Kui kõik ausalt ära rääkida, siis on kõiges süüdi Elo. Selle pärast, et tema, Ruth ja Maret Šotimaa "võlusid" "naudivad", oli Eestil selgeid raskusi 10 naise välja ajamisel. Mina olin kaheksas ja kohapeal selgus, et pigem siiski seitsmes. Igal juhul, mis mul üle jäi. Saingi esimest korda orienteerumises täiskasvanute koondisesse;)

Eile, st laupäeval oli rada 8,3km. Arvestades metsa, prognoosisin enda ajaks umbes 1:30. Selgelt hindasin enda võimeid üle. Esimene punkt viis mikroreljeefi pessa, mis mind juba kaks aastat tagasi EMV-l maha niitis. Jõudude vahekord ei olnud muutunud. 5 minutit viga. Ja edasi pidin tõdema, et metsajooksu vormi pole ollagi. Ei saa risust läbi, et joostagi. Ja kui jooksen, siis kaardi lugeda ei suuda. Ja kui jooksen ja suudan kaarti lugeda, siis jooksen kuhugi otsa. Nii et päeva tulemuseks sain ühe augu reies ja nii umbes 6-7 suuremat-väiksemat sinikat.

Aga tagasi rajale. Ühesõnaga, üsna raja alguses oli selge, et minust täna asja ei ole. Keskendusin siis rohkem sellele, et mingit tõsist vigastust kaela ei saaks ja NATUKENEGI kaardist aru saaks. Matkasin metsas. Kui ligi 45 minutit oli joostud ja mul oli enda saamatusest juba tõsiselt villand, siis püüdsid mind kinni kaks kaasvõistlejat, vastavalt 12 ja 15 minutiga. Mõtlesin, et nui neljaks, neid ma eest ei lase. Kuna aga mu metsajooksu oskused olid üsna roostes, siis tegin ma seda, midagi kunagi varem teinud ei ole - põhimõtteliselt panin kaardi tasku ja lihtsalt jooksin järgi. Ja selle peale tehti kohe nii umbes 6-7 minutine viga. See ajas küll hinge täis, mina jooksen järgi ja nad eksitavad mu veel ära ka, ma niigi kaua metsas olnud...:) Ühesõnaga otsustasin ikka oma peaga, omas tempos lõpuni teha, vähemalt saan hea trenni. Ja uskumatu, pärast nii tunnist jooksmist hakkas juba libedamalt minema ja etapiaegadest võib näha, et polnud mul häda midagi. Väiksemaid äpardusi ikka juhtus, valed etapivalikud, võssa totaalselt kinnijäämised jne, aga tunne oli juba parem.

Asja tegi tegelikult hulluks see, et ma tean, kuidas tegelikult metsas liikuda tuleb, ma olen seda kogenud. Kuidas punkte võetakse lennult, mitte ei otsita. Kuidas võsast lennatakse läbi. Kuidas raja läbimine on masohisti unistus - füüsiline valu pingutusest ja nauding tehnilisest sooritusest. 

Metsas 1 tund 44 minutit, kaotus võitjale muidugi pool päeva, 19.koht ja tublid 2 punkti Eesti koondvõistkonnale. Viimane eestlane muuseas;)

Sellest hoolimata arvati mind Eesti teise võistkonda, teist vahetust jooksma. Ja oli märksa parem päev. Mul isegi tekkis kaardi järgi teatud ettekujutus maastikust, isegi jooksu ajal! Kuigi keerulisemates kohtades nägi minu o-jooks välja nii: jalutan mööda metsa ja üritan ära arvata, kus ma olla võiks. Saan ennast paika, lähen 20 sammu edasi ja ei saa enam midagi aru. Lähen veel natuke edasi ja olen jälle paigas. Nii et orienteeruda peaaegu võis, aga mitte joostes. Punktid olid täna õnneks viisakad ja tulid mulle ise vastu. Välja arvatud ühe, mis sillerdas mulle küll kaugelt vastu, aga oli hoopis võõras. Minu oma oli teises kohas.

Muidu oli tore. Kabrutada jõudsin ka, loomulikult ainult teed pidi, sest metsa oli keegi puud ette tassinud;) Seal olin sama aeglane kui eile. Stiilinäide viimase punktiga - ega ma viga ei teinud, aga see metsas nõlva peal ronimine võttis umbes minuti kauem kui tugevatel. Sinna need sekundid lähevad..

Ühesõnaga - oma vahetuse kolmas aeg ja kaotus Annikale kõigest 4 minutit! Eilse 25 minutiga võrreldes selge edasiminek. Üks leedu tüdruk otsustas küll sama raja läbida teistes kümme minutit kiiremini, võites nii ka peaaegu kõiki meesjuuniore, vaid kaks olid temast loetud sekunditega kiiremad. Ulmejooks.

Kokkuvõtvalt sain kaks kõva tempotreeningut. Järgmisel nädalavahetusel jälle, ees on Eesti MV lühirajal ja teates. Elame-näeme.

Aga üldiselt on loo moraal - tee trenni, siis tuleb ka tulemus. Võibolla.

Mis siis juhtus? Rahulik lasketreening. Ohtralt kuiva ja siis marurahulikult laskma. Lamades. Esimesed viis lasku - üks kaugel-kaugel ära. Järgmised viis lasku - Priit küsib, et kärbseid lasid või? Järgmised kaks seeriat võib lugeda rahuldavaks. Aga see oli alles algus.

Järgmine päev - taas kord ohtralt kuiva ja siis laskma, ikka lamades. Esimene seeria - kaks lasku piima järel. Teine seeria - üks lask ära. Kolmas - küll lähemal, aga siiski 2 ära. Neljas - üldpilt üsna hea, aga üks lask hulgub hoopis vales kohas. Viies - kaks lasku kenasti koos ülejäänud kolmest eemal. Kuues - algus ilus, aga kaks viimast lasku lähevad üks ühes, teine teises suunas. Ikaldus. Iseenesest ei ole see laskmine nii õudne, laskesuusatamise mõistes kogunes kuue tiiru peale 2 trahvi, st üle 90% tabavus, aga ma lasin rahulikult. Ei mingit pulssi, minimaalne tiir, aega nagu leiba... Sellistes tingimustes peaks laskma kümneid, äärmisel juhul üheksaid, aga mina võitlen seal ringiratast ümber kümne oma kaheksate ja üheksatega, mõni seitse ka sekka (selgitus - lamades ringi jäävad märklaual 10, 9 ja 8; püsti on viimane tabamus 4 silma). Ühesõnaga punktilaskmisel oleks laskesuusataja normaalne tulemus 10 lasuga umbes-täpselt 95 silma. Mina võitlen stabiilselt 90 piiriga. Nagu eelmiselgi aastal. Oehh.

Kõik need laskelaagri päevad olen laskmist arutanud ka "päris" lasketreeneriga, Liivi Ermiga. Tema juures käisin ma ka enne olümpiat. Täna rääkis ta juba kõigile meile pika jutu laskjate laskmisest. Kõik asjad ei ole küll üks-ühele ülekantavad, kuid põhitõed jäävad. Ja olgugi et ma neid tean, on hea, kui keegi targem need üle kordab. Minu jaoks olid põhiivad järgmised: püss on keha osa, kasutada liigeste loomulikku fikseerumist ja USALDA ENDA LASKU. Lisaks siis palju-palju tehnilisi nüansse. Aga mida tähendab lasu usaldamine - põhimõtteliselt seda, et kui asend on paigas, on vaja ainult rahulikult päästa, sest ei ole võimalik mööda lasta. Pool-psühholoogiline asi. Meile pole vaja 10 lasta, piisab ka kaheksast, püsti lausa neljas. Ehk teisisõnu, lasku ei ole vaja karta.

Kõigest targast jutust tiivustatuna otsustasin pisut lamadesasendit muuta. Rihmad, klotsid, asend ise, ühesõnaga kõik. Ikka selleks, et püssiga rohkem ühte sulanduda. Tagasitee on mul alati olemas, relval on ju märgid peal. Oluliselt halvemaks see küll asja ei teinud. Esimesed 10 lasku küll laiali, aga siiski 8 ringis. Järgmisest viiest lasust olid 4 juba väga ilusti koos, üks läks pisut hulkuma, aga see võib olla asendivõtust, ei kontrollinud väga hoolikalt. Igal juhul homme jätkame eksperimenti ja siis tuleb uus asend korralikult sisse harjutada ja kunagi ka koormuse pealt proovida. Aga vana asend on mul mälus alles, viimases hädas saab selle taas kasutusse võtta.

Aitab küll sellest lamades laskmisest! Kõige hullem oli seis hoopis püsti, lamades oli selle kõrval lausa ideaalne. Esimesest kolmest lasust olid 2 valges, üks nendest nii, et hea oli, et lehte püsima jäi. Esimest viiest lasust kaks kindlat trahvi, üks gabariit - kukub-ei kuku. Järgmisest viiest rohkem selgelt mööda ei laskunud, aga kolm lasku tuli lisaks sinnasamasse ääre peale mängima: olen sees, ei ole sees. Põhimõtteliselt tegin 10 lasust 1 katastroofilise, 5 halba, 3 keskmist ja 2 head lasku. Rahulikult lastes. See oli tõsine elu ja laskmise üle mõtlemise koht. Järgmisest 10 tegin vaid ühe halva lasu, ülejäänud keskmised või head. Viimase kümnega sama asi, ühe trahvi suutsin ikka lasta, aga viis lasku lasin ka lamades ringi. Keskmine. Talutav. Kusjuures vead lähevad lolli järjekindlusega paremale. See tähendab, et a)asend on ebastabiilne b)ise olen labiilne c)mõlemad. Ilmselt variant c, aga kui eespoolt lugeda, siis üks sõltub teisest. Järelikult tuleb asend ehitada nii stabiilne, et isegi kui oleks võimalik kuidagi tõmmelda, siis pole selleks mingit vajadust. Oeh. Me saame hakkama. Ma olen ennemgi pihta lasknud, väga paljud teised lasevad pihta, see oli ole raketiteadus. See on vaja lihtsalt ÄRA TEHA.

 Laskelaager on olnud viljakas, olen veetnud tiirus nelja päevaga nii umbes 9-10 tundi ja lasknud 110 padrunit. Arvestades, et seeria (5 padrunit) laskmiseks läheb umbes 30 sekundit, ühekaupa lastes poolteist minutit, siis võib igaüks ise arvutada, palju me laseme ja palju kuiva teeme. See on laskmise mahutreening ja see kestab veel juunikuus ka rõõmsalt. Palju kiirelt paugutada ja muud nalja saab alles juulist, kui siiski. Aga kui paugutamiseks läheb, siis ma tahaks näha, kas ma üldse enam mööda lasen.

Muidu läheb ka hästi. Lõputöö on jõudnud trükivigade parandamise järku. Juhhuu! Kui kaitstud ka saan, olengi mäel. Aga nüüd trenni. Arvake ära, mis trennis plaanis? Tüng, ei ole laskmine, hoopis jõusaal;)

Tegelikult ei olnud meil üldse plaanis 100km sõita. Priit läks lihtsalt hea sõbrana Peetrile vanaema juurde appi ja mina läksin ka kaasa, mida muud tarka mul ikka teha. Vaatasime, et kaugel see Tsirguliina Elvast ikka on, et umbes 40km. Panime ratastega ajama. Enne Rõngut oli keel vestil, sest vastutuul oli tugev. Pärast Pukat läks minul vähemalt hõlpsamaks, aga Priit jätkas ees tuule lõhkumist. Tsirguliinasse jõudes oli kilomeetreid kogutud täpselt 50 ja aega kulunud 2:20. Priidu nahal võis näha, et päike on tugevalt paistnud. Minul polnud häda midagi.

Tagasi tulema asutades oli Priit ilus roosakas-punane ja mina tundsin, et vasak külg kergelt kirvendab. Loomulikult oli päike vahepeal keeranud, nii et meie suhtes paistis taas samalt poolt, vasakult. Peeter tuli meile appi tempot tegema ja seda täpselt selle piiri peal, et ma maha ei jäänud, aga jälgisin kogu aeg kramplikult Priidu tagumist ratast (kes on näinud, kuidas ma väsinult tõusu sõidan, see teab, kuidas asi välja nägi - pea maas). Nii et kui Peeter Pukas Otepää poole keeras, olin mina üsna küpse, nii päikse kui väsimuse tõttu. Taganttuule abiga veeresime ikka koduni välja.

Kodus selgus, et minu vasak käsi, eriti õlanukk, eriti seal olev suur arm, on tugevalt põlenud. Priit oli üleni punane. Lähenesime oma põletusele erinevalt - tema traditsioonilise hapukoorega, mina jääkoti ja märja rätikuga. Märgatavalt paremaks ei läinud.

Jama on selles, et mina oma keskmisest tumedama nahaga põlen ära umbes kord aastas, kui mitte harvem, ja seega pole ma sellise asjaga harjunud. Väga ebameeldiv on. Täna ei olnud erilist tahtmist käerihma peale panna, maru valus oli. Tegin püsti kuiva. Loodetavasti on homseks olukord normaliseerunud. Õnneks on Elva tiir sisetiir, seal ära ei kõrbe.

Ja olengi jutuga ilusti laagrini jõudnud. Kohal on mina, Priit, Indrek-Roland-Kauri, Daniil, Alari, Matu, Sirli, Kadri ja külalisesinejana noorsportlane Heigo. Ka Elvast. Treenerid on Hillar ja Kristjan ja Heino Mäesalu annab ka nõu. Täna oli suuresti sisseelamispäev, natuke vesteti juttu ja harjutasime laskmist. Meie Priiduga käisime nagu ikka jõusaalis. Praeguseks olen üsna läbi, kuigi treeningpäev polnud hull, aga ju eilne annab ka tunda. Peaks magama minema. Lõputööd ei viitsi täna vaadata, niigi olin tubli ja täitsin treeningpäevikut.

Homme laagris - laskmine ja jõusaal. 

Kõigepealt laagrist. Laager on siis Elvas, mis mulle sobib;) Kuna minul jätkub jõutsükkel, siis endiselt 4x nädalas jõusaal. Ülejäänud treeningud üritaks peaasjalikult tiirus passida. Vaatame, mis treenerid planeerinud on. Laagri lõpuks vast saab organisatoorsed asjad ka paika - sponsorid, laagrid, võistlused jms. Muuseas, koondise suurus on 7 meest (Priit, Indrek, Roland, Kauri, Alari, Matu ja Daniil) ja 5 naist (mina, Sirts, Taku, Kadri ja Jana) ja meil on lisaks Hillarile uus treener Kristjan. Vaatame, mis saama hakkab.

Hooaja lõpetamisel sai süüa ja bowlingut mängida - huvitav, mis selle sõna eestikeelne vaste oleks? Söömine tuli hästi välja, selle teise asja kohta ei saanud päris sama öelda;) Siis võttis Elo meid punti ja läksime kolmekesi (mina, Priit, Elo) meie (st minu ja Elo) tädile külla. Tädil oli nädal aega tagasi 70 aasta juubel ja me olime pisut hilinenud sünnipäevalised. Kõhu sai punni süüa. Tädiga tegime me omal ajal päris palju asju koos, temal oli aega ja viitsimist minu tenniseturniiridel käia ja pärast linna tutvustada. Tänu sellele vist tunnengi ennast ka Tallinnas enam-vähem kodus. Kustumatud mälestused eelkõige Kadriorust, Nõmmelt ja Pirita rannast. Muuseas, tädi on ka vist ainuke, kes  mind siiani Liisuks kutsub. Liisu oli mu väikse aja hüüdnimi, Eveli olin ainult siis, kui pahandust tegin.

Sellel nädalal on üleüldse selgelt palju lõbustusi olnud. Ahjaa ja poes oleksime Eloga mõlemad naerukrambid saanud, kui oli kõrvuti kaks purki oliive, ühe juures kiri "Oliivid mustad kivita" ja teise juures "Oliivid mustad kivita kivita".

Lõputöö hakkab vist valmis saama. Eile käisime pataljonis, saime puugisüsti. Tiidemann ütles, et tema aknast näeb kurikuulsat ausammast (näe, ei suutnud oma jutus sellest asjast mööda hiilida, kuigi olen üritanud), aga läks meelest ära vaadata. Neljapäeval käisime hambaarsti juures. Enam-vähem oli kõik korras. Kolmapäeval käisime "Nahkhiirt" vaatamas, mis oli väga tore. Tõesõna, võiks kohe veel vaadata.

Ilmad on ka ilusaks läinud, siin Lõuna-Eestis õunapuud õitsevad. Hea on, et lõputööga kõik otsa saab. Kellel seni pole olnud au vaadata, siis http://math.ut.ee/~sints/bak. Lõputöö ise on küll OpenOffice formaadis, lõpliku versiooni panen PDF ka üles. Kaitsimine on kunagi juuni algus, lõpetamine enne jaanipäeva. Üleüldse on juuni suureks saamise kuu, saan endale ka "päris" juhiload esmaste asemel.

Aga nüüd teeks midagi kasulikku ka.  

Maraton oli põnev. Košelev oli juba Otepäält välja joostes vahe sisse teinud. Vaatasime, et küll kustub, kui ta samas tempos kavatseb jätkata. Ei kustunud, juttude järgi olevat kogu aeg hoopis hoogu juurde pannud, ise seda küll kahjuks enam ei näinud. Igastahes, esimeses jälitajate pundis oli Hjelmeset. Mõtlesime, et ongi kohe nii kõva jooksumees? Hiljem selgus, et siiski mitte. Järgmises pundis oli Indrek, kes koha poolest umbes sinna jäigi (11) ja veel järgmises Roland, kes tegi lõpus eriti kõva jooksu (13). Teised Elva suusapoisid ehk Kauri ja Karel said ka veel MK punkte, kohad vastavalt 23 ja 30. 

Rattaga oli täitsa mõnus sõita, vaatasid võistlust, ergutasid vähemalt neli korda Hjelmeseti, ajasid inimestega törtsu juttu, ilm oli ka ilus... Joosta ma seda küll ei tahaks, au ja kiitus kõigile, kes selle katsumuse ette võtavad. Ma võin joosta 10, äärmisel juhul 15, eriti äärmisel juhul 20km, aga sedagi vaid trennis ja kompleksi, kus ma vahepeal saan pikali visata. Ei, jooks ei ole minu ala, natuke liiga valus hakkab.

Valust rääkides - sissejuhatav jõusaalinädal on läbi ja lihased on üsna kombes. Laupäeval andis mõni koht pisut tunda, aga pool päeva metsatööd ravis vist terveks, täna olin juba täitsa kõbus. Homme algab siis tõeline treening, aga ma loodan, et asi väga hulluks ei lähe. Muuseas, areng on juba toimunud, 9 lõuga. Kui asi samamoodi edasi läheb, siis purustan juuni keskpaigaks 20 piiri. Pigem siiski mitte.

Kuigi võib julgelt öelda, et hooaeg on alanud, on meil vana veel lõpetamata. See viga parandatakse reede õhtul, kui ELSF ametlikult laskesuusahooaja lõpetab. Kuidagi on vaja ainult reedene trenn ümber mängida, sest Elva jõusaal on ainult argipäeva õhtuti lahti. Nüüd on variandi a)teha trenn kolmapäeval, aga siis tuleks 4 jõupäeva järjest b)teha trenn reede hommikul Otepääl või Tartus, aga siis võib ärasõiduga kiireks minna c)teha trenn laupäeval Tallinnas, Tartus või Otepääl, mis parajasti sobivam on. Variandid b ja c tulevad tõsisemale kaalumisele, sest mulle tuli just meelde, et me läheme kolmapäeva õhtul teatrisse, ei mingit jõusaali.

Mmmm, lõputöö... Ma arvan, et edeneb. Täna maadlesin vormistuse, testimistulemuste ja kokkuvõttega. Peaaegu sain valmis, tekkisid mõned küsimused, mille üle mõelda. Ees ootavad: programmi "ilustamine", lisade vormistamine, kirjanduse ja viidete vormistamine ning veel sada tuhat miljonit korda kontrolli. Nokitsemine ühesõnaga. Küllaltki tüütu ilmselt, aga mis parata... Kui alguses tundus, et selle soovitusliku 20 lehekülje kokkusaamine läheb raskeks, siis praegu on koos saba ja sarvedega 26 lk. Tuleb vist veel juurde. Lisasi (standardid, testimistulemused täies mahus, programmi tekst jms) tuleb umbes 20-30lk kauba peale. Tundub, et mu tööst tuleb üks paras külmrelv.

Head emadepäeva! PAANIKA! Ma olen kõigi teiste emadele head emadepäeva soovinud, ainult mitte oma emale. Kiiresti vaja viga parandada... 

Kuidas aru saada, et treeninghooaeg on alanud? Voodist tuleb ennast välja veeretada.

Eile, st kolmapäeval, oli puhkepäev pärast kahte jõusaalipäeva. Päeval käisime Priiduga Mikitamäe põhikoolis olümpiast ja laskesuusatamisest rääkimas. Õhupüss oli ka kaasas, nii et soovijad said ka lasta. Läks vist enam-vähem hästi. Lihased pidasid ennast veel viisakalt üleval, kui mitte arvestada kõhu- ja rinnalihaseid, mis esmaspäevast juba valusad olid. Siis aga tuli suur viga - istusime autosse ja sõitsime Tartusse.

Ja Tartus ilmnesid suured probleemid autost tõusmisega. Reie tagumine lihas oli väga-väga valus. Liipasin mööda linna ringi, käisime silmaarsti juures, Priidul jätkuvalt kerge miinus, mina täiesti normis, isegi natuke parem;) Sain enda läpakale uue adapteri, sest vana otsustas kõige ebasobivamal ajal otsad anda. Garantii on tore asi. Lõunakast käisime ka läbi, peaasjalikult niisama tsillimas. Käimine oli raskendatud ja Lõunakeskus on päris suur...

Väikese hilinemisega jõudsime väikesele hooajaeelsele kohtumisele peatreeneriga, kus väga palju põrutavaid uudiseid teada ei saanud. Jätkatakse enam-vähem samamoodi kui eelmisel aastal, suvi oleme suuresti omapead, sest põhienergia võtab suvebiathloni MM (mida Eurosport oli nõus üle kandma). Talvel tulevad VÕIBOLLA MK-etappidel muudatused, et kuidagi osavõtjaid vähemaks saada, aga see pole kindel ja mind see ei puuduta. Loodetavasti. Priitu võibolla küll. 

 Õhtul oli muidugi vaja uut adapterit katsetada ja poole ööni mängida:( Ning hommikul ma olin täiesti ebatavapäraselt mossis ja kuri. Priit läks selle peale metsa puid tegema... Pärast tujutõstvaid hommikurituaale sain umbes pooleteise tunniga eluvaimu siiski tagasi ja nüüd olengi pisut lõputöö kallal nokitsenud ning muidu vajalikku teinud. Lihased annavad jätkuvalt tunda, aga vähem. Paras täna jälle üks jõusaal peale teha. Esimene nädal ongi kõige raskem, siis harjub ära. Muuseas, areng on juba toimunud, tõmbasin 8 lõuga:D 

Ahjaa, Roland ütles, et tema lõputöö on ka üsna valmis. Nii et suvel saame 2 lõpetajat, Indrek jääb vist sügise peale. 

Häbi tunnistada, et siiani pole eelmise aasta treeningute analüüsi üles pannud, rääkimata siis selle hooaja plaanist. Need on mul küll mõlemad olemas, aga üks ainult peas ja teine "musta versioonina", mida teistele näidata ei julge. Ei ole praegu väga palju tahtmist suure kirjatööga tegeleda, niikuinii olen lõputöö pärast väga palju arvuti taga. Lühidalt võin öelda, et jätkan mahu tõstmisega, kavas on 600 treeningtundi. Seda piiri ei ole kavas ületada enne, kui meil-minul on inimene, kes minu tervislikku seisu pidevalt jälgib. Ise ma ei ole nii tark, et ületreeningu-treeningu piiril pidevalt balanseerida ja 600 tundi seedin ma ilma väga suure riskita ka ära. Ahjaa, kavas on ka laskepäeviku, jõutrennipäeviku ja toidulisandi/ravimipäeviku sisseseadmine. See kõik siis lisaks tavapärasele treeningpäevikule (viisakad sissekanded jooksevad arvutis aastast 2002).

Mõned päevad tagasi sain kirja Peter Bayerilt, IBU tegevdirektorilt (executive director):

Dear Eveli,

IBU has been informed today that Irina Malgina/RUS has finished her sporting career. IBU had to take her out of the IBU Registered Testing Pool. You are the next in the list of the World Cup Total Standing Women who will from now on be included into the IBU Registered Testing Pool. You are now called up based on article 4.9 of the IBU Anti-Doping Rules to send your whereabouts to WADA and IBU by ADAMS.

Please find below the letter and the attachments IBU has sent in March 2007 to all other members of the IBU Registered Testing Pool regarding the new system ADAMS.

You are kindly asked to read the information material and to send your whereabouts using ADAMS. For the case that you have problems in using ADAMS, I send you the old form for whereabouts which you could use for a transition period.

I will ask WADA to send IBU your user code for ADAMS. After having received your code, I will pass forward the code to you.

Also I recommend you to read the IBU Anti-Doping Rules article 4.9 and 4.10 regarding whereabouts.

With kindest regards,

Peter Bayer

Executive Director

Armas, kas pole? Ühesõnaga, nüüd pean hakkama oma asukoha infot andma interneti teel. Asukoha info mõte on selles, et dopingukontrollid saaksid suvalisel ajal külla tulla. Nii et ei mingit spontaansust enam... Raske on see elu, kui pead kolm kuud ette teadma, kus iga päeva parajasti oled. Ei, tegelikult pole hullu, lihtsalt naljakas on. Muuseas, IBU on üks väheseid alaliite, mis ADAMSit kasutab. Igal juhul on see mugavam, kui neid vorme käsitsi täita.

Mis aga puudutab lõputööd, siis enda arvates olen üsna lõpusirgele jõudnud. Sõnastust on vaja siluda, paar peatükki loogilisemaks teha ja siis ongi lõplik vormistus, see kõige tüütum osa - sada korda lugemine ja vigade parandamine. Programmi kood tuleb ka üle käia ja kommenteerida, koodi ja lõputöö ühtsust kontrollida, funktsioonide nimed jms. Aga vist olen heas graafikus. Tuleb ette ka raskeid hetki, kus tundub, et ma üldse ei tea, millest ja miks ma kirjutan ja mida ma öelda tahan, aga kui juhendajat tsiteerida, siis "tuleb see töö lihtsalt ära teha". Raske on kirjutada, kui tead, et need-need-need asjad on mitte päris täiuslikud. Perfektsionism lööb välja. Aga ära ma ta teen ja ma ise eeldan, et hästi. Päris udujuttu ma ka ei aja ju (kui, siis õige pisut). 

Ja nüüd - trenni. 

Stardis ei saanud päris täpselt aru, mis tegema peab. Nats aega jõlkusime teiste kannul, siis jõudis kohale, et selle legendi järgi on vaja liikuda ja andsime tuld. Lihtne. Esimeses lisaülesandes - maaalalt punktide otsimises - andsin alguse pisut üldsuse survele ja karjainstinkile järgi, kuid peagi loksusid asjad paika ja leidsime punktid üles. Kokku nägime isegi kuute punkti. Pärast naised saunas rääkisid, et nemad olla lausa kaheksat näinud. Vahi!

Kanuu on tavaliselt olnud meie kirstunael. Seekord tegime strateegilise lükke, vahetasime Olafiga kohad, nii et nüüd olin mina esimene. Tundus sobivat. Mehed ja muud kiired ja tugevad kündsid meist muidugi mööda, aga me püsisime konkurentsis. Paar lüket Olafi õigel hetkel maha- ja pealelaskmisega ning asi sujus. Lõpuosas tegime täiesti ideaalse punktivõtu. Sõidu pealt. Olaf hüppas supsti maha, võttis punkti, hüppas supsti kanuusse tagasi, kusjuures kanuu liikus kogu aeg. Ideaalne.

Pärast kanuud oli raske jooksma hakata. Lisaks tegime ühe väikse strateegilise vea ka, aga esimeses pundis olime ilusti sees. Kuubiku kokkupanek läks hästi:D Kiidan ennast, kesse teine ikka kiidab:D ning rattarallile suundusime tugevas maskuliinses seltskonnas (Hansa 13 ja XXL, kanuu lõpust saati praktiliselt koos). Kuna, olgem ausad, mina olen ikka meestest nõrgem, siis meie päris esimesed ei olnud kordagi, vaid vaikselt korrigeerisime tagant kogu aeg ja seetõttu eest ära keegi otseselt ei saanud. Hoolimata sellest, et ma panin paar päris ilusat niplit. Eriti ilus oli see, kui üle lenksu lendasin. Nagu filmis. Ja üleüldse olin pool aega külili maas. Häda nende naistega! Sellistel hetkedel said teised väikse edumaa, aga siis tuli jälle mõni kaval ärapöörak ja olime jälle rõõmsalt koos. Lõpus oli ühel XXL ühel liikmel veel kramp ja nii me pääsesime pisut eest.

Rattaralli lõpp oli raudteeülesõidul. Vaatan mina eemalt, et mis jama see on, rong on ees, ei saagi üle raudtee! Sai. Ja mitte ainult. Sellesama rongi katusel sai joosta! Jooksime. Rattakingadega;) Hoolega vaatasin, kuhu astun. See oli raudselt ürituse nael, rong oleks veel võinud sõita ka ja boonusena oleks olnud kellegagi kaklemine...

Viimasele rattaotsale minnes tundus, et asi on otsustatud, olime Hansaga kahekesi eest ära. Aga ei. Ühel hetkel tuli hirmsa hooga tagant XXL, noored vihased mehed. Hea küll. Vahepeal oli isegi strateegilise valiku koht, mille lõpptulemus oli siiski null. Asi läks veel huvitavamaks teel viimasesse punkti. Nimelt tulid tagant samuti hirmsa hooga meie põhikonkurendid (siinkohal tahaks tervitada Triinu:D) ja üleüldse valiti punkti minekuks kolm eri varianti. Nelja võistkonna peale. Ja punktis olid sellest hoolimata kõik enamvähem koos. Finishisse kihutasime. Lõpp oli meile suhteliselt õnnelik, mina olen küll rahul.

Oli selline hea lühike võistlus. Paar rasket hetke oli (jooks peale kanuud), aga üldiselt oli meeldiv. Aurusaun pärast võistlust oli ka meeldiv. Teisipäeval oli ennast liigutada ka juba meeldiv, esmaspäeval oli nii mõnigi koht kummaliselt kange ja valus. Juunis jälle, ja selleks ajaks olen ma juba vormis, hoidke alt!

Ahsoo, uus treeninghooaeg on ametlikult alanud. Esimene nädal on muidugi rahulik, sisseelamiseks, aga järgmine nädal läheb lahti - 4x jõusaali. Lähen kapiks kätte ära. Eile tegin testiks lõuatõmbamist. Tulemus 7 korda, mis on treeni(ma)tust ja kerget mitte-võistluskaalu arvestades viisakas tulemus. Tugev olles tõmbasin eelmisel aastal üsna stabiilselt 10. Sellel aastal võiks ju rohkem. Kas saame 15 täis?  

Aprill on puhkusekuu!

Esimesed kaks nädalat ei teinud eriti midagi, siis hakkasin vaikselt liigutama. Kolmanda nädala lõpu Jüriöö tuli raskelt, neljanda nädala lõpu Xdreami ajal hakkas juba sporditüdruku tunne tagasi tulema. Mais hakkame treenima...