Ilm oli eile ilus - või noh, vähemalt vihma ei sadanud. Eriti. Suusatada võis ka üsna nobedalt, kuigi rada oli üldiselt pehmem kui individuaali ajal ja enda enesetunne polnud kõige parem. Aga laskmine, kurivaim! Polegi ammu võistlustel ühes tiirus kolme trahvi lasknud, sellest hooajast nagu ei tulegi ette. Aga juhtub ka paremates peredes ning selliste trahvide juures on igati loomulik punktidelt välja jääda. Hea, et 60 hulkagi mahtus.

 

Üldiselt tuleb jutuga peale hakata reedesest päevast, mil olin tungiv vajadus trennis hüppeid teha. Selles mõttes tungiv vajadus, et praegu käib tegelikult treeningperiood märtsikuuks. Sprindi koha pealt ei olnud see just kõige targem mõte. Ma tegin küll hästi natuke neid, aga minu lihas selliste asjadega ei hellita. Järgmisel päeval oli probleeme voodist püsti saamisega, lisaks jalgadele olid solidaarsuse mõttes valusad ka selg, küljed ja käed, kuigi nendega ma küll midagi tavapärasest rohkemat ei teinud. Igal juhul mitte just parim algus võistluspäevale... 

Sõitmisel see tegelikult väga palju ei seganudki, võibolla polnud ainult esimene ring sama terav kui tavapäraselt. Muidu polnud väga viga. Erinevalt individuaalist olid seekord siledad pehmed ja tõusud kõvad, mulle meeldis küll teine variant rohkem, aga sai ka niipidi hakkama. Kui kahte tõusu raja peal poleks, oleks minu poolt vaadates kõik hästi (isa kommentaar: "Kas sa kukkusid vahepeal, ringi keskel tuli suur kaotus?", minu vastus: "Ei, seal olid tõusud"). Noh, 1:20 kaotust ja 29. sõiduaeg ei pane otseselt häbenema. Kuigi eks ma tean, et paljud tüdrukud kaotavad mulle ainult laskumisega kõvasti, aga ega mina käsi neil seal sahatada - mina nii tugev pole, et vabatahtlikult hoogu maha pidurdada. Selle laskumisega seoses oli viimasel ringil lõbus lugu. Tulime viimast tõusu neljakesi - üks prantslane, üks korea neiu ja üks austria tüdruk surus ka enne tõusu lõppu minust veel mööda. Noh, esimese kurvis võitles tema selle korea tüdrukuga, nii et ükshetk oli kellegi kepp võõraste jalgade vahel - mina jälgisin nende võitlust huviga väikseselt distantsilt, valmis komplikatsioonide korral kiirelt reageerima. Püsti nad jäid, kuigi korea neiu üsna ebakindlalt. Ja kohe järgmises kurvist asusin juba mina teda ahistama, sest nagu öeldud, pidurdamiseks olen ma liiga nõrk. Mööda ma temast sain, aga tagasi ma küll ei vaadanud, kas ta ka ellu jäi..

Eilse päeva laskmine oli muidugi koledus (eilse päeva koledus oli muidugi laskmine). Juba pealelaskmine oli selline ebamäärane ja võistlusel läks asi ikka käest ära. No et ma esimese mööda lasen, sellega võib veel leppida. Siis jäi aga kest vahele, pidin seda ära koukima ning seejärel tegin kõike muud, aga mitte normaalset laskmist. Peatreeneri versioon oli ka, et meie pealelaskmiskohal (nr. 19) ja minu võistluslaskekohal (nr.8) on erinev valgustus, aga ega ma hästi ei lasknud ka. Trahvid olid paremal, tabamused pigem vasakul. Nii et loll pea, palju trahviringe. Püsti veel üks kiire maasikas tordi peale lisaks ning oligi korras. Kuigi ega see püsti null ka midagi päästnud poleks, siin lasti ikka üsna ideaalselt.  

 

Aga ega ma ise ei põe. See on laskesuusatamine. Erinevalt paarist viimasest aastast mulle see praegu täitsa meeldib. Eelmisel aastal ei meeldinud, sest valus oli ja üleüldse asjad ei klappinud. Üleeelmine aasta tahtsin nii hirmsasti tulemust, et kui seda ei tulnud, siis ei meeldinud ka laskesuusatamine ning loomulikult ei tulnud siis seda tulemust ka. Aga praegu on kõik hästi, küll mõni teine päev saan jälle pihta. Loodetavasti juba Anterselvas, aga igal juhul USA reisi ajal on Askol jälle võimalus mind laskma õpetada;)  

Öösel jõudis meie juurde Kristel, nii et magasime nagu kolm põrsakest. Õigem oleks küll öelda, et ei maganud... Pildil on Kristel, meie Sirliga olime varakult üleval. Bo ja Svendsen on oma ühes voodis magamisega meie kõrval amatöörid;) Täna käisime aga Reit im Winklis suusatamas. Maapealne paradiis! Päike paistis, rada kui raudtee. Mis nii viga suusasporti teha! Pildid tuigub Sirli. Joosta on siin ka praegu mõnus, suurem osa lund on ära sulanud ja ilm on soe. Homme sõidame Anterselva. Priit on juba Eestis...

Tänast võistlust vaatasin siis telekast ja ausalt üldse ei kahetsenud mitte startimist. Võita oleks olnud väga vähe (isegi kui oleks sõitnud liidritega võrdselt, oleks tõusnud ~25 kohale), kaotada see-eest palju. Jälitus vahele jätta oli ammune plaan, elu on näidanud, et ma ei ole nii tugev, et jaanuaris kõik stardid kaasa teha. Üsna tihti on see lõppenud Anterselvas haigeks jäämisega, nii et sellel aastal mõtlesin teistmoodi proovida. Praegusel hetkel on võistlused pigem osa treeningplaanist, kogu tegevus käib märtsi MMi silmas pidades.