Erinevalt Eesti riigist ei ole minuga sellel nädalal midagi põnevat juhtunud. Esmaspäeval oli Elva Jüriööjooks, neljapäeval neljapäevak, teisipäeva veetsin meeldivalt Tartu raamatukogus. Nädalavahetusse toob põnevust Xdream. Muidu nokitsen niisama üht ja teist.  

Nädala põnevaim hetk oli kindlasti see, kui EV valitsus mulle sõnumi saatis;) Kohe kaks tükki kusjuures. 

Niisiis, mõeldud-tehtud. Võtsin teisipäeval Elo käest lambid. Kolmapäeval läksime Priiduga koos Otepää öisele kolmapäevakule. Priit üritas küll natuke vastu puigelda, et ta eksib ära, aga kui ma ütlesin, et Tehvandil toimub ja rullirada sa ju tunned, siis oli see otsustatud. Enne starti olin nõrgem lüli hoopis mina, sest eelmise päeva vereandmisest ilmselt olid kõik kiired püstitõusmised lõppenud peapöörituse jms. Seega otsustasin marurahulikult võtta. Võtsingi. Esimene punkt näitas välja, et olen rooste läinud, ei mingit suuna- või kaugusetaju. Edasi läks juba ilusti. Noh, eks ma jalutasin ka, siis ongi raske viga teha. Raja esimene pool oli Apoka metsas, see oli päris huvitav, sai kavaldada ja puha. Raja teine pool oli siis rulliradade juures ja seal oli kaardilugemine lihtsalt meelelahutuse või ajaviite eest, vaja seda küll ei olnud. Ega kodus ka ei vaata ju kaardi pealt, kuidas vannitoast magamistuppa saada, isegi mitte pimedas. Ajuti oli lihtsalt huvitav vaadata, kuidas üht või teist kohta kaardil kujutatud on. Ühesõnaga, olin edukalt finishis. Priitu ei kuskil. Sain päris kaua oodata, kuni lõpuks tuli üks väsinud mees metsast. Selgus, et ta arvas, et kõik punktid on vaja ära võtta... Alles lõpus avastas, et rada on hoopis teine tegelikult;) Tubli trenni sai vähemalt.

O-saaga jätkus neljapäeval Lähtes. Kavas oli sprint, 5,5km 24KP. Startisime Priiduga koos ja et minu füüsiline vorm ei olnud päevaga oluliselt paranenud, valisin taas aeglase sörgi ja jalutamistaktika ning Priit kappas kiirelt eest. Kohtasin teda taas seitsmenda punkti juures, kus ta väitis, et otsib hoopis viiendat ja lahkus vales suunas. Veel nägin teda korra rajal täiesti vales kohas täiesti vales suunas jooksmas. Viiest punkt saigi talle saatuslikuks - 21 minutit viga. Mina ise pääsesin kahe pisema veakesega, mis mõlemad võib kokku võtta sõnadega "loll pea, palju vaeva". Muidu kulgesin enam-vähem, pulss oli üle mõistuse kõrge.

Reedel käisime hoopis Otepääl, Priit sõitis rulle, mina rulluiske. Vahepeal sadas rahet. Päeval sain lahendatud ühe lõputöö kala, millega olin juba pikalt võidelnud. Olin endaga ÜLIRAHUL.

Ja laupäeval siis Jüriöö. Teel sinna külastasime Valaste juga, mis oli väga uhke koht ja seal oli veel päris palju lund. Toilasse jõudes külastasin kohalikku toitlustus- ja kaubandusvõrku, mis oli väga hõre. Kõigepealt jäi teele restoran "Fregatt", kus oli aga teade, et "kaardiga maksta ei saa" ja minu viiman sularaha oli hommikul läinud klaasriiulite peale. Seega suundusin edasi Toila sanatooriumisse. Seal sain süüa ja samas selgus, et mina räägin vene keelt paremini kui üks söögitädi eesti keel. Iseenesest oli väga tore tädi ja rääkis eesti keelt ka, aga kui ma esitasin ühe mittetavapärase küsimuse, siis jäi hätta. Muidu oli väga abivalmis ja naeratas kogu aeg. Muidugi võis vabalt olla, et ta naeris minu fantastilist vene keelt. Sest tegelikult ma ei oska seda. Tore oli.

Muuseas, minule olnud aimugi, et Toilas on nii uhked asjad, nagu see sanatoorium ja Oru park, kus võistlus toimus. Tõepoolest väga edev. Sinna peab veel ühel päeval turistina tagasi minema.

Meie võistkonna koondnimetus oleks vabalt võinud olla "vana rasva pealt". Kõik olid täies ulatuses endised tippsportlased, st kunagi kuuldunud koondisesse, aga enam selliseid ambitsioone ei oma. See vana rasv kestis väga edukalt kolm vahetust: kõigepealt tuli Veikko esimesest vahetusest viiendana (Ilvese III võitis!!!), siis tõstis Elo enda ja kõigi teiste üllatuseks meid liidriks (tõesti tegi hea jooksu, enda kommentaar: "ma hirmuga vaatasin tagant tulevaid noorte tüdrukute tulesid"), Mati jätkas samas vaimus ja siis sain metsa mina. 

Alguses oli väga raske sisse elada. Jooksu pealt kaarti lugeda ja lambiga joosta. Kaarti lugedes lamp pimestas ja siis ei suutnud maastikku jälgida ja õigesse kohta vaadata. Pime oli! Nii et esimesse punkti minnes võis mu liikumisstiil küllaltki kaootilise mulje jätta. Viga siiski ei teinud ja vaikselt hakkas juba tulema. Kuni teel kolmandasse punkti tuli tõus nr1. Jõeorust üles. Raske oli. Nägin taga jälitajate tulesid. Tuled jõudsid järgi teel 6 punkti, sest mina ei jõudnud üldse joosta ja seal oli tõus nr.2, teiselt poolt jõeorust üles. 7 punktiga õnnestus natuke kavaldada, aga tegin kohe ise jälle viga, nii et Viiviga sõbralikult koos. Annika jäi ragistama. Siis tuli tõus nr. 3, jälle seesama jõeorg ja Annika püüdis meid jälle kinni. Mina olin seeeest ise kinni ja hakkasin vaikselt, aga järjekindlalt maha jääma. Pressi saabusime aga siiski kõik üsna koos. Mina väga vaevaliselt. Annika lisas käiku, mul oli üsna ükskõik. Ja siis see tuli. Annikal oli lisaks kõigele lühem hajutus, aga meie pidime sinna alla kaugele minema. Ja pärast üles tulema. Tõus nr.4 oli kõige hullem. Ausõna, see oli suur tõus. Suusatajad teavad, kui ma ütlen Kontiolahti, ainult järsem. Puhas nelivedu. Täiesti surnult jõudsin finishisse, Annikast 2 minutit, Viivist pisut maas. Keskmine pulss 184! Suusas on mul maksimum sama...

Ühesõnaga - raske oli. Orienteerumine on ikka märksa raskem kui suusatamine. Suusas saab rahulikult laskumisel taastuda, puhata ja üleüldse kogu aeg libistad mõnusalt. Joosta on raske. Ja teine tarkusetera oleks, et kui tahad kiiresti joosta, tuleb treenida (üllatus!). Sest oli näha selget vahet treenijate ja mittetreenijate vahel. Mina saavutasin oma vahetuse mittetreenijatest parima aja:) Päris noori siiski võitsin. Elo see-eest loputas oma vahetuses kõiki, nii et kui ma ka ennast liikuma saan, siis EMV teates värisege kõik!

Ahjaa, lõppkokkuvõttes jäime siiski neljandaks. Tarvo oli veel natuke enne lõppu liider, aga siis tuli 2minutine viga. Orvand võitis, Tõnis tegi ulmejooksu, viimaste aastate valitseja Tammed oli teine ja Kobras korras. Järgmine aasta jälle. Huvitav, miks kõik küsisid enne starti küsimusi stiilis: "Kus püss on?"

Mitte et ma oleks kuskil päris-elu Karlssoni kohtunud. Lihtsalt olen viimastel päevadel kuidagi teravalt tundnud, et ma ei kuulu maailmas enamuse hulka (kuulge, kui paljud inimesed peavad Karlssoni antikangelaseks!). Näiteks käisin taas doonoriks. Minu veregrupp on A-, seda on Eestis umbes 5% inimestest. Lisaks sellele olen ma veel Kell-süsteemi järgi K+ ja neid on umbes 9% inimestest, 91% on K-. Kiire arvutus ütleb, et Eestis on "sama verega" inimest 0,45%. Ma olen selgelt vähemuses

Veel üks selline puhkenädal ja ma olen omadega läbi? Ei, pole see asi nii hull ühti. Kui kuidagi normaalsesse reþiimi tagasi saaks, oleks kõik väga hästi. Aprilli eesmärk ongi muude asjadega tegelemine. Aga nädalastest tegevustest lähemalt.

Kohtumine peatreeneriga ja "konstruktiivsed läbirääkimised" (läbirääkimised olid väga konstruktiivsed, rääkisime mitmetel teemadel...) lähevad mõlemad järgmised hooaja plaanide alla ning see on täiesti omaette pikk jutt. Selle võtan kunagi ette. 

Teisipäevane säästlik sõit ei olnud küll nii põnev, kui eelmise nädala libedarada, aga võibolla isegi harivam. Sain esimest korda sõita suure uhke mersuga, millel oli kõigele lisaks 6 käiku ja õppesõiduautole kohaselt krigisev sidur. Algus oli pisut konarlik. Lõpp läks juba libedalt. Selgus, et kuuenda käiguga võib väga eduliselt 40 sõita. Ühesõnaga, lõpus öeldi mulle, et suunatuli on täiesti kohutav, aga muidu olen täitsa üle keskmise. Kõrvad liikusid. Nüüd siis suure hoolega suunatuld vilgutama ja suvel olen vahtralehtedest prii :D

Ja reede kujunes.. ütleme nii, et valusaks. Priit pidi minema üheks paljudeks Peetri doktoritöö katsejäneseks. Mina läksin niisama kaasa, et sõidan uiskudega või midagi. Aga ei midagi, võeti mindki punti. Olin see testgrupp, et kui keegi poistest minust kehvema tulemuse saab, siis enam suuski puutuda ei või;) Ei olnud seda muret. Kavas olid siis mõned hüpped, 2*30 ja 2*100 jooksukiirendused ning 4*30 ja 2*100 rullikiirendused. Pärast hüppeid andsid jalad juba mõista, et homne päev ei tule lihtne. Pärast sadat meetrit oli see ilmselge. Pärast rulle hakkas juba tunduma, et asi ei piirdu ainult valutavate jalgadega. Ja selles oli mul õigus. Järgmine päev olid kõik kohad valusad, eriti tagareis (käimine oli raskendatud), jalatallad ja kõhulihased (millest?). Samuti kõik ülejäänud kohad kaelast sääre eesmiste lihasteni. Nagu oleks jõusaalis kõvasti kangi tõstnud. Peeter veel maksab selle eest;) Muuseas, tuli välja, et Priit on väga terav sprinter, et mitte öelda teravaim. Värisege! 

Laupäeva ehitusmess oli isenesest tore ja nüüd ma avaldan suurt lugupidamist inimestele, kes esiteks käivad päevast päeva kaheksast viieni tööl ja teiseks seisavad veel jalgadel ka. Mina seda ei suudaks. Pärast esimest tundi olin täitsa läbi ja päeva lõpuks kõigele apaatne. Aga muidu oli tore. Näiteks üks vanem meesterahvas küsis minult nõu suuskade tõrvamise kohta. Üritasin küll väita, et ma ei tea puusuuskadest suurt midagi, aga ta ei uskunud mind. Et ikkagi suusataja ju. Andsin siis alla ja kiitsin kõigele takka, mis ta välja pakkus. Loodan, et jätsin asjatundliku mulje...

Ahjaa, mis lõputöösse puutub. Khm, kergelt hakkab lähenema ebameeldiv tunne, et see polegi nii lihtne, kui tundus. Programm teeb paari asja, mida võiks mitte teha ja ei tee paari asja, mida võiks teha. Me veel vaatame seda asja. Jutu kirjutamisest ma parem ei räägi, see ei taha üldse edeneda. Aga ma olen tuntud peaga müüri puruks peksja, nii et kirjutan kauni jutu ja jääb ülegi.

Jõudu mulle 

Nagu kõik, olin minagi kuulnud, et Suusaliidul on leppetrahvid ala vahetamise puhuks. Oma silmaga nägin seda dokumenti pärast artikli ilmumist (ja praeguseks on see veebist ära korjatud). Minu käest pole keegi kunagi raha küsinud, sest 1)minu ajal seda punkti polnud ja 2)isa ei lubanud mul ühelegi lepingule alla kirjutada. Sirtsu ja Taku käest küsiti, aga et neil ka veel seda punkti polnud, siis ei midagi. Hiljem pole kedagi olnud. Ma mõistan suusaliitu, koos inimesega läheb ära ka nende raha, aga noored võiks ju rahule jätta. Las laps teeb, mis laps tahab ja niikuinii on arvestatud, et suurem osa noortekoondisest ei jõua kunagi täiskasvanute koondisesse. Siis pole ju vahet, kas ta hakkab niisama "tsillima ja hängima" või läheb laskesuusatamisse. Kui on piisavalt andekas, käib murdmaad aitamas (vt Bjoerndahlen, Berger, Tobreluts), kui pole, siis pole midagi kaotatud. Igal juhul oleks mõistlik sama süsteem nagu näiteks suusalepingutega. Tavaliselt on aastane leping. Kui ma tahan lepingut ennetähtaegselt katkestada, st teise suusaga sõita, siis on trahvid. Kuu enne lepingu lõppu algab läbirääkimis-testimisperiood, tee mis tahad, sõlmi uus leping või otsi uus partner. Loogiline, eks? Ja ma ei saa sellest ka aru, et kas Suusaliit maksaks selle raha siis riigile ja tolleaegsetele sponsoritele tagasi, sest teoreetiliselt ei ole see ju Suusaliidu raha. Kusjuures sponsor on saanud ju selle, mis tahtis - reklaami koondise liikmel. Muidugi, kui sportlasel on sponsoriga mitmeaastane nimeline leping läbi suusaliidu, siis on asi keerulisem, aga noortekoondise lepingud ei ole raudselt nimelised.

Ilmselt tuli jälle segane jutt. Ma olen Suusaliiduga tegelikult täitsa sõber, meie lahkuminek oli sõbralik ja nad on suutnud üles ehitada eeskujulikult toimiva süsteemi. Suur kummardus ja ma loodan, et ELSF jõuab varsti kasvõi poolele maale. 

Miks siis minust sai laskesuusataja? Kõik kujunes välja ajavahemikus 2001. aasta augustist kuni 2002. aasta kevadeni.

1. Tõnu Pääsuke oli minu murdmaatreener, kes 2001. suvel otsustas, et võiks jälle hakata laskesuusatreeneriks

2. Ma oli uisus tugev, klassikas nõrk (EMV 5km uisku võitsin teist kohta ~1minut, järgmisel päeval 5km klassikat olin viies või kuues).

3. Noorte ainus välisvõistlus oli Põhjamaade MV, kus ma olin 2001 kolmas ja 2002 oleks olnud klassika, st vähe võimalust tulemust parandada

4. Laskesuusatamises pakuti aga Noorte MMi, Euroopa MV ja MK etappi

5. Kaotada polnud midagi

6. Ütlesin Suusaliidule, et ma nüüd proovin laskesuusatamist ja taandasin ennast noortekoondisest

7. 2002. aasta oli mu parim murdmaahooaeg - võitsin oma elu esimesed klassikavõistlused ja ETV karikasarja, aga laskesuusatamine meeldis rohkem

8. Tagnele ja Sirlile räägiti ka auk pähe ja meil oli konkurentsivõimeline teatenaiskond