Tervitused Forni Avoltri lumistelt nõlvadelt. Edukat 2012 aastat kõigile meie blogi lugejatele ja muidu pöidlahoidjatele. Uut aastat pean alustama IBU Cup-lt ja sellel korral oleme suuna võtnud Forni Avoltri ja nädalapärast võistleme Haute Maurienne (FRA) radadel. Jah – kuulu järgi on mul lootus saada ka Nove Mestosse, kuid ........ ma ei oleks selles nii kindel. Üldiselt pole vahet - üritan kiirelt sõita ja täpselt lasta igal pool, kus stardin.

Kirjutatud 06.01:

Siinsetel Forni Avoltri (ITA, 1100m) radadel on rohkesti lund ja tundub, et tuleb lisa. Ei ole märkigi kehvast talvest. Kõik suusarajad on sisse aetud ja võid igas suunas plehku panna. Tegelikult on meie elamine Sappada mäesuusalinnakus (1250m), võistlusradadest u. 7 km kaugusel ja 150m kõrgemal. Traditsiooniliselt on MK-del meie elamised alati madalamal kui võistlusstaadionid (Hochfilzen või Pokljuka näieks) - näis kuidas sedapidi lähenemine võistlustulemusele mõjub. Praegu ei ütleks, et tunnen erilist kergust jalgades elamiskohast madalamal treeningutel viibides, aga eks homme ole näha. Õnneks on rajad siin profiili poolest suhteliselt sõidetavad - pikkade laugete tõusudega ilma järskude tõusnukkidega suusarada. Laskmisega kohanemine on üsna keeruline olnud, kuid on ka väga häid sooritusi sisse lipsanud. Ei oskagi öelda, milles täpselt asi. Proovime siin Raini (üle pikka aja on meiega liitunud minu Tsiki aegne treener Raini Pohlak) abiga laskmisele päev-päevalt jälile saada, aga kas ka õnnestub, ei tea. Ega nii hull ka nüüd ei ole, aga tahaks ju alati, et paned püssi palgesse ja märgid kukuvad iseenesest.

Sappada, kus me paikneme, on igati vinge mägiküla, kus üks slallinõlv jälitab teist. Iga teise tänava nurga peal on ehtne pitseeria ja rahvast liigub päris palju, kuigi hetkel pidi veel madalhooaeg olema. Elame viie sportlase (mina, Siim, Matrin, Kadri ja Sirli) ja treeneriga ühes kuuekohalises apartmendis ja teeme ise endale maitsvaid roogi. Muide – väikestviisi üritab Sirli üle poole aasta taas comeback-i. Või vähemalt kompab teiste tüdrukute vormi.

Homme olen stardijoonel ja kannan numbrit 4.

TULEMUSI JA KOMMENTAARE RAHVUSSPORDISPARTAKIAADILT (07.01):

Ärge jumala pärast arvake, et ma ülbeks olen läinud ja kuidagi IBU Cup-i üleolevalt suhtuksin. Seda mitte, aga naljakas on mõelda, kuidas üritame pusida Saksa, Vene või Prantsuse (jne) hästikorraldatud tiimidega, et IBU Cup-l kõrgeid kohti püüda. Tänane võistluspäev oli justkui üks tore spordipäev, kus Sirli aitas tervel meeskonnal (nii naistel kui meestehakatistel) püssid peale lasta ja selleks tegelikult siia meile appi palutud Raini ei põlanud ära samal ajal hoopis suuski määrida. Juhisteks telefoni teel saadud info. Aga Kats tõestas, et saab ka nii kiirelt viisakaid kohti välja sõitta. Muide Raini on nii suur biathloni-fänn, et on siin enda vabast tahtest ja puhkuse ajast. Vastasel juhul võiksin nii mina oma täna saadud 29. kohast ja Kats enda 9. kohats ainult und näha. Tänud Rainile. Ja Sirtzule ka.

Aga tänane võistlus laabus kenasti. Oli igati viisakas võistlus – aga jällegi saab öelda, et saab paremini. Sõidukiirustelt oli u. 30s jagu kiirem kui Ridnauni 20km-is, aga see kord jäid paar märki rohkem üles. 1+0+1+1 laskmise kohta võib öelda normaalselt viisakas. Lamades kaks ülinapikat kella 5 peal trahvid. Püsti lähedal kell 3. Tihti räägitakse sportlikust õnnest. Isiklikult arvan, et oleks igati vinge, kui märgist mööduvate napikate limiit saaks kas või üheks võistluseks täis ja saaksin öelda, et lasin kas või 10 või 20 napikat, aga tabavat napikat. Poleks paha ju.

Peatreener uusris, kas ma oleksin valmis Nove Mestos startima. Ettepanekuga, et ma sõidaksin individuaali. Vastasin JAATAVALT.

Homme nr. 43 ja .... sprindime.

See artikkel on mõeldud blogilugejatele, ainult eraisikud võivad tsiteerida