Vat kui tükk aega pole poolhaigena võistelnud, siis võib meelest ära minna küll, mis tunne on. Esimene ring polnud viga, aga teine ring staadionilt ära minnes ei tulnud need tõusukesed üldse nii libedalt ning viimasel ringil oli tükk tegu, et sileda maa pealgi edasi läheks. Aga ega ma ei kahetse. Punktid sain jälle kätte;)

 

Kõigepealt oli eile must päev. Sõita oli raske ja suusad ei libisenud ja pihta ei saanud ja nohu oli ja köha oli ja söök oli vale maitsega ja ilm oli külm ja ilm oli palav ja internet oli aeglane ja kärss oli kärnas ja maa oli külmunud ja päike paistis ka vale nurga alt. Otsest põhjust nagu ei olnudki, aga lihtsalt kuri maailm kiusas mind. Õnneks on vanust juba piisavalt, et teada - see läheb üle. Läkski.

Laskmine tuli ka hästi välja, kuigi pealelaskmisel olin rabedus ise. Alguses tundus päästik imelik, üritasin seda meelitada (kruvikeerajaga muidugi. Järgneb pikk tehniline seletus: üldiselt ei tohi Norras relvaga ringi liikudes olla lukk rauas. Minu põsesarnade puhul pean ma luku eemaldamiseks kas kruvima maha põsetoe, mida ma keset võistlusi üldse näppida ei taha, või üldse toru maha keerama, mida ma siis ka teen. Ja ilmselt jäi enne võistlust midagi kuskile vahele, mis päästikut mõjutas) ja sai nagu natuke parem, aga ikka imelik. Üldiselt oli suuri probleeme viie lasu järjest sooritamisega ja midagi head sealt nagu ka ei tulnud. Võistlus läks selles mõttes isegi paremini, et lamades oli pisut õnnegi. Teine lask oli paras gabariit, aegluubis kukkus. Aga null on tore! Püsti jalad muidugi värisesid all, aga tegelikult oli lasta hea. Seni, kuni JÄLLE kest vahele jäi ja vat pärast seda tõmbas konkreetselt värina sisse. Ja lasin ühe mööda. Hantõs Anschützi vennad mul tegelesid selle lukuga, väitsid et nüüd on kõik väga hästi, aga alates USA teisest etapist on mul ainult üksikud võistlused, kus kest vahele ei jää. Palju õnne. Võtad Anschützi, et kiiremini lasta ja siis kougid hooajal minutite kaupa kesti vahelt ära. Aga see siis selleks.

Sõit oli paras õudusunenägu. Viimasel ringil olid jalad nii kanged (või pehmed, ei saanudki enam aru), et isegi laskumistel oli probleeme. Ajust tulevaid käsklusi lihased enamasti eirasid. Liikusin täiesti omas maailmas, kuigi pingutasin kõvasti. Finišis olin surnud. Tükk aega mõtlesin, kas panen lihtsalt pildi tasku või läheb süda pahaks. Lõpuks istusin mõnda aega maas ja taastusin. Tagasi määrdebokside juurde kõndimine oli ilmselgelt liiga pikk teekond, oleks tahtnud vahepeal puhata. Peale sõita ka ei jõudnud. Kodus keerasin lihtsalt ennast voodisse külili ja olin. Isegi süüa ei tahtnud. Praegu on juba tunne enam-vähem, isegi mõte laupäevasest 10km ei tundu enam väga hirmutav.

Aga ilmselgelt on akud päris tühjad. Olid võistlused ja haigus takkaotsa. Asja ei tee paremaks ka see, et viimane "päris" treeningperiood jääb, khm, jaanuarisse. Sarajevo nädal pidi ka olema treeningnädal, aga me kõik teame, kuidas seal treenimisega oli. Nii et laadimist on olnud selgelt vähem kui kulutamist. Aga õnneks on hooaja lõpp ka. Tervisel pole tegelikult väga viga. Nohu on loomulikult, köha ka. Ilus lahtine. Ainus jama on, et ilusti kõlavalt köhides lööb peast ka valu läbi ja see ei ole üldse meeldiv. Aga muidu pulsid-asjad on täiesti viisakad. Muuseas, tagantjärgi tarkusena - juba MM individuaali ajal oli mingi jama organismis sees. Esimese ringi lõpust alates sõitsin kõik vähegi ülesmäge lõigud 183-185 pulsiga. Tavaliselt ma siristan individuaalid suures osas alla 180, võibolla saan 183 maksimumiks. Aga baas oli see hetk veel nii tugev, et organismi jõudis veel pöördeid juurde panna ja tavalisel tasemel sõidu ära teha. Pärast oli loomulikult ribadeks...

Ühel teisel tütarlapsel on olnud kusjuures päris sarnased viimased nädalad. Hantõs oli jälituses kaheksas, siis jäi haigeks, individuaalis ei startinud, massi ja teadet rahva huvides siiski sõitis, üleeile oli veel õhusoojendajaga trennis ning täna oli kahe trahviga 45. Muidu on väga kõva sõitja. Nii et pole ma ainus, kellel kumm tühi on.

Priit oli täna ka tegelikult tubli. Sõitis viisakalt, lasi ilusti kiiresti ära, läks ainult natuke mööda ning sai jälle jälitusse. Nii et laupäeval rajal näeme.

Ja tegelikult oleme me mõlemad roosad ja rõõmsad.