Tervis on praegu enam-vähem. Otseselt haige ei ole, nina on pisut kinni, aga päris terve ka ei ole. Hommikused pulsid on ikka pisut kõrged. Praeguseks oleme juba mõned päevad treeninud, või noh, treeninud on just palju öeldud, ütleme siis, et oleme suusatanud. Homme teeme puhkepäeva ja siis vaatame, kuidas tervis on, esialgu on vähemalt kiirendused plaanis.

Nüüd jõudsid määrdemehed ka Ruhpoldingust juunioride MMilt siia, tekitasid natuke elevust. Suurt rõõmu neil seal ei olnud, mõned üksikud head sõidud tehti, aga üldiselt oli vahe muu maailmaga olnud mäekõrgune. Muist sellest vahest saab muidugi Eesti olematute lumeolude kaela ajada, aga sellegipoolest tuleb peale tahtmine öelda: "Kui mina veel noor olin...". Mõni noor poiss oli isegi lootustandev, MMi-koondislase Alari vend Martin Remmelg, aga üldpilt oli/on nukker. Muidugi oli korraldus Ruhpoldingus üsna uskumatu, täitsa "nagu päris". Milliseid noorte ja juunioride võistlusi Eurosport veel üle kannab? Aga eks juunioride tase on praegu selline, et esikolmikul, võibolla isegi esikümnel, pole mingi probleem hea laskmise korral MK punkte võtta.

Niipalju siis noortest. Meil läheb siin rahulikult, midagi põrutavat juhtunud ei ole. Homme on Hillaril sünnipäev.

Laupäeval jõudsime siia ilusti kohale. Hotell on siin tore, söögid head, lund palju, ilmad ilusad, rajad head ja konkurendid tugevad - Saksa mehed, Vene naised, Ðveits, Slovakkia. Võib-olla on suure hotelli hämarates tunnelites mõni koondis veel, siin ei tea kunagi... Ühte itaalia tüdrukut nägin vist rajal peal.

Tegelikult on lood aga halvad. Mina suutsin peaaegu kodusoleku üle elada ja siis viimasel õhtul hankisin endale nohu. Ja korraliku nohu. Laupäeval, sõidupäeval, oli ikka üsna kehva enesetunne. Reisimine, vähene magamine, nohu... Proovige tõsise nohuga lennukiga sõita, ei ole meeldiv. Kõrvad olid pidevalt lukus. Samas mis ikka kurta, magada sai rahulikult, sest midagi ei kuulnud, mis ümberringi toimus. Pühapäeval trenni ei läinud, kuigi oli juba parem tunne. Palavikku ei ole olnud. Täna oli veel parem, käisin hommikul jalutamas ja õhtul jõusaalis, aga kerge nohu on ikkagi. Vaatame, mis homme saab.

Ma ei oska nüüd öelda, mida see MMi jaoks tähendab. Kui homme olen veel paremas toonuses ja põhipõdemine jääb seega kahe päeva peale, ei tohiks teoorias midagi hullu olla. Kui aga jääb mingi asi pikemaks ajaks sisse vinduma, siis ei ole head nahka loota. Eelmise aasta aastavahetuse haigusest tulin ma välja peaaegu kuu aega... Siis lõi küll korraks ka palaviku üles ja enesetunne oli umbes nädala jagu või kauem nõrk. Vaatame, mis juhtuma hakkab. Põhiline on see, et üle ei pingutaks, trennis tuleb alguses väga rahulikult võtta. Kui kiirendama hakata, siis alles kunagi laagri lõpus ja mitte mingil juhul enne, kui enesetunne (nina, kurk, pulsid) täiesti korras on. Praegu elame päev korraga. Muidugi on mul olnud ka juhus, kus olin kaks päeva 38 palavikuga siruli ja kolme päeva pärast panin sellise sõidu, et hoia ja keela. Vaatame...

Moraalselt pean ma muidugi valmis olema ka selleks, et MM jääb sellel aastal täitsa ära või vähemalt läheb aia taha. Mitte et ma seda tahaks. Ma jätkuvalt loodan, et saan paari päevaga terveks nagu purikas ja praegu ma teen selle nimel kõik, mis ma oskan. Aga ma pean selle võimalusega arvestama. See on muidugi valus, aga üllatavalt vähe. Sest see ei ole minu jaoks viimane MM, neid tuleb veel ja sellel aastal poleks niikuinii veel minu kord. Nii et ma võin oodata. Pealegi on tagataskus varuvariant - kui MM läheb metsa, siis on kohe pärast seda Tsehhis EM. Aga hetkel ma siiski valmistun MMiks. Mitte päris nii nagu mõeldud oli, aga siiski valmistun.

Priiduga on seis ausalt öeldes veel hullem. Tema oskas haigeks jääda päev enne minu kojutulekut ehk eelmisel pühapäeval ja nüüd on siis nädala põdenud. Alguses oli palavik, nüüd on lihtsalt nohu, köha, kurk valus. Treeningpaus - nädal. Kui homme on enesetunne parem, tuleb ka suuskadega jalutama. Täitsa ausalt öeldes: MMilt ei ole midagi head oodata. Kui ta ka saab terveks, siis sellise ettevalmistusega ei ole võimalik meeste hulgas suurt midagi ära teha. Normaalsed sõidud on isegi võimalikud, kui tuleb hea laskmine ja hea enesetunne, aga erilist lennukust ei ole oodata. Aga temaga on ka samamoodi - ootame, vaatame, elame päeva korraga, aga kaks aastat ette mõeldes.

Ja selle hetkega ma keelan ära kõik spekulatsioonid teemal "Kas Priit on süüdi, et mina haige olen". Tema üritas minust eemale hoida, magas elutoas diivanil, mina üritasin immuunsüsteemi pidevalt ärksana hoida - aga kui peab haigeks jääma, siis peab jääma, sama hästi võisin ma selle viiruse kuskilt Tartu pealt üles korjata. Koolist, raamatukogust, poodidest. Võib-olla poleks üldse pidanud koju tulema ja kogu aeg siin metsas olema. Võib-olla. Igal juhul mina teda mingil juhul ei süüdista ja nagu eespool öeldud - see pole niikuinii minu MM ja ma ikka kavatsen kunagi jõuda sinna tasemele, et keegi ei pane tähelegi, et ma olen kunagi olnud 20, 30 või 40. Praegune olukord oleks katastroof juhul, kui oleks loota medaleid.

Sellised mitte just parimad uudised siis siitpoolt. Teised on õnneks terved ja me üritame mitte nende poole hingata (sabotaažimõtted - läheme köhime konkurentidele?). Indrek olevat täna küll trennis üsna õnnetult kukkunud, aga elus-terve, lihtsalt mõni koht sai natuke põrutada.

Müncheni lennujaamas on mul nüüd aga vähemalt käpp sees, seesama passikontrollimees, kes mind eelmine kord riigist välja lasi ("Sa oled laskesuusataja?"), lasi seekord riiki sisse tagasi. Vestlesime taas;)

MMini on 11 päeva.

On olnud tegus, aga mitte midagi väga hullu, mõistuse piires. Kaks päeva olen suusatamas ka käinud ja tuleb öelda, et Otepääl on olud väga head. Täna tiksusin kaks tundi klassikat ja väga mõnus oli.

Laupäeval sõidame Ridnauni laagrisse ära. Venelased läksid kohe pärast Anterselvat sinna, sakslased on ta tavaliselt seal olnud, vaatame, kes veel tulevad. See on hea koht laagriks, igat sorti radu, korralik lasketiir, meeldiv hotell. Nämma.

Mis Varisesse puutub, siis kui ta B-proov osutub positiivseks, tuleb ütleda, et ilmselt on raske nii loll olla. Kui osutud negatiivseks, siis tuleb öelda, et ilmselt oli keegi väga huvitatud, et Varis MMil ei võistleks. Elame-näeme.

Ja viimane mälestus Anterselvast - "Starbiathlon", http://www.daserste.de/starbiathlon/. Väga lõbus ja positiivne üritus, nägime nalja (kuidas suur kiilakas mees suuskadel peaaegu tagurpidisalto tegi ja siis suusakepi neljaks tükiks murdis) ja spordimeisterlikust (mittesportlastest tütarlapsed põhimõtteliselt tiirus ei eksinud; Fritz Ficher näitas "noortele" koha pikalt kätte). Järgmisel aastal jälle.

Aga nüüd meeldivat õhtu jätku. Mulle muidugi.

Tähendab, ikka pisut treenisime ka. Kuu plaan oli küll 55 tundi ja sealt põhiline puudujääk läheb nädalale 17-23.detsember, kus tuli kõigest 8 (!) treeningtundi ja 3 täitsa vaba päeva. Põhipõhjendused - "laiskuus kontiides", kool, muud ilusolemis-üritused ja nendest tulenev väsimus. Järgnev "jõulunädal" oma 18,5 treeningtunniga oli juba tõsine.

Eelmine aasta:

Üldiselt kõike vähem, va ÜKE ja laskmine - ja mõlemad asjad suudame suure võistlemise kaela ajada. ÜKE sellepärast, et päev enne või võistluspäeval ma jõudu ei tee, seega sinna "kaob" juba neli päeva... Laskmisega on see asi jälle, et võistluste ajal ja vahel ma palju ei lase, lisaks oli Otepää tiir pikka aega laskmiseks suletud.

Säherdusest võistlusest ei ole tõepoolest midagi kirjutada. Stabiilselt halvasti ja ongi kogu muusika. Laskmine oli tegelikult minu kohta halb, nii trahvid kui ka kiirus ja suusatamine oli samuti üsna vilets. Tõesõna, et ole vaja sellise asja pärast hommikul voodist üles tõusta.

Tegelikult oli kogu keha igat moodi starti mineku vastu. Kui ikka stardijoonel seistes käib peast läbi mõte, et ma ei taha sinna rajale minna, siis see on selge märk, et oleks vaja kiiremas korras aeg maha võtta. Võistlus näitas selle üsna selgelt ära ka, kõik mis sai viltu minna, seda ka tegi. Oli teisigi, kes tegid halva võistluse, aga nagu kiuste keegi teine minusugune trahve ka ei lasknud. Kaks "jõhkardit" suusarajal, Neuner ja Varis lasid 6, mõned viied olid lisaks minule veel, aga kõik need, kes umbes samas tempos tiksusid (Rogstad, Becaert, Vejnarova), lasid selgelt vähe.

Kõik hakkas pihta juba esimeses tiirus, kui kaks lasin. Napid olid, aga kindlad. Keegi teine eriti ei lasknud trahve. Lootus veel säilis. Teine tiir hakkas juba võistluse sisu kooruma - 1 trahv, konkurendid ei eksi (jätame Gwizdoni mängust välja, mina nii suurte tüdrukutega rajal jageleda ei jõua. Hetkel). Kolmas tiir pani asjad paika. Laskma tulles nägin suure üllatusena Glagow'd tiirus, mõtlesin, et kuidas ta siia ära eksis, peaks nagu ammu rajal juba olema... Aga tema lasi kiire nulli, mina jälle ühe ja siis oli tulemus põhimõtteliselt juba teada. Et ka keegi ees trahve ei lasknud, täielik ikaldus. Võtku meestest eeskuju, seal oli küll ja veel neid, kes nelja lasid, aga ei, naised peavad kohe hästi laskma. Viimased kaks ringi suusatasin pisut rahulikumalt, kui Gwisdon viimases ka ainult ühe lasi, siis oli punase laterna saatus minu jaoks juba 100% kindel. Viimane ring lasin jala põhimõtteliselt sirgeks, lõõpisin määrdemeestega, lehvitasin rahvale... No ei olnud midagi teha. Täpipealt - kui üks asi juba nii lootusetu on, siis hakkab vaikselt naljakas. Häbi oli muidugi ka, aga parem praegu kui veebruaris.

Toredaid hetki oli rajal ka - näiteks esimese tiiru segadus laskekohtadega. Ma ei tea, mis alguses toimus, selleks ajaks kui mina tiiru jõudisin, oli IBU mees tiiru otsas ja karjus numbreid, st seda, kuhu keegi laskma peaks minema. Sportlased ei osanud nagu seisukohta võtta, sest massi esimene tiir on ikka numbri järgi... Ma vaatasin, et kedagi eriti ei huvita, mis ta räägib ja läksin ka rahulikult oma numbri peale laskma. Aga kuidas mees taga lõugas! Ilmselt karjus Varisele ja Domrachevale, aga päris koomiline hetk oli. Mees karjub ja 28 naist tulistavad talle mingit tähelepanu pööramata.

Miks ma sõita ei jõua? Ise paneks diagnoosiks väsimuse. Seal oli teisigi, kes ei jõudnud ja kes peaks mind pikalt-pikalt võitma - Rogstad, Glagow, Denkinger, Becaert. Suhteliselt oli neil veel hullem päev. Rogstad, selle aastal ühe MK võitnu, võidab mind sõidus 30 sekundit, endal 2 trahvi ja mina viimased kaks ringi põhimõtteliselt enam ei võistelnud, viimasel ringil tegin niisama pulli. Nii et halb küll, aga kindlasti võiks veel hullem olla. See kolmene MK-tsükkel on päris raske tegelikult, eriti kui lõpp mägedesse läheb. Isegi telekommentaator rääkis meeste kohta, et kõigil on hea meel peatse puhkuse üle. Minul küll.

MMi pärast ma otseselt küll ei muretse. Oma taset ma tean ja ma tean ka, et sealt ma olen võimeline paremaks minema. Neunerile just konkurentsi ei paku, aga midagi ikka.

Praegu oleme juba kodus. Oli pikk reis, hommikul hakkasime sõitma, õhtuks kodus. Reisi üllataja tiitli saab endale Müncheni lennujaama passikontrolör. Vaatab mu ID-kaarti, vaatab mulle otsa, küsib: "Sa oled laskesuusataja?". Mind lööb korraks rivist välja, et nüüd on püssiga mingi teema või...? Aga ei, mees jätkab: "Ma olen sind telekast näinud...". Biathlonfreund;)

Kodus on muidu tore, aga suusailm võiks parem olla. Kauaks me siia ei jää, laupäeval on minek Ridnauni, MMi eellaagrisse. Seal on lund ja muid häid asju.

Kui aus olla, siis hakkab kergelt väsimus tulema. Kolm MKd järjest võistelda on ikka päris raske, eriti kui nad viimase kuskile mäe otsa ka virutavad. Ütleme, et umbes 6 starti on kõik hästi, siis hakkab vaikselt raskeks minema. Täna oli selle tsükli seitsmes start, homme ootab ees kaheksas, aga õnneks ka viimane. Ja siis saab koju:D

Määrdemehed kurdavad ka, et hing on kogu aeg paelaga kaelas ja jalg pehme. Ma mõistan neid täiesti. Rahulikult aerutada pole viga, aga nii kui on vaja jalad kõhu alt välja võtta... Ühesõnaga, juba soojenduse ajal olin pisut puine. Pealelaskmine läks nagu tavaliselt, ilusti. Kats seevastu jändas päris kaua, esimene jälitus ei ole naljaasi.

Esimest ringi võtsin enam-vähem rahulikult. Teada oli, et tagant tuleb suurt punt kiirelt sõitjaid eesotsas Glagow ja Lidumaga. Nii et see, et nad mu üsna varsti kätte said, eriti ei morjendanud. Üllatas, et kohe mööda ei mindud ja ma omakorda ühe eesmise pundi kätte sai. Nagu pildilt näha, sõitsime tõusu seitsmeliikmelise pundina (mina Madara taga) ja nii ka tiiru. Suusk muuhulgas tundus terav olevat, ainult Ponzal oli võib-olla sama hea.

Tegelikult ei meeldi mulle tiiru tagaosas ehk kohtadel 20+ lasta, sisseelamisaega jääb kuidagi väheks. Selle vastu on muidugi see rohi, et tuleb lihtsalt eespool olla, aga see on omaette teema. Ühesõnaga esimene tiir ei olnud eriti ilus. Esimene oli nii puhas enda viga, et tükk aega pole sellist olnud. Selgelt väljas. Ülejäänud ka midagi ilusat ei olnud, aga kui tabab, siis ma ei kurda. Ülejäänud punt lasi valdavasti puhtalt, välja arvatud Mäkäräinen, kes lasi 3 ja Madara, kes lasi ka ühe. Tiirust välja minnes, nägin et Kats laseb nr. 3 peal, ehk hästi läheb.

Rajale läksime Balti riikidena - Madara pisut minu ees ja Diana (Rasimoviciute, Leedu) natuke minu taga, lisaks veel mõned. Üldiselt olin mina oma grupi pidur ikkagi, aga ainult tõusudel. Laskumisel olin kiire, tõepoolest olid head suusad, lausa lust sõita. Juba teadsid, et rahumeeli võin tõusul natuke rahulikumalt võtta, laskumisel olen niikuinii jälle pundis sees.

Teine tiir võtsin asja pisut tõsisemalt, sest esimene oli pehmelt öeldes vilets. Nüüd oli juba parem. Sõna otses mõttes - lasud olid kõik paremal, aga taaskord - kui tabavad, pole mõtet vinguda.

Kolmandal ringil hakkas jalg vaikselt pehmeks minema ja pea rinnale vajuma. Kangutasin aga omas maailmas edasi ja lootsin paljuski oma libedale suusale. Minuga koos läks ringile ka nr.13, Jana Romanova, kes olgem ausad, ei mõistnud üldse mäes alla sõita. Täna oli ideaalne rada, parajalt kõva, aga mitte jäine, ilus suusarada. Ja sellegipoolest oli tüdrukul põhimõtteliselt igal laskumisel kuskil külg ette lasta. Halloo! Siin ei ole ühtegi sellist kurvi, isegi mitte jäise rajaga. Ime pole, et ma laskumise peal sellistest mööda sõidan. Madaraga oli ka üks teravam olukord laskumisel, kuna tal oli nii halb suusk, siis ma tulin talle vaikselt kõrvale, aga ta vist ei märganud ja hakkas uisutama, st tahtis mult suusk alt ära lüüa. Võimlesin korra, jäin püsti ja libisesin eest ära.

Kolmas tiir oli tegelikult ka halb. Ei olnud head tunnet, kõik lasud olid sellised poolkobad, vähemalt tunde järgi. Viimane muidugi mööda, oli seda nüüd siis vaja. Olevat olnud lähedal, aga ega ma ei olnud seda nulli ära ka teeninud. Trahviringilt tulles nägin, kuidas Kats hirmsa hooga tiirus välja sõidab. Kiired järeldused - ta lasi 30 hulgas juba, järelikult hästi. Tempo järgi oletasin, et tuli null ja lähme koos rajale, aga ka tema keeras siiski trahviringile. Madara raputasin ka maha, ta sai kaks.

Neljandal ringil oli peaeesmärk mitte seisma jääda, sest just sellel ringil kipun ma päris palju kaotama. Tempot aitas hoida Filippova, kellega koos ma eelmisel aastal näiteks Hochfilzeni jälituses päris pikalt koos sõitsin, kuni viimases kolm lasin. Nüüd tundsin ennast üldiselt tugevamana, vana jälitusekala nagu ma nüüdseks juba olen. Sõitsime omas tempos, mina omas maailmas.

Viimases tiirus nulli lasta on muidugi tore. Olin oluliselt kindlam kui eelmises ja esimesed märgid kukkusid väga ilusti. Viimasel lasul tegin kerge nõksu, juba käis peast läbi, et jälle korras, viimane mööda, aga minu suureks üllatuseks ja rõõmuks märk siiski kukkus. Mis nii viga! Kiired pilgud ümberringi - enamus ühega, need mind kätte ei saa, trahviringilt ei tulnud ka kedagi, rajale üsna üksinda, ees täitsa tühi maa.

Aga tagant siiski tuli inimesi, kes minu selja taga ka nulli lasid. Kui suusahäält tagant kuulsin, siis hakkas kiire. Eriti ei jõudnud, aga teadsin, et kuidagi on vaja laskumisteni ära kannatada, siis olen omadega mäel. Sõitsin suure hirmuga ja varsti oli tagant puhas. Kui Hillar staadionile jõudes ka kinnitas, et tagant ei jõua keegi, siis lasin selja ja jala sirgu, nagu ka telekast vist näha oli, lõppude lõpuks oli vaja homseks ka midagi jätta.

Ja finishis jäin Katsi ootama. Teadsin, et sõiduhoog on tal hea, motivatsioon ajas üle ääre, aga laskmine... Napilt-napilt jäi punktilt välja, kahju muidugi. Sõitis tõesti kõvasti, pole midagi öelda. Kui mina kurdan, et väsimus tuleb ja tahaks koju ära, siis Kats on nüüd tahtmist täis ja andke ainult võistlust. Tuleb siiski MMini kannatada.

Jah, raske sõit, korralik, aga mitte väga hea laskmine. Nagu sellel hooajal juba kombeks. 35. sõiduaeg, 2:16 parimale, aga lõpu seljasirutamisega oleks veel umbes 5 sekundit võinud kärpida (oleks-poleks-bla-bla-bla). Nii et tegelikult minu kohta enam-vähem sõit, on ka hullemaid olnud. Küllaltki stabiilne, ühelgi ringil üle 31 sekundi ei kaotanud. Mitte et see mingi eriline saavutus oleks, aga mingit katastroofi pole. Võrdlus - eelmise aasta MMi jälitus: 39. sõiduaeg, 2:16 parimale. Sama seis? Üsnagi, MMi algus oli mul ka üsna raske.

Homme ei saa ka kerge olema. Õnneks on päris palju karvajalgu stardis, sest nii mõnedki tugevad jätavad selle etapi üldse vahele. Seega loodan stardis näha näiteks õdesi Semerenkosid (ühel nendest täna 39. sõiduaeg) ja paljusid teisi, kellega mul paras koos aerutada on. Mina lähen nagu rohkem laskma, mehed täna juba näitasid, et ei ole need püstitiirud nii lihtsad midagi. Mul ka eelmise aasta kahe viimase tiiru 3+3 vaja ära parandada.

Aga sada MK punkti saime täis ja jäi ülegi. Muuseas, praeguseks hetkeks on individuaalarvestuse MK täpselt poole peal - kokku on 26 võistlust, 13 on tehtud. Nii et praeguse hetkega olen plaanist pikalt ees, eelmine aasta oli mul vist 154 punkti, praegu liigun 200 graafikus. Pole paha, pole üldse paha. Tegelikult võin juba praegu öelda, et halb ei ole see hooaeg olnud. Kui MM metsa läheb, on muidugi paha-paha, aga juba praegusel hetkel olen ma teinud hea hooaja, ainult väga eredad sähvatused on puudu jäänud. Aga töö selle kallal käib.

Homme telekas näeme.

Ikka sprint ja punktid, sprint ja punktid. Mingi tase oleks nagu käes, seal kahekümnenda koha kandis. Eelmisel aastal MMil olin siin samuti ühe trahviga 15, kaotus võitjale (kelleks oli kahe trahviga Neuner) 1:10, sõidus 1:36. Sellel aastal Neuner 3 trahviga 8, ja mina kaotan sõidus 1:26. Selles mõttes üsna sama seis, ainult eile lasti märksa rohkem pihta kui MMi ajal.

Jätkame võrdlust MMiga. Esimene ring - MM +22, eile +32, teine ring - MM +36, eile +34, kolmas ring - MM +38, eile +22, kokku  - MM +1:36 eile +1:26. Nii et üsna sama, ainult et esimene ja viimane ring oleks nagu vahetuses. Õigluse mõttes tuleb ka öelda, et eile oli pisut kiirem sõit, kui Neunerit vaadata, siis umbes 40 sekundit. Aga sellegipoolest võib öelda, et enda kohta olen praegu normaalses seisus.

Tegelikult oli eile aklimatiseerumise mõttes muidugi raske päev. Unes nägin, et meid viidi bussiga mingisse kaubanduskeskusesse või bensiinijaama, tõsteti kõik asjad maha ja öeldi, et lennuk tuleb siia järgi... Ja paljusid muid asju, mida enam ei mäleta. Soojendus oli raske. Kuidagi ei viitsinud ennast kiirendama sundida, niigi oli raske. Liigutus tuli siiski enam-vähem välja, aga kops oli see-eest kohe kurgus. Pealelaskmine kiire ja korralik.

Stardist läksin omaarust päris kiiresti minema, sest oli teada, et Neuner tagant tuleb ja võtsin endale sihiks talle esimesel ringil alla 30 sekundi kaodata ehk siis enne teda tiiru jõuda. Ei midagi. Viimasel tõusul kimas mööda - ja oli see vast tõuge. Kust see jõud tuleb. Mina olin temaga võrreldes ikka täitsa matkasell, olgugi et enda arvates nagu lükkasin ka. Mis seal ikka, ega see mingi katastroof otseselt polnud, aga eriti hea uudis ka mitte.

Tulime siis rõõmsalt koos tiiru. Aga katsu sa lasta, kui rahvas iga Neuneri lasu peale põrgulärmi teeb. Tuleb tunnistada, et see viis mind pisut rivist välja, kuigi üritasin ennast välja lülitada. Esimene kohe mööda. Juhtub, polegi ammu juhtunud. Ülejäänud pihta. Treener pärast ütles, et esimene oli ülinapp kell 12, teine pisut vasakul ja kolm viimast keskel. Tagantjärgi mõeldes olid esimesed lasud pisut rabedad jah, kolmandaks lasuks ei teadnud ma Neunerist enam midagi.

Kui trahviring, siis trahviring. Rajal hakkas juba kerge väsimus peale tükkima või pigem selline tuimus, mis mägedes kummitab. Et lihtsalt ei saa edasi eriti hästi. Muutis kergelt murelikuks, eriti kui nägin, kuidas üks prantsuse tüdruk, kes vähemalt alguses ilusti sõitis ja muidu ka päris tubli on, Marie Dorin, kõigepealt kahtlaselt aeglaseks jäi ja tuikuma hakkas ning siis lihtsalt raja äärde seisma jäi, endal silmad pahempidi. Ei olnud innustav vaatepilt. Pigem mõtlesin, et peaks vist natuke tasasemalt võtma, muidu mine tea... Püstitiirus võiks ju märki näha, eelmisel aastal oli mul sellega raskusi, läbi udu lasin ainult ühe mööda. Väga aeglaselt muidugi sõita ei saanud, natuke oli vaja ikka suusatada ka. Ringi lõpus sai Denkinger mind kätte (temal esimene ring) ja siis sai kontrollida, et jah, suusad libisevad küll. Ilusti sõitsin talle laskumise peal selga. Mis nii viga. Tiiru sõites jõudsin parajasti ära kuulata, kuidas Neuner 2 lasi.

Ise lasin rahulikult 26 sekundiga nulli. Märgid kukuvad, mis mul selle vastu olla saab, ainult ärge küsige, kuidas ma seda teen...

Viimasele ringile võtsin jälle Denkingeri veduriks, ainult pisut kiire vedur oli minu jaoks. Kangutasin endast viimast välja, üsna pea läks Neuner taas kord hirmsa hooga minust mööda, aga enam mulle ei tundunudki, et ma tõukaks või midagi. Siis nad kemplesid seal ees kolmekesi - Neuner, Denkinger ja Glagow, kelle Denkinger oli minutiga kinni püüdnud. Mina taarusin aupaklikus kauguses omaette. Või isegi ei taarunud, liigutasin ennast päris kiiresti (enda arvates), aga jõudu ja teravust ei olnud. Mootor isegi vedas, aga lihas ilmselt ei saanud piisavalt hapnikku, et mingit viisakat tõuget välja anda. Mägede asi, ma räägin. Viimasel laskumisel sain veel ühest poolakast mööda, kelle üldsekohemitte ei libisenud ja lõpuspurdiga jõudisin isegi Denkingerile ja Glagow'le järgi, Neuner oli selleks ajaks nendest juba lahti saanud. Finishisse üsna väsinult, aga siiski rõõmsalt, sest teadsin - punktid tulevad jälle.

Laskmisega kohta ei olegi enam midagi öelda, täiesti igav. Võistluselt võistlusele sama asi - lamades umbes 30, püsti 26 sekundit, sekund siia-sinna, üks või null trahvi. Ebahuvitav, ma ütlen. Stabiilsus on ebahuvitav, labiilsus põnev.

Suusatada oli raske, finishis hingasin mõnda aega väga hea meelega. Tegelikult oli muidugi korralik sõit, eriti viimane ring. Aga midagi oleks nagu valesti. Esimene ring on minu jaoks täielik müstika, ses enda arvates, ausõna, ma sõitsin kiiresti. Ja sellest hoolimata 37. ringiaeg ja +31 sekundit. Kustkohast ma seda kärpima peaks? Täielik müstika. Muidu oli selline tüüpiline mägede sõit, kus lihtsalt jõud kaob vaikselt ära. Kui ma kunagi esimest korda MK stardi tegin, siinsamas, siis oli sama asi - nagu kiirusepiiraja oleks peal. Eks eile oli muidugi viimase ringi ärakukkujaid ka küll ja veel, lihtsalt tuli ühel hetkel sein ette. Endal läks selles suhtes hästi, et otsest seina ei tulnud. Vaatame, kuidas laupäeval pikema sõidu ära kannatab. Hoian kahe käega pöialt, et ilm normaalseks jääks, mingi sulaga ei jõua siin küll sõita.

Omaette loo võiks kirjutada muidugi ka Katsi sõidust. Tegi ära, mida hooaja algusest saati oodatakse. Ilus võistlus, sõitis kiiresti nagu tavaliselt, napilt sain jagu ja laskmine ka normaalne. Ja kusjuures kui minul oli lamades napil mööda, siis Katsil oli veel napimalt, pool kuuli oli pihtas... Nii et põhimõtteliselt oli punkt igati käeulatuses. Nüüd lõi loodetavast käe lahti, esimest head sõitu on raske teha, edasi läheb juba libedamalt. Laupäeval on kohe uus võimalus, rünnakupositsioon on hea ja võitlusvaim tugev. Üleüldse, kuna viimati kaks eesti naist 40 sees olid? Kui ma kaks aastat tagasi üks kord 37 olin, siis olid kõik, kaasaarvatud mina ise, täiesti sillas. Tolle hooaja parimaks kohaks see jäigi ja see oli tookord hea hooaeg. Katsil on see-eest kõik eeldused silmad ikkagi sellel hooajal pähe saada.

Täna on meeste sõit, Indrek-Kauri-Roland ilusti stardis. Proovigu homme kolmekesi rohkem rahvuste karika punkte koguda kui meie täna kahekesi;) Laupäeval siis mõlemad jälitused.

Praegusel hetkel MK üldarvestuses 26, 91 punkti. Nädalavahetusega võiks ikka sada täis võtta. Läheb hästi, sellel aastal on olnud 3 sõitu, kus ma ei ole punkte saanud ja 9, kus olen. Läheb hästi.     

Kõrgus teeb inimesega huvitavaid asju. Mina hakkan näiteks und nägema, palju ja värviliselt. Täna öösel nägin muuhulgas ka seda, et ma olin Inglise kuninganna.

Päevad ei ole pooltki nii põnevad, eriti nüüd, kui Priitu ka siin ei ole, kes mind kogu aeg torgiks, muudkui trenn-söömine-magamine, meelelahutuseks telekas-arvuti-raamatud. Juhuu, homme saab võistlema! Aga võistlustega on ka üsna tugev rutiin tekkinud, täpselt on teada, kuidas asjad toimivad. Jäi kirjutama, et eelmine kord oli väike kõrvalekalle tavapärasest, viidi veretesti. Ei midagi uut, hemoglobiin 137. Mine siis niimoodi mägedesse suusatama.

Anterselva on iseenesest tore koht, rada on siin nagu minu jaoks tehtud, ainus jama on selles, et 1600m kõrgusel. Ütleme nii, et alguses mõjub see ikka päris kõvasti ja kui nii otse ühelt MKlt tullakse, siis ongi kogu aeg algus, siis kui heaks läheb, on võistlused läbi. Lohutus on see, et enamusel on raske. Mõned muidugi kavaldavad, jätavad Ruhpoldingu vahele või tulevad lihtsalt varem ära, et aklimatiseeruda, aga enamus on samas olukorras. Näiteks ennevanasti on Sven Fischer siin alati püsti hädas, ei läinud need mäed talle üldse peale. Pühapäeval võibolla sõitis enda moodi, muidu oli rajal nagu hunnik õnnetust.

Ma ei ole päris kindel, kuidas mina sellega toime tulen. Viimastel aastatel on läinud mägedes üldiselt paremaks, aga näiteks eelmisel aastal ei olnud ühtegi nii järsku tõusu (st nii madalalt nii kõrgele), enne MMi oli meil ettevalmistuslaager, kõrgeim tõus oli Hochfilzenisse, mis on kõigest 1100 ehk peaaegu mittemidagi. Üleeelmisel aastal, kui oli sama programm (Ruhpolding->Anterselva), olin siin sprindis ühega 51 ja jälituses kahega 39 ning sellel aastal peeti neid väga kõvadeks tulemusteks, vaadati, et nüüd hakkab enne olümpiat vorm tulema. Vaatame, mis saama hakkab, kaua ei pea ju ootama.

Laskmisega tuleb samuti kõrgus mängu. Kui enne tiiru ära ei taastu, on korras ka, eriti püstitiirus. Kas hakkame meelde tuletama, kuidas massis kahes viimases tiirus 3+3 lasin? Täna trennis oli ka - rahulikult polnud probleeme, kerge kiirenduse pealt ei jõudnud ära hingata ja jalg oli ka pehme. Tulemus: 2+2. Kuigi oli absoluutselt tuuletu ilm, lase ainult. Ja seal oli teisigi, kes märki ei näinud ka mitte, niimoodi lehvisid. Siin tuleb kuni viimase tiiruni ennast rajal hoolega kontrolli all hoida, muidu ootab trahviring karusellile. Aga nagu öeldud, pole kellelgi kerge.

Homme start kell 15:15, Kats esimene, mina teine grupp. Katsil on nüüd viimane võimalus enne MMi veel jälitusse ennast suruda, et korra ka seda võistlust proovida. Sõita ta jõuab ja kõigi eelduste kohaselt on see pigem sõitjate kui laskjate rada, nii et näiteks 3 trahviga peaks ta ilusti jälituses olema. Mina ise lähen ikka seeriat jätkama ja niisama ilma võitluseta ma seda punktikohta käest ei anna. Lahinguväljal näeme, ...

Jälle ikaldus. Raske ilm eraldab suusarajal terad sõkaldest ja millegipärast kipun mina ikka sinna sõkalde poolele jääma... Oi, see oli raske sõit. Jälle üks selline, kus peaeesmärk on kuidagi finishisse jõuda ja mitte päris seisma jääda.

Ilm keeras ära põhimõtteliselt laupäeval. Kui eelmised päevad oli ilus päikesepaisteline, aga samas meeldivalt krõbe ilm, siis laupäeval läks sombuseks ja soojaks ära. Ja rada loomulikult märjaks ja pehmeks... Mis ikka, sprindis oli mul nii hea tunne, et mõtlesin, et pole hullu, jõuan sõita küll.

Start oli kiire. Minut pärast liidrit, minu ees 6 sekundi sees 6 tüdrukut, lõbus. Esimene ring läks enam-vähem, kuigi tõusu peal tundus, et teised on päris teravad. Eriti ei muretsenud selle pärast. Esimene tiir ilus. Kohe rõõm on nulle lasta. Suht heas pundis jälle minema.

Teine ring kippus juba raskemaks minema, aga püsisin ilusti Gregorini selja taga. Ja siis... kui keegi arvab, et laskesuusatamises on vigastused harudased, siis nii ka on, aga mina sain sellegipoolest silma alla ilusa triibu. Just selle pärast on näiteks Suverullil prillid kohustuslikud. Lihtsalt sain Gregorini kepiga vastu prille, vastu vasakut silma päris hea laksu. Valus oli, siis oli esimene mõte, et hea, et vasak silm, pole laskmissilm. Siis mõtlesin, et ei tea, kas paistetab üles ka. Aga ega sõit ei oodanud, nii et see läks ruttu meelest ära. Enne finishit meelde ei tulnud. Üles ka ei paistetanud, ainult väike triip silma alla - prilli alumisest äärest.

Nagu öeldud, tiirus oli kõik see juba meelest ära läinud, ainult mina ja märk. Üldiselt oli kõik ilus, aga kolmas märk jäi üllataval kombel mustaks. Noh, kunagi pidi ju mööda ka laskma... Trahviring oli kole koht ja ringile minnes suusatada ma enam ei jõudnud. Noh, ilmselt ei olnud selles just ainult trahviring süüdi, aga nüüd hakkas kannatamine. Õhku, andke mulle õhku. Ja andke keegi mu lihasele midagi, et ma tiirus püsti seisaks...

Püstiiirud läksid tegelikult enam-vähem. Mitte väga hästi, aga oleks võinud ka hullemini minna. Keskmiselt. Ja ühtegi viimast lasku ei lasknud mööda;) Ühe esimese küll.

Viimasele ringile läksin tegelikult normaalsel positsioonil, 10 sek 23. kohast, oleks sõita jõudnud... Aga seda muret ei olnud, pigem üritasin mitte seisma jääda ja mitte väga palju inimesi tagant mööda lasta. Enam-vähem õnnestus, kuigi sõna otseses mõttes oli valus. Lõpus sain isegi venelasele korraks kõrvale, aga suusk ei olnud nii hea ja endal ka erilist teravust ei olnud, nii et 29. Mis siis ikka, kaks punkti jälle juures...

Mind hakkab juba vaikselt häirima, et ma rasketes tingimustes sõita ei jõua. Niikaua kui on kena, kergelt jäine rada, olen mina sõiduvees, aga nii kui raskeks läheb, on korras ka. Eelmisel aastal oli sama asi, või õigemini on kogu aeg olnud, aga nüüd tundub, et on kuidagi eriti võimendunud. Kuigi eilne päev ei olnud nii hull ka, kokkuvõttes 38. sõiduaeg, 20 sek kiirem oleks olnud täitsa normaalne, aga siiski. Võibolla ma võrdlen ennast lihtsalt valede inimestega, Ponza ja teised ongi minust tugevamad ja ma peaks pigem vaatama nt Andreasseni, Gusevat jt selliseid. Ja nii mõnedki teised, kellega võrreldes ma eile täitsa kiiresti sõitsin. See see jama ongi - seal, kus mina sõidan, sõidavad kõik kiiresti, oleks kohtadel 40+, tunduksin endale täitsa tugev... Ütleme siiski nii, et pigem tundun endale nõrk ja sõidan punktile, kui tundun tugev ja olen näiteks 39 (kui ma aastal 2006 olin Anterselva jälituses 39, siis olid kõik sillas, mina kaasaarvatud. Olid ajad, olid ajad...).

Praegu oleme juba Anterselvas, neljapäeval on siin naiste sprint, stardis mina ja Kadri. Kadril on nüüd viimane võimalus enne MMi sisu näidata ja ennast jälitusse sisse sõita. Kaua võib, võimeline on ta selleks kindlasti. Täna oli meil puhkepäev, käisime all linnas. Mina sain suurema ostlemise ette võtta, sest kõik oma puhtad sokid ja pesu suutsin ma Ruhpoldingusse maha jätta. Osav, või mis? Polnudki ammu midagi maha unustanud. Hea seegi, et vähemalt mustad asjad kaasa said, need pesin kiirelt puhtaks ja vähemalt oli midagigi selga-jalga panna. Aga jah, loll pea, palju vaeva...

Treenime edasi, et varsti jälle võistelda.

Oli see alles võistlus! Koht kohaks, see ei ole üldse oluline. See oli Võistlus. Mitte sõit, kus ainus eesmärk on kuidagi lõpuni jõuda, vaid võitlus lõpuni - ja teadmisega, et ma olen võimeline võitlema. See on heade päevade tunne, ainult ka teised olid eile head. Ja ma olen veel paremaks võimeline.

Ma ei saa öelda, et see ootamatu oli. Juba teates, tehes kerget sõitu, oli aeg suhteliselt hea. Ma tundsin, et hakkab vaikselt tulema. Päris kindel ei olnud, Oberhofi mass oli ikkagi meeles ja samuti see haamer, mis ma siin nendel tõusudel tavaliselt saanud olen. Aga eelaimdus, et ma võin sõita, oli olemas. Laskmisega sama lugu - lamades ei ole ma sellel aastal selles tiirus veel mööda lasknud, isegi mitte trennis. Püsti olen mõned trahvid lasknud, aga mitte üle ühe korraga. Nii et vihjeid oli, aga neid ei tea kunagi täielikult usaldada.

Startisin esimest korda sellel aastal kuumas grupis, väga heas seltskonnas. Eesmärgid - Jurjevaga koos tiiru, Wilhelmiga teise tiiru. Nii läkski. Jurjeva sai esimese ringi lõpuks kätte, polnud probleemi, detsembris oli ta üks kõvemaid sõitjaid. Jalg oli mul jätkuvalt värske, tunne hea. Suusk tundus natuke kahtlane, mõnes kohas tahtis nagu kinni imeda, aga ei midagi hullu, enamasti töötas ilusti.

Esimese tiiru algus oli natuke rabe. Ega see, et Jurjeva kohe minu taga lasi, ka oluliselt ei aidanud, ikka poole kõrvaga kuulasin tema laske ka. Aga pärast teist lasku läksid asjad rööpasse tagasi ja null ei olnud probleem. So long, trahviring. Tegelikult olid neli lasku head, ainult üks oli üsna ääre peal kell kuus. Aga kui tabas, siis tabas. Teine ring. Jõlkusin enam-vähem oma tempos Jurjeva taga. Minu üllatuseks ei liikunudki ta väga kiiresti. Ma ka ei hakanud pressima, püsti oli vaja ka lasta ju. Ringi lõpuks püüdis Wilhelm ka meid kinni. Noh, ja siis? Nii oligi plaanis, või mis?

Püstitiir oli... tihe. Henkel parajasti lasi, ja siis tulime meie kolmekesi. Õnneks jätsid nad mulle 17 koha ilusti vabaks. Ütleme nii, et püsti ma ikka lasen trennis mööda. Aga nüüd polnud aega põdemiseks. Esimesed kaks lasku olid ausalt öeldes parajad kobad. Kolmanda lasu aegu mõtlesin, et aitab naljast, võiks ju mõne korraliku lasu ka teha. Aga palun! Null. Ausõna, mul oli selle üle sügavalt hea meel. Teine null hooaja jooksul, kui me selle õnnetu üleeilse teate välja jätame. See on hea näitaja. Kiire laskmisega ka. Noh, muidugi, eile ei olnud ma kaugeltki ainus. Head olud, keskmiselt lihtne tiir, tuul polnud. Peaaegu 20 nulli ja üle 20 ühe, nii et põhimõtteliselt mööda ei lastud. Aga mis mul sellest, mina lasin nulli:D

Tagasi rajale. Viimane ring. Algne plaan oli hammastega Jurjeva taga püsida, sest "ta on hästi kiire sõitja". Aga ei midagi. Ühel hetkel vaatasin, et tahaks nagu kiiremini sõita... Kavaldab või mis ta teeb? Ah, paneme mööda ära. Ja panin mööda ja panin eest ära. See oli hea tunne seda viimast ringi sõita. Mitte et raske ei oleks olnud, oli küll, pulss lõi selle hooaja rekordeid, aga sellest hoolimata oli tahtmine ja jõud lükata. Need tõusud ei olnud üldse nii õudsad ja mis kõige uskumatum, mu jalad ei muutunudki tuimadeks puupakkudeks. See on areng. Nii peab sõit tunduma, mitte üks lõpmatu kangutamine. Oleks ma stardist alates seda teadnud.

Kokkuvõttes 34. sõiduaeg, ehk siis suhteliselt selle hooaja parim. Viimasel ringil 22. aeg, 20 sek parimale. See oli normaalne. Esimese ringi kaotus oli vähe liiast, teine ring ok, kolmas hea. Nii et pisut oleks igalt poolt kärpida, aga kui võtame võrdluseks Ponza (..hakkab jälle peale...), siis 15 sekundit esimesel ringil, ülejäänud nagu Vestmann ja Piibeleht. Ja ma tunnen, et ma olen võimeline need 15 sekundit või isegi rohkem kärpima. Kui aeg pisut edasi läheb...

Lõppkoht oleks võinud muidugi parem olla. Mõned sekundid, mitmed kohad. Aga pole hullu, praegu ei ole see oluline. Kuu aja pärast juba on. Praegu on oluline see, et tunne on tagasi tulemas. Ja mis kõige toredam, ma ei karda jälituse viite ringi nende õudsate tõusude peal, risti vastupidi, tahaks juba sõita. Oi, mulle meeldib laskesuusatamine! Muidugi, nii tihedas konkurentsis pole probleemi paarkümmend kohta tahapoole langeda, aga selle mõttega ei lähe küll keegi starti, eksole?

Täna on stardis Indrek, Roland ja Kauri. Vaatame, mis juhtuma hakkab, aga ma kujutan ette, kui tihe meeste võistlus tulla võib, nii et neil saab väga raske olema. Tõenäoliselt tähendavad juba paar trahvi kohta 60+, nagu eile Kadriga õnnetult juhtus - normaalne sõit, aga kolm trahvi ja natuke pikem aeg tiirus ning oligi kõik. Anterselvas uuesti.

Pühapäevane jälitus tuleb põnev. Minu ees 6 neidu 6 sekundi sees. Nämma! Pikalt hellitama ei hakata.

Ja mis Kaisa Varisesse puutub, siis noh, inimene peaks ikka väga loll olema, kui olles korra vahele jäänud, veel riskima hakkaks, eriti alal, kus väledad jalad pole ainsana olulised. Ja kes 0+0 laseb, ei saa väga loll olla. Kogu muusika.

Eilne teade oli küll üks imelik võistlus. Selles mõttes, et mina enam ei võistelnud, lihtsalt sõitsin tempokalt ja lasin rahulikult. Päris rahulikult ei saanud sõita, sest ei tahtnud, et autasustamine minu pärast väga kaua ootama peab... Võistkonna tulemus kokkuvõttes erilisi kommentaare ei vaja, enda tulemus oli üllatavalt hea.

Olgem ausad, enne starti olin ma võistkonnakaaslaste peale üsna kuri. Üsna nukker oli oodata, kõik teised ammu rajal. Sõita iseenesest oli normaalne, väga viimast välja ei pressinud, hoidsin enam-vähem nii, et endal mõnus oleks ja liigutus normaalne säiliks. Rada oli piisavalt hea libisemisega ka, suusad samuti head. Lasta ei olnud ka niimoodi mingi probleem - viimasel tõusul hoidsid jala erksa, laskusid rahulikult tiiru ja lasid rahulikult nulli... Lamades pole ma isegi trennis seni ühtegi trahvi lasknud, püsti on paar tükki ikka tulnud. Eile oli tõepoolest ülilihtne lasta.

Mingid kaugeleulatuvaid järeldusi ei maksa eilsest sõidust kindlasti teha. Esiteks olid head rajaolud, teiseks oli ikkagi 6km. Sprint on pisut teine asi. Tundub ka, et vaikselt läheb soojemaks, nii et keset päeva, kui meil start on, võib rada isegi märg olla. Aga noh, vaatame. Lamades laskmiseks on siin väga lihtne tiir, tuult on harva ja enne tiiru laskumine. Püsti lastes teevad asja keeruliseks kaks suurt tõusu enne tiiru, kus jalga pehmeks sõites on ka tiirus keeruline püsti seista. Ega Neuner ilmaasjata eelmisel aastal siin massis viimases tiirus rauda ei lasknud. Kui aga ennast niipalju suudad kontrollida, et tõusudel üle piiri ei lähe, siis on ka püsti üsna lihtne.

Meeste teates täna stardis Karel, Indrek, Roland ja Kauri. Priit on praegu juba Eestis. Loodetavasti kirjutab ta põhjustest ise pikemalt, aga lühidalt öeldes ei liigu ta suusarajal nii, kuidas peaks. Karel, Daniil, Sirli ja Jana sõidavad täna õhtul ära Langdorfi Euroopa Karikale, nii et sportlastes jääme vaid mina, Kadri, Indrek, Roland ja Kauri siia.

Oli vaja nüüd sellel ilmal ära keerata! Eile oli veel meeldivalt külm, rada isegi kergelt jäine, täna aga selline mittelibisev märg plöga. Head see mulle ei tõotanud ja midagi head sellest välja ei tulnud. Hea seegi, et tuul pisut tagasi tõmbas. Õnn, sealhulgas ka ilm, soosib tugevamaid...

Start ja esimene ring oli naistele tavapärane. Palju koperdamist, igal tõusul olid kellelgi suusad-kepid sõlmes. Ise sain oma kemplemised esimese kilomeetriga peetud, edasi läks päris hästi, sain suurematest ummikutest ilusti mööda. Aga rasket sõitu oli sellegipoolest oodata. Juba tiiru tuleku pikal sirgel vaatasin, et teised tahavad eest ära vajuda.

Esimeses tiirus oli kõik normaalne kuni viimase lasuni. Kes käskis mööda lasta! Tegelikult oli kogu seeria suhteliselt vilets, aga sellegipoolest. Viimast lasku mööda lastes ei ole mitte trahvi- vaid häbiring. No tõepoolest, ei ole vaja mööda lasta.

Teine ring oli iseenesest veel normaalne, olin üsna heas pundis, aga raskeks kippus sellegipoolest. Rippusin seal hammastega pundil järgi. Lasketiirus olin aga õppust võtnud ja peaaegu ideaalne seeria oli, ilusti keskel, tihedus ka väga hea. Tahaks öelda, et rõõmsalt ringile, aga selleks ajaks olin ma juba täitsa sodi. Suusk hakkas ka kergelt ära väsima, mis on sellise raja puhul täiesti normaalne ja mina enam lükata ei jõudnud. Sõitsin omas maailmas, rahvas tuhises paremalt ja vasakul mööda.

Ja siis see õnnetu tiir ka veel. Kaks esimest kaugele mööda, edasi ilus. Trahviring oli täna ka pehme ja pudrune, mitte hea kiire nagu eile. No kohe üldse ei jõudnud enam. Neljas ring oli täielik ärakukkumine. Isegi omasuguste käest (Ponza, Vejnarova) sain üle 10 sekundi. Praegu on ka kole mõelda selle ringi peale. Õnneks sain sellel ringil juua, võttis pildi natuke selgemaks, aga võistlus käis sellegipoolest selle peale, et kuidagi lõpuni jõuda ja mitte päris seisma jääda.

Viimane tiir oli esimesega sarnane, kuni viimase lasuni ilus. Aga see viimane lask... põhimõtteliselt ma ei näinud ka märki. Mingi probleem poleks olnud see normaalselt ära lasta, kõik oli hea, aga ei, ikka oli vaja mööda lasta. Jälle häbiringile...

Viimane ring oli kannatus. Tora Bergeri selg taaskord õlekõrreks, mille järgi ennast liigutada. Põhihirm oli, et tagant keegi kätte ei saaks, teadsin et umbes 20 sek on varu, aga viimaste ringide tempot arvestades ei olnud see mingi vahe. Mingi nipiga püsisin viimase tõusuni Tora taga, nii mõnemeetrise vahega pidevalt, lõpusirge alguses isegi üritasin kiirendada, aga kui ära nägin, et temal on käiku ikka rohkem, siis andsin alla. Lõpus sõitsin põhimõtteliselt "ankkat" (vastaskäsi-vastasjalg sõiduviis, mida näiteks Tour de Ski lõputõusul harrastatakse). Lõpusirgel! Selles valguses oli viimase ringi aeg isegi hea.

Niisiis - 28. sõiduaeg, Ponzast, kes oli 14, 15 sek aeglasem. Kiireim ainult õ(ded)est Semerenkost, kes vist üldse ei viitsinud. Näha oli, et paljudel oli väga raske. Tugevad olid tugevad, ülejäänud üritasid kuidagi lõpuni sõita. Selles suhtes ei olnud midagi hullu, massis ongi 30 parimat kohal, siin 26. jääda ei ole nii vilets midagi. Tahaks muidugi eespool võidelda, aga ilmselgelt ei ole ma sellisel rajal sellise ilma ja sellise laskmisega selleks võimeline. Veel. Ma töötan selle kallal. Praegu on aga minu tase just seal, on see siis halb või hea. Umbes sama, mis eelmisel aastal, aga kahtlemata märksa parem kui varasematel. Nii et oma eesmärgi poole liigun ma enam-vähem graafikus, hetkel üldjärjestuse 27. koht. Kuskil oleks vaja nüüd ainult väga hästi lasta, keskmisest hea koha jaoks ei piisa.

Homme paneme Ruhpoldingusse minema, kolmapäeval seal juba naiste teada. Ruhpoldingus on ka õudne rada, enne lõppu on kaks hiigeltõusu, samast mäest läheme 2 korda üle, üht- ja teistpidi. Tõusu nimi on eesti keeles lihtsalt "Sein", nii et see peaks juba üht-teist ütlema. Aga seal on varemgi sõidetud ja seni on kõik mäest üles saanud;)

Priidul on siis homme sünnipäev! Suurt pidu ei tee, ikkagi järgmine päev trennipäev, aga natuke ikka.

Ja jälle punktidel... Üsna uskumatu, eksole. See on nagu eelmisel aastal juba, kui vahepeal hakkas tunduma, et enam ei olegi võimalik punktilt välja jääda. Eks tegelikult ei ole see üldse raske, ka täna oli üsna napp pääsemine, aga mingi nipiga olen sellel hooajal suutnud kõik sprindid sinna 30 hulka ennast ära suruda. Ja homme on jälle punktid tulemas;)

Enne starti oli küll selline tunne, et sinna rajale ma täna jään. Ei olnud hea enesetunne, mitte tavapärane ootusärevus, vaid pigem muremõtted: "Kuidas ma hakkama peaksin saama?". Ilmaolud ei olnud ka minu jaoks kõige meeldivamad, vahepeal sadas kergelt vihma, siis hakkas veel lund sadama, tuul oli ka ja üleeilne kiirustreening oli paraja ehmatusena meeles. Soojenduse ajal ma ikka üldse ei liikunud, tõus oli jätkuvalt suur-suur. Helvis maadles minuga (loe: venitas ja väänas) natuke enne starti, see tegi vähemalt lihase vähe teravamaks.

Stardist läksin minema vanarahva tarkusega "tasa sõuad, kaugele jõuad". Rahulikult. Pärast sain teada, et esimeses vaheajapunktis olin ma ikka üsna taga, nii umbes 60 koha kandis. Sirliga ühte auku. Aga ega Ole Einar omas sõidus ka alguses ees ei olnud;) Üllataval kombel ei olnudki ma esimese tõusu lõpus täitsa kinni. Püüdsin hoopis Ponza, kellel oli juba teine ring, peaaegu kinni. Järgmisel tõusul läksin mööda, kuigi kahtlesin kõvasti, kas ikka tasub, ega ma üle ei pinguta. Ringi lõpus oli taas meeldivalt üllatunud - nii kerge ongi või?

Tiirus oli muidugi tuul. Tegin kindluse mõttes kaks vasakule (parandusi loomulikult) ja lasin kindluse mõttes esimese kohe mööda ka. Aga ma olen sellega juba harjunud, nii et pikalt ei põdenud. Ainult viimast lasku mõtlesin, et kahte ei oleks küll hea saada. Ponza lasi seevastu püsti kiire nulli (24 sek) ja oli juba rajale minemas. Mina läksin vaatasin kiirelt trahviringi üle.

Teisel ringil olin ma täiesti üksi metsas. Kui need tuhanded pealtvaatajad välja arvata, kes raja ääres trummi lõid. Siis oli hea sõita, kui keegi sakslastest parajasti tiirus oli, siis kõik vaatasid hardas vaikuses ekraanile ja keegi ei karjunud. Muidu oli mõni hetk päris valju. Õnneks ei trehvanud ma rajal mõne sakslasega kokku, siis oleks vist kurdiks jäänud. Ei tea, kas nemad jäävad? Aga tagasi rajale. Ka teisel ringil oli üllatavalt hea. Eelviimasel tõusul tundsin, et jalg hakkab kangeks jääma, aga alles seal ja kui ma Pokljuka peale mõtlen, siis oli mu jalal juba teisel tõusul veel hullem tunne. Nii et kõik oli hästi. Tiiru tuleku sirge oli aga pikk ja vastu tuult, nii et andis (uhkes üksinduses) seda suruda.

Tiirus sama lugu - ae, on siin keegi? Tuul tundus, et annab hetkeks järgi. Esimene kukkus küll koba peale, aga peaasi, et kukkus. Teine ja kolmas - ilus. Siis hakkasin juba mõtlema, et maru hea, kolme enam ei saa saada. Siis tuli aga tuul ja lasin kaks viimast mööda. Inetu lugu, ega see tuul nüüd nii kõva ka polnud. Trahviringid läksid nagu lennates, hea kiire ring siin. Seal nägin ekraanilt ära, kuidas Varis üldse pihta ei saa.

Viimasel ringil oli selge, et panna on vaja. Eriti siis, kui Rain väitis, et olen kakskümmend kaheksa (tegelikult ma kuulsin ainult "...kümmend kaheksa", aga tooni ja liigutuste järgi eeldasin, et vist ikka kakskümmend see on) ja tihe punt on ees ja taga. Kuna ma jõudsin, siis ma ka panin. Ausõna täna oli meeldiv sõita. Mitte et oleks kerge olnud, loomulikult oli raske ka, aga mitte selline raske, nagu ma sellel aastal päris tihti tundnud olen. Täna oli selline raske, et ma jõudsin veel suruda. Lõpusirge oli küll pikk ja järjekordselt vastu tuult, aga kohale ma jõudsin. Üsna rahul endaga, kusjuures.

Laskimine oli muidugi kahtlane. Mitte otseselt palju, eriti selle ilma kohta, aga nii mõnedki minu tasemel sõitjad (nimesid nimetamata ühed Ukraina kaksikud...) suutsid lasta nulliga ja väga head kohad saada. Ütleme nii, et ma olen tubli laskja, aga mitte väga hea. Võistluselt võistlusele nulle ei lase, aga mingi sellise umbmäärase keskmise taseme teen ära. Ja saan umbmäärse keskmine kakskümmend-midagi koha.

Puhta sõidu kaotus oli täna muidugi suur, 2 minutit. Ei mäletagi nii suurt kaotust. Samas oli see 38. aeg ja sellel hooajal pole ma eriti ettepoole trehvanudki, Kontiolahtis olin samuti 38 (1:14 kaotusega). Eks ma sellises karvajalgade pundis olengi... Head meelt tegi see, et viimast ringi jõudsin ilusti suruda, 21. aeg, korralik. Algus oleks võinud kiirem olla, vist. Aga jõudsin sõita, jõudsin tõugata. Sellel hooajal ei ole see just sage tunne. See annab jälle natuke lootust, et nüüd tulevad paremad ajad. Eks muidugi homme ole näha, kuidas vorm tegelikult on.

Kokkuvõttes olen rahul, taas kord läbi koba punktil, aga ikkagi punktil. Ma tahaksin olla parem, tahaksin Kaisa Mäkäräineni ja Helena Jonssoniga võidu sõita, aga selleks on vaja minutike kiiremini ennast raja peal liigutada. Tiirus ei maksa mööda ka lasta ja nii lihtne see olekski. Vaatame. Homne taktika - esimene ring loksun grupi taga, hoian õdede Semerenkode lahedale ja siis vaatame, kuidas tiirus minema hakkab. Ilm mingeid paranemise märke ei näita, tuul ikka undab akna taga. Aga tänane näitas, et kellelgi pole eriti kerge. Samas karvajalgu massis starti üldse ei lasta, kõik on tugevad, väga tugevad. Korra ma olen punane latern olnud, rohkem ei taha, teen kõik endast oleneva selle vältimiseks.

Poistel läks täna ka suhteliselt hästi. Kauri tegi konkurentsitult elu parima võistluse, lasi ja sõitis korralikult, tasuks 42. koht. Ega Indrek ja Roland sellel aastal olulisemalt eespool ei ole olnud. Priit oli samuti enam-vähem tubli, ikkagi elu parim koht. Kurdab küll, et üleüldse sõita ei jõua, et ainult hea suusk päästis täna. Mina ikka loodan, et nüüd hakkab tulema... Karelil oli muidugi raske, aga enam-vähem tuli toime, vähemalt ei läinud labiilseks ega ei kukkunud oluliselt viimasel ringil ära. Nii mõnigi tuntud nimi jäi selja taha, rääkimata paljudest lätlastest. Nii et ka tema võib oma debüüdiga ka enam-vähem rahule jääda, me kõik oleme ka tunduvalt tagapool olnud.

Homme siis start kell 14:00, mina kolmandas reas. Üritan kaamerasse naeratada, aga pead ei anna;)

Lõpetuseks üks video eilsest treeningust, paar kiiremat liigutust ning üks pilt oberhoflaste biathlonihullusest.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/NZlqcQNiqac}

Homme ootab mind ees selle aasta esimene MK start. Ise olen number 69, Sirli on 15 ja meestest Kauri nr. 5, Karel 16 ning Priit 20. Meie start eesti aja järgi 13:30, meestel 15:55. Ilm hakkas täna õhtul juba ära keerama ja homseks lubab juba tüüpilist Oberhofi: +2, tuul ja märg lumi või vihm. Fantastika.

Kui vahepeal hakkas juba tunduma, et sõit hakkab tulema, liigun küll, siis eilse trenni kiirendused võtsid pisut lootusi maha. Ei oskagi pakkuda, nagu alati. Terve olen olnud ja trenni oleks ka nagu teinud, nii et ma ei usu, et ma olen hullem kui enne jõulupuhkust. Tõenäoliselt samal tasemel, mis iseenesest ei ole halb, aga saaks kindlasti paremini. Vaatame. Selle ilmaga, mis homme lubab, võib palju-palju juhtuda.

Laskmisega on sama lugu. Lamades tunnen ennast üldjuhul kindlalt, aga see ei seganud mul täna trennis ühes tiirus kolme trahvi laskmast. Vahva. Korra lasin püsti ka kolm, aga see oli rohkem hooletusviga, iga lasku täpselt teadsin, mis ma valesti teen, aga ikka lasin. Võistlustel ma suudan sellisest lahmimisest tavaliselt hoiduda. Aga tänane meeste teade juba näitas, mis siin tuul teha võib - Kruglov trahviringil, Greis trahviringil ja nii mõnigi võitles veel kõvasti... Eilse naiste teatega, kus olid ideaalsed olud, ei saa võrreldagi.

Igal juhul lähen tegema oma parimat. Iseasi, kuidas välja kukub. Ja kui ka ei kuku, siis mul on pühapäevases massis võimalik kiire vigade parandus teha. Ühesõnaga - loodame parimat, valmistume halvimaks. Pöidlaid hoida ei tee muidugi kunagi paha...

MK on juba alanud - täna õhtul oli siin naiste teade. Meie ei startinud, kuid omavahel teeme nalja küll, et näe, oleks parima koha saanud (11. võistkonda lõpetas). Ilm on siin ebatavaliselt ilusalt talvine, tavapärane oleks +5, vihm ja/või udu. Aga ka see jõuab tulla;) Homme õhtul stardivad teates meie mehed ja NB! võistkonnas on suvisel MMil juunioridest kaksikvõidu võtnud Daniil ja Karel. Vaatame, kuidas noorte meeste närv vastu peab...

Oberhofis ei ole ma eriti võistelnud, ainult 2004. aasta MMil ja sealgi ainult sprindis. Palju trahve (vist 7, aga võibolla ka 5) ja 81. või 82. koht, erilist vahet ei ole, halvasti igal juhul. Sellest hoolimata on see minu jaoks väga oluline koht. Just siin otsustasin ma, et hakkan laskesuusatajaks. Aasta oli siis 2002 ja kuu oktoober, kui mul oli võimalus kuu aega Oberhofis elada ja treenida, vahepeal ka Mark Kirchneri treeninggrupiga, kus sellel ajal olid minu jaoks selged ässad eesotsas mitmekordse juunioride maailmameistri Jenny Adleriga. See oli minu võimalus näha, mis asi see laskesuusatamine tegelikult on, kuidas ja millistes tingimustes treenitakse. See, mis ma sellel ajal ise tegin, oli lihtsalt niisama põlve otsas nikerdamine. Sealt läks veel muidugi pisut aega, enne kui ma otsustasin hakata professionaalseks laskesuusatajaks ja seal omakorda läks pisut aega, enne kui otsustasin hakata arvestataval tasemel laskesuusatajaks. Aga see on omaette lugu. Igal juhul on Oberhofis olla natuke nostalgiline, kuigi talvine Oberhof erineb päris palju sügisesest, mida mina kuu ajaga tundma õppisin. Lisaks on meie hotell linna teises otsas ka. Täna tegin õhtul ühe jooksuringi "vanadel headel" radadel... ja eksisin pisut ära;)

Tagasi tänapäeva. Suusarada on tipp-topp korras, ilus valge lumi ja kõva pind. Täna tegime pisut kiirendusi, mille kohta kokkuvõtvalt võiks öelda, et kinni. 2x(2+0,3km), vahepealt u 5min paus. Väga raske oli, kuigi üllataval kombel sõitsin mõlemad ringid sama kiirusega, kuigi tundus, et teine ring enam üldse ei jõua. Laskmine oli üsna normaalne, esimene kiirendus LP 1+0, teine kiirendus LP 0+1. Tunde järgi poleks tohtinud üldse pihta saada, sõit võttis niivõrd läbi, aga võta näpust. Igal juhul ülehomme, st laupäeval, ei tule taas kord lihtne võistlus. Minu isikliku arvamuse järgi on see rada üsna raske ja laskumistel on paar vallatut kurvi ka. Üks kurv on selline, et kui ma olin ükskord sealsamas jootja, siis õnnestus näha, kuidas üks hiinlane sirgelt kurvist välja sõitis. Otse kuusevõssa sisse. Ja siis ei saanud enam rajale tagasi, sest seal on niivõrd järsk nõlv, pehme lumi ja rada seevastu kõrge ja kõva. Tükk aega ukerdas seal. Sellised lõbusad lood tulevad meelde. Indrek on ka siin rajalt välja sõitnud, Roland kukkus ühel aastal püssil kaba pooleks... Praegu tunduvad rajaoluv muidugi niivõrd head, et väga ohtlik ei ole. Aga alles esimene päev ka.

Möll on siin muidugi kõva. Kui meie trennist ära tulime, oli naiste stardini umbes-täpselt 5 tundi. Ja kesklinnas staadioni poole liikus katkematu inimrong. 5 tundi varem! Unglaublig! Staadionil 10 000 inimest, lisaks on raja ääred ka paksult täis. Ma olen kuskilt kuulnud rekordiks 70 000 pealtvaatajat, aga see olevat ka absoluutne maksimum, rohkem ei ole puhtruumilistel põhjustel võimalik. Igal juhul see lärm, mida tehakse, on kõrvulukustav. Sakslasega raja peal kõrvuti sattud, võid kurdiks jääda. Sirtsul oli üks lõbus lugu, kuidas tal põhimõtteliselt kõrva ääres need trummitaldrikud kokku löödi. Olevat kumisema võtnud. Tiirus on muidugi sama teema, mõni sakslane laseb, on muidu haudvaikus, aga kui tabab, siis seda rõkkamist on kaugele kuulda. Kohapeal olles ei ole mingit põhjust ise vaadata, rahva reaktsioonist saab täpselt aru, mitu trahvi tuli. Ja kes täna telekat vaatas, kuulis ära, kuidas terve staadion laulis. Nende oma laulupidu...

Meil aga väga palju uudiseid polegi. Aastavahetus möödus väga rahulikult. Nagu sportlase elu ikka - sööd, magad, treenid. Nüüd hakkame võistlema ka. Ja ärge unustage, Priidul on esmaspäeval sünnipäev.