Sportlane minus ütleb, et elu sees ei lähe sinna tagasi. Pikk reis, ebameeldivad suusarajad, tuuline ja vastik tiir... Ei kutsu, ausõna, sõitke ise, kui tahate. Turist minus mõtleb, et tegelikult oleks päris huvitav veel korra minna - omapärane oli.

Eelmisel aastal mulle üldse seal ei meeldinud. Kõik oli ühtlaselt porikarva hall, räpane... Sellel aastal hakkas väikest viisi meeldima. Mõnede asjadega tundsin ennast kohe nagu kala vees. Näiteks nende põrandal elamine on minu jaoks täiesti loomulik. Väiksena ma alati ronisin kõigi oma jalgadega tooli peale ja siis kükitasin/põlvitasin seal, mille peale vanemad mult küsisid: "Äkki istud ka meile?". Hotellis olid meil muidugi täiesti toolid ja kõrged lauas olemas. Samas võis telekast/filmidest näha, et elu käibki põrandal. Ainult arvutilaua taga oli tool;)

Söök. No muidugi;) Hotellis pakuti kohalike sugemetega lääne toitu. Lääne viisil. Riis oli kolm korda päeval laual. Kimchi ka. Korra käisime kohaliku toitu söömas, see lõi ka kergelt pahviks. Üldiselt - kõike süüakse. Mererohi, mitmesugused mulle tundmatud taimed ja seened, meremolluskid... Ja vürtsidega tagasi ei hoita. See, mille kohalik hindas kergelt vürtsikaks, pani minul suu korralikult hõõguma. Samuti on päris paljud nende lihad magusad. Samas - muud magusat väga ei sööda. Tähendab, poes on ikka küpsist ja kommi ja sokolaadi, aga magustoite kui selliseid eriti ei ole. Loomulikult käib söömine üldiselt pulkadega (hotellis olid ka noas-kahvlid pakkumises). Ma sain isegi kiita, pidin osav nagu kohalik olema;) Ja tähelepanek - puidust pulkadega on märksa lihtsam süüa kui metallist pulkadega - pole nii libedad.

Kaubandus. Turg oli täielik müstika. Käisid ringi, silmad ja suu pärani. Selliseid asju pole enne näinud ja tõenäoliselt ei näe ka. Kõikvõimalikud kalad olid põhiatraktsioon. Aga ka taimed. Ja ühes kausis ma märkasin ehtsat härjapead ligunemas. Hotellipoed, kus me käisime, olid läänelikud. Ainult asjadel oli teised nimed ja Milka sokolaadi naljalt ei olnud;)

Keel. Mõningate keeleteadlaste arvates on korea ja eesti keel kaugelt suguluses, kuskilt sealt Uuralite juurest pärit. Noh, teatud häälikulise ülesehituse pool võib isegi sarnane olla. Ja õ-täht on täiesti olemas. Minu arvamuse järgi olid neil muidugi pooled täishäälikud õ või midagi muud taolist. Kiri on neil geniaalne. Näeb välja nagu hieroglüüfid, aga tegelikult on häälikkiri. Ja väga loogiline ja kiiresti omandatav. Kirjapildis sarnased tähed on ka häälduselt lähedased - loogiline. Juba eelmisel aastal sain tähed peaaegu selgeks, sellel aastal juba veerisin. Omaette komöödia on see, kuidas nad ingliskeelseid sõnu omas kirjas kirjutavad. Häälduse järgi, aga on veel osad reeglid, mis kaashäälikuühendeid kõvasti piiravad, neile topitakse õ vahele või lõppu, lisaks puuduvad teatud häälikud - v ja f ning l ja r on sama märk. Ma tükk aega veerisin, enne kui sain kokku "biathlon" - põhimõtteliselt oli "ba-i-a-sõl-lon". Priit on ka nende moodi kirjutatult "põ-ri-tõ" või "põ-li-tõ";) Üldiselt sõnavara väga rikkalikuks meil ei saanud. "Gamsahamnida" ehk aitäh leidis kasutust, vahel ka tervitus ja hüvastijätt ning laulusõnadest sai "sarang" ehk armastus üsna selgeks. Numbrid ka.

Viisakus. Kummardamine käis ette-taha. Endale hakkas ka väga külge. Praegu võib vabalt juhtuda, et kui mõte uitama läheb, siis poes kummardan kassapidajale. Neil on muidugi tugevalt hierarhiline ühiskond, seega hotellitöötajad pididki meie vastu viisakad olema. Samas vanemad inimesed võisid olla küllaltki "ülbed", sest noored peavad neid austama. Aga üldiselt - abivalmid ja sõbralikud oldi. Isegi kui keelest midagi aru ei saanud, ikka kummardati ja naeratati.

Pilusilmad;) Alguses oli harjumatu, et suurem osa vastutulijaid on pisut teisest rassist. Lõpuks tundus juba valge inimene täielik anomaalia. Juba Souli lennujaamas, kus on palju välismaalasi, tundus imelik. Samuti tunduses alguses võimatu kellelgi vahet teha, lõpus olid kõik erineva näoga. Aga rahvast on seal ikkagi palju. Väga palju. Ma pole ühelgi mäel nii palju rahvast näinud, kui seal suusatamas oli. Järjekorrad on neil vist elu sama loomulik osa, kui Eestis talongiajal. Samas - tööjõupuudust ka vist väga ei ole. Igal inimesel oli oma kindel ülesanne ja midagi muud ta ei teinud. Ehk kui söögisaalis üks mees tõis saia, siis juustu ta kohe kindlasti ei toonud, rääkimata sellest, et oleks nõusid ära viinud.

Religioon. Algselt sügavalt budistlik maa, on nüüdseks kristlus kõige populaarsem. Aga traditsiooniline on siiski budism - küllaltki palju aktiivseid templeid, kus ka mungad ja nunnad elavad. Enamus tehti küll Jaapani okupatsiooni ajal maatasa, aga on nüüdseks taastatud. Väga uhked ja ilusad.

Arhitektuur. Linn oli hästi kirev ja hall samal ajal. Üldtaust - hall, aga suured kirevad sildid. -Hotellid on läänepärased, mõned isegi vooditega;) Paljud majad kipuvad olema eesti mõistes lobudikud, aga tundub, et selline korratus on seal normaalne. Traditsioonilist kõrgklassi elamist meile tutvustati ka, aga tänapäeval oleks selliste ehitamine vist liiga kallis, lihtsam on mingi karp püsti lüüa. Üsna andekas on nende põrandaküttesüsteem. Ahjusuu on põrandast allpool, soe õhk liigub põranda all ja korsten on kuskil hoopis eemal. Omapärane, aga andekas.

Loodus. Praegusel ajal ja mägedes meenutas küllaltki Kesk-Euroopa keskmäestikku. Tsehhi näiteks. Peamine puu oli mänd (kirjade järgi Pinus Koraiensis ehk korea mänd), mingid torkivad põõsad olid ka. Pisut kaljusid, keskmise kõrgusega mäed (1500m umbes). Palju metsa. Kus metsa või mäge polnud, olid golfiväljakuid - ka meie suusarajad kulgesid tegelikult golfiväljakul. Suvel saaks ilmselt taimestikust parema pildi. Aga peamine nali on neil puude istutamisega. Eestis istutatakse nii meetriseid puid, võibolla pisut suuremaid, aga ikkagi istikuid. Seal veetakse rahumeeli täiskasvanud viiemeetrine või suurem puu kohale ja pannakse maha. Toestatakse igast küljest ära, soovitavalt veel mitu puud omavahel ka ja ongi valmis. Huvitav, mis neil see juurdumise protsent on? Ilmselt tahetakse koheselt ka kõrghaljastust, kesse jõuab aastakümneid oodata, eksole.

Lõppkokkuvõteks - silmaring laienes kindlasti. Kunagi, kui ma olen vana, paks ja rikas, siis võiks täiesti tagasi minna. Siis juba mõnel ilusamal aastaajal ning suusaraja ja hotelli asemel rohkem kohalikku elu-olu vaadata. Seekord oli üks "ekskursioonipäev", kui hotellist välja saime, aga isegi siis oli huvitav teist kultuuri jälgida.

Praegu kohaneme eesti eluga. Lennukis oli muuhulgas täielik paanika keele osas - inglise, soome, eesti, korea? Ma kahtlustan, et ma rääkisin stjuaardessiga kõikides nendes keeltes. Korraga. Ajavahe tagasitegemine on ka aktuaalne. Õhtul viie-kuue ajal tuleb metsik uni ja öösel 3-4 ajal läheb korraks ära. Õnneks on kõik päevad nii väsitavad olnud, et otseid uneprobleeme pole. Ptui-ptui-ptui. Varsti lähen Vancouverisse (mitu tundi "õhtu" poole), sealt vahenädalaga Trondheimis edasi Hantõsse (4 tundi "hommiku" poole). Sisemine kell näitab märtsi lõpuks ilmselt aiateibaid.

Homme-ülehomme on muuhulgas ka võistlused. Lahtised Eesti Meistrivõistlused, mass ja individuaal. Keha veel väga valmis ei ole, vaim lasi ka täna trennis lamades ühe "raua", aga võita tahaks ikkagi;)

PS. väikseid pilte keeldub server hetkel näitamast, aga kui sinna pääle klõpsata, siis on suur pilt olemas.

Kohad - sprint 51 (1+2), jälitus 32 (0+1+2+1), individuaal 77 (1+2+2+3), segateade 13 (2+0 varu), naiste teade 14 (0+2 varu). Kokku viis starti kaheksa päeva jooksul. Tabavusprotsent lamades 81, püsti 68, teateid välja jättes vastavalt 80% ja 60%.

Need viimased numbrid annavad üsna ühese põhjuse sellisele fiaskole. Eelmisel aastal Östersundis olid lasketabavused 87% ja 83%. Mul ei ole isegi mõtet võistlusi eraldi analüüsida, kõik läksid üsna ühte auku. Sõiduvorm oli keskmine. Need rajad on mulle küllaltki ebasobivad, sprindi ilm oli ka veel eriti ebasobiv, aga nö "oma" tegin ära. Kiiresti ei sõitnud, seisma ka ei jäänud. Oleks võinud muidugi kiiremini sõita, aga selliste trahvidega oli kergeid motivatsiooniprobleeme.

Ühe võistluse tegin enam-vähem, hindele 4-, selleks oli jälitus ja MMi parim koht 32. Ilma arvestades sain laskmisega ka üsna hästi hakkama. Teated tegin ka tegelikult korralikud, aga need ei lähe arvesse. Vägisi tuleb meelde Torino olümpia, kus minu parimaks jäi sprindi 47. koht (1+0) ja koondise parimaks meeste 42 vist... Noh, tegelikult olin ma nüüd ikka selgelt parem, eriti sõidus, aga taustsüsteem on muutunud. Tookord oli 47. koht selge õnnestumine, nüüd 32. ebaõnnestumine. Eelmised kaks MMi ei jäänud ma üheski sõidus kolmekümne hulgast välja. Aga siis ei lasknud ma nendel puhkudel, kui üleüldse oli võimalik 30 hulgast välja jääda (ehk mass välja jätta) ka kordagi üle kolme trahvi...

Teated pakkusid mõningat lohutust. Aga ainult mõningat, sest tuju oli ikkagi niivõrd paha, hiilgesõitu (loe: oma vahetuse võitu) ka ei tulnud, aga kahtlemata oli hea tunne naiste teates vahetus seitsmendana üle anda. Sirli 0+0 laskmist oli ka hea vaadata ja kolme vahetuse järel kaheksas olla polnud sugugi paha. Ainult tahaks kunagi niimoodi sõita, et selle koha pealt läheks starti võistkonna kõige tugevam...

Kokku panen endale MMi hindeks tubli 2+.

Ootan kannatamatult järgmisi MK-etappe.

Nüüd siis näitasin endale, et ka lamades on võimalik nulli lasta;) Tegelikult tegi naiskond hea võistluse. Kolm esimest vahetust olid ulmelised - lamades kõik nulliga ja püsti kamba peale 3 varu, millest enamus jääb minu õlgadele. Selleks ajaks olime kõige paremini lasknud naiskond. Janal kahjuks nii hästi enam ei läinud, aga pole viga.

Tegelikult lõppes minu võistlusiha ära juba individuaaliga. Segateates oli veel väheke auru, mida välja lasta, aga täna ei olnud erilist tahtmist sinna rajale minna. Ilm oli ka vastikult külm ja tuul eriliselt kõle. Aga minna tuleb ja võistkonnakaaslaste suhtes ei oleks aus tirri ka lasta. Etteruttavalt - sigaraske oli.

Kats alustas ilusti - ainult üks varu, kuigi seal läks pisut aega, ja vahetusse kümnendana. Minek! Hiinlane oli küll ainult natuke ees, aga see suslik pani ajama ning ma olin sunnitud kogu raja üksinda selle tuulega võistlema. Külm tõmbas kõik lihased ka nii kangeks, et kõik kohad olid valusad.

Lamadestiiru saabudes oli seal kõva tuul. Võitlesin kõvasti, nagu narrimiseks lasid kõik eessõitjad nulliga ka veel. Aga ära võitlesin, endalegi üllatuseks (ja emale sünnipäevakingiks - nagu paluti) kõik märgid kukkusid ja jätkuvalt kümnendal kohal. Pole paha!

Teine ring keskendusin enda sõidule. Taas olin täiesti üks tuult murdmas. Ma ei tea nüüd, kas sellest või lihtsalt jäingi aeglaseks, aga mingi nipiga suutsin sellel ringi kaotada 35 sekundit. Hää küll, see oli Neuner ka, aga mis nipiga? Rajal õnneks seda ei teadnud ja ikka üritasin.

Püstitiir. Näha oli, et naistel on raskusi, päris paljud kõikusid seal. Kolm lasku sain hästi ära teha, siis tuli tuul ja viimased lasud olid juba sellised, et hea, et üldse märgist mööda ei läinud. Kõrval hakkas kanadalanna laskma, temal ka ainult plärtsus. Varupadrunitega võitlesin ka kõvasti, tuul vingus. Kanada tüdruk lasi salvest sama kiiresti kui mina varupadruneid, samuti lehvis tuules. Aga alla need märgid tulid. Silmanurgast nägin, et päris paljud keerutasid seal trahviringil.

Viimane ring oli puhas kannatus. Kõik lihased valutasid, seest kõrvetas. Lohutasin ennast sellega, et kaks kilomeetrit ei ole lõputu ja võitlesin edasi. Vahetusse saabusin seitsmendana! Sellist asja pole enne juhtunud...

Sirli tegi veel uskumatuma asja, lasi 0+0 ja põhimõtteliselt hoidis kohta, olime kaheksandad, seitsmes koht 1 sekund ees. Nüüd oleks vaja olnud, et starti oleks läinud vähemalt Sirli tasemega tüdruk, soovitavalt veel parem. Aga... Jana jaoks on MM ikkagi natuke liiga kõrge tasemega võistlus, aga ega meil poleks kedagi paremat võtta ka, üks tüdruk on, aga tema laskmine on väga kaootiline. Tegelikult tegi Jana isegi hästi, ainult lamades olid väiksed tehnilis-asendilis probleemid.

Minu võistlus oli ääretult raske. Sõita oli raske, lasta oli raske. Sõidus kaotasin müstiliselt palju, aga tõesõna pidin kõik ringi ainult üksi tuult murdma - ja see võib siin päris palju tähendada. Või vähemalt nii ma ennast lohutan. Igal juhul on mul hea meel, et see MM lõpuks läbi sai ja varsti koju saan.

Homme hoiame meestele pöialt, Priit arusaadavalt võistkonnas ei ole.

Ma ei saa ainult sellest aru, miks ei saanud individuaalvõistlustel sellist püstitiiru tehtud? Muidu oli enam-vähem võistlus, läksin panema, aga kahjuks panin ennast kolmandaks ringiks täitsa kinni. Koht oli tegelikult võimetekohane.

Enne starti oli tuim tunne. Peamiselt ikka masendus. Järgmisena see tunne, et lähen ja panen, ükskõik, mis sellest siis välja tuleb. No nii see umbes läkski. Esimene ring panin üsna kiirelt stardist minema, sloveen igastahes kätte ei saanud. Ees läinud Semerenko vajus eest ära ja lisaks lasi kiire nulli ka veel, suslik.

Ise tegin tegelikult väga halva lamadestiiru. Kuidagi väga rabedaks läks. Tahtsin kiiresti teha, seetõttu tuli kaks täiesti kontrollimatut lasku ning ega need varupadrunid ka ülemäära kindlad ei olnud. Halb tiir, hea et niigi läks.

Teisel ringil oli vaja tsehh kinni püüda ja endalegi üllatuseks isegi möödusin temast. Sõit läks vaikselt raskemaks... Tiiru tulles oli seal kahjuks pea vaikus, ainult Domratcheva jändas oma varudega, aga põhimõtteliselt kedagi püüda ei olnud. Samas oli vaim valmis ja andsin kiirtuld. Vot nii on vaja lasta, mitte 33 sekundiga 3 trahv.

Ainus jama oli selles, et nii kiire laskmisega jääb puhkepaus maru lühikeseks ja nii tundsin ma juba staadionil, et maru raske on. Kuidagi ikka vedasin ennast mägedest üles. Kahjuks olin täitsa üksi ka. Väga-väga raske oli, eks see kajastub ringiaegades ka.

Kokkuvõttes normaalne võistlus. Laskmine enam-vähem, vilets lamadestiir, väga hea püstitiir. Sõit tubli keskmine, kaotus isegi teiste päevadega võrreldes suhteliselt väike, aga oleks võinud veel väiksem olla. 10 sekundit - siis oleks juba Laukkaneni võitnud.

Soomlased olid muidugi väga tublid. Kõva laskmine, normaalne sõit. Palju õnne. Meie tegime võistkonnana keskmise sõidu. Stardiprotokolli ja eelnevaid tulemusi vaadates oli kahtlus, kas oma stardinumbristki jagu saame. Roland tegi hästi, mina ja Kats normaalselt, Indrek on jätkuvalt laskmisega hädas.

Nüüd on jäänud veel teated. Homse päeva põhisündmuseks on loomulikult meeste 15km klassikat.

Sellise sõidu kohta ei ole suurt midagi öelda. Hooaja halvim koht MMil saavutada on kindlasti omaette oskus. Muidugi, hooaeg pole ju veel läbi;) Kaheksa trahvi pärast ei ole küll vaja aastaid harjutada...

Laskmine läks metsa. Esimene lamadestiir kõik lasud kell 12, anti käsk teha parandus(i) alla. Teine tiir oli kaks kahtlast lasku ja need olidki kohe trahvid. Kolmas tiir tegin siis paranduse ja hurraa - kogu tihedus all, kaks trahvi kell 6. Viimane tiir oli kõik normaalne, enda arvates tegin vähemalt neli korralikku lasku, üks oli kahtlane, aga kolm märki jäid mustaks. Nojah. Seis täpselt sama, mis hooaja algulgi - midagi otseselt valesti ei tee, kõik on normaalne, aga lihtsalt märgid ei kuku...

Sõita oli isegi normaalne - niivõrd kui kaheksa trahviga see võimalik on. Viimane ring andis tööandja käsu rahulikumalt sõita ja ega ma seda endale kaks korda öelda ei lasknud. Natuke ikka pingutasin, ütsitasin Katsi;)

Ilmselgelt polnud ma ainus, kellel võistlus metsa läks. Oma punaste silmadega riietusruumi minnes vaatas mulle vastu sama punaste silmadega lätlanna Gerda, kes, nagu selgus, lasi üheksa trahvi. Siis läks ikka puhta hüsteeriaks. Ise ka enam aru ei saanud, kas naersid või nutsid. Snaiprid!

Sellist kaotuse või hävingu tunnet on vist mittesportlasele raske seletada. Põhimõtteliselt kukub taevas alla.

Ees ootavad teated ja nüüd paneme sõitu ja loodetavasti saame märkidele ka pihta. Individuaalselt on minul see MM ikka korralikult metsa läinud. Ja mina mõtlesin, et eelmisel aastal ei läinud kõige paremini;)

Põhimõtteliselt oli täna juba parem päev. Ilm keeras külmale ja libisemine oli kohe märksa parem. Tõusud olid jätkuvalt pehmed, aga laskumised see-eest jäised. Tuul oli tiirus küll paras orkaan, aga sain sellega enam-vähem hakkama.

Pealelaskmine läks normaalselt - tuulest hoolimata. Laadisin padruneid võistluseks ja et mul on oma ebausk, millised salved lamades-, millised püstitiirudeks, siis tõstsin neid päris palju ümber. Ja enne stardialasse minekut relva viimast korda kontrollides - kurask! viimane salv tühi. Korraks lõi hinge kinni. Laadisin käppelt ära ja kõik oli jälle kontrolli all. Noh, ega ma poleks esimene nägu, kes väheste padrunitega starti oleks läinud - Poireegi on tiirust varusalvesid saanud. Jama oleks olnud palju, aga õnneks on mul hästi arendatud kontrollmehhanism.

Sõit oli üldiselt põnev. Pidevalt olin suures pundis ja et tuule tõttu lasti kõvasti trahve, käisid karussellist (trahviringilt) läbi väga erinevad numbrid. Näiteks teisele ringile läksin koos Bailly (nr. 10, lõpus 40) ja Brunet'ga (nr. 52, lõpus 7). Täna oli rajal ikka neid ka, kellest ma nagu postist mööda sõitsin. Siis olid mõned sellised, kes minust nagu postist mööda sõitsid (Damratcheva). Päris palju oli selliseid, kes tõusu sõitsid minust pisut kiiremini või sama kiiresti kui mina, aga kellest ma laskumistel nagu postist mööda sõitsin. Ja mõned olid koguaeg enam-vähem samas tempos. Üldiselt oli tunne eilsest märksa parem. Oleks see *"#@! tõus 10 meetrit väiksem olnud, oleks ma täielik äss olnud. Aga ikkagi ei kannatanud nii pikka pudrus surumist ära. Siledatel ja laskumistel olin tegija. Vorm ei ole tegelikult kehva, oleks praegu Anterselva või Hochfilzeni rada, oi ma lajataks;) Aga kahjuks rada minu soovide järgi muutma ei hakata, tuleb lihtsalt enda parim anda.

Laskmine oli ka tubli keskmine. Lamades üks trahv - pole palju, oleks võinud ka olemata olla, aga ikka juhtub, rasked olud. Püsti... Kohati oli loterii. Enda taktika oli kiirelt ära lasta, mitte lehvima jääda. Mõlema tiiru algused läksid väga hästi, aga lõpud... No ma ei tea, kas olid närvid? Enda arvates nagu ei olnud. Võib-olla oli see lihtsalt juhus, et just viimased mööda läksid. Võib-olla jõudis selleks ajaks väsimus kohale. Igal juhul kortsutasin mõlemal juhul kulmu ja läksin trahviringile. Päris ülerahvastatud oli seal;) Tavaliselt jääd püsti ühe trahviga samale kohale, nüüd jäid kahega. Karmid olud olid, ausõna.

Viimane ring oli kemplemist. Üks hirmkiire hiinlane läks mööda, paar skalpi sai võetud, Flatlandi ja leedukat kahjuks kätte ei saanud, aga poolaka ja tsehhi karistasin lõpuga ära. Poolakas tuli tõusu maru võimsalt, aga mäest alla sain ma kiiremini. Taktika-taktika. Samas jäime just ühel nukil kolmekesi korraks troppi, sõitsime kõik kokku ja tallasime pisut üksteise keppidel-suuskadel ja sinna võisid need leeduka sekundid jääda. Aga mis seal ikka. Leedukas on muidu vormiajastamise maailmameister - iga aasta tiitlivõistlustel on ta minuga võrreldes sõidus mingi poolteist minutit kuskilt leidnud. Enne MM võitsin teda sõidus sprindis vähemalt 30 sek, eile sain 50 sek sisse.

Nüüd on jäänud peamiselt veel individuaal ehk kõik munad panen nüüd sellesse korvi. Ilmselgelt tuleb sellest raske laskevõistlus. Tuule tõttu on laskmine väga keeruline ja väheste trahvidega tulevad väga head kohad. Samas on rada ka väga raske ehk sõidus on oodata suuri vahesid. Ise pakuks kaotust parimale sõidule u 4 minutit. Hea rajaga vähem, pehme ja sulaga isegi rohkem. Alla kolme oleks juba väga hea. Püssi pole kaugeltki mitte põõsasse visanud. Isegi Priit ei ole, hoolimata tänasest kehvast päevast. Noh, mind võeti ka olümpial jälituses maha, sain Kati käest ringiga...

Ja üleüldse see tragikomöödia, mis siin toimub. Ilmselgelt annab tunda, et kogemusi on korraldajatel vähe. Täna oli rada kohati selline, nagu Tartu maratoni rada siis, kui rajamasin pole kaks nädalat peal käinud, aga see-eest on ATV-vennad kiirendamas käinud. Jäine, ebatasane, jääkamakate, aukude ja muhkudega. Katastroof! Ühes kohas sõitsid naised põhimõtteliselt paaris, sest jalgu tahtis alt ära visata. Lisaks muud asjad ka. Ilmselt on sportlased ka sellest sebimisest-sagimisest pisut segaduses, sest mis toimub: kogenud sportlased jätavad trahviringid sõitmata (eile Sumann, täna Legullec), Henkel laseb kuiva tehes kuuli seina, meeste esiots sõidab esimest ringi valesti, Ole ja prillid, kukkumised, murtud kabad... Unglaublich! Maailmalõpp või midagi vist tuleb. Eksole, kui Xdreamil pärast "excelis" tulemusi tehakse, siis on juba imelik, aga napilt oleks MMil sama asi tehtud. Ma ei kujuta ette, millega meid distantsipäeval üllatatakse;)

Homme on puhkepäev, ülehomme meeste individuaal ja üleülehomme naiste sõit. Seniks gamsahamnida kaasaelamise eest.

Ajakirjandusel palun mitte seda postitust tsiteerida.

Mis seal ikka, seekord siis sedapidi. Pihta ei saanud ja ilm ning rada olid ka ilmselgelt minu vastu. Maa külmand, kärss kärnas. Lootused säilisid kuni neljanda lasuni, siis oli põhiline võistlus lõppenud, järgnes rebimine jälitusse saamise nimel.

Täna algavad siis pea poolteist nädalat kestvad sünnipäevapidustused. Ametlik avamine on õhtul 19:30, homme-ülehomme sõidetakse minu auks sprint ja jälitus ning ülejäänud võistlused siis nädal aega otsa. Ilus küll, et selline suur pidu tehakse.

Veerandsajandi raske koorem rõhub mul küll õlgu, kui sellest hoolimata on vaim homseks valmis. Mida ei saa küll öelda radade kohta - eile õhtul hakkas vihma sadama ja ööga oli torm 20cm lund sulatanud ja suurem osa ajutisi konstruktsioone ära puhunud. Ise pole näinud, sest võistlusrajale trenni täna ei lasta, pärast lõunat üritame murdmaaradadel proovida. Praegu sajab ka vihma ja temperatuur on kevadine, üle +10 kindlasti. Korraldajate nahas ei tahaks olla. Õhtuks lubab õnneks pisut külma.

Tuleb, mis tuleb, kerge ei saa olema. Kui jääb soojaks, siis on rada esmaklassiline puder ja libisemine puudub. Kui läheb külmaks, on sõita küll parem, aga laskumised muutuvad väga ohtlikuks. Üleüldse on mul tunne, et selle raja on nad minu kiusamiseks välja mõelnud. Iseenesest väga lihtne rada - 2,5km: kaks tõusu, kaks laskumist ja staadion;) Mulle istuvad rohkem sellised "uimased" rajad, mis käivad kergelt üles-alla ja suuri ronimisi pole. Aga eks ma saan hakkama.

Laskmine on ka kahe otsaga. Eile oli tuulevaikne ilm ja lasta üsna lihtne. Tavaliselt on aga tugev tuul ja lasta keeruline. Püstilaskmisel on ilmselt kohad 28-30 kogu aeg hõivatud, need on valli ääres ja tuul selle võrra vaiksem.

Eks näeme, mis saama hakkab. Lähen võitlema ja oma parimat tegema. Lõppude lõpuks on töö juba varem tehtud, nüüd on jäänud ainult vormistamine.

Nüüd on siis kõik peaaegu "nagu päris". Suurem osa tiime-sportlasi on kohal, eile koliti kõik ka ühte hotelli kokku, toimuvad ametlikud treeningud ja üleüldse MMi lõpuni suuri muutusi ei tohiks enam ette tulla.

Uus hotell on loomulikult suur. Üle kolmesaja toa, kusjuures suurem osa on vist neljakohalised? Vastavalt hierarhiale;) paigutati meid üsna alla - korrus M1, mis on ühel poolt sisenedes esimese ja teise korruse vahel, teiselt poolt sisenedes viienda ja kuuenda korruse vahel. Toa ülesleidmine oli alguses üsna suur katsumus, sest kõigele lisaks on veel kaks korpust ka. Järgmine katsumus oli söögisaal üles leida;) Nüüd enam väga ära ei eksi.

Muidu on kõik läinud tavapäraselt - vaikselt treenime. Mäed pole väiksemaks jäänud ja tiirus pole tuul vaibunud. Homme teeme väikse testvõistluse, seal saab umbkaudse maitse suhu. Kardetavasti on see vere maitse;)

Vabal ajal sööme, vaatame filme, loeme raamatuid, surfame internetis. Elu nagu hernes.

Praeguse aja kohalik poplugu, üleüldse on igasuguseid poiste- ja tüdrukutegruppe siin hulgim.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/sm8A62mLPag}

* Tere (korea keeles)

Reis läks nagu lennates;) Eile hommikul poole kümne ajal olime juba Seoulis ja kolmest PyeongChangis. Või õigemini elame me YongPyongis, PyongChang-gun on põhimõtteliselt vald või nii. Lähim linn, Hyenggyue, jääb umbes 7 km kaugusele.

Võrreldes eelmise aasta reisiga läks ikka uskumatult lihtsalt. Laevaga Helsingi, Vantaas pagasi äraandmine-ülekaalumine, suhteliselt mugav ja meelelahutusega lennuk... Viriseda võib ainult selle üle, et eriti magada ei saanud. Minu arvates käis öö läbi jutustamine. Vast neli tunnikest magasin ja kui korea aja järgi pool seitse (eesti/soome pool kaksteist öösel) korra ärkasin, siis enam uuesti magama ei jäänud. Lõbustasin ennast mänguga, mis korea sõnu õpetas - põhimõtteliselt numbrid sain selgeks. Vist. Pooli asju enam ei mäleta;)

Lennujaamas olid korraldajad juba vastas, kes juhatasid ja õpetasid ja relvadega majandamist organiseerisid. Ei, tööjõupuudust neil siin pole. Noored räägivad üldiselt inglise keelt ilusti, ainult kerge aktsendiga ja hästi vaikselt. Korea keelest ei saa ise mitte halligi aru, "ei" ja "jah" paremal juhul;)

Bussisõidu ajal sai päris palju magatud, kuigi minu arvates oli bussijuhil üsna "sportlik sõidumaneer" ja signaali kasutas üle ühe korra. Siin pidigi olema üsna metsik liikluskultuuritus - eesti rullnokad tunneks ennast ilmselt koduselt. Korra tegime vahepeatuse ja sellist melu ma eelmisest aastast ei mäleta. Kiirtee-äärne söögikoht, aga meie bensijaamad on sellega võrreldes puhtad algajad. Mitu erinevat kiirsöögikohta, palju rahvast, lärm, kohalik tümakas. Kõva möll.

No ja nüüd olemegi kohal. Praegu elame ühes hotellis, pühapäeval kolime teise. Siin on ondol-toad ehk kohalikud. Nagu ka pildilt näha võib. Üldiselt - eestlase kui miljonirahva osakese jaoks on siinsed mõõtmed üsna raskesti hoomatavad. Eestis ehitad 200-kohalise hotelli, oled kõva vend. Meie hotellis on u 180 tuba - ja see on kogu kompleksi sees köömes. Järgmises hotellis on 320 tuba. Ja selliseid on siin metsikult palju. Ausõna, mina ei hooma seda. YongPyongi koduleht kirjutab, et 2010 on planeeritud 18000 majutuskohta. Korea esimene ja suurim mäesuusakeskus, 14 lifti, golfirajad, veepark ja kõikvõimalikud muud asjad. Meie esialgu piirdume marsruudiga hotell-staadion, sinna on u 10 minutit autosõitu. Jooksmisega on lood kehvad, enamasti ainult asvalttee, üsna tiheda liiklusega ja nagu öeldud, mitte just kõige hoolivamate juhtidega. Aga otsime, eks me kuskilt ikka hea ringi leiame.

Söök muidugi. Eks nad üritavad meile ka euroopalikku sööki pakkuda, aga riis ei puudu kunagi lauast;) Kohalik toit on magus ja/või terav. Nende rahvustoit, kimchi, minus just metsikut vaimustust ei tekita, aga tõenäoliselt arvaks nemad sedasama näiteks tangupudru kohta.

Suusarajad vaatasime ka üle. Ei ole tõusud laugemaks jäänud. Kahene ringi on natuke inimlikum tehtud, aga kuratlikult raske ikkagi. Mulle istuvad rohkem need tirrilaskmisrajad, nagu Anterselva või Hochfilzend;) Hea seegi, et siin kõrgust pole, umbes 750 peal on rajad. Kõrval olevad murdmaarajad on minu arvates treenimiseks isegi inimlikumad, tõusud on küll pikemad ja suuremad, aga märksa laugemad ja sõidetavamad. Aga noh, tugev nagu ma olen, pole tõusud ka mulle mingi probleem;)

Igal juhul pole me kaugeltki esimesed, kes siin aklimatiseeruvad. Soomlased ja paar norrakat tulid koos meiega. Lisaks jäid trennis silma: lätlased, leedukas, veel norrakaid, sh Ole ja Hanevold, venelased, ukrainlased, kasahhid, poolakad, tsehhid, valgevene, slovakkid, inglased ja kanadalased. Ehk tiir oli üsna tihedalt täis. Ja eks iga päevaga tilgub juurde ka. Ma ei teagi, millal IBU ametlik tsarter tuleb, kaheksandal järsku? Siis hakkavad ametlikud treeningud juba peale.

Ühesõnaga elame praegu hästi. Reziim on seatud kümnese ärkamise ja kaheteistkümnese magamamineku peale - võistlused niiehknaa õhtuti, hilisemad 19:15. Nii et kui meid interneti kaudu kätte tahate saada (ja muud moodi ei saa, sest meie mobiilid pole nii uhked, et siin töötaks), siis on mõtet üritada öösel kolmest kuni õhtul viieni.

Lõpetuseks vaade meie aknast, vaade ühe nõlva poole ja õhulaevale, mis seal tiirutab, ning vaade Priidust metsikus jõusaalis.

Head ööd!

Ja ongi minek! Praegu juba laevas teel Helsingi poole ja sealt poole kuuest juba õhkutõus. Homme ehk neljapäeval peaks kohaliku aja järgi 9:30 Seoulis olema. Eesti aeg on siis 2:30 ehk seitse tundi nihkes. Sealt on veel mõningad tunnid bussisõitu ja siis - teretulemast PyeongChangi!

Viimased päevad Eestis möödusid kiiresti. Pisut üritasime päevarütmi varasemaks saada, et seal kohanemine valutult läheks. Ütleme nii, et varane ärkamine pole probleem, probleem on 7 ajal trenni minna, kui õues on -17. Ja probleem on õhtul magama jääda - kuigi tegelikult vähkresin ainult ühe õhtul, aga juba voodisse minekuga oli probleem, kuidas sa läheb kaheksast magama? Aga trennid said ikkagi tehtud.

Omaette ooper oli asjade pakkimine. Mida jätta, mida võtta. Kaalupiirangud - suur kott 20kg, suusakott 20kg, relvakohver 10kg. Minu suur kott kaalub tühjalt juba viis kilo... Ehk läksin väikse kotiga, raskemad asjad sinna, suured kergemad asjad Priidu hiigelkotti või suusakotti. Lisaks käsipagas kõige raskemate asjadega - raamatutega. Ei, polnudki hullu.

Koreas tegeleme nüüd paar päeva treenimise ja vormi timmimisega. Ajaviiteks võib ju keelt õppida, eelmine kord sain tähed peaaegu selgeks. Kui kohale jõuame, eks siis kirjutan.

Võistluse koduleht

Jaanuar on alati selline kahtlane kuu. Ühelt poolt kõvad võistlused - Oberhofi, Ruhpoldingu ja Anterselva MK-etapid, aga teiselt poolt hakatakse juba otsaga MMiks valmistuma ja siin tuleb leida mingi tasakaal. Minul oli võistluskoormus vähe kergem, sest teatenaiskonda pole ja massi ei saanud ning kuu lõpus eesti võistluste ajal tulgi haigusevimm kallale.

Treenitud sai isegi palju, ilmselt just seetõttu, et starte tuli päris vähe. Ka kuu lõpus, kui tervis streikis, tuli üllatuslikult päris korralik treeningnädala. Intensiivsus muidugi selle võrra madalam. Ka lastud sai päris palju, isegi kuiva, kuigi oleks võinud isegi rohkem. Jälle korralik treeningkuu, sellel hooajal küll viimane, veebruar-märts on puhtad realiseerimiskuud.