Kahju muidugi, et meie hetketase ongi seal viimaste kohtade pärast heidelda... Aga loe või arvuta kuidas tahes, 15 sekka tulek oleks olnud juba ilmselge eneseületamine või nõudnud teiste võistkondade täielikku põrumist. Mina olin meie parim - ja isegi kui meil oleks praegu neli sellist laskesuusatajat, oleks me olnud ikka seal 13-16 koha kandis. Ma olen varemgi seda öelnud, et ma oleks parema meelega keskmise koondise keskmik kui nõrga koondise parim...

 

Minu enda sõit oli üsna seosetu ja mittemidagiütlev. Ma tahtsin sõita hästi ja kiiresti ning teadsin, et selle 6km peal ma igal juhul ära ei kustu. Oleksin väga tahtnud, et mul oleks olnud keegi, kelle järel rippuda ja kelle rütmis sõita. Elu läks aga nii, et kõik ringid polnud isegi näha mitte kedagi. Ei ees, ega taga. Kui üksvahe poisid raja äärest ütlesid, et ees on vahe 25 sekundit, siis vaikselt ise mõtlesid, et sama hästi võiks 2 minutit olla... Aga ma siiski üritasin kiiresti sõita. Siledal nagu õnnestuski, aga tõusud oli niivõrd pudrused, et ma ei saanud nendega lihtsalt hakkama. Ma ei ole ka muidu eriti suur pehme raja sõber, aga praeguste kordinatsiooniprobleemidega ma lihtsalt ei suutnud seal kiiresti sõita.

Laskmine oli ka selline kahtlane. Lamades olin hästi ebakindel. Kogu aeg oli kerge tuul ja ma ei suutnud ära otsustada, kas võtta midagi ette või mitte. Viimane loomulikult mööda, häbiots. Püsti oli pisut reipam, aga ega seal midagi väga head ka ei olnud. Olen ka paremini lasknud.

Praegu ma mingit põhjapanevat olümpiakokkuvõtet ei tee, aga seda ütlen küll, et Sotshi lähen ma ainult juhul, kui olen võimeline sprindis ka kahe trahvi ja kinnimääritud suuskadega 20 hulka tulema.

Täna alustame tüdrukutega kojusõitu, reedel jõuame kohale.

Head vabariigi aastapäeva!

Üldiselt oli väga raske võistlus. Teisel ringil sai hapnik järsku õhust otsa ja sealt edasi oli puhas valu ja kõõksumine. Jube lugu. Esimene lamadestiir läks nii, nagu kõik siinsed esimesed lamadestiirud - viimane mööda. Korraks tundus, et läheb ka see võistlus sama stsenaariumi järgi, aga võtsin asja rahulikult ja lasin järgmised kaks tiiru nulliga. Viimaseks tiirus olin üsna süsi, nii et läks veel üks mööda. Kokkuvõttes keskmine võistlus. Suusarajal lihtsalt ei olnud rohkem enam kuskilt võtta, lasketiirus tegutsesin hindele 4. Muidugi on see minu arust üsna hämmastav, kui täpselt naised üldiselt lasevad...

 

Aga mis minust. Tänase päeva kangelane on ilmselgelt Priit. Pärast kõike seda, mis ta sellel aastal on pidanud läbi elama, oli selline tulemus väga vajalik. Eks tal oli see sees kogu aeg olemas, aga erinevatel põhjustel pole suutnud ennast realiseerida. Asko just ütles mulle pärast minu ja enne meeste võistlust, et ta loodab kõige rohkem just Priidu korralikku võistlust. Kuskil jaanuaris olime me mõlemad kaks korraliku närvipundart. Mina poolvigase ja -haigena Eestis, tema poolhaigena Oberhofis olümpiakoondise ääre peal kõlkumas... Retsept ja muud asjad, et nüüd ilusa sõidu tegi. Musi ja kalli saab minu poolt niikuinii

Ilmselt on kõik juba erinevates audio-visuaalsetest kanalitest näinud, mida ma sellest võistlusest arvasin. Nojah, plaan ei olnud just päris selline.

 

Sõita oli isegi enam-vähem. Pealelaskmise ajal sadas veel laia lund/lörtsi, aga pisut enne starti lõppes see nali ära ning rada oli enam-vähem sõidetav. Aga ainult enam-vähem, sest ainult ideaaltrajektoor oli libedaks sõidetud. Möödasõidud olid seetõttu üsna energimahukad ettevõtmised, mistõttu käis kogu aeg kõva positsioonivõitlus. Isegi sain ühel neiult kaikaga, kui ma talle pisut nahhalselt ette lõikasin. Elu on selline, eelmised 500 meetrit blokkis tema mind. Sõita mulle tegelikult meeldis. See oli minu selle hooaja esimene jälitus(!) ja mulle väga meeldis selline võitlus. Eelkõige selle pärast, et ma ei olnud rajal kõige aeglasem;) Seal tagaotsas, kus ma kogu sõidu platseerusin, olin ma ikka pigem kõva sõidumutt. Hea, et ennast esimestega võrdlema ei pidanud.

Laskmine oli aga täiesti kohutav. Üks trahv, hea küll. Järgmises kaks. Kust need tulid, mina küll ei lasknud... No ja siis see kuulsusrikas püstitiir. Ma ei uskunud oma silmi, kui märgid järjekindlalt mustaks jäid. Kohutav. Vaatasin järgi - viimati lasin 4 trahvi 17. novembril Olosel. Ridnauni laagrist ehk 26. jaanuarist saati olin enne seda võistlust lasknud kõikide trennide peale 4 korda kahte, kolme-nelja mitte kunagi. Tänases trennis lasin ka kokku 2 trahvi - 8 tiiru peale. Selles mõttes ongi kõige raskem see, et ma ei saa aru, mis valesti läks. Ma olen trennis ka kõrgelt pulsilt ja väga suurelt väsimuselt lasknud, aga siis ka mitte üle ühe trahvi. Kas tõesti närvid? Ise nagu ei tunne erilist närvilisust. Mis seal ikka, homme (eesti aja järgi küll täna) läheme uuele katsele. Üks kord peab ju välja ka tulema!

Tagasi võistluse juurde. Kui Neuner ühe trahvi lasi, siis tekkis korraks lootus, et ehk pääsen siiski veel temalt eest minema. Kiirelt parandasin enda positsiooni kahe koha võrra - vähemalt ei ole enam viimane. Aga Neunerile ei olnud mul küll mitte midagi vastu panna. Ja kui ta juba mööda läks, siis oli motivatsioon ka koheselt maas. Vaikselt mõtlesin omaette, et kaugele meid nii sõita lastakse. Lasti lausa tiiruni välja, aga edasi enam mitte...

Vahepeal on küll tunne, et mul tuleb see hooaeg lihtsalt kuidagi lõpuni ära kannatada. Ja kannatamises olen ma sellel aastal kõva käsi;)

Ja ma väga hindan, et keegi mind ja minu pingutusi veel hindab. Oma järgmised nullid pühendan Teile:D

 Vähemalt saab jälituses startida, see on kõige tähtsam. Ja ühtlasi ka miinimumprogrammi täitmine, mille tõttu võib võistluse rahuldavaks lugeda.

 

Esimene ring põgenesin aktiivselt Kaisa eest. Kogu aeg oli kõrv kikkis, kas kuulen tema ergutamist või mitte. Ausalt öeldes olin üsna üllatunud, et jõudsin ilusti tiiru ära, aga nagu hiljem selgus, ei sõitnud mina mitte kiiresti, vaid tema enda kohta aeglaselt...

Lamades oli tegelikult lihtne lasta. Põhimõtteliselt oli võimatu mööda lasta, kui just midagi väga valesti ei tee. Aga näe, ikkagi tegin... Asko ütles selle peale, et mõtetega olin juba rajal. Mea maxima culpa, või kuidas vanad roomlased selle kohta ütleksid. Eks ma olin enda peale päris kuri ja siiani olen.

Teine ring vaatasin aktiivselt Kaisa selga. Väikselt vajus ikka eest ära, aga üldiselt sõitsin ma üsna pundis, eriti valgevene neidudega. Püstitiir oli aga väga raske. Pulss oli ilusti üle 180 ja minu hetkevormis on taastumine väga aeglane. Tulemus - märki praktiliselt ei näinud. Esimene mööda, teine kobaga pihta, enne kolmandat lasku olin sunnitud tegema lisahingamise, sest püss lihtsalt ei seisnud. Õnnega pooleks sain siiski need ülejäänud kolm ka maha... Kaisa läks näiteks kolmele trahviringile.

Viimaseks ringiks andis jõudu jälituselootus. Ringi algus oli väga raske, Nilsson näiteks kihutas mööda, aga ega ta ülejäänud raja osaga väga eest ära kadunudki. Üllatavalt hästi suutsin siiski lõpuni sõita, kuigi praktiliselt kogu võistlus oli punases. Maksimaalne pulss 189, keskmine 180. Minu normaalne oleks umbes 184/176...

55. koht ei pane just rõõmust hüppama, aga halval ajal käib ka. Ning kuna kogu senine hooaeg kvalifitseerub halvaks ajaks, siis ma ei virise. Hea küll, lamades viimase lasuga virisen, aga muidu annan endale armu. Kaks individuaalstarti on veel ees, nendes üritan eelkõige laskmisega toime tulla ja küll ma suusarajal ka vaikselt paremaks lähen.

Jalaga on praegu see lugu, et võistlusel ei saa suurt midagi aru, sest siis valutavad muud kohad rohkem;) Ainult korra ühel laskumisel läks kurvi läbides jalg pisut kehvasti ja siis oli üht-teist tunda. Aga järgmine päev on see-eest huvitav, uisusaabast ei taha eriti jalga panna. Kaks päeva järjest hetkel võistelda ei tahaks.

Järgmine start minul siis 16. veebruaril.

Meeste võistlus osutus täna järjekordseks loteriiks, kus võidunumbrid olid alla 10. Telekast oli seda lumesadu lausa jube vaadata, võistlejatel kellel hea, kellel katastroof. Midagi taolist toimus ka murdmaa MMil Sapporos ja Torino OMi naiste sprindis... Eks ma meie võistluse ajal vaikselt hoidsin pöialt, et vihm ei läheks lumeks üle ja meil läkski sellega õnneks. Meestel mitte. Aga see on sport.

Muidu elame hästi. Tervis läheb vist vaikselt paremaks, hea veel just pole, aga halval ajal käib kah (vt 4 lõiku ülevalt).

Ahjaa, head sõbrapäeva (meil see veel siin kestab) ja suured tänud kõigile sünnipäevaõnnitluste eest.

Nüüd, kui ajakirjandus juba teab, pole mul ka mõtet enam varjata - haige olin. Vähemalt ma ikka loodan, et olin ja nüüd olen juba terve. Vähemalt palavikku pole enam mõnda aega olnud, täna hommikul oli pulss täiesti normaalne ja käisin isegi suuskadega jalutamas ja laskmas.

 

Kronoloogia on aukartust äratav:

oktoober 2009 - vana viga paremas õlas hakkab taas tunda andma ja saab seega järjekordse hormoonsüsti

detsember 2009 - päev enne MK avastarti murran Östersundis parema jala välise pekse

jaanuar 2010 - luumurru operatsiooniarm lööb ühte kohta punni üles, nii et mõni trenn on puhas põrgu

veebruar 2010 - nädal enne olümpia esimisest starti jään haigeks

Ma ei tahagi üldse mõeldagi, mis selle rivi loogiliseks jätkuks on. Relva ei julge kättegi võtta, auto- ja lennukisõidust rääkimata. Kuigi mind arvestades on tõenäolisem, et ma vigastan ennast näiteks hambaharja või mõne muu süütu objektiga. Igal juhul selle fantastlise seeria loogise lõpptulemusega peaks ma igal juhul viimaseks jääma (jah, ma ikkagi loodan siin veel startida). Teine variant on muidugi, et mingi taevalik õiglus on siin maailmas olemas ja selle järgi peaks ma kõik asjad sirgelt ära võitma. Aga pigem kipub asi ikka sinna kanti, et elu on karm ja ebaõiglane...

Ega mul üleüldse midagi suurt nagu ei olnud, kõigepealt oli kurk valus, siis tuli nohu ja kerge palavik ka. Nohuga käisin eile olümpiaküla kliinikus röntgenis (ma arvan, et see koht on aparatuuriga paremini varustatud kui mõni väiksem Eesti haigla), kus tuvastati, et vasakus põskkoopas midagi nagu oleks, aga muidu on ilus. Vereproov tehti ka, seal midagi hullu ei olnud, pigem oli isegi hea? Praegu on jätkuvalt nina pisut kinni.

Jumal tänatud, et ma detsembris luu murdsin, muidu ma oleks praegu ikka täiesti masenduses. Kõik on suhteline ja pärast luumurdu tunduvad teised tagasilöögid üsna tagasihoidlikud. Trumm juba läks, suva siis nendest pulkadest. Eelseisvast jutust ei tohiks nüüd järeldada, et ma alla andnud olen. Ei, seda mitte. Ma lihtsalt ei loo endale illusioone, teen kõik, mis minu võimuses ja võtan päeva korraga. Loodan parimat, valmistun halvimaks. Ega keegi ei tea, milleks ma võimeline olen, isegi mitte ma ise. Seda nii heas kui halvas mõttes.

Kui ma terve oleks, siis oleks me suur sõbralik olümpiapere, aga hetkel üritan ma teistest eemale hoida. Kuigi põhimõtteliselt olen avatud ettepanekutele kasutada mind bioloogilise relvana. Keda valida aevastuse sihtmärgiks;)

Priidul on õnneks tervis korras ja tuju ka hea.

Eks lähemad päevad näitavad, mis sellest üritusest saab või ei saa. Aga ärge väga muretsege, küll ma hakkama saan.

Aklimatiseerumine on läinud normaalselt, kui loeme normaalseks kell 21 magamaminekut ja 6-7 ärkamist. Aga mulle nii sobib. Igal juhul keset päeva (ehk eesti aja järgi õhtul) enam uni peale ei tiku.

 

Elu olümpiakülas on elu nagu väikeses külas ikka. Siin Whistleris on suurem osa maju väikesed ridaelamud, mõni üksik kortermaja, abihooneteks konteinerid ja suured telgid, sh söögitelk. Söögi valik on lai, ma ainult vinguks selle üle, et pabertaldrikud ja plastrelva pole eriti minu teema ja maapähklivõid pole ka juba paar päeva näinud. Inetu lugu, eksole? Aga vahtrasiirup on alati olemas:)

Suusarajad, niipalju kui ma seal käinud olen, on head. Lund on palju, kuigi isegi olümpiakülas on seda natuke raske uskuda. Aga eks Eestiski on vahel nii, et Võrus pole üldse lund, aga Haanjas on pool meetrit. Siin sama lugu, aga lund lihtsalt veel rohkem.

Oma riietuse kohta olen saanud ohtralt komplimente, samuti ka teised eestlased, soost ja vanusest sõltumata. Üleüldse on korraldajad ja vabatahtlikud kõik väga sõbralikud ja toredad. Selles mõttes pole aastaga küll midagi muutunud. 

Kui alguses olid rahvast võrdlemisi hõredalt ja tundus, et laskesuusatajad on külas ilmselges enamuses, siis paari viimase päevaga on inimesti kõvasti juurde tulnud. Hetkel tundub, et valdav enamus koondiseid elab ikkagi olümpiakülas, vaid mõned üksikud on mujal.

Ülehomme lendame Vancouverisse ära ja homme on see kuupäev, millest kõik olümpiareeglid kehtima hakkavad. Vähemalt ajutiselt ma panen selle poe kinni, eks mul on reisi peal aega mõelda, kas ja kuidas siin infoedastamine olümpia ajal toimima hakkab. Praegu aga meenutame hoopis eelmist olümpiat.

 

 

Oi, küll me olime noored! Mina olin 21/22, Priit 24. Siis tundusin endale muidugi päris suur ja tugev ja tark, aga nüüd tagasi vaadates olin ma ikka paras udu küll. Praegu tundub mulle taas, et olen päris suur ja tugev ja tark, aga eks näis, mis ma sellest 4 aasta pärast arvan.

Võistlustulemused jäid meil mõlemal üsna tagasihoidlikuks. Individuaalis lasi kogu koondis nagu üks mees 5 trahvi ja sõita ka ei jõudnud. Kuuekümne sisse ei saanud keegi, mina olin 73 ja Priit 75. See oli olümpia esimene start ja mina olin küll paras närvipundar. Pealelaskmisel oli keerutav tuul, sellega ei osanud midagi teha ja esimeses tiirus sain oma 3 trahvi juba kätte. Lisaks olin ka suuski valides piisavalt ähmi täis, et teha 100% vale valik. Nii tuligi sellest üks kohutav võistlus. Sõita eriti ei osanud, suusad ei libisenud üldse ja pihta ka ei saanud. Jube. Ja see oli veel mu sünnipäev...

Sprindiks olin ennast juba kogunud ja tegin enda kohta igati korraliku võistluse 1+0 ja sõidus päris poolt päeva ei kaotanud. Koht tuli 47, ise ja ka kõik teised olid väga rahul, patsutati ja puha. See sprint oli iseenesest selline võistlus, kus kriitiliseks osutus stardigrupi valik. Võistluse alguses sadas lund, siis lõppes lumesadu ja rada läks läikima ning kiireks, ning võistluse lõpuks läks nii soojaks, et rada läks vesiseks ning libisemine kadus taas. Esikümnes oli minu mäletamist mööda 1 naine, kes ei olnud stardinumbriga vahemikust 40-60 ja see oli Kati Wilhelm, kes oli tegelikult übervormis. Mina olin nr.21 ja viimane ring trehvas sellele kõige kiiremale ajale, aga näiteks sakslased olid enamuses enne mind startimas ning said sellega kõva dünamo.

Jälitus oli taaskord legendaarne võistlus - ülitihe lumesadu, ülisuured vahed. Läksin panema ja panin hulgem trahviringe. Niivõrd palju, et enne viimast tiiru sõitis Kati Wilhelm (vt. eelmist lõiku) minust mööda. Tiirus sain ära lasta, aga viimasele ringile ei lastud. Muidugi olin ma solvunud, aga ega mul mingit õigust protestida polnud - kui ringiga, siis ringiga. Aga viimasele ringile ei lastud ka tervet hulka naisi, kellest Kati ei jõudnud mööda sõita ja nemad olid küll kohtuniku peale üsna kurjad. Finishisse jõudis napilt üle 40 naise... 

Sellega olid minu võistlused lõppenud, aga Priit sõitis veel teadet ja oli aus viimane vahetus. Olümpia parim koht - 15;) Mina täitsin peamiselt turisti ja fotograafi ülesandeid.

Peamine, millega ma tookord silma paistsin, oli muidugi avatseremoonia lipukandmine. Ütleme nii, et vabatahtlikult ma seda teinud ei oleks. Au ja tore jne, aga no kuulge, mina kandsin lippu peamiselt seetõttu, et kedagi teist polnud võtta. Avatseremooniast võttis osa vist 2 või 3 sportlast, enam ei mäletagi. Aga mis seal ikka, ajalukku olen oma nime jäädvustanud.

Ülejäänud aja võtsime viimast, et õigustada oma olümpiaturisti nimetust. Külastasime Torino olümpiaküla ja vaatasime ka linnas ringi. Oma pisikeses olümpiakülas Bardonecchias (kõige väiksem küla, seal elasid laskesuusatajad, lumelaudurid ja vigursuusatajad) mängisime ohtralt kõiksugu mänge. Lõpetamisel käisime Priiduga ka ja ausalt öeldes oli see isegi avamisest toredam, sest nüüd sai tribüünil istuda ja siis oli isegi midagi toimuvast näha. 

 

 

 

Kui võistlustulemused kõrvale jätta, oli tore üritus. Võistlustulemuste suhtes on sellest ajast saati jätkuvalt käibel fraasi "hullemaks saab alati minna" ja "tippvormi täpne ajastamine", viimane neist iroonisliselt võttes, sest tippvormist oli kogu laskesuusakoondis sama kaugel kui kuu maast - esineljakümnesse polnud asja kellelgi.

Loodetavasti läheb sellel aastal paremini. Koguni laskesuusanaiskond on väljas - seda pole juba ammu juhtunud. Indrekul on Vancouver juba 4 olümpia, Rolandil 3, minul ja Priidul 2, ülejäänud on debütandid. Whistler on iseenesest tore koht, mulle eelmisel aastal väga meeldis. Kuigi üldiselt prooviks sellel aastal kuidagi olümpiaturisti nimetust mitte õigustada;)

Vormi kohta ei tea jätkuvalt midagi. Enesetunne läheb vaikselt paremaks, aga kahjuks või õnneks võistlustel enesetunde järgi paremusjärjestust paika ei panda. Jalg käitus tänastel kiirendustel üsna viisakalt, tavaliselt on trenni lõpuks valusam olnud. Eks ta ikka tasapisi areneb. Lasketiirus saan ka enam-vähem hakkama, aga see ei tähenda veel, et võistlustel ei oleks võimalik kolme trahvi lasta. Ilmselgelt on minu ettevalmistus olnud ideaalsest väga kaugel, seega tuleb võtta maksimum hetkeseisust. Sõidan nii kiiresti kui jõuan, lasen nii täpselt kui suudan ja naudin võistlemist - seda on sellel talvel vähe saanud.

Soovige meile head reisi, lugege meie kohta ajalehtedest (aga ärge kõike uskuge) ja võib-olla ma ikka annan siia mingeid teateid. 

Ahjaa, Kanadasse pole mulle mõtet helistada, mu telefon seal ei tööta. Priidul töötab, aga telefoniarve huvides eelistame internetti.

Kui ma midagi blogi suhtes ära otsustan või teen, siis ma panen esilehele teksti.

Eilsega lõppes meil tõsisem treeningnädal ning täna on puhkepäev. Põhimõtteliselt on nüüd edasine aeg üks paras puhkamine, jala soputamine ja vahepeal vormi timmimiseks kiirendamine. Põhja ladumise aeg oleks nagu läbi;) Mõtted kipuvad ka üha tihedamini Kanada poole. Ärasõiduni on jäänud 4 päeva.

 

  

Eile saime kätte ka olümpiariided. Ilusad on. Asjasse mittepühendatutele võib tunduda natuke nagu raiskamisena, et olümpiaks kõik uued riided ja puha tulevad, aga asi on lihtsalt olümpia karmides reklaamireeglites - kõigil asjadel võib olla vaid 1 tootjalogo ja seegi küllaltki pisike. Ja siis ongi, et oma tavaasjadega meie olümpial nägu näidata ei võiks ning vastupidise varindiga (et olümpiaasjadega kogu aasta sõita) pole sponsorid nõus. Eelmisel korral ma mäletan, teibiti ikka ohtralt mütsidel, kinnastel ja prillikummidel mingeid imepisikesi logosid kinni. Ja siis nii ongi olümpiaks praktiliselt täiskomplekt uusi riideid. Hm, kott oli nagu ennegi täis, kuhu need veel mahtuma peaks...

Trennis läheb juba enam-vähem. Jalg kannatab juba ilusti oma saapaga sõita, trenni lõpuks väsib ikkagi pisut ära. Sõidukiirust ei oska ise hästi kommenteerida. Üleeile olid trennis SV kiirendused ja mul oli ikka väga paha olla. SV kiirenduste ajal peabki muidugi paha olema, aga lisaks oli selline tunne, et edasi üldse ei lähe. Hiljem videot vaadates ei tundunud asi enam nii hull.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/V5vsKIkqsE0}

Võrdluseks kõrvale ja kahe aasta tagune Östersundi MM eellaagri kiirendusvideo.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/C1jsYYgfi9w}

Et leia kümme erinevust? Selgelt on näha, et praegu on jalgade töö märksa lahjem, aga see-eest on ülakeha tugevam. Tookord olin ma alles haigusest taastumas ja seetõttu ei jõua ilmselt niiväga ka rapsida. Aga nagu öeldud, sõidukiirust on raske hinnata. Kiiresti liigutamine ei tähenda mitte alati ka kiiret edasiminekut...

Laskmine on praeguse seisuga hea. Kiire ja küllaltki täpne. Eile oli meil pikk ots ja enda segaseks laskmine - 20 tiiru ja ma lasin kokku 7 trahvi, sealjuures viimasest 8 tiirust ainult 2. Ühesõnaga vähemalt trennis oskan lasta küll;)

Priit ka taastub oma vahepealsetest terviseprobleemides ja juba kiirendab ning laseb ka täpselt.

Laskmisoskust on näidanud ka meie olümpiakoondise pesamuna Kristel, tuntud ka kui lihtsalt Väike (kuigi minust ja Katsist on ta ilmselgelt suurem;). Juunioride MMilt 7 ja 6 koht, neist viimane 0+0 - väga tubli, mina pole nii kõrgele küündinud. Talvega on ta kõvasti arenenud. Ka teised on üsna tublid olnud, Jan noortest 2x14, Heigo juunioridest 0+0 22 - need on täiesti mõistlikud tulemused. Eriti meesjuunioridel on väga tugev konkurents, esiotsa poisid on suured nagu elukad (vt Landetinger) ning ka meeste seas arvestatavad tegijad. Tore, kui noortel hästi läheb:D

Palju õnne sünnipäevaks ka meie peatreener Hillarile.