| Kirjutas Eveli | | Esm, 29.Jun.2009 19:48 | Aastatepikkuse kogemusega võin tõdeda, et teatud asjad on öisel Xdreamil alati olemas: 1) külm ja märg hetk 2) hetk, mil tahaks rajameistri oma väikeste valgete käekestega ära kägistada 3) hetk, kus tahaks olla hoopis teises kohas ja mitte iialgi Xdreamile oma jalga tõsta 4) oksad ja sinikad 5)lõpp.
Eelmise aasta Paide etapist oli väga hästi meeles kanuudega valele poole ajama panemine, nii et enne starti jätsin endale jõe suuna meelde. Lõuna - allavoolu, põhi - vastuvoolu. Sellest oli isegi abi, sest stardikolmnurk oli pisut vales kohas. Aga kui lõunasse, siis lõunasse. Ning kuna oli teada, 170 kanuule läheb jõgi pisut kitsaks, siis start on kriitiline ja taktika oli kanuu valimiseks oli paigas. Aga selliseks saja meetri stardiks mina küll valmis polnud. Usain Bolt oleks ka lolli näoga vahtima jäänud, minust rääkimata. Aga endalegi üllatuseks saime päris kiiresti ja valutult vette.
Algus oli plaanipärane kuni 3 punktini, mida kõik valest kohast otsisid ja mille mina kusjuures kätte juhatasin, ainult et mu kanuu koos meestega oli nii mõnedki kümned meetrid vales kohas. Etapiaegadest on näha, et selle punkti võtsin teisena, järgmises olime juba 22... Edasi oli igav. Tõmbad mööda jõge, võtad paar punkti, võitled teiste kanuudega, kes sind rammida üritavad või muidu kinni pargivad. Ebahuvitav. Lisaks sellele ei liikunud me just kõige kiiremini edasi ka. Aga see oli ilmselt juba kanuu viga;) Kanuu viimane punkt oli mulle suhteliselt sobiv, kui ma juba korra üles sain. Silla all roomamist võiks rohkem olla;)
Järgnes jalgsietapp. Esimene punkt oli puhtal inimjärjekorra jälitamine. Teise minnes oli oluline valida õige rada, millega ma suurepäraselt hakkama sain, päris mitmest võistkonnas möödusin ja parima etapiaja saavutasin. Minu au ja kiitus esimestele, kes selle raja sisse ajasid, meie ainult jooksime. Esimene ujumine oli ka samal etapil ja ei olnud see sugugi lihtne. Kiirelt püüdsime kinni ka ees rada murdva liidergrupi ja sinna jooksmine lõppes. Edasi oli jalutusetapp. Järjest püüdsid tagant tulevad grupid meid kinni, sest neile oli maantee ette raiutud. Algselt olid nad veel härga täis ja arvasid, et me nalja pärast jalutame ning üritasid kõrvalt mööda suruda. Peagi rauges ka nende hoog ning siis hoiti ilusasti järjekorda. Üsna üksluine oli. Ja ujumisest hakkas külm ka. Tegin koha peal paigaljooksu. Elektrikarjuselt sain sirakat. Ühel ujumisel tahtis kõrval üks poiss vee alla vajuda, aga Sergei hoidis teda üleval. Alarmeeriv. Ka ise tõmbasin korra hea sõõmu jõevett, õnneks küll kohe kalda lähedal. Üle ühe korra sai ka käpuli käidud, hüppeliigesed ainult ragisesid mätaste vahel ning üsna mitu sinikat tekkis säärtele ja põlvedele. Säärekaitsmetest polnud mingit kasu. Vot see oli see koht, kus rajameister oleks meie kätte sattudes raskesse olukorda sattunud. Peaaegu kolm tundi on stardist möödas ning eriti helgeid hetki pole olnud, rääkimata siis sellest, et oleks olnud võimalik mingit strateegiat rakendada.
Jalutsetapi lõpetas 12 punkt (nr 63), kus oli üks jaam ning seegi suhteliselt keeruliselt paigutatud. Korralik vorstijärjekord, usutavasti ligi 100 võistkonda. Ainult lampide rida paistis tagant;) Suhteliselt ees saime sealt minema, aga siiski liidritele piisava vahega.
Südamest hea meel oli jooksma hakata. Kohe nii hea, et biotiikide ümber tegime väikse auringi, enne kui punkti poole suuna võtsime;) 14. punkti läksime kusjuures vasakult, sest ma olin seal jões juba käinud ja teadsin, et seal on madal ja kõva põhi, saab hästi üle. Punkti endaga isegi puterdasin, aga siiski jälle kiireim etapiaeg. Edasi oli üsna lihtne, kui välja jätta natuke võsa, üks üleliigne jõeületus ja päris kõrge raudaed.
Ujuda me pikalt ei viitsinud, jooksime lihtsalt teisele poole, ujusime 10 meetrit, võtsime punkti ja tulime sama teed tagasi. Ahjaa, positsioon oli selleks ajak paranenud neljandaks, esikolmik nägemisulatusest väljas. Viimased jooksupunktid oli vormistamise küsimus ja üldiselt lust, sest lõpuks sai ennast ka natuke liigutada. Särk kuivas ka selga ära.Â
Rattad olid meil pargitud suhtelise parkla taha, sinna kaotasime hulgaliselt väärtuslikke sekundeid;) Ratas oli kuni teise punktini päris lihtne, ainult et mul oli probleeme korraga kaardi ja tee nägemisega. Teise punkti juures kohtasime põhimõtteliselt kõiki, va liidreid, kes olid ennast lahti rebinud. Millegipärast otsisid nad punkti täiesti müstilisest kohast. Mina vaatasin neid lolli näoga, sõitsin edasi järgmisele lagedale ja võtsin seal punkti. Lihtne.
No ja edasi tuli SUUR VIGA. Ilmselgelt oleks olnud õige ots ümber pöörata ja suure ringiga minna, aga kuna A-rada oli ette maantee rajanud ning kaardilt tundus, et ei tohiks nagu hull minek olla, otsustasime ikka otse minna. Noh, sealt tuli siis see koht, kus ma tahtsin igal pool mujal olla, aga mitte seal. Tubli rattajalutamine, sealjuures olles absoluutses teadmatuses oma asukohast, ainsaks pääseteeks eesminev luha, mis kippus ka vahel ära kaduma. Kusjuures mina olin veel grupijuht. Ausalt, mul oli tunne, et ma eksitan kõik sinna metsa ära. Üritus päädis jõe ületamisega mahalangenud puu abil. Siinkohal tuleb märkida, et meil olid rattad, jõgi oli sügav ning puu päris kõrgel. Aegluubis ja äärmiselt keskendunult mindi sealt üle. Hea uudisena jõudsime pärast mõningat tiirutamist ka kindlamale teel ning siis juba lausa majade ja asvaldi juurde. Halleluuja, tsivilisatsioon!
Minul oli pilt enam-vähem selge, kus me oleme ja panin aga ajama, teised (vist oli kokku 5 tiimi?) jäid veel kaarti vaatama ning mingil hetkel olime me päris pikalt eest ära. Aga kui nad meile järgi tulid... Minu esimene reaktsioon oli, et nalja teete, nii kiiresti hakataksegi sõitma, mina küll ei jõua! No minu Xdreami-tempo on selline paras jutustamistempo tavaliselt, lisaks pean ma kaarti ka veel lugema. Aga nähes, et Britt sõidab nagu vana mees, siis võtsin ka reipalt tuulde ja ei olnud üldse raske. Kaarti jõudsin ka vaadata. Nüüd on siis selge, et hoopis sellise tempoga tuleb sõita;)
Ja ma võtsin sellest kohe õppust ka ehk edasi läks tõmbamiseks. Tõmbasime teistel eest ära, siis tõmbasime natuke rumala etapivaliku ja lõppkokkuvõttes olime puudelugemises jälle rõõmsalt koos, kuigi vähenenud koosseisus, kolme võistkonnaga. Igal juhul mina oleks neid puid sinna lugema jäänudki. Kaks korda jõudsin 20-midagi tulemuseni, siis läks kõik sassi. Olaf aga jõudis meil selle ajaga puud üle lugeda, panime veel paar tükki kindluse mõttes juurde, saime 77 ja panime absoluutselt täppi. Tase. Teised läksid trahviringile, nii et tundus, et vahe on jälle sees. Aga ma proovisin jälle asja pisut huvitavamaks teha ning esimese valikupunkti e nr. 77 juures olime jälle rõõmsalt koos. Nüüd edasi algas aga toore jõu ja väikese kavaluse tulevärk. Toore jõud seisnes selles, et jooksime teistelt eest ära, kui joosta andis, ning kavalus selles, et punkti nähes ei tormanud kohe selle poole, vaid tegime nägu, et ikka otsime veel. No päris ei õnnestunud teisi ära eksitada, aga iga 10 sekundit oli hinnas. Üleüldse võtsin ma need aerofotopunktid perfektselt. Võibolla oli asi ka selles, mul oli selleks võtta enam-vähem korralik kaart, mis seni oli Sergei taskus oma aega oodanud;)
Igal juhul lahkusime ratastega just siis, kui järgmised jooksuga tulid. Vaba aega jooksul olin ma kasutanud järgneva rattaetapi pähe õppimiseks ning nüüd oli ainult panna vaja. Ja ma panin;) Siledal maal polnud häda, aga see üks mägi oli üsna raske;) Punktiga panime veel väikse vea ka, üks tee liiga vara tahtsin punkti võtta, aga see oli vast 30 sekundit kuni minut. Ning lõpp oli juba tuttav eelmise korra Veskisillast, siis oli täpselt sama asi. Ning finishis - läbi sai!  Tegelikust väsimusest annab aga märku see, et rattapessu võtsin vale ratta kaasa;) Taipasin siiski oma viga ning tagastasin õigele omanikule;)  Ütleme nii, et lõpp heastas alguse ja tagantjärgi on juba tore seda "jüriööjooksu rongkäiku" meenutada, aga järgmine kord võiks kuidagi muud moodi proovida, nii et esimesed ei peaks kannatama ja rada sisse raiuma. Oleks võinud teha "nööriraja" ehk sissetrambitud tee läheb sinka-vonka, aga kes ennast tugevana tunneb, võib ise otseteed rajada;) Jõeületused olid isegi toredad, aga nagu öeldud, hakkas pärast jalutades küll. Aga kõige "heam" meel on mul enda füüsilise vormi üle. Andke ainult ette! Või noh, hüpata ja mäge forseerida ei oleks tahtnud, aga niisama joosta ja rattaga kerida võis vägagi. Võrreldes Arduga tuleb tõdeda, et kahest kuust treenimisest on ilmselt kasu olnud. Isegi lihased ei ole eriti valusad, välja arvatud 1) selg, 2) reis eest, 3) vasaku sääre väliskülg. Jalad on küll korralikult sinised, Priidu käest sain jälle riielda. Aga juuli Xdreamil hoidke alt, siis olen ma veel rohkem treeninud ning tugevam ning lisaks on koduseinad ka veel toetamas;) |
Teema: xdream |
| Kirjutas Eveli | | Reede, 26.Jun.2009 19:06 | Eile õhtul Priiduga ratast sõites saime vihma kaela. Selgest taevast. See polnud aga midagi võrreldes sellega, mis täna hommikul Elva tiirus toimus. Pauk luuavarrest, tõesõna.Â
 Plaanis oli lasta 30+30 lasku punkti. Selle mõttega, et korra kuus võiks ju väikse testi teha, võibolla tuleb mingi areng või midagi välja. Mõeldud, tehtud. Pealelaskmine oli mul laiali nagu k..eudu. Väga ei viitsinud timmida. Lamades lasin seeriad 94-98-93. Ehk üsna korralik laskmine. Mitte ulmekas, tegelikult oli lausa üks trahv, aga sellegipoolest kaks isiklikku rekordit - 98 ühes seerias (varem 97) ning kokku 285 (varem 284).  Pole paha.  Aga see polnud veel kõik. Panin püssi palgesse ja hakkasin püsti laskma. Esimene seeria - vaatan, et väga korralik, kaks kuute, ülejäänud kaheksa ringis. Kiirarvutuse tulemusel saan üle 80 punkti. Üldse mitte paha, isiklik rekord kindlasti, seni oli 79. Teise seeria lasin ka tuima näoga ära, aga lehte vaadates oleks kreepsu saanud - üks lask kaheksa joonel, ülejäänud puhtalt sees. Nalja teete, ma ei lasknud kaks aastat tagasi lamadeski nii hästi! Viimaseks seeriaks läks asi peaaegu normaalseks tagasi, kaks kuute ja seitsmeid jne.  Lõpptulemusena - seeriad 82+87+78=247. Täiesti ulmeline. Senine püsti rekord oli 221 ja seegi sellest aastast. Siiani ei saa aru, kuidas nii välja kukkus. Jah, oli suhteliselt lihtne lasta, väga ei väristanud. Jah, oli küll poolsisetiir, tuult ei olnud. Jah, võis olla küll laagrist laskmise superkompenisatsioon. Aga no see on ikka kergelt üle mõistuse. Lamades ja püsti kokku 532 ning mina oma karjääri jooksul kellelgi suuremat summat ei tea. Eesti laskesuusatajate kõigi aegade esikümnes kindlasti, võibolla ka esikolmes.  Ütleme veelkord ausalt, et mina küll ei tea, kuidas nii läks. No muidugi olen ma kõvasti harjutanud, hakka või uskuma, et ongi treenimisest kasu;) Aga eelmisel aastal harjutasin ka ja tunne oli üsna sama, aga tulemus küll sama ei olnud. Nüüd oleks paras aeg laskevorm purki ära panna ja veebruaris avada;) Hetkel on mul raske mõista, kuhu siit veel edasi minna saab. Aastaid oli 500 punkti unelmatepiir mida rünnata, aga nüüd tuleb vist 550 sihikule võtta. Selline mõte nõuab natuke harjumist. Ning muidugi on edasi minna koormuse ja kiiruse peale. Aga vähemalt põhi on laotud kõva. Priit ei lasknud ka sugugi kehvasti, 273+214=487, aga minu ulmetulemuse kõrval see lihtsalt kahvatas;) Muid uudised väga pole. 22. juuni lõppes Haanjas laager, vahepeal oli võidupüha-jaanipäev koos lõkke ja muu kohustusliku kavaga ning homme on öine Xdream. Tuleb tunnistada, et vanus surub raskelt õlgadele. Meiega samal ajal olid laskmas ühed nii 13-15-aastased tüdrukud. Ja kujuta pilti - nad ütlesid minu kohta "tädi"... Ma olen siiani šokis. |
Teema: laskmine elu |
| Kirjutas Eveli | | Püh, 21.Jun.2009 12:23 | Kui sportlased enam rullide peal püsti ei seisa, siis see on üsna kindel märk, et aeg oleks laager ära lõpetada. Otsa tegin lahti mina eile õhtul, täna hommikul järgisid minu eeskuju Kauri ja Indrek. Õnneks on sellega rullitrennid selleks korraks ka läbi.
Minu maaühendus oli muidugi väga tagasihoidlik ja muidu naeruväärne. Lihtsalt keset siledat maad olematu hoo pealt panin rullid pisut risti ja kukkusin külili. Umbes nagu käies oleks kukkunud. Jala peal oli paar kriimu. Puhtalt enda viga muidugi. Kauri kukkus täna kohe trenni alguses samuti väikse hoo pealt - kurvi peal, kivi jäi ette. Tulemus - plaaster põlve peal. Indrekul läks kõige kehvemine. Peaaegu sama kurvi peal, kus Kaurigi. Taas kord jäi kivi rulli ette ja kukkus korralikult külili. Puus ja küünarnukk ikka päris ilusti lõhki, plaastriga ikka ära ei varja. Tegelikult on siin just nende kivide pärast päris ohtlik sõita, kohati on kogu rada neid täis.Â
Eile oli meil taaskord lasketest. Parandasin oma isikliku rekordit nii püsti kui lamades, lastes 184+184, kokku 368. See on juba päris korralik summa. Lamades trahve ei lasknud, püsti siiski kaks tuli, aga muidu oli püsti väga korralik. Arenguruumi veel on, aga olin siiski tubli. Esikoha sain samuti;). Priit lasi 169+170, sealjuures püsti esimeses seerias juba 3 trahvi ära. See on see nö "huono päivä"... Üldiselt on tunda väike laskeväsimus. Kellel rohkem, kelle vähem. Laskmisega on sama kui füüsilise treeninguga, et vahepeal tuleb puhata ka. Nüüd siis puhkame mõne aja.
Homme hommikul on laagri lõppakordiks väike matk ning suve esimene laager ongi läbitud. Aga see on alles algus...  Lõpetuseks teeb Priit ühe KRP. |
Teema: laager rullid laskmine |
| Kirjutas Eveli | | Nel, 18.Jun.2009 18:48 | Idee poolest oli täna Haanjas teine laagripäev. "Idee poolest" tähendab seda, et reaalselt olen mina ilmselgelt rohkem aega Lätis Aluksnes olnud. Taas oli käes Balti Sõjaväemängud, mis kaks aastat tagasi olid Leedus ja eelmisel aastal Tallinnas.
 Nii et teisipäeval oli avamine, kus kogu seltskond sai rõõmsalt "es sveiks!" hüüda. Läti keele sõnavara suurenes hüppeliselt. Kolmapäeval oli laskejooks, teatena. U 1, 7km, üks tiir, lamades ilma rihmata püsti märki. Ütleme nii, et kolmanda vahetuseni pakkusid lätlased veel teatud konkurentsi, olgugi et tagantpoolt, aga siis oli kõik selge. Kindel võit. Mina oma vahetuses suutsin küll lasta ühe trahvi (võistkonna ainsa), aga sellegipoolest Gerdat 15 sekundiga võita - ta lasi samuti ühe trahvi ja samuti võistkonna ainsa;) No keegi pidi neid trahve ju laskma. Kuigi üldiselt võtsid selle ülesande endale leedukad, kes erinevalt meist ja lätlastest ei olnud profesionaalsed laskesuusatajad, vist isegi mitte tippsportlased. Joosta oli oodatult raske - ei ole eriti kiiremaid liigutusi veel teinud. Järgmine päev sai veel rohkem nalja - laskevõistlused. 10 lasku lamades rihmata, 10 lasku PÕLVELT rihmata ja 10 lasku püsti. Minu põlvelt laskmise kogemus piirdus kiirõpetusega Askolt hommikul ning kahe seeriaga pealelaskmisel;) No mitte et kellelgi meist seda rohkem oleks. Igal juhul lasin hämmastavad 76+42+72, kusjuures üldarvestuses olin vist isegi kuues. Ülivõimsalt võitis Kauri, kes lasi kõik suhteliselt hästi, isegi põlvelt. Teine oli üks leedukas, kes oskas vist ainukesena põlvelt lasta ja kolmandat-neljandat kohta jagas Indrek ühe lätlasega. Üldpildist oli näha, et eestlased olid just püsti väga kõvad, lätlased ei saanud keegi üle 60 punkti ja parim leedukas ületas 40 punkti piiri... Põhimõtteliselt lasi Kauri sama palju kui kaks leedukat;) Enda erialane laskmine oli normaalne, aga need rihmata laskmised ei ole eriti minu alad. Võistkondlikult jälle võimas võit. Lisaks lõpurivistamine ja bankett ning kogu muusika. Nüüd jälle tagasi Haanjas ning saab laagriga korralikult pihta hakata. Homme kavas - Vällamägi. Kes oli aga meie võistkonna neljas liige - seda võite homme juba lehest lugeda, ma ei hakka elukutselistel ajakirjanikel leiba käest ära kiskuma. |
Teema: kaitsevägi laskmine laskejooks laager |
| Kirjutas Eveli | | Laup, 13.Jun.2009 19:46 | Neli tervet laagripäeva on siin Otepääl juba üle elatud, kaks veel ning siis on puhkepäev. Tegelikult pole hullu midagi, juuni on ikkagi veel selline poolrahulik. Lasknud oleme kõvasti ja hea uudisena on ka Asko meiega.
Kuigi asjad näisid kevadel üsna kahtlased, on praegu Askoga olemas kokkulepe 30 laagripäevaks suve ja sügise jooksul ning ülejäänud ajal juhendab meid kaugjuhtimise teel. Eile oli meil väike koosolek ka, kus ta eelmise aasta kokku võttis ning seda aastat tutvustas. Millegipärast oli mul tunne, et pool juttu käis konkreetselt minu kohta;) Näiteks see osa, et laskemahud on sügavalt individuaalsed, kõik ei pea 12 000 laskma (minu viimase kolme aasta koormused 5300, 5800, 9900 ja laskeprotsendid kogu aeg umbes samad). Ja näiteks see osa, et halvad päevad tuleb "üle elada" ja siis ära unustada, neid ikka juhtub;) Ühesõnaga, peamine idee oli see, et lasta oskame me kõik, on üksikuid isiklikke nüansse, mida arendada. Alati ainult ei taha need oskused võistlusel välja tulla...
Täna tegime "uut moodi" lasketesti ka. Tavaline standardtest on punktilaskmine, aga seekord tegime erialast laskmist. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et nii märgi tsenter (lamades 2cm, püsti 8,2cm) on 5p, sellest väljaspool, aga trahvita 3p ja trahv 0p. Selles mõttes on see parem test, et erialane on;) Punktilaskmisega oli see jama, et lamades oli ideaalse lasu ja trahvi vahe ainult 3p. Ning püsti oli selline seis, et põhimõtteliselt 4x8p ja üks trahv oli parem laskmine kui 5x7p. Ja niiehknaa püsti mina küll aru ei saa, kas ma lasin nüüd kümne või kaheksa. Lihtsalt tunnen, et oli korralik lask. Ning selle testiga peakski nii olema, et korralik ja hea lask annab 5p, selline kehvemapoolne 3p ja halb lask 0p loogiline.
Jõudude vahekorda see test küll oluliselt ümber ei mänginud, kui e elmisel punktilaskmisel oli esikolmik Indrek, Karel ja mina, siis seekord Karel (355), mina (352) ja Indrek(355) (400 oli maksimum). Aga vahed olid väga väiksed. Esiseitse oli 14 punkti sees. Tegelikult ei lasknud keegi väga hästi, sest ilm oli tuuline ka. Täielikku tippklassi näitaks 380, millest kõik jäid kaugele-kaugele. Lamades lasin ma üsna hästi, 181 ja kindel võit, püsti lasin mõned lähedased trahvid ja üleüldse mitte väga hästi. Priit näiteks oli püsti täitsa tubli, lastes 182. Lamades läks tal pisut nihu ning kokku sai 349 punkti. Kusjuures oli minul tegelikult üks trahv rohkem kui temal...
Laskmine on ikka üks põnev asi, tegelikult ma võiksin igast märklehest pool romaani kirjutada... Umbes nagu orienteerumisega. Ãœks klassik on öeldnud, et kaart on parem mistahes raamatust, sest seda on võimalik igast suunast lugeda.Â
Füüsiline trenn pole üldse nii huvitav. Aga küll ta läheb, kui suvi edeneb ja kiiremad trennid programmi sisse suruvad. |
Teema: laager laskmine |
| Kirjutas Eveli | | Esm, 08.Jun.2009 20:46 | Aeg jälle endast elumärki anda. Elus ja terve. Kuigi Vellavere neljapäevakul oli mul küll vahepeal tunne, et pikka pidu pole, aga pääsesin kergelt - järgmisel hommikul oli kurk pisut valus. Muidu pole mul tükk aega nii külm ja märg olnud, tuli meelde Muonio "suve"biahtloni MM, +4 ja vihm. Kõige huvitavam oli see, et sõitsin rattaga sinna ja tagasi ja rattasõit oli see soe osa, joostes hakkas külm. Või no tegelikult joostes oli küllalt soe, võsas ronides hakkas külm..Â
 Aga see nüüd selleks. Vahepealsed halvad ilmad elasime üle, suuremaid kadusid polnud, isegi planeeritud lasketreeningud said läbi viidud. Nüüd ootab ees laager. Mina teen ühe kõrvalepõike Tallinna veel - ametikohustused;) -  ja kolmapäeval algavad selle suve "pärislaagrid".  Täna käisime Priiduga koormustestil ka. Mina käisin välja sellised tulemused, Priit oli nii subjektiivselt kui objektiivselt märksa tugevam. Näiteks hapnikutarbmine oli tal 74 ja TPS3 346. Ainult rasvaprotsendiga panin talle pika puuga ära:D Jällelugemiseni ja siis juba Otepäält. |
Teema: elu treening |
| Kirjutas Eveli | | Esm, 08.Jun.2009 20:30 |  Ja jälle sai endale keel vesti peale käidud. Seis üsna tavapärane, üllatas ainult rekordiliselt ülimadal aeroobne lävi, aga loodetavasti oli see mingi selle päeva eripära. Muus osas - muutusteta. Ja ei peagi veel olema, pole treenimisega õieti alustanudki. Vot sügiseselt testilt ootaks sellel aastal mingit muutust. Loodetavasti paremuse poole ikka;) Â
   Võrduseks - eelmise aasta kevadine test. Kui see eelpoolmainitud aeroobne lävi nüüd välja jätta, siis rohkem olulisi erinevusi pole. Raske oli samamoodi. Sellel aastal olen veel vähem mingit maksimaalset pingutust teinud, eelmisel aastal sai paar o-võistlustki tehtud... Igal juhul võttis üsna kiiresti sääremarjad läbi ning lõpus oli juba selline seis, et jalg ei tahtnud tõusta. Mootor oleks võibolla veelgi vedanud. No muidugi on see selline kalamehejutt ka, et ei olnud kõige parem tunne, muidu oleks alles pannud;) Igal juhul hakkame nüüd tõsiselt treenima.   |
Teema: koormustest kevad 2009 |
| Kirjutas Eveli | | Tei, 02.Jun.2009 18:20 |  Mõlemad ilmselt küll ainult ajutiselt. Esimese laagrimaitse sai suhu ja esimesed suvetunde kätte. Laagrist kergelt ärahõõrutud vasaku küünarnuki ja parema õla, suvest ohtralt päikest, palavust, sääsekuplasid ning esimesed ujumised. Â
 Laskmisega läks laagri lõpus nii, et sellest üle 500 punktilaskmise tulemusest läks nina nii püsti, et jäi järgmistes trennides märgi ette;) Ehk nii hästi enam ei lasknud, vaikselt kippusid vead sisse tulema. Järgmised päevad lasime pärislaskurite mingitesse ulmekatesse märkidesse, mis sulle kõiki laske kohe kõrval ekraanil näitavad. Ei tea, kas suurest erutusest, et kogu aeg laske näed, aga hakkasid need lasud rohkem äärte poole hiilima. Ei midagi hullu, ilmselt väike laagriväsimus ka mõjutas. Püsti lasin küll paar korda sellised seeriad, et häbi kohe. 1) esimese viie lasuga 42 punkti, järgmise viiega 28.. 2) esimese 8 lasuga 67 punkti, viimased kaks 4+5. Ikka ei pea närv vastu vist, aga vähemalt ei teinud mingeid ulmekaid äratõmbeid. Lamades suutsin ka paar korda 90 punkti seerias lasta. Aga tegelikult on seis siiski hea. Lamades kippusid vead tulema, aga ma tunnetasin tegelikult need päris hästi ära ja enamasti olen võimeline väga hästi laskma. Püsti samamoodi - alla 65 punkti naljalt ei lase, pigem ikka 70 - ja see on juba hea tulemus. Aga minu omapärad joonistusid ka nüüd välja - 1) ma ei tee suuri vigu, vaid selliseid poolikuid. Võistlustel oli minu puhul u 85% trahvidest ääre peal, gabariidid. Nüüd ka, näiteks püsti oli mul kogu laagri peale kõige kehvem lask 2 silma ja seegi ainult korra, ülejäänud trahvid olid 3 silma ehk teisisõnu üsna musta lähedal. Lamades umbes sama asi, hoiavad sealt kaheksa joonest nippa-nappa kinni. 2) lamades vead kell 1 3) püsti kipub tihedus olema kergelt paremal. Aga pole hullu, eks me järgemööda tegeleme nende asjadega. Priit muidugi läks laagri lõpus alles vormi. Ühel päeval lasi 30+30 lasust 506 punkti! Ei olnud ametlik punktilaskmine, aga punkte loeti, nii et lasta ta ikkagi oskab. Mis küünarnukki puutus, siis see läks pisut hellaks lõpus tõepoolest. Aga see oli alles algus. Praegu sai trenni jooksul u 10-15 korda püsti-pikali käidud ja küünarnukki mööda matti libistatud, aga kui tulevad laskekohal tegutsemise harjutused, siis võib neid kordi tulla ka 100... Õnneks ma olen vana kaval rebane, ma lähen heaga pikkade varukatega ja kui hellaks läheb, panen teibi ka peale. Kui ma veel noor ja ilus olin ja Anatoli käe all esimest korda tõsisemat laskevatti sain, siis olid kõigil tüdrukutel küll küünarnukid katki (ja matid pärast verised). Aga aitab laskejutust, keegi ei viitsi niikuinii seda lugeda. Räägime suvest. Seekord läks siis nii, et minusugune ujumispõlgur, kelle jaoks vesi on enamasti külm, märg ja vastik, käis juba 31. mai ujumas. Pakuks, et see on viimaste aastate rekord. Kui ma veel noor ja loll olin, siis sai mai alguses ka käidud, aga vanas eas selliseid lollusi ei olegi teinud. See aasta tuli teistmoodi. Vesi oligi muidugi külm ja märg. Järgmisel päeval oli märksa soojem.  Järgmine suvine meelelahutus olid sääsed ja järvekärbsed. Oleks tiirus sipelgad ka olnud, oleks täismäng;) Need järvekärbsed on siuksed väiksed mustad elukad, kelle kohta Kauri ütles, et tiivad ja hambad. Need olid õnneks ainutl võrguplatsil. Tiirus olid sääsed. Ja muidugi olid sääsed ka öösel kodus. Nii et dilemma - kas panna aken kinni ja kannatada palavust või hoida aken lahti ja kannatada sääski? Mõlemal juhul magada väga hästi ei saanud. Kõige toredam oli täna öösel, kui ma ühel hetkel (pakuks 2 ajal) kolisin teise tuppa magama, sest seal oli jahedam, siis kolisin magamistuppa tagasi (u pool viis), sest teises toas läks liiga valgeks, siis tapsin magamistoas sääski, siis kolis Priit teise tuppa magama (teda valgus ei häiri), mina sulgesin akna, võtsin teki asemel lina, tapsin sääsed ära ja läksin jälle magama. Selle tralli tulemusel läksin täna poodi ja ostsin akna ette sääsevõrgu - tuleb mainida, et nende peale oli kõva rebimine;) Joodikupäevitust pole õnnestunud veel saada, siin olid enamasti poolsisetiirud st laskekohad on katuse all. Küll järgmises laagris endale permanentsed kindad kätte, särgi selga ja püksid jalga päevitab. Muidu on tuju hea ja tervis korras. Muuhulgas valisime Priiduga e-hääletades ka europarlamendi ära. Kas sina oled juba hääletanud?    |
Teema: laskmine laager elu |
| Kirjutas Eveli | | Esm, 01.Jun.2009 15:28 |  Peamiselt sai oldud kodus, mõned korrad ka Tallinnas käidud. Treeningud olid rahulikud, tuletasin kehale treenimist meelde, samas algas ka üldjõu arendamise tsükkel, mille raames sai kaks korda nädalas jõusaali väisatud, lisaks aeg-ajalt kodus ka mõningaid harjutusi tehtud. Laskmises toimus põhitöö kuu lõpus laagris, aga ka iseseivalt sai tiirus käidud ning kodus kuiva tehtud.Â
| Treeningpäevad | 25 | | Treeningkorrad | 27 | | Võistlusi | 0 | | Km kokku | 316,7 | | Erialased km(suusk, rull, imm) | 106,4 | | ÜKE | 10:53 | | Aeg kokku | 46:32 | | SV | 00:00 | | SV % | 0,0% | | EV | 00:18 | | EV % | 0,6% | | PV ja madalam | 46:14 | | Padrunid: lamades | 520 | | püsti | 320 | | lasketreening | 13:50:00 | | komplekse | | Täiesti mõistlik treeningkuu. Algselt oli kavas 45 tundi, aga indu täis olles sai seda pisut ületatud. Vähem kui eelmisel aastal, selles mõttes läks paremini. Lastud ja kuiva tehtud sai ka rohkem, seda just iseseisvate trennide arvelt. Võistlusstarte sellel aastal ei ka tulnud. Muid olulisi erinevusi pole. Mai 2008 Mai 2007 Mai 2006 Juunikuus on kavas samuti treenida. Ilmselt ohtralt laskmist ja põhivastupidavust, aga ega kiirust ja jõudu saa ka unarusse jätta. 10-22. juuni on meil laager ka, esimene nädal Otepääl, teine Haanjas |
Teema: kokkuvõte 2009 mai |
|
