Varem tundus mass mulle alati ühe täiesti võimatu võistlusena - lühidalt öeldes sõita ei jõua ja pihta ei saa. Eilne päev aga polnud sugugi paha. Kaks trahvi (parim massi laskmine minu ajaloos), sõidu kaotus 1:06 (vaevalt ei see väiksem olnud on, 10km peal on küll rekord ~50sek) ja 13.koht 1:08 kaotusega. Ei kurda, hakkab ka massis mingit lootust juba olema. Oleks-poleksitega mängides võiks päris kaugele (kõrgele) jõuda.

 

 

Tuul oli õnneks väiksem kui teate ajal. Enne starti tegin endale kõva ajupesu, kuidas sõita ja lasta ja et see, et 29 naist lisaks minule samal ajal rajal on, ei ole üldse oluline. Noh, teoreetiliselt vähemalt. Stardis oli seista hea. Kui ma viimati Anterselvas massi sõitsin (ja viimaseks jäin), siis oli mul juba stardis tunne, et parema meelega vaataks seda asja toas telekast. Nüüd aga oli isu sõita suur. Soojenduseks tehti üks väike valestart, aga lõpuks saime ikka reeglitele vastavalt minema. 

Esimene ring kulges nagu naiste massis ikka - talluti keppidel, jäädi tõusudel troppi jne. Mina sain igalt poolt üsna puhtalt minema ning pärast esimest kilomeetrit rahunes asi pisut maha. Lihtsalt sõitsin pundis ja enam-vähem õnnestus isegi oma rütmi järgida. Ühel ja ainsal kurvilisel laskumisel loomulikult pidurdati, ma ka alguses seltskonna mõttes lasin külje ette, aga leidsin siiski, et see on absoluutselt ebavajalik.

Esimene tiir oli närviline. Rahvast palju ümberringi, möll käib. Rütmist oli enda arvates asi küll kaugel ja üldiselt oli hea meel, et ainult ühe trahviga piirdusin. Parema meelega oleks muidugi nulli lasknud, aga ikkagi hästi. Ringil olin täpselt paraja grupi lõpus. Sõitsin vaikselt järel, grupi pea tegeles pigem omavahelise positsioonivõitlusega, lisaks ei libisenud kiirematel sõitjatel suusad eriti hästi, nii et tundsin ennast üsna mugavalt. Eelpoolmainitud laskumisel enam ei pidurdanud ning sõitsin nii mõnestki näost mööda. Etteruttavalt - ja nii iga ring (va viimane).

Vot teine tiir oli nagu päris. Tulin, lasin, tõusin nulliga püsti. Kõik klappis, rütm oli ilus. Rajal olin põhimõtteliselt samas grupis edasi, mõningaid näod olid lihtsalt vahetunud. Sõit läks juba raskemaks, keskendusin tugevasti eessõitva venelanna suusasaabastele, samas üritasin ennast mitte päris ära tappa, sest püstitiirud olid veel ees. Vahepeal lohutasin ennast, et pole viga, näe pool juba läbi. Aga juba läks raskeks.

Püsti oli tegelikult üsna võimatu lasta. Oi, ma hingasin ja sihtisin ja hingasin veel ja sihtisin. Hapnikuvõlg + tahtmine pihta saada tegid selle lihtsa asja minu jaoks ikka väga keeruliseks. Aga võitlesin mis ma võitlesin, ühe trahviringi ma siiski sain, kuigi napilt. Enda arvates lasin muidugi pool päeva, protokoll ajab umbluud 29.sekundist... Ringile sattusin natuke halvasti, üks punt pani ees punuma ja tagant tulid ka "valed" näod. Ühesõnaga hakkas juba kärss kärna kiskuma ja maa ära külmuma. 

Viimane tiir. Nüüd polnud enam erilist jaksu mõelda ja väristada, pisut ikka sihtisin, aga eelmise tiiruga võrreldes oli tegu juba laskmisega. Ja tuligi null. Nüüd läks nagu natuke kiireks, aga no ei tulnud enam suurt midagi. Üritasin Zidekil järgi hoida ja Pidrushinat püüda, aga vaikselt-vaikselt läks üks eest ära ja teine ka lähemale ei tulnud. Lõpus andsin juba natuke alla ja vaatasin pigem taha, ega sealt järgi ei tulda. Õnneks sai võistlus täpselt õigel ajal otsa. 

Tubli olin. Tegin ilusti oma tööd, kuigi mõningase väristamisega. Suusarajal ei surnud ka ära. Siit minu palve Anterselva rajameistritele - ärge te hakake mingit uut jalgratast leiutama, rajad on juba praegu väga head, las jääb ka edaspidi kõik nii. Aru ma ei taipa, miks kõik rajad ei võiks sellised olla. Siin võib isegi sõita, aga samas on siin väga edukalt näidatud, et tugevad teevad ka siin vahed sisse. 

Üldiselt ei olnud paha nädalavahetus ja üleüldse ka paha võistlustsükkel. Minu kohta. Suurepäraselt läks Tora Bergeril, mina olin lihtsalt hea. Natuke üllatavalt hea isegi, aga mis mul selle vastu olla saab;)

Praegu sõidan liinibussis Tartu poole. Anterselvast hakkasime sõitma 3:40 öösel ja uskuge mind, need IBU Citroenid ei ole inimeste transpordiks mõeldud. Sportvedrustus, ma ütlen. Hakkasid magama jääma, tuli jälle mingi muhk ja panid jälle kuklaga torega laksu vastu peatuge... Õnneks oli meie lennuks pikemat aega Münchenis lumevangis, seal sai rahus magada. Nüüd kandsin veel Tallinnas tippsportlase rasket koormat (loe: meediaga suhtlesin;). Õhtuks koju! Järgmine nädal läheb USAks valmistumise tähe all, viimased asjad veel üle vaadata/korda ajada. Treenimist võtan pärast kolme võistlusnädalat natuke rahulikumalt, nii kord päevas. Ja Priidu üritame ka terveks saada.