Eilsetel eestikatel korjasin selle aasta kolmanda (ja viimase, sest pühapäeval lähen hoopis murdmaad sõitma) kulla. Veenvalt. Ilm oli pehmelt öeldes omapärane ja huvitav, aga märgid kukkusid, suusad olid libedad ning enesetunne ka täitsa viisakas.

 

Ilm oli loomulikult võistluste põhitegija. Eelmisel päeval Otepääl trennis käies oli tiirus täielik tormituul, aga rajad olid mõnusalt jäised ja kiired. Vastutuulelõikudel oli muidugi oht taguripidi liikuma hakata ning mõnes kohas oli okste, käbide ja okaste alt raske lund üles leida, aga üldiselt tõotas kõik võrdlemisi kiiret sõitu, aga aeglast ning trahvirikast laskmist. Reede hommikul kergel sörgil käies näis, et tuleb eriti ilus laskesuusailm - päike paistis ja tuult ka eriti ei olnud, vähemalt Elvas mitte. Aga lõuna ajal hakkas peale. 10 minutit täielikku tuisku, siis jälle 10 minutit päikest. Jälle tuisk. Jälle päike. Ja nii jätkus ka võistluse ajal. Esimesed kaks ringi oli hea, noored oli osa rajast selle värske lume kinni ja libedaks sõitnud, teisel osal käis rajamasin peal ja keeras ka vana libeda lume välja. Kolmandal ringil tuli aga tuisk. Ei libisenud niikuinii, aga suuri probleeme oli ka raja nägemisega ja tuul tahtis vahepeal ära puhuda... Tiirus oli samamoodi märke raske näha. Aga neljandaks tiiruks oli jälle päike väljas. Saa siis aru.

Võistlus ise läks siiski minul üsna mõnusalt. Esimeses tiirus lasin ühe trahvi ning rohkem mööda ei lasknudki. Eks oli õnne ka, mõlemas püstitiirus minu ajal tuult eriti ei olnud ja ka lamades oli tuul täiesti talutav. Lumesajust ja muudest asjades ennast segada lihtsalt ei lasknud. Lapsevanem mainis selle peale, et miks MK nii ei lase, aga üldiselt on seal vaja natuke kiiremini sõita ka ja pealegi korra ju lasin ka, Östersundi jälituses. Sõitsin mõnusalt, kuigi kartsin, et Kats tuleb tagant ja sõidab mulle suusajäljed selja peale. Aga et ta hakkas algusest saadik suure hooga trahviminuteid koguma, siis oli mul igal juhul üsna kindel seis. Nii et sain sõita küll tempokalt, aga mitte nii, et valus hakkaks. Nii võib täitsa suusasport veel meeldima hakata, aga kahjuks MK-l nimetatakse sellist sõitu jalutamiseks;) 

Aga pühapäevasele 30km mõeldes andis see võistlus igal juhul lootust. Vahepealne nädal on tervisele ja vormile positiivselt mõjunud, nii et eriti veel ühisstardist peaks ma ikka jõudma raja läbi sõita, vast ei jää kohe alguses pundist maha. Jaan lubas mulle erilibedad suusad ka teha. Aga uus asi igal juhul ja loodetavasti tuleb huvitav. 30km olen ma ka varem sõitnud, aasta oli vist 2002 ja koht Haanja ja sõideti veel eraldistardist. Mingit kohta ei saanud, sest ei jõudnud eriti sõita.

Ja nagu lehest lugeda võis, kutsuti mind aprilliks Kamtšatkale. Võiks käia küll, kuigi vähese reisimise üle sellel aastal kurta ei saa. Aga tundub põnev.