks... Lõpus polegi muud teha kui käsi laiutada.

Aga see oli ainult üks võistlus ja hea õppetund tulevikuks. Pole viga, kuigi neid õppetunde olen ma juba omajagu saanud, ju siis olengi selle koha pealt natuke aeglane;)

Ruhpoldingusse minnes tegime väikse vahetuse: võitsime IBU karikalt Sirli ja Martini (Remmelg, Hiiumaa poiss, sai just 21, teeb homme MK debüüdi. Muuhulgas on tema vanem vend laskesuusatamises mõned aastad tagasi ka MMil võistelnud) ning andsime Priidu vastu. Priidu selg on natuke parem, kuigi midagi head pole. Probleeme on mitmeid. 1) Oberhofis jäi tal järgmise trimestri MK normist puudu 0,1%, aga et meil on kavas USAsse minna, piletidki ostetud, siis seda on tingimata vaja. Kõige kindlam on seda täita IBU karikal, seal on konkurents tsipa väiksem. 2) Haigekassat pole tal samuti, nii et siin päris arsti juurde uuringutele minna ei tule rahaliselt kõne alla. Eestis on natuke rohkem lootust, seal peaks osadel TÜ kliinikumil olema EOK'ga leping ja üleüldse on seal rohkem kontakte. Nii et pärast Altenbergi IBU karikat läheb koju ja arstide juurde ning loodetavasti on siiski midagi ajutist ja kergemat.

Aga nüüd Ruhpoldingu rajast. Põhimõtteliselt oleks ühel laskumisel slallisuuski vaja. Täna on parajalt jäine ka, nii et esimest korda sealt rahulikult alla tulles jäin napilt oma suunavööndisse. Rahulikult tulin alla! Pärast proovisin mõningaid kordi veel, jäin püsti, laskumise lõpuks oli pulss alati kõrgem kui üleval mäe otsas. Rekord - 168. Nii mitmedki treenerid, määrdemehed ja sportlased olid seal passimas ja kaalumas, kuidas seal ikkagi sõita, filmiti ja näidati ette. Nalja hakkab muidugi saama. Aga eks see võistlustel paistab, meestel homme ja meil ülehomme.