Stardi ilusti õigel ajal. Tule esimesse tiiru, lase esimene lask - märk ei kuku. Lase ülejäänud neli lasku, mis kukuvad. Keera juba trahviringi peale ära, siis kuula aga treenerit, kes eemalt sulle "Zero!" karjub ja ära mine trahviringile. Teises tiirus lase üks trahv ja sõida üks trahviring. Ole algses lõpuprotokollis pronksil. Siis lase žüriil tükk aega asja arutada, kes leiab, et jah, 0 sa ju lasid, aga kaks minutit saad ikkagi otsa, selle trahviringi eest, mida sa ei sõitnud ja oleks märk õigesti töötanud, polekski pidanud sõitma. Lõpetuseks ole protokollis 17.

 

Selline oleks siis lühikokkuvõte. Üldiselt, ega ma ise ei põe. Noh, medali järgi ma läksin ja niipalju kui minusse puutub, siis ma tegingi täpselt medali väärilise võistluse. Üldiselt mul polekski midagi kobiseda, kui nad ütlekski, et märk ei kukkunud, järelikult lasid mööda ja et trahviringi ei sõitnud, siis +2 minutit. Praegu jääb asi kuidagi õhku rippuma. Tulevikus on protokolli huvitav vaadata: "Oot, see lasi nulli, aga sai ikka läbimata trahviringi eest 2 min?". Aga kui žüriil on asjast teine nägemus, siis jumal (või siin maal hoopis Allah?) nendega. Ilus oleks ju olnud midagi mälestuseks koju viia, aga mütsi, särgi, tassi ja mõned märgid me saime niikuinii. Ja Indrek sai medali.

Oma peamised eesmärgid ehk siis raske treeningu ja väikse vormikontrolli sain tehtud. Gregorinile kaotasin pool päeva, aga sellisel rajal sellistes oludes ei olnud see just eriline üllatus. Rada oli juba iseenesest üsna raske, lisaks oli öösel kõvasti lund visanud, aga masinat polnud peal käinud. Tulemuseks oli pehme ja nendes kohtades, kus meie rada meeste omast erines, põhimõtteliselt mõtteline rada. Aegadest on ka näha, võitja sõitis 27 minutiga, eelmisel aastal Hantõs sõideti 21. Ühesõnaga paras kannatamine oli, 1350m kõrgust mõjus minu jalale ikka väga kehvasti, aga siinsel võistlusel olin ilmselgelt tugevamate hulgas. Möödumised olid paras komöödia, ega keegi vabatahtlikult kõrvale paksu lume sisse ei astnud. Igal ringil oli mingi intsident. Esimesel ringil näiteks püüdsin ameeriklanna laskumisel endale sülle, sest tema astus kõrvale täpselt siis, kui mina olin juba möödumiseks ka kõrvale astunud.

Tagasi sinna trahviringi/2 minuti juurde (näe, vist ikka ei anna rahu;). Indrekul oli Koreas juhus, kui jälituses lasi püsti lamades märki (kohtuniku viga), loomulikult lasi palju (4) mööda. Trahviringe sõitis tunde järgi 1, reaalselt oli siiski olnud 2 ja isegi sel juhul pandi lihtsalt 30sek ajale juurde, ei mingeid trahviminuteid. Minu juhtumi puhul oleks lollikindel muidugi olnud oma (olematu) trahviring ära sõita ja pärast oleks 25-30sek ajast maha võetud. Aga sellist situatsioone ei ole enda jaoks varasemalt läbi mõelnud ja nüüd läksin lihtsamat teed ehk kuulasin treenerit. Jälle targem.

Aga tegelikult tegin ma siiski korraliku võistluse ja ausõna ei põe. Indrek oli muidugi eriliselt tubli. Homme lähen poistele kaasa elama.

Ja Peeter oli Holmenkollenis ka väga viis!

Head vabariigi aastapäeva.

 

 

Tulemused: