Täna panime meeldiva kahetunnise matkaga Vitipalu metsades punkti hooaja esimesele laagrile. Matkale eelnes loomulikult poolteist tundi ja 120 padrunit laskmist. Viie päevaga sai lasketiirus viibida 9 tundi ja lasta 530 padrunit, kusjuures ma ühe pika lasketrenni puudusin. Ei saa öelda, et oleks vähe laskmist harjutatud.

Lamades laskmisel ei olnud väga viga. Ãœks parematest tulemustest on näha ka pildil (20 lasku. Neid sinise äärega auke, kõige ülemist ja alumist, Ã¤rge vaadake, need pole minu lastud, me kasutasime laskmiseks laskjate vanu võistluslehti) ja üldiselt nii ta oligi. Vahepeal tuli sekka ka kehvemaid seeriaid, aga trahve, st 8-ringist välja laskmist mäletan ainult esimestest trennidest ja veaga sihtimisest, kus oligi vaja pisut mööda lasta. Väga ei kurda. Minu kohta oli tulemus lausa väga hea, sest eelmistel aastatel oli mul selge tegu, et kümne lasuga üle 90 silma saada, rekord oli 96. Selleltsamalt pildilt võib 20 lasu kohta umbes välja lugeda 190-194 silma, ehk 95-97 silma seeriad. Pole üldse paha. Eilsel 10+10 punktilaskmisel lasin lamades 185, mis pole just hiilgav, aga minu kohta on ikkagi tubli.

Püsti päris nii hästi ei ole läinud. Pildil on näha minu keskmisest paremad 20 lasku, tavaliselt kippus mõni lask ikka sinna valge peale ka minema. Asko ütles minu püsti laskmise kohta, et talvel selline laskmine sobiks. Üldiselt ei lase halvasti, vahel lasen natuke mööda, aga samas pihta ka ei saa. Täpselt nagu varasematel aastatel. Ja täpselt nagu varasematel aastatel kipub ka sel kevadel üldpilt selgelt üleval olema. Eilsel punktilaskmisel sain 10+10 123 silma, mis oli selgelt vähe, aga kaks lasku vist olid keskjoonest allpool. Üldtihedus, nagu ka kõrvaloleval pildil, umbes 7 silma kell 1. Ja nii kogu aeg. Sealt need trahvid ka tulevad, enamasti ikka üleval. Aga see viga kipub ajapikku üle minema ja see pole katastroof, kui ta jääbki mõnevõrra üles. Harjutamist me ikkagi jätkamine ja nui neljaks, kui ei hakka varsti ainult 8 ringi laskma. Rindeteated Soomest olid, et Kaisa (ikka Mäkäräinen, kes veel) lasi püsti 40 padrunit ja umbes 330 silma.

Eilse punktilaskmise võitis Kats, kes lasi lamades parimana 188 ja püsti pidi ühe silmaga alla vanduma Priidule (151 ja 150), kokkuvõttes kindel võit. Priit jagas teist kohta Elva (veel ühe) tulevikulootuse
Heigoga ja mina olin tagant kolmas. Püsti suutsin edestada ühte koondisekaaslast, lamades kahte või kolme. Ehk siis kuigi enda kohta lasin täiesti normaalselt, siis ega keegi ei maga. Mulle see mingi üllatus küll ei olnud, iga aasta algame samamoodi. Tavaliselt ma hakkan alles kuskil Ramsaus natuke pihta saama ja ütleme teise MK ajaks võib juba lasketäpsusest rääkida. Sellel aastal proovime üldtaset tõsta, kuid tippvorm on siiski planeeritud veebruarisse (soovitavalt 2010 veebruarisse veel eriti).

Üldiselt loen laagri väga õnnestunuks. Lasta sai palju, aga tundus, et see läks asja ette. Võimalik on ka lihtsalt lasta, nö "kesti teha", aga mõttega lasta on märksa raskem, samas ka kasulikum. Järgmise nädala plaan näeb ette iseseisvalt 500 padrunit, lisaks kuiva ning ülejärgmisel nädalal algab juba Haanjas uus laager. Moraal on praegu kõrgel, kuigi ma juba tean, et ees ootavad rasked ja väga rasked hetked. Aga areng toimubki läbi kriiside, eksole.

Esmaspäev-teisipäev lubame endale Priiduga väikese puhkuse Pärnus (tasub omada vanemaid, kes igasugu puhkusepakette võidavad ja pärast ise ära kasutada ei jõua), aga muidu käib täie hooga treenimine. Esmaspäeval on mul ka viimane eksam ja siis on kooliga selleks korraks lood ühel pool.

Esimene laager on kestab alles kolmandat päeva ja mina igal juhul olen juba üsna õhtal. Küll on üks või teine koht valus ja õhtul tuleb uni väga kiirelt. Ja see on alles "sissejuhatav" või kerge laager.

Iseenesest me ei treeni üldse palju, hommikul on umbes 40 minutit pallimängu ja õhtul vähe pikem, nii pooleteisetunnine treening. Aga ütleme nii, et lasketiir on teine kodu. Hommikul kaks tundi, õhtul tund. Meie jaoks Priiduga näeb asi välja nii, et hommikul 9.15 lahkume kodust, jõuame 13.30, uuesti tiiru poole suund kell 15.15 ja siis tagasi umbes 18.30 ajal. Päris pikk päev tuleb.

Sellel aastal käib meile kohati nõu andmas soome laskesuusatajate lasketreener Asko Nuutinen. Põhikohaga on ta ikkagi soomlaste treener, aga võimaluse korral on ka meie laagrites. Nagu praegu näiteks. Laager algas kohe pooleteisetunnise loenguga. Treeningu ülesehitusest rääkides tundus, et põhimõtteliselt ideed on ka minul õiged olnud, aga kui mindi konkreetsemaks ehk kui palju midagi vaja teha on, siis vajus mul nägu pikaks, sest selle järgi ei tohiks ma üldse pihta saada.

No ja esimene trenn näitaski, et ega ei saagi. Algus oli kohutav. Lihtsalt jube. Ausõna, kohati tahtis pisar silma ja nutt kurku tulla. Õnneks on praegu seis märksa parem. Lamades lasin täna 20 lasku juba päris hästi, ainult 3 lasku olid 9-ringist väljas ja märgi keskel, seal kus oleks pidanud kümme olema, oli lihtsalt auk. Minu tavapärane kevadine laskmine oleks olnud enamus 8-9 silma, mõni 10, mõni 7. Nii et läks hästi. Aga teadupoolest ei too esimene pääsuke suve ja pikk tee on veel minna. Püsti ei lasknud väga hästi, aga vähemalt võin ma 95% täpsusega öelda, kuhu lask läks. Nii et müstikat ei ole. Püstilaskmine peaks harjutamisega iseenesest paremaks minema, alguses pole keha veel asendis olemisega harjunud, võtab võbelema.

Harjutame edasi. Ega Asko otseselt millegi uuega välja ei ole tulnud, aga tal on kõik teadmiselt süsteemselt olemas. Üksi teooriaasi ei olnud otseselt uudis, aga tal on ka põhjenduses ja täpsed andmed. Näiteks on ta teinud tõsist uurimistööd tuule kohta ja oskab öelda, et külgtuul u 3m/s on piisav, et lamades kuul märgist mööda viia. Ja kuidas padrun olukorda mõjutab. Kujuta pilti, tal on isegi selline aparaat, mis mõõdab torust väljuva kuuli kiirust! Järgmises laagris pidime seda katsetama, sest kuuli väljumiskiirus peab jääma teatud vahemikku, et tuul mõjutaks kõige vähem. Väga põnev. Aga muidu ei ole laskmises midagi uut - ühetaoline asend, vähe lihaspingeid, korralik sihtimine, rahulik päästmine, järelsihtimine. Ei midagi uut. Teoorias olen ma tugev, praktika jätab kohati soovida.

Ja nüüd kes arvab, et lasketrenn on muudkui paugutamine ja muu tilu-lilu, siis see eksib rängalt. Lihased jäävad valusaks! Eile lasime lamades pisut ilma käerihmata ja täna oli vähemalt minul ja Sirlil biitseps valus. Rääkimata sõrmedes, randmest ja küünarnukist, mis on ära muljutud-hõõrutud-väänatud. Lasketreening on väga sarnane füüsilise treeninguga - alguses on raske, pärast harjub. Homme mina viilin, mul on eksam;)

Üldiselt on siiski meeleolu hea ja õhkkond meeldivalt töine. Maikuus on alati kõik hoogu täis, eksole. Loodetavasti jätkub seda hoogu kauemaks. Olen endale eesmärgiks võtnud viia talve tabavus 85%, kulub mulle autoriteetse treeneri sõna ära küll. Kuigi minuga ei ole väga lihtne - pimesi ma sõna ei kuula, pean ise uskuma, et jah, tõepoolest asjad käivad nii - siis usun, et sellest koostööst tõuseb tulu.

Varsti on õhtusesse trenni minek. Mu väiksed vaesed valged käekesed.

Asko Nuutinen on muuhulgas ka Kaisa Mäkäräise isiklik lasketreener;)

Teretulemast ümbermaailmareisile! 12-22.02.2009 MM, PyoengChang, Korea; 12-15.03.2009 MK7, eel-olümpia, Vancouver, Kanada; 25-29.03.2009 MK9, Hantõ-Mansiisk, Venemaa, Siber. Ajavahe Eesti-Korea 7 tundi, Eesti-Vancouver teisele poole 10 tundi, Eesti-Hantõ-Mansiisk vist 4 tundi samale poole kui Korea ehk siis Vancouver-Hantõ-Mansiisk on ajavahe 14 tundi... Hooaja lõpp tuleb väga karm.

Üldiselt on meid isegi säästetud - vahepeal taheti teha 10 MK etappi praeguse 9 asemel, pärast Vancouverit oleks olnud üks veel Ameerikas ja mingis versioonis oli isegi Minsk sees. Halastasid meile, vedas. MMi programmile ajavad sportlased ka sõrgu vastu, sest 6 starti 9 päeva jooksul läheb pisut liiale, aga seda enne 2011. aastat ei muudeta kindlasti. Ühesõnaga, võistelda ja lennukiga sõita saab kõriauguni.

Kui saab. Sest üleüldises püksirihmapingutamismeeleolus ei lähe eesti laskesuusatajatel eelarve koostamine just libedalt. Mõned praegused toetajad tahavad alt ära hüpata, väga entusiastlike uusi märgata ei ole, samas ümbermaailmareisid ei lähe just vähe maksma. Ehk teisisõnu, kui me tahaks teha sama suure koondisega, kui eelmisel aastal oli, kaasa kogu hooaja, siis peaks eelarve olema ümmarguselt 50% suurem. No ma pakun seda arvu umbes, tegelikult ei tea, aga ega ma väga mööda ei pane. Võtame nüüd, et Helsinki-Soul lennupilet on hetkel soodushinnaga 8000 krooni, lisaks pagas, nii et üks ots tõenäoliselt alla 15 000 ei mängi. Vähendatud jõud, 10 inimest, edasi-tagasi reis (elamist ei ole arvestatud) - 300 000 krooni. Ilus? Vaevalt, et Vancouver oluliselt odavam tuleb. Selles valguses oleks ma võinud MK-kokkuvõttes 25. olla küll, 400 eurot MK kohta elamissoodustust on ka raha.

Nii et rahaga laiata ei ole ning selle tulemusena alustame homme ettevalmistushooaega märksa väiksemate jõududega kui eelmisel aastal. Sportlastest on 100% kate laagrite osas 4 inimesel: Indrek, Roland, Kadri, mina. Priit, Kauri ja Sirli on 50% peal, ülejäänud vaatavad ise, kuidas saavad. Taustajõude hetkeseisuga ei kärbita ja EI TOHI kärpida, muidu hakkan ma karjuma. Määrdemehed on niikuinii ainult talvel palgal ja ma tõesti loodan, et Helvis jätkab meiega, sest temast oli väga suur abi. 
 
Minul pole häda midagi, minu mure on treenida ja hästi võistelda, kui raha vaja on, küll mulle leitakse. Nagu alati igasugu kärbetega, saavad kõige valusamalt pihta need, kellel niigi eriti hästi ei ole. Priidu tulevik on üsna tume, sest Kaitsevägi teda enam ei toeta ja nüüd tõmbas föderatsioon ka laagritoetuse poole peale. Ilmselt saame kuidagi hakkama, aga ausalt öeldes jäävad jooksvad kulutused rohkem minu õlgadele. Eks ta ole.

Ahjaa, kas ma juba mainisin, et juunioride MM on ka Kanadas?

Omaette küsimus on see, palju meid üldse MK-sarjas starti saab. Esimesel etapil peaks olema vana süsteemi järgi meil 3 meeste + 4 naiste stardikohta. 4 naise leidmine läheb raskeks, AGA eelmise aasta lõpus oli meil uue süsteemi tulemusena järel ainult 2+2 kohta. Kui sama süsteemiga jätkatakse, siis... Eelmisel aastal saime pooleks hooajaks 3+2 stardikohta ainult tänu sellele, et Indrek oli haige ja sai eriloa. Muidu oleksime TERVE aasta olnud 2+2 peal. Selle aasta süsteemi veel ei tea, aga mõtteainet on.

Ning omaette küsimus on see, kui suure võistkonnaga MMile minna. Põhimõtteliselt pannakse Vancouveri stardikohad paika 2008 ja 2009 MMi tulemuste põhjal. Ehk et saada üle 1 stardikoha, tuleb olla rahvuste karika arvestuses 20 sees (meeste-naiste arvestus käib eraldi) ja et teates ka startida, tuleb olla teate arvestuses 20 sees. Individuaalsete stardikohtadega saame me ka 2+2 koondise puhul tõenäoliselt oma kohad kätte, kui kõik "oma" ära teevad, umbes-täpselt eelmise aasta moodi, sest niikuinii läheb ainult 3 sportlast arvesse. Teatega on naistel ka üsna lihtne, sest eelmisel aastal sai tulemuse kirja 20 võistkonda ja vaevalt neid Koreasse rohkem tuleb. Meestel on samuti piisavalt hea (12) koht ees, nii et peaks hakkama saama. Aga see pole sugugi kindel.

Kokkuvõtvalt - organisatoorse poole pealt tuleb asjapulkadel raske aasta. Kes võistlevad, kes treenivad, kus treenida, kus võistelda. Kust selleks raha leida. Üldine plaan on, et alguses paneme täiega, siis vaatame, kas lakume haavu või paneme edasi, sõltuvalt tulemustel. Kui hooaeg hakkab väga rappa kiskuma, siis ole mõtet hiigelkoondisega Koreasse ja mujale teisele poole maakera minna. Kui läheb jälle väga hästi, siis läheme igale poole ja mudilaskoorid laulame ka sodiks. Vaatame.

Homme algab esimene treeninglaager. Sportlaste mure on olemasolevate võimaluste juures võimalikult hästi treenida, ja seda me ka teha kavatseme.

Olen kõrgelt haritud - bakalaureusekraad informaatika erialal, pisukese suunaga keeletehnoloogia poole. Sügisel jätkasin õpinguid ka magistriõppes. Juba siis olid mul selle suhtes omad kahtlused, aga mis seal ikka, harjumus oli sees ja vähemalt sai TÜ raamatukogust ohjeldamatult koju laenutada ning bussis odavamalt sõita.

Viimasel ajal või õigemini peaaegu kogu aasta olen üha rohkem mõelnud, et kas sellel on mõtet? Asja teeb hulluks see, et see ala tõepoolest huvitab mind ja ma näeksin endas potentsiaali, aga ma ei saa sellega vastaval tasemel tegeleda. Kõik välislektorite kursused, töörühmad, suvekoolid, konverentsid - kõik lähevad minust mööda, sest ma olen tippsportlane, mul ei ole aega. Ma ei kahtlegi, et ma olen võimeline magistrit lõpetama. Mitte küll nominaalaja, kahe aastaga, aga näiteks neljaga. Tõenäoliselt ka heade hinnetega, kuid siiski mitte nende teadmistega, mida ma tahaksin. Kahte asja - teadust ja sporti - tipptasemel ühildada ei saa. No hea küll, kehakultuuri ilmselt saaks, aga mitte keeletehnoloogiat.

Kui kaugel selle inimese kloonimisega ollakse? Teate küll seda filmi, kus üks mees laseb ennast kloonida ja siis üks "tema" käib tööl, üks askeldab kodus jne. Lõpuks tuleb sellest muidugi palju nalja ja jama, aga vahel on mul küll tunne, et mind võiks mitu olla. Selle, et ma spordiga tegelen 100%, järeleandmisi tegemata, panin ma mõned aastad tagasi paika. Spordi suhtes järeleandmisi ei tehta (NB! järeleandmine ja olukorraga kohandamine on kaks eri asja), kõigepealt tuleb treening, vastav puhkus, analüüs ja siis muu meelelahutus, sealhulgas kool. Põhiperioodil tähendab see 2-3 vaba tundi päevas. Paneme nädalas ühe puhkepäeva ka vahele, saame maksimaalselt 25 tundi. Ainepunktidesse ümberarvestatult teeb see 25 AP aastas, eeldades, et kogu vaba aeg läheb õppimisele.

Ühesõnaga - jama majas. Kool on praegu "ei liha ega kala", nagu venelased ütleksid või "ei lind ega loom", nagu nahkhiirele ühes multikas teatati. Nagu natuke käin ja natuke õpin, saan isegi hindeid, aga reaalset tulemust tegelikult ei ole. Mulle ausõna meeldib, mõne programmi kallal nokitsemine võtab vahel kerge sõltuvuse vorme, igal vabal hetkel vahid klaasistunud pilguga monitori ja üleüldse suurem osa mõtteid on stiilis "kuidas seda funktsiooni optimeerida" jne. Aga mulle ei meeldi asju poolikult, nö linnukese pärast teha.

Põhimõtteliselt on 3 varianti: 1) jätkata ikkagi sama moodi, u 20 punkti aastas ja aegajalt samal teemal vinguda 2)peatada õppimine lühemaks või pikemaks ajaks ja kunagi jätkata 3)üleüldse heita peast informaatika ja keeletehnoloogia, vähemalt teaduslik pool. Esimese variandi puhul jääks mu südametunnistus piinama. Teise variandi kohta ei tea ma öelda, pikaks see vahe jääb (2018 olümpia???) ja kuidas ma siis ree peale tagasi saan. Kolmas variant on nii ja naa, sest nagu öeldud, mulle meeldib ja sobib.

Idee poolest peaks ma lähitulevikus midagi välja mõtlema, sest muidu visatakse mind lihtsalt edasijõudmatuse tõttu välja (vaja oleks 30 AP, mul on 22 vist). Kui ma ilusti räägiks, siis ilmselt lastaks mul venitada, aga mida ma räägin, kui ma ise ka ei usu... Mida teha, mida teha... Aeg-ajalt see mitteõppimine muidugi ahvatleb, eriti siis, kui mõni eksam tulemas või mingi esitamistähtaeg... Kas venitada mõni aeg 0-10-20 punktiga aastas (kui lastakse) ja kui spordist villand saab, siis täie auruga lasta?

Mõtleme veel. Ilmselt dekaaniga vestlemisest ma siiski ei pääse, sest kui mind välja visatakse, siis visatakse välja. Vaatame, kui palju nad mulle vastu tuleks.

Muidu läheb ka hästi. Pisut trenni, pisut kooli;), pisut muid asju.

Nagu kalendrist näha võib/võis, olid nädalavahetusel Eesti Meistivõistlused orienteerumises, lühirada ja teade. Individuaalselt mul erilisi ambitsioone ei ole, võistlus käib parima mitte-enam-päris-treeniv-orienteeruja tiitlile. Teates on meil see-eest täiesti medalivõimeline võistkond. Sellel aastal läks selles mõttes natuke nihu, et individuaalselt tegin ilusti ja teates ohjeldamatult palju viga.

Lühirada oli omal ajal, kui ma veel noor ja tugev oli, minu trump. Praegu meeldib lühirada ka, sest seal on palju punkte ja piisavalt lühike rada, et mu jalad päris lõhki hõõrutud ei saaks. Üldiselt läkski hästi. Paaris kohas tegin üleliigseid kaarekesi, peamiselt suunavigu, aga ise olin rahul. Ikkagi edenes. Kaotasin kõigile, kellele pidin kaotama, võitsin kõiki, keda võisin võita. 7.koht, Anule, kes tegi muljetavaldava tagasituleku orienteerumisradadele, kaotasin umbes 5 minutit. Loo moraal, mida ma juba ammu tean, et oma lõbuks harrastajana pole aktiivsete harjutajate vastu midagi teha.

Teates tegid kaks esimest vahetust (Elo ja Kristi) ilusad esitused ja mina sain viimases vahetuses rajale teisena. Nüüd oleks olnud vaja rada lihtsalt mõistlikult läbi joosta ja medal oleks käes olnud. Aga ei. See, mis edasi juhtuma hakkas, oli lihtsalt Õ-U-D-N-E. Esimene punkt läks hästi, see oli normaalne punkt. Siis hakkas peale. "Uimased" punktid pole kunagi minu rida olnud, suunajooks pole just kõige tugevam külg. Ja nüüd, kui ma enam ei harjuta, on see selgelt puudulik. Hea küll, koperdasin teise ja kolmanda punktiga, aga kätte sain. Viivi sai mind ka kätte. Hea küll. Ja siis tuli tõeline moraalilõhkuja - 5 punkt. Läksin ilusti, kõik oli hästi, kõik klappis, vaatasin, et natuke veel ja siis võtan hooga punkti... ja jõudsin välja sihi peale, kust ma mõni aeg tagasi lahkusin. Täielik müstika. No ja muidugi oli Merike platsis, mis tähendas juba neljandale kohale kukkumist.

Must masendus oli peal, aga Merikesel konksus ka ei viitsinud joosta, nikerdasin enam-vähem ise enam-vähem tulemuslikult, nagu tavaliselt. Enne vaatepunkti tuli tagant reipa sammuga Anu ja pärast vaatepunkti oli jälle Merike mul järel (kus ta käis?). Muidugi tegin järgmisega viga, sest kõigil teistel olid teised hajutused ja ma seltskonna mõttes kallutasin ka natuke nende suunas, mis tähendas umbes minutist viga. Tegelikult ei oleks see enam midagi päästnud, sest pikem oli mu hajutus niikuinii. Lõpus ei olnud midagi teha. Suhteliselt kuri ma olin, sest pronksi jaoks ei oleks olnud vaja üldse mingit imet teha, lihtsalt normaalne jooks, aga kus sa sellega. Aastad pole vennad, eelmisel aastal ei uskunud keegi, et me võiks medali saada, aga saime, sellel aastal olime selged pretendendi, aga ei midagi.

Teistest kahju, nad jooksid ju ilusti... Järgmisel aastal võibolla, kui mind ikka võistkonda võetakse... Ma ise olen ikkagi pisut pettunud, mitte just tulemuse üle, aga lihtsalt juba metsas oli sellest pidevast eksimisest villand.

Ülejäänud perekond oli meil päris tubli, kamba peale saime lühirajalt 3 medalit (Kaia, õetütar N16 1.koht, isa M60 ka 1.koht (2 sekundiga!), ema N55 3.koht), lisaks teates tegi hea jooksu Elo, avavahetuses 1 minut pärast välejalgu ja kolmas ning Kenny (õepoeg), kes eilse ebaõnnestumise järel näitas meeste avavahetuse 4.kohaga, et tegelikult oskab ta orienteeruda küll.

Enesevigastamisega läks seekord suhteliselt hästi. Jalad on üpris terved, kui varbad välja jätta, mis traditsiooniliselt o-jalatsite peale teravat protesti avaldavad. Küll aga suutsin ma ülakehale, ja ma ei mõtle käsi, paar kriimustust tekitada. Olgem ausad, paljud suudavad joostes kõhtu kriimustada?

Nädalavahetuse lõpetas sümboolselt ilves, kes tagasiteel pisut enne Põlvat otsustas minu ees üle tee minna. Ilus loom oli. Ja suhteliselt rahulikult jalutas, oleks ainult fotokas käeulatuses olnud...

Umbes-täpselt nädala pärast algab laager.

Oleks ma väiksena elanud kusagil arenenud riigis, oleks ilmselt lastekaitseametnikud meie peres sagedased külalised olnud, sest ei ole ju võimalik, et üks väike tüdruk ennast niimoodi ise ära lõhub.

Nojah, vanuse tulekuga ei ole asjad märgatavalt paremaks läinud. Hea küll, põlved ja küünarnukid on võibolla vähem katki, aga see-eest on on avanenud uus maailm, mis pakub palju põnevaid võimalusi enda vigastamiseks.

Metsas käimisest ma ei räägigi. Mõne sinika, muhu või lahtise haava hangin ma niikuinii. Jooksukiirus ei mängi muuseas rolli. Viimased aastad kannan heaga kaitseprille. Muuseas, metsas enesevigastamine on puhtal perekonna viga - kõik naised on vähemalt ühelt võistluselt laekunud verise näoga.

Suusatajana ei saa ma üle ega ümber rullidest. Korralikult kukkunud olen ainult kaks korda, aga mõlemal juhul kohas, kus ei ole võimalik kukkuda. Aga näe, oli. Mõlemal juhul korralikud tagajärjed, mõningane treeningpaus ja armid.

Igal juhul mõnikord on tunne, et ma peaks pidevalt ringi liikuma hokikaitsmete täiskomplektis või kõigist teravatest esemetest võimalikult kaugele hoidma. Varvaste äralöömine on klassika. Kõrgema kategooria alla käib kulmu lõhkilöömine kapiuksega, pähe augu tekitamine mänguväljakul ja poes korraliku sinika+kriimustuse (nii et ikka veri väljas) hankimine. Viimane on muide selle nädala teema.

Üldiselt olen ma siiski mahevigastaja. Sinikad, kriimustused, muhud, põrutused. Luumurde pole olnud, isegi õmmeldud on ainult neid kohti, mida arstid ise on lahti lõiganud. Kuigi paaril korral vist oleks pidanud õmblema. Haiglas olen ka olnud ainult mandilõikuse ajal.

Kusjuures imelik on see, et ohtlikest kohtadest tulen puhtana välja. Liiklusest. Kaljudest. Rullitamisel suurtest laskumistest, suusas sama asi. Aga näiteks trepist alla kukkuda või lihtsalt rahulikult käies kõhuli maha visata pole mingi probleem. Kogenud Soome kaljujooksjana väänasin jala välja... plätadega ujuma minnes.

Miks selline teema üleüldse? Sest täna hommikul suutsin soojenduseks ühe sõrme konservikarbi kaanega ära veristada ja siis poole tunni pärast tahtsin teise käe sõrme otsast väikse tüki ära lõigata. Ei õnnestunud, aga verd tuli ohtralt ja valus oli ka. Nojah. Trükkimine on hetkel raskendatud, sest konservikaanesõrm on lihtsalt valus ja noasõrm sidemes, nõudepesu ei tule ka hästi välja. Ma kohe huviga lugesin tänast horoskoopi, kui seal oleks olnud selge sõnaga kirjas, et "hoia terariistadest eemale", ma oleks isegi võibolla neid uskuma hakanud (siiani läheb ainsa täppipanekuna kirja juhilubade sõidueksami päeval horoskoop "ole gaasipedaali vajutamisega ettevaatlik"), aga ei midagi.

Sellised lood siis siinpool. Vaikne treenimine jätkub, täna on kavas Otepää kolmapäevak.

Ma vaatan, et minu "kerge treenimine" pakub palju huvi. Aga palun, eelmine nädal, 82,7 km, 11 tundi ja 11 minut: kes, mis ja kuidas.

Esmaspäev. Terve päev möödus Elvas, kodused toimetused jms. Pärast lõunat käisin trennis. Soojenduseks kerge jooks (35 minutit, 5,9 km, keskmine pulss 136), põhitrenniks 54 minutit jõusaalis üldjõudu (põhiharjutused: lamades surumine, õlgade tõstmine, jõutõmme, randmed alt ja pealthaardes iga harjutus enam-vähem 3x15, seeriate vaheline paus 1 minut, harjutuste vahel 3 minutit; lisaks muud harjutused). Lõdvestuseks 16 minutit ratast (u 5km, treeningpäevikusse läheb 5/3=~1,7km).

Teisipäev. Nii mõnigi koht on eelmisest päevast valus. 12-14 on Tartus kool, õhtul teen väikse rattatiiru Elva-Hellenurme-Palupera-Rõngu-Elva. Vahepeal on päris reibas vastutuul (1:35, 36/3=~12km, pulss 125).

Kolmapäev. Treenerite koosolek Kurgjärvel. Hommikul Elva treeneri Reinuga sinna, et aga minu etteaste on alles pärast lõunat, sõidan pisut rulle (Stardi ehk kerge rull, 1:31, 21,9 km, pulss 138).

Neljapäev. Taas Tartus 12-14 kool, õhtul soojenduseks kerge jooks (34 min, 5,7 km, pulss 138) ja jõusaal (üldjõud, 3*15 hantlite lennutamine, "eest üles", ettekummardused, triitseps ja muu).

Reede. Peaasjalikult kooli- ja asjaajamispäev. Eelmisest päevast on valusad triitseps ja tagareis. 10-14 on Tartus kool, edasi veel paar olulist asja. Koju jõuan üsna õhtul. Mõtlen, et lähen koeraga jooksma, aga kuna koer on selgelt vana, siis jätkub mõistliku tempoga jooksmist väheseks ajaks. Edasi on vaheldumisi jalutamine-kiirkõnd ja paar jooksusammu sekka. Kepikõndjad teevad tempos pähe. Tulemuseks tunni ajaga 3,5 km ring. Treeningpäevikusse kirjutan patuga pooleks 30 minutit, sest trenniriided sai ju selga pandud.

Laupäev. Käin rattaga uurimas, mida mehed (Priit ja Peeter) päevad läbi teevad. Teevadki tööd! Võtan mõnda aega päikest, üritan olla kasulik, aga eriti ei õnnestu ja tulen tagasi. Kokku rattasõit (2:06, 48/3=~16km, pulss 133).

Pühapäev. Algselt pidi Priit jooksumaratonile minema ja mina rattaga kaasa sõitma, aga ka tema leiab, et 23 km on praegusel hetkel natuke liig, siis läheme mõlemad rattaga. Elvast maanteed pidi Pedajamäele (sinna, kus jooksurada suurelt teelt ära keerab) ja tagasi juba jooksjatega. Laskesuusatajatest ei võistle keegi, elevust pakub ainult Aivar, kellel küll tallad hõõruvad ja paar muud tuttavat. Umbes 10 km enne lõppu leiame, et vaja oleks ikka Koshelev ka kinni püüda. Hetkel oleme u 40-50 koha kandis ja sealt ettepoole saada ei ole lihtne. Vaatame hoolega, et jooksjaid ei segaks ja nii nõuab gruppidest möödumine päris pikka passimist. Ees läheb aga hõredamaks ja saab normaalselt sõita. Koshelevi saame lõpuks kätte paar kilomeetrit enne lõppu. Kiiresti jookseb, pole muud öelda. Treeningpäevikusse läheb 2:10, 16km, pulss 127.

Ei ole ju üle mõistuse? Kõik on rahulikud trennid, sellised mõnusad. Jõutrennide tagajärjed on mõnikord pisut valusamad... Ahjaa, jooksu kilomeetreid mõõdab üks GPS vidin, mis Polari RS800 kaasas käib. Rattas mõõdab spidomeeter. Ja ratta kilomeetrite kolmega jagamine on lihtsalt selline komme;) Ei, tegelikult selleks, et umbes oleks jooksuga võrreldav. Muidu tulevad liiga suured numbrid treeningpäevikusse;) Tegelikult on kõik kilomeetrid väga erinevad (ratas maanteel või metsas, jooks, kiired või aeglased rullid jne), seetõttu ma neid väga ei loegi, treeningtunnid on olulisemad. Ja venitused-võimlemine on boonuseks.

Peaks vist jälle trenni minema. Vihma küll sajab... Mis ikka, teeme mingi tunnise jooksuringi ja pärast kergemaid jõuharjutusi (kätekõverdused, kõhu- ja seljalihased).
 

Üks hooaeg on läbi, teine algamas. Üldiselt õnnestus treenimine sellel aastal nii, nagu plaanis oli. Laagrid said kõik peetud. Esines ka hetkelisi pisemaid tagasilööke, aga neid ei suuda keegi vältida.

Eelmise aastaga võrreldes kasvas maht ~565 tunnilt ~617 tunnini ja mul on väga tunne, et rohkemaks ma seda vähemalt lähiaastatel kavatseda ei kasvata, sinna 625 tunni kanti peaks laskesuusataja kohta olema normaalne, kui isegi Super Svendsen treenib 700 tundi + laskmine aastas.

Laskmisega läks nii, et 500 padrunit rohkem kui eelmisel aastal, aga siiski suhteliselt vähe. Mina ei tea, kuidas nii läheb! Tegelikult sai sellel aastal lastud treeningkordade mõttes palju, aga palju oli komplekse, kus üle 50 padruni on juba palju lasta. Päris lasketreeninguid, kus ikka 200 padruni kaupa lastakse, oli suhteliselt vähe.

Üldiselt jätkame samas vaimus.

Puhtalt omakasupüüdlikel põhjustel (ei ole meeldiv joostes mingi jama sisse astuda ja/või rattaga sõites kumme lõhkuda) käis meie tiim koodnimega "Täpp Sport" koosseisus mina, Priit ja Peeter koristamas Elva linna ja Konguta valda.

Kogunemine oli segane, aga saime oma kotid kätte ja panime esimeste punktide poole ajama. Suure eeltöö olid ära teinud Elva õpilased, kes paar päeva tagasi Maapäeva raames ka linna koristasid. Meie esimene prügi oli üksik õllepudel pingil. Aga nagu öeldakse, kes otsib see leiab ja hämaramatest kohtadest tuli päris palju sodi päevavalgele. "Põhinoosi" andis üks joodikute punker. Sellest punkrist valmis ka äärmiselt minimalistlik lühifilm, mis ilmselt kandideerib kas Oscarile või vähemalt Kuldsele Palmioksale. Esilinastuspäeva ei ole siiski teada. Pildil sõidab meie koorem minema, natuke tõime veel lisaks välja.

Teine punkt oli lihtsalt teeäär. Põhihunniku sai endale Peeter, meie Priiduga noppisime üksikuid asju. Mõnedsajad meetrid edasi oli veel üks tiim, kes sai ka kummidega maadelda ja kellele me oma klaasi maha parseldasime, sest meie klaasikott oli juba Elvas täis saanud ja ära antud.

Kolmandas punktis saime me ainult töötegemist imiteerida, sest üks seltskond oli meist ette jõudnud ja kummidega ära maadelnud. Olime mõnda aega moraalseks toeks ja nautisime loodust. Koprad olid sealkandis kõvasti tööd teinud, muuhulgas andnud ühele paadiomanikule õppetunni, et paadi ketiga puu külge sidumine ei pruugi olla eriti turvaline.

Üldiselt saime me eriti kergelt läbi, sest 1) Elvas olid õpilased osa tööst ära teinud 2) see on üldse viisakas kant 3) üks meie punkt oli krossirada;), kust kumme tegelikult ei olnud vaja koristada. Kella üheks oli meie tööpäev läbi. Puhtakujulised loodrid, aga parem kui mittemidagi. Kui ma teinekord Vitipalus-Vellaveres mõne hunniku peale sattun, siis võtan käsile. Muidu oli ilm ilus ja tuju hea.