Sõrmed. Peaaegu pooled varbad. Suurem osa hambaid. Kulmud. Juuksed. Tuleb küll, kui hästi mõtlema hakata. Suurem osa kohti on aga "meeldivalt" valusad. Põhjused - pühapäevane Xdream ja eilne NATO test ning püügisüst.

Xdream läks üldiselt hästi. Tavapäraselt AT Spordi tiimiga B-rajal (lasterajal, aga ma ju olengi väike). Esimesest rahvamassiõppusest (start->esimene punkt) väljusime võrdlemisi edukalt. Kolmandasse punkti sai tehtud vale rajavalik, otse. Kaardil olev ilus "valge" mets osutus märjaks, pehmeks ja võrdlemisi tihedaks sooks, lisaks tegime veel punktiga ka paariminutise vea. Tulemus - suur punt kannul. Neljandasse läksime paremalt poolt sood ringi, tundus hea valik ja oligi. Punkti saime kätte võrdlemisi hästi. Viiendaga jälle korralik viga (kuidas, ei ole aimugi) ja jälle punt selja, punktis väike rebimine, aga väike, sest olime 2-3 tiim seal. Ühesõnaga ei olnud erilist tunnet, et väga hästi läheb. Rattaalasse jõudes selgus, et päris ees oleme, neljandad(?) või midagi. Tore. Esimene ratas sujus üsna hästi, paar koperdamist, aga polnud väga viga. Taas kord kerge trügimine legendaarses nina punktis. Meile hakkas seltsi pakkuma võistkond nr. 315, Maratonsport, kelle tempo meile üsna sobis. Lisaülesannes pakkusime kaugusteks 300+500+500 ehk 1300 ja saime mõned minutid rahulikult kaarti vaadata.

Tagasi rattaalas oli hetkeline paanika - kus on kanuukaart? Pidid ju kõik ühel kaardil olema, aga mina nägin ainult kanuu pilti. Korraldajatelt tuli vihje, et ainult ühel kaardil on kanuurada ka peal. Süda langes saapasäärde, sest seda polnud me küll jälginud ja Olaf oli oma kaardi ära kaotanud. Õnneks leidus meil siiski ka kanuukaart. Kanuu oli selle Xdreami legendaarne etapp. Vahepeal sõudsime põhimõtteliselt koha peal. Algul mõtlesime, et meie viga, kanuu ei ole just kõige tugevam ala, aga kui tagant "mootorpaadid" mööda ei tormanud ja eesolijad ka kaugemale ei läinud, siis tõdesime, et ilmselt on see siiski järve viga. Muudest teravamatest hetkedest võiks mainida Raidari selle aasta esimest ujumiskäiku (ja tagasi paati ronimist, kus ma mõtlesin, et nüüd me läheme kõik ujuma) ning järve kõige tihedamast roostikust läbimurdmist. Muidu läks hästi. Pärast, jälle jooksma hakates olid jalad üksjagu kanged.

Viimane rattaetapp läks päris paljudel sõna otses mõttes rappa. Meie rappa ei läinud, vesist metsa olin omajagu näinud, nii et suur ring paremalt. Otseminejaid said ratastega jõhvikal käia. Aga ega meie ka veast pääsenud, kuid see oli rohkem tehnilist laadi. Meie variant oli põhimõtteliselt hiiglaslik vastujooks/sõit, kus sõidad kõige kaugemasse punkti välja ja siis tuldud teed pidi tagasi, vahepeal tee kõrvalt punkte noppides. Mul läks aga mingil hetkel mõte sassi ja nii me käisime ühes punktis kaks korda: kõigepealt siis, kui ei pidanud ja teist korda siis, kui pidi. Umbes viie minuti teema. Jama oli selles, et enne seda lüket olid liidrid (seesama Maratonsport) meist paarsada meetrit ees, pärast seda lüket said meid jälitavad võistkonnad meid kätte, nii et lisaülesandele laekusime tihedas konkurentsis teise-neljandana.

Nüüd aga näitas Olaf, kes on tegelikult Liivimaa parim kirveviskaja ja elegantse randmevibutusega maandus kirves esimesel katsel täpselt märki. Jätsime teised võistkonnad trahviringile, et ise rõõmsalt finishisse kihutada. Üldarvestuse teised, kaotus pisut üle 4 minuti, segade esimesed. Tõe huvides tuleb lisada, et nii mõnedki eelmise aasta tipud olid nüüd A-rajale ümber kolinud. Palju jõudu neile!

Kokkuvõttes oli tore võistlus. Ilm oli ilus, hea ja soe. Seltskond meeldiv. Kehal ilmnesid mõningad sinikad ja paar villi, aga muidu oli kõik hästi. Juunis siis öine, eksole?

Järgmisel päeval oli nii mõnigi koht valus ja/või kange. Aga kell 9 ootas meid Priiduga ees nn NATO test - kahe minuti jooksul kätekõverdused ja kõhulihased ning 3,2km jooks. Pataljoni juurde jõudes selgus, et üks tarkpea (mina) jätsin oma jooksutossud ilusti ukse taha kuivama. Hea, et ma vabal ajal kontsakingi ei kanna... Teatud mööndustega võib minu vabaajajalanõud ka jooksmiskõlblikeks kuulutada. Nojah. Kõigepealt siis kätekõverdused. Mina teadsin kogu aeg, et maksimumpunktid annab 58. Aga teatati mulle, et vist on umbes 70... Ma oleks krambid saanud ja suure hirmuga püstitasin oma isikliku rekordi: 71. Pärast muidugi selgus, et 58 oli tegelikult õige. Igal juhul võtsid need kätekõverdused mu nii läbi, et midagi hirmsat. Käed, kõht, selg. Vajalike kõhulihastega läks mul ikka vääääga raskeks, väänlesin omajagu. Jooksus polnud ka endas eriti kindel, eriti raskelt tulid esimesed ringid, aga siis läks paremaks ja aega jäi üle nagu leiba, ei pidanud pressima. Ega ei oleks nende jalgadega tahtnud ka. Aeg 13:22, paaril poisil aitasin tempot teha, pärast üks ütles, et poleks üksi nii kiiresti jooksnud;) Täname;) Priit tegi oma ja pisut pealegi mängeldes ära - 86 kätekõverdust, 99 kõhulihast ja jooks 11:24. Tugev.

Seal lõppes sportlik tegevus ja nüüd oleme turisti mänginud. Tallinnas käisime loomaaias ja täna välismaal:D Helsingis, kavas olid Heureka, Ikea ja aja ülejäämisel rulluisutamine Helsingi kaldapealsetel. Väsitavad päevad on olnud, aga tore on ka olnud. Kuigi jah, minul on raske leida kohta, mis ei valuta. Kätekõverdustest on terve ülakeha valus, isegi hingates. Jalgadest ma ei räägi, altpoolt põlve on ikka korralikult läbi põrutatud. Paras invaliid. Aga see läheb üle, ega see esimene ega viimane kord ole.

Nüüd on siis kevadine puhkusreis ka tehtud, varsti hakkame treenima:)

Meil said valmis autogrammikaardid!

Muidu läheb ka hästi. Tänase päeva lemmikväljend:  "detsentraliseeritud planeerimisprotsesside koordineerimine".

Orienteerujate Jüriööjooksust ei saa ma üle ega ümber. Alates 1999. aastast nagu viis kopikat aprilli lõpus öisesse (või vähem öisesse) metsa. See aasta ei olnud erand - Padise kloostri viimased varemed ootasid.

Ei hakka pikka juttu kirjutama. Lühimärksõnad:

• uus, taasavastatud vana, hiline start meeldis. Avamine oli ka juba meeldivalt hämaras, kus tõrvikud ka mingi efekti annavad
• enda jooks tuli üllatavalt hästi välja. Alguses ei saanud kuidagi minema, sörkisin Võru tüdruku Eleri sabas, aga lõpp tuli enam-vähem. Jalad töötasid, noortel tüdrukutel jooksin eest ära. Orienteerumine suure kiiruse pealt võttis aga pisut kinni...
• lõppkoht - viies - oli meie võistkonnal tegelikult täpselt õiglane. Võiskonnas oli üks tõusev noor (Kristo Heinmann), kes tegi ka parima soorituse, ülejäänud on vanad kalad, kes suuresti üritavad aastatega kogutud rasvaga läbi ajada. Eespool olevates võistkondades on põhimõtteliselt kõik liikmed aktiivselt treenivad sportlased. Meil pole näiteks ühtegi täiskasvanute koondise liiget, Kobrastel jagub neid mitmesse võistkonda.
• kes ütles, et naised öisesse metsa ei tule? Ilvesel jäi naisi mitme võistkonna jagu ÜLE, mehi ei olnud. Müstika, eksole. Kuhu küll kõik mehed jäid, mis on nendest saanud... Eriti suure aplausi teeme Nelele, kes jooksis esimest vahetust meestega võidu ja tegi paljudel selja prügiseks.
• Üldiselt oli tore. Taaskohtumine paljude sõprade ja tuttavatega. Orienteerujad on meeldiv seltskond.

Muidu läheb elu oma rada. Nagu ma kõigile räägin, siis puhkan treenimisest. Sebin niisama, igavuse üle ei kurda. Vaikselt lähevad mõtted juba uuele hooajale, hakkame atra seadma...

Kunagi, kui ma veel noor olin, tahtsin ma kirjanikuks saada* või õigemini oli see üks paljudest võimalikest variantidest. Mälu järgi umbes teises klassis hakkasin ma lausa raamatut kirjutama. Pealkiri oli "Oravad", sel lihtsal põhjusel, et oravad meeldisid;) Et ma mingeid jutte kirjutanud oleks, seda ei mäleta. Midagi vist ikka oli... Mõnevõrra hiljem toimus minu ajakirjanduslik debüüt ja elu esimene honorar - Päevalehe lastelehes oli mingi luulekonkurss, kus kindlad sõnad pidid luuletuses olema ja minu oma avaldati. Kirjandid pole kunagi mingi eriline probleem olnud.

Kärdla kooli ajal võitsin korra Herman Sergo nimelise kirjandivõistluse, teemaks oli "Milleks on vaja õppida keeli?", vist oli kaheksas klass. Algklassides võitsin kunagi emakeelepäeva õigekirjavõitluse. Põhikooli lõpuks olin ma normaalne radikaalne maailmaparandav teismeline, kelle kirjutamisstiil ja -toon olid suuresti inspireeritud tolleaegsest KesKusist. Pehmelt öeldes terav ja (ühiskonna)kriitiline. Minu eesti keele õpetaja oli sellega rahul, aga lõpukirjandiga, mida teatavasti hindab komisjon, suutsin omavahel tülli ajada 1) õpetajad omavahel 2)oma vanemad ja osad õpetajad 3)tõenäoliselt ka osad õpetajad minuga, aga kuna gümnaasiumis käisin ma juba Nõos, polnud mul võimalik nendega tülis olla;) Kirjandi teemaks oli "Koolirõõm ja koolimure" ning ilmselt teatud osa võttis lugu isiklikult. Hindeks sain "nelja", mis oli ainus "neli" põhikooli lõputunnistusel, loobusin maailmaparandamisest tekstides, kus nimi alla käib ja otsustasin 100% Nõo kooli kasuks, sest reaalained on igal juhul võrdlemisi objektiivsed.

Nõos sattus meile selline eesti keele õpetaja, kes kirjandi eest "viite" pani väga harva. Esimese klassikirjandi sain "viie miinuse", ainsana. Iroonia oli selles, et teema oli põhimõtteliselt sama kui põhikooli lõpukirjandil;) Aga nüüd ma olin juba vanem, targem ja kogenum, nii et oskasin osavalt mett mokale määrida. Diplomaatia alane õppetund oli ilmselgelt kasuks tulnud. Lõppkokkuvõttes oli mina klassist ainus, kellel eesti keel kokkuvõttes "viis" oli. Tänu kirjanditele muidugi. Lõpukirjandi eest sain 85 punkti, aga põhimõtteliselt läks see aia taha ka. Eriti ei põdenud. Gümnaasiumis meeldis mulle kõige rohkem kirjutada aga esseesid, sest seal võis täiesti vabas vormis, mingitest formaalsetest nõudmistest ning stiilist hoolimata jutul lennata lasta. Sellega pole mul kunagi probleeme olnud.

Ülikool ja informaatika. Loovast kirjutamisest oli/on asi kaugel. Teaduslik stiil on teaduslik stiil. "Leidub mitmeid erinevaid modelleerimistehnikaid ning nendele vastavaid mudeleid, mis kasutavad erinevaid lahendustehnikaid" - lause kodutööst, mida ma hetkel kirjutan. Põhireeglid: umbisikuline kõne, võimalikult vähe omadus- ja muid suhtumist väljendavaid sõnu. Sõnakordused on ainult soovitavad;) Ühesõnaga vaba kirjutamist tuli ette väga harva. Ühes vabaaines sain kirjutada korraliku essee. Priidu sõjaväes oleku ajal sai talle kirju kirjutatud. Õde Elo kasutas ka mind vahel "alatult" ära ja lasi mul laskesuusatamisest ISC ajakirja mingeid jutte kirjutada.

Blogi tegemine muidug vallandas verbaalse kõhulahtisuse. Kirjuta aga! Algselt oli see mõeldud sugulastele-sõpradele infokanaliks, sest suvel 2006, kui asi käima läks, laskesuusatamisest ajakirjanduses põhimõtteliselt ei kirjutatud. Tüüppealkirjad "Björndalen võitis, eestlased tagaplaanil", "Laskesuusatajad esinesid tagasihoidlikult" jne, kui sedagi. Vahel toodi väikeses kirjas tulemused ära, kui sedagi. Keegi ei teadnud, kus ma olen ja mida teen. Kes see ikka koera saba kergitab ja ega enda kiitmise vastutusrikast tööd saa teistele usaldada, nii et otsustasin ise endast kirjutada. Ajakirjanduse huvi ja laskesuusatamine kasvas muidugi hüppeliselt pärast 2006. aasta detsembrit ja MK 5. kohta. Aga blogi on jäänud ja võin eputada, et eeskuju on  ka järgimist leidnud. Muuseas, paljudel välismaa laskesuusatajatel on oma blogid, kodulehekülg niikuinii.

Siiski on mul jätkuvalt mingi tõrge oma õige nimega avaldatavate tekstide suhtes. Kindlad teemad. Kirjutan spordist, endast, vähesel määral isiklikust elust. Ma ei kirjuta teistest, enda isiklikust elus sügavalt, spordivälistest teemadest, mis mulle hinge lähevad. Väldin "teravaid" ja/või "skandaalseid" teemasid, mis võiksid kellegile mingi jama kaela tuua, ühesõnaga ei topi oma nina võõrastesse asjadesse. Selline ettevaatlik olen. Mis võibolla kõige olulisem - ma üritan lahus hoida sportlast Eveli Sauet ja tavainimest Eveli Sauet ning see on rangelt spordiblogi. See on seesama teema, mis tavainimesel on töökohaga - kas isikliku blogi väljaütlemised on kuidagi tööandja seisukohad jne jne. Minu puhul on laialt võttes tööandajaks riik ja seega ka kõik kodanikud, nii et eriti kitsendav olukord. Olen aegajalt, kui mõni teema eriti südamel on, mõelnud, et teeks ühe blogi veel, anonüümse, kus siis arutleks ja arutleks. Aga see oleks liigne koormus, ma arvan. Ongi parem, siis ma mitte ei heieta oma maailmavalust, vaid võtan midagi reaalset selle leevendamiseks ette, eksole.

Ma ei oska nüüd öelda, kui hästi-halvasti ma kirjutan. Ise tunnetan aegajalt, et stiil ja sõnavara kipuvad manduma ja õigekiri longab. Kõnekeelseks lähen, noh! Ja ei oskagi ennast kuidagi muud moodi väljendada. Hea seegi, et jutt jookseb ja päris düsgraafik ei ole. Peaks jälle rohkem lugema hakkama, aga praegu võtavad kõik muud asjad niipalju aega, et ilukirjandust saan lugeda vähe. Reeglina loen kooliasju. Laagrites lähen vahel hoogu, aga siis on jälle see jama, et ma ei jõua nii palju raamatuid kaasas vedada. Mõelge ise, kolmenädalane laager, kui "Ussisõnadele" läheb kaks päeva. Et omaette suur spordikott raamatute jaoks? Hooldemehed lööks mu maha. Hea rohi on võtta igav ja/või keeruline raamat, seda loed jupp aega. Teiselt poolt täidavad selle niði edukalt õppematerjalid, lehekülg ja uni tuleb, aga sõnavara ja stiilitunnetuse arendamiseks on sellest vähe kasu, eriti ingliskeelse teksti puhul;)

Blogi läheb edasi, kirjutan kuni jõuan ja kuni lugejaid on. Priit puikleb kõrvale, tuues põhjenduseks 1) ta ei oska kirjutada 2) tal ei lähe nii hästi, et kirjutada 3) aega ei ole 4) ei oska, noh! Mina üritan teda veenda, et see kõik pole üldse oluline, rahvas nõuab ka tema arvamust. Mul korra juba peaaegu õnnestus ta kirjutama saada, aga siis ta poole pealt loobus, ütles, et läks omadega rappa. Ma ei ole lootust kaotanud. Peaks talle mõne eriti halva blogi lugemiseks ette seadma, siis ta enesehinnang kohe tõuseks ja lisaks minu romaanidele saaks lugeda ka tema novelle.

Tundub, et juttu jätkuks mul kauemaks, aga muu elu tahab ka elamist. Nägemist ja järgmise korrani. Kui enne ei näe, siis järgmisel korral, nagu üks mu sõber ütleks. Kevadpuhkus kestab.

Olen mõelnud, et tore oleks, kui makstaks, raha mööda külgi maha ei jookseks, aga ajakirjanikuks ei hakkaks ma sellegipoolest. Tähtajad, vuhh.

*Kirjanikuks saamise mõte purunes täielikult esimest korda Dickensit lugedes. Korraga oli latt seatud ületamatult kõrgele.

Nii uskumatu kui see ka pole, me ei saa päris üksi hakkama, vaid meil on olnud sellel hooajal suur hulk abilisi, kes enamasti on küll vaikselt varju hoidnud, kuid ilma nende abita poleks see hooaeg olnud see, mis ta oli.

Alustame algusest ehk palume suurt aplausi meie "isiklikele" treeneritele: Tõnu Pääsuke ja Rein Pedaja - nõu ja jõu eest.

Koondise treenerid: vanemtreener Hillar Zahkna, peatreener Kristjan Oja ning abitreener Raini Pohlak - võimaluste eest.

Hooldetiim: Jaan Kallak, Meelis Aasmäe, Rain Kuresoo - libeda suusa eest. Eriline tänu Jaanile, kes vastutab isiklikult meie suuskade eest. Rain on lihtsalt multifunktsionaalne mees, kui vaja, seisab tiirus binokli taga, kui vaja, on ihufotograaf.

Massöör-arst-psühholoog-autojuht-tantsulõvi ühes isikus: Helvis Trääder - terava jala eest. Kui vaja, teeb enne starti s...st saia.

Koondisekaaslased - meeldiva seltskonna eest.

Konkurendid - meeldivate või(s)tluste eest.

Sõbrad-tuttavad-sugulased - hoitud pöidlate eest.

Sponsorid-toetajad - sponsorluse ja toetuse eest (kaasaarvatud moraalne). Nii koondise sponsorid, kui enda toetajad. Nii need, kes riietuse peale ennast kleepinud on, kui need, kes mõnevõrra madalamat profiili hoiavad. Loodame meeldiva koostöö jätkumisele.

Teised, kes parajasti meelde ei tule - selle eest, mis parajasti meelde ei tule.

Ja otse loomulikult suur tänu meile teie kõigi poolt;)

Selle aasta märts oli puhtalt reisikuu ning üllataval kombel ka arvväärtuste mõttes kõige tihedam võistluskuu, tervelt üheksa starti. Muidugi, oma osa andsid sinna 3 starti Eesti Meistrivõistlustel... Erilist treenimist enam ei toimunud, võistlemine, taastumine, taseme hoidmine.

Mul oli uuest aastast alates suus üks poolik hammas (vt Uude aastasse Eesti meistrina) ja eile läks see veel omakorda pooleks. Ilma mingi kärtsu ja mürtsuta, rahulikult sõin iirist, kuni ühel hetkel oli kõva tükk hamba all. Ausõna, ma mõtlesin, et nüüd ongi selle hambaga ühel pool, sest see tükk oli NII SUUR. Aga ilmselt mul ongi hiiglaslikud hambad, sest kui ma just väga spetsiifilist poosi ei võta, ei sa keegi aru, et midagi valesti on. Mis seal ikka, Priit paneb meile juba mitmendat päeva hambaarstile aega, lähima (paari) nädala jooksul võiks midagi ette võtta.

Aga see pole veel kõik! Jätkame tervise-teemadel. Eile käisin ka verd andmas. Korralik doonor nagu ma olen, igal aasta aprillis-mais käin korra. Rohkem ei kannata, sest keset võistlus-treeninghooaega on mul endalgi seda verd hädasti vaja. "Kas ikka 50kg kaalute?" - vabalt, kui väga vaja, siis ka 55, aga mitte praegu. Minu kõrval väitis üks minust peajagu pikem ja täiesti tavalise, mitte sugugi anorektilise figuuriga naisterahvas oma kaaluks 49. Selge, järelikult olen mina paks. Hemoglobiin 138. Normaalne. Arsti juures hakkas nalja saama. "Eveli Saue... hmm... mis selle nimi oligi, kes see lasi ja sõitis..." Koos jõudsime järeldusele, et "jah, mina olengi see, kes sõidab ja laseb" (Priit ütleks selle kohta: "Sina oledki see kuulus laskesuusataja Eveli Saue!"). Järgnes traditsiooniline märkus, et küll sa oled ikka väike (jah, olen küll. 163cm. Telekas valetab), mida ütleb iga teine inimene, kes mind varem reaalses elus näinud pole. Sellel aastal loen esimese hooga kokku 5 korda. Ühesõnaga, spordijuttu pisut ja padavai verd andma. See läks suheliselt libedalt ja kiirelt. Polnud veel jõudnud sisse elada, ega midagi. Telekast tuli CSI ja ma ei jõudnud isegi mitte aru saada, milles seekord asi, kui juba nõel välja võeti. Eelmisel korral olin ma enda arvates terve igaviku ja siis tuli telekast ainult teleturg. Tuleb õige aeg valida. Üleüldse läksid kõik asjad väga libedalt. Tavaliselt on mul mõni aeg üsna paha olla, minestada ei taha, aga kiireid liigutusi ei maksa ka teha. Korra olen pidanud bussipeatuses kindluse mõttes vastu seina toetama, aga tavaliselt on lihtsalt pisut uimane. Aga eile ei midagi! Tatsasin mööda linna ringi nagu mees muiste, ainult trepid tuletasid meelde, et kehas ringleb ligi pool liitrit vähem verd.

Mõju sporditegemisele ei oska hetkel kommenteerida, sest ei ole sporti teinud. Kui nüüd mööda linna ringi tatsamised välja arvata, siis ei midagi. Neljapäeval on kavas minna Ihaste neljapäevakule, et Jüriöö ei kujuneks päris esmakohtumiseks kaardiga. Muidu olen tubli koduperenaine, õmblen, küpsetan, lõhun puid ja teisi asju;) Sellega seoses, kas ma juba mainisid, et
1) ma õmblesin ise rooma kardinad ja need toimivad! Ülejäänud kahele aknale ostan poest (meie aknad on umbes 2,5-3m).
2) ma tegin elus esimest korda pärmitainast ja see õnnestus! Lisaks igati kaubanduslikule väljanägemisele kõlbasid need rullid ka süüa! Seda peaks veel tegema
3) lõpule hakkavad jõudma kirjutuslaua restaureerimistööd, ootan, et ta natuke vähem haiseks, siis võib tuppa tuua.

Kui asi samas vaimus edasi läheb, siis on meil lootust mai alguseks remont lõpetada. Kahe aastaga nagu niuhti.

Veel terviseteemast - neljapäeval näitan oma õla jälle arstile ette, praegu ta valu ei tee, aga jama oleks, kui jama järgmisel aastal jälle korduks. Priit läheb reedel tallatestile ehk ametlikult öeldes jalgade koormusjaotuse uuringule.

Lõpetuseks pilt CISMi lõpetamiselt (mis oli minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt täielik läbikukkumine, eriti eelimise aasta Haanja-Võruga võrreldes). Meie ja mees, kes isegi mitteprofisportlasena, moe pärast ennast liigutades paljudele profisportlastele koti pähe tõmbab.

http://db.teeme2008.ee/db.py/suurimad

Teeme Ära 2008, 3.mai

Kõik. Rohkem sellel hooajal suuski alla ei pane. Täna suusatasin rahuldavalt, keskmiselt, enam-vähem. Nüüd hakkan puhkama. Priit, vaeseke, peab homme veel 25km patrulli suusatama.

Selle hooaja viimane laskesuusavõistlus lõppes mulle pärast esimest kilomeetrit, tulemus DNF - did not finish. Põhjuseks kommunikatsiooniprobleemid hooldetiimiga, mistõttu minu võistlussuusad starti ei jõudnud, mistõttu pidin startima treeningsuusaga, mistõttu kaotasin esimese kilomeetriga Andrea Henkelile 1 minuti, mistõttu leidsin, et kauem ei ole mõtet siin tsirkust teha ja astusin kõrvale. Pisut suuskade loopimist jms, aga praegu olen kombes. Enam-vähem.

Ega ma kedagi ei süüdista. Kõik osapooled oleks võinud asja muuta, eksole. Ka mina oleks võinud natuke rohkem veenduda, et mind on õigesti mõistetud ning ole võinud natuke varem hakata muret tundma, kuhu suusad jäävad... Starti läksin suhteliselt endast väljas, aga väike lootus, et äkki pole väga hull, veel hingitses. See lootus kustus kiirelt. Esimesel laskumisel olin mina juba tublid 10-20 meetrit tööd teinud, kui oli näha, et teised olid ka laskumisasendist välja tulnud (suusajälg läks laiali). 700 meetri peal püüdis rumeenia tüdruk mind 30 sekundiga kinni ja sõitis eest ära. 1 km peal püüdis Henkel minutiga kinni ja sõitis laskumisega nii pikalt eest ära, et ma ise ka ei uskunud. Sellest aitas. Ma oleks puhtas sõidus kaotanud noh, ütleme näiteks 9 minutit. Ei, aitäh.

Muidugi oli ilm ka selline, et trennisuusaga polnud midagi teha. Kui meeste võistluse ajal oli ilm suhteliselt ilus, sadas lausvihma, siis enne naiste pealelaskmist hakkas lörtsi sadama, mis viimasegi libisemise ära võttis. Terava silmaga võib pildilt ka mind pildilt leida. Võrdlus - MK ajal sõitsin ma sellesama ringi peal sprinti täpselt 23 minutit. Täna oli võitja aeg üle 26 minuti. Nii et oleks tulnud väga raske võistlus, aga ükski võistlus ei ole raskem kui võistluse raja kõrvalt vaatamine.

Selle jama tulemusel otsustasin ka, et homme lähen starti, Kats ka (kui ikka jõuti meid õigel ajal üles anda). Muidu on maru imelik siin ainult paraadil käia, võiks nagu tulemuse ka ikka kirja saada. Ja kõik selle, mis täna sisse kogunes, välja sõita. Mingit head tulemust ma eriti ei oota, ma oskan ennast ikkagi hinnata, Petra Majdic on minu jaoks pisut kõva pähkel, aga klassikuid parafraseerides: "Mudilaskoorid sõidame sodiks!".

Muidu on siin peaaegu tore. Elame Saalfeldenis kasarmus, mis annab nii mõnelegi hotellile silmad ette, söögi poolest kõikidele. Siin all on ilm isegi suhteliselt ilus, vahepeal sajab vihma, aga üldiselt on soe kevadilm. Kahju, et päikest pole kordagi näinud.

Avamisel käisime ka ja kokkuvõttev hinnang oleks "jama". Bussist väljakupatamise hetkest ürituse lõpuni kulus üle kahe tunni. Kõik see aeg jala peal. Lisaks otsustasid meie tarkpead, et lähme suvise paraadvormiga, ei hakka jopet peale panema, paneme ainult sooja pesu alla. Pärast poolt tundi rivis seismist olid kõik näost kergelt lillakad. Pärast tundi deserteerusime tervise huvides ning läksime bussi sooja, et väljamarsi alguseks sujuvalt tagasi ilmuda. Lühiõpetus tulevaste võistluste korraldajatele: avamine võimalikult lühike, võimalikult säästev. Talvel õues mitte üle poole tunni. Suvel, ilusa ilmaga, kui saab istuda, võib olla ka tund. Mitte rohkem. Illustreerimiseks veel, et üks kohaliku pataljoni poiss minestas lihtsalt ära. Õhtul kaheksaks oli õues juba päris jahe, alla viie kraadi kindlasti. Lõpetamise ajal ei jäta ma relva ähvardusel ka jopet maha, kuigi valgevene tüdrukud meie lähedel värisesid isegi oma jopedes. Ahjaa, kas ma mainisin, et naistel käivad paraadvormi juurde kontsadega kingad? Lõplikult sain külmatundest jagu voodis teki all.

Iseenesest nägime me vormis ilusad välja. Pildidelt puudub Kadri, sest tema on hetkel värske kaitseliitlane ning vormi tal pole.

Võitleme edasi.