Piisab ainult paar korda rutiini üle kurta, kui kohe hakkab juhtuma. Kõigepealt andis otsad minu relva lööknõel, siis oli meil tükk tegu, et kuskilt mõni uus hankida ning see ära vahetada. Järgnevalt läksime ühe treeninguga pisut hoogu ning nüüd on laagri eelviimasel päeval kumm üsna tühi.

 

Tegelikult ma teadsin, et see lööknõel (mitte relva-asjatundjatele - see on see asi, mis paneb padruni pauku tegema. Inglise keeles on asja nimi "firing pin", kui keegi guugeldada tahab) läheb, ma lihtsalt lootsin, et mitte praegu. Aga polnud hullu - ühel õhtul läks puru, järgmiseks õhtuks leidis Kristjan ühe oma varudest ning saime kätte... ja siis veetsime ikka tunde seda vahetades. Luku lahti võtmine on võrdlemisi lihtne, eriti kui lööknõel parajasti pooleks on. Seejärel oli tükk aega nuputamist, kuidas see nüüd terve lööknõelaga kokku tagasi panna. Aga see oli rohkem selline huvitav pusle-ülesanne, peatakistuseks osutus aga üks lihtne vedru. No ei lasknud ennast ära väänata! Tegelikult on selleks olemas spetsiaalne võti, mida meil aga loomulikult ei olnud jaanipäevasel Otepääl kuskilt võtta. Vaeva me nägime selle vedruga, proovisime küll hea, küll kurjaga, peamiseks abivahendiks olid kahvlid, võtsime oma kümmenkond korda lukku uuesti lahti ja panime jälle kokku. Lõpuks osutus taaskord hommik õhtust targemaks ning neljal käel ja kahe kahvli kaasabil õnnestus vedru paika väänata. Nüüd toimib relv jälle nagu uus. Päris uut pole siiani kätte saanud, ootab teine Tartus Tallinnast saabuvaid pabereid;)

Kuigi jaaniõhtu möödus rahulikult, oli siiski jaanipäev iseenesest kavandatud selliseks kergemaks päevaks. Hommikul pannkoogid ja puhkus, õhtul kergelt rattaga Vitipallu (45min), seal kergelt neljapäevakul metsajooksu (1h) ja kergelt rattaga tagasi (45min). Meeldiv sportlik õhtupoolik - võtsime mõned sõbrad ka punti. Reaalsuses ilmnesid plaanis aga mõningad vead. Kõigepealt osutus Vitipalu Otepääst märksa kaugemal olevaks, isegi allamäge ja grupis (minu kohta) kiirelt sõites kulus kohalejõudmiseks 50 minutit. Hää küll, see 5 minutit ette või taha. Hoopis ulatuslikuma nihke tekitas plaanidesse aga Vitipalu mets. Mina kui metsajooksu kohapealt jätkuvalt vigane ja üleüldse suurte Vitipalu eksimiskogemustega nõrk naisterahvas planeerisin endale suvalise raja, mida oleks võimalik ka lõigata. Lõigata tuli, lõpuks läbisin linnulennult 4km raja tunni ajaga... Enda vabanduseks pean muidugi ütlema, et ega ma metsa vahel oluliselt ei jooksnud, esimese kilomeetri ragistamiseks kulus ~20 minutit. Edasi tempo tõusis;) Mehed seevastu läksid hurraaga metsa - ning tulid sealt ikka üle pooleteise tunni pärast, kusjuures oli päris kõvasti joostud. Väga huvitav rada oli, tõepoolest, aga tagasisõit kujunes küllaltki raskeks;) Minul polnud suurt häda midagi, ma sain peaaegu tund aega passida ja sääski sööta, ainult kõht hakkas tühjaks minema, aga pikema raja poistel läks kohati raskeks - lõppkokkuvõttes tuli neil peaaegu 4-tunnine "sportlik õhtupoolik"!

Samas ega endalgi midagi väga hõisata ole, tegelikult hakkab juba väike väsimus tulema. Ilmneb see siin ja seal, küll on lihased valusad, küll ei taha märgid kukkuda... Minu laskmine on täpselt sellises seisus, et võin lasta kas kiirelt või täpselt, mõlemad korraga ei tule alati välja. Vahel tulevad, püsti rohkem kui lamades. Aga eks ma harjutan. Kiirelt lastes hakkavad loodetavasti märgid iga korraga paremini kukkuma ja täpselt lastes lähen iga korraga kiiremaks, kuni lõpuks jõuamegi keskpõrandale kokku. Vähemalt teooria on selline;)

Homne päev vaja veel üle elada, siis tuleb kauaoodatud puhkenädal. Mina loodan selle ajaga oma relva asjad korda ajada ning Leeduski ära käia, samuti ootab meid ees üks pulmapidu.

Laagrielu veereb jätkuvalt edasi marsruudil Elva onn - lasketiir - rullirada - jooksurajad - jõusaal - söögikoht. Vähese vaba aja sisestab loomulikult jalgpall ja juba teist aastat järjest on ametlikuks laagriseebiks "Südameasi" - enne hommikust trenni näeb esimese poole, pärast õhtusööki teise poole. See lõbu aga ähvardab varsti lõppeda, sest vähemalt esialgu onnis digiboksi küll pole. 

 

 

Vaheldust muidu üksluisesse laagriellu on toonud nii mitmedki koolilõpetamised. Pühapäeval lõpetas Tartu Tamme Gümnaasiumi minu õepoeg Kenny (kes on muuhulgas mitmekordne Euroopa Noorte Meistrivõistluste medalist orienteerumises). Esmaspäeval oli lausa kübaratrikk - kuigi füüsiliselt me ühelegi kohale ei jõudnud, aga seda enam mõtetes;) Koondise abitreener Mihkel on nüüdsest magister, Betu ehk Elisabeth lihtsalt kõrgelt haritud ning Väike ehk Kristel sai kätte gümnaasiumi lõputunnistuse. 

Treeningutel on peamine tooniandja vihm. Üldiselt ma suhkrust ei ole, aga vihmasajus lombis pikutamine ei ole siiski minu ala... Eilne õhtune trenn oli just seetõttu ainult püsti laskmine, tänane varahommikune kuiv leidis aset onni rõdul, sest tiirus oleks kuiv väga märg olnud. Hommikuses trennis oli kompleksi isegi normaalne teha, sest pidevalt liikudes püsib soe sees. Aga saame hakkama. Minu jaoks ei löö muidugi mittekunagi mittemiski üle minu esimese laskesuusataja-aasta sügislaagrit Kurgjärvel. Minu arvates sadas kogu aeg vihma, Kurgjärve tiir oli märg ja porine (ega seal ju asvalti või mingit kõvemat alust polnud, korralikest laskemattidest rääkimata) ning meie olime seal vahetpidamata - poriloigus aelemas. Teise päeva lõunaks enam kuivi riideid ei olnud ("hea niiske võtta"), sest ka toad olid meeldivalt rõsked. Pärast seda tunduvad kõik vihmasabinad lihtsalt ajutise ebamugavusena;)

Jaanipäeval suurt möllu ei tule, sest oleme nädala lõpuni ilusti Otepääl laagris. Eks me mingi lõkke äärde ennast siiski organiseerime, aga üldiselt ei jaga me nädala- ega muudest tähtpäevadest suurt midagi. On ainult treening- ja puhkepäevad, mis ei pruugi üldrahvalike puhkepäevadega kattuda.

Järjekordne laager Otepääl käib. Ütleme, et juba hakkab maitset suhu saama, eelmisel nädalal olime ainult 4,5 päeva, nüüd aga järgmise nädala lõpuni. Hetkel on põhirõhk jätkuvalt laskmisel, eriti erialasel ja juba teeme ka koormuselt laskmist ehk komplekse.

 

Tulemused on olnud täiesti seinast seina. Üleminek rahulikult rütmikale laskmisele on mul alati pisut valulikult läinud, sellel aastal on lisaboonuseks veel uus relv ning sellega harjumine. Liita sinna veel kerge koormus jooksu näol ja väiksemat sorti torm ning tulemuseks saabki 17 trahvi 10 tiirust. Hea oli see, et sealt sai ainult paremaks minna ning läkski. Eks tuul on ka väiksemaks jäänud, aga vähemalt püsti hakkavad asjad rööpasse vajuma. Lamades annab ka lootust, aga tööd on vaja teha veel kõvasti.

Eks me ole tööd ka teinud, ühel õhtul oli laskekoha treening ehk siis korduvalt matile pikali viskamist. Umbes 40 korda lamades, sama ka püsti. Ettenägelikult oli mul vasak küünarnukk ära teibitud, nii et see jäi terveks, aga nii mõnedki muud kohad hõõrus see pidev relva seljast võtmine - selga panemine küll ära ning põlved said ka punased plekid külge. Igasuvine asi, ei midagi uut. Edaspidi läheb jälle kergemaks. 

Füüsilisest treeningust võiks ära mainida jätkuvad jõutreeningud, kus raskused muudkui suuremaks lähevad; vastupidavustreeningud, mis vaikselt kestust koguvad; kiirustreeningud, mis hetkel pigem küll osavusele rõhuvad. Aga jätkuvalt oleme progressiives faasis ehk edasi läheb veel raskemaks. Mitu kuud on aega mahtu ja intensiivsust kergitada.

Muu elu ei ole eriti huvitav - nagu laagris tavaliselt.

Kuidas küll aeg lendab! Eelmisest postitusest on peaaegu nädal möödas ja selle ajaga olen jõudnud Otepäält laagrist ära tulla, Vapramäel loodusega võidelda ja veel sadat muud asja teha, rääkimata siis eilsest Tamsalu Xdreamist.

 

Kõigepealt lühidalt ülejäänud nädalast. Otepää laskelaager sai läbi, viimases lasketrennis hiilgasin, lamades lasin enda suureks üllatuseks väga hästi. Mitte et ma tavaliselt väga mööda laseks, aga nii kokku need kuulid ka nüüd ei jookse. Hakka juba mõtlema, et iga kord kui öeldakse, et nii, nüüd teeme testi, siis Eveli leiab endas sisemised jõuvarud ning hakkabki täpselt laskma. Halb on aga see, et testi 60 maksimumpunktist sain kirja tervelt 53, mida ei ole järgmine kord just lihtne üle lasta... Ütleme nii, et täpsuse poole pealt on kõik üsna hästi, laskerütm ja -kiirus pisut longavad veel, rääkimata koormuselt laskmisest, mida pole isegi veel proovinud. Aga pole hullu, võistlushooajani on üle viie kuu aega ka.

Kodus olles käisime korra Vapramäel immi tegemas ning see kujunes küll looduse rünnakuks meie vastu. Kõigepealt sääsed. Metsikud ja nahhaalsed, ründasid meid. Siis sipelgad, metsikud ja nahhaalsed, ründasid meie joogipunsusid. Sümboolselt lõpetas päeva vihm;) Üldiselt oli hea trenn.

Ja nüüd - Xdream. Olaf oli tavapärasel kohal tagasi, seega Priidu jätsin koju puid ja teisi asju lõhkuma. Sõitma asudes oli Lõuna-Eestis ilm ilus, aga mida Tamsalule lähemale, seda kahtlasemaks asi kippus. +10 ja vihm ei tundu just parim seiklusspordi ilm... Etteruttavalt - kuigi riietus sai valitud päris hea, oli kohati ikkagi pisut jahe.

Esimene hargnemine läks meil alguselt vaevaliselt, aga ühispunktis olime etapiaegade järgi teised? No võibolla. Jooksuetapp läks vahelduva eduga. Need raiesmikud ja üleüldse see mets ei olnud just minu ala, olgugi et jalg oli ilusti teibitud ja päris väänamist ei toimunudki, oli kogu aeg selline õrn ja ebakindel ja piiripealne tunne. Ehk siis risustes kohtades eelistasin mitte joosta. Ehk siis päris palju sai jalutatud. Mõned lisakaared tegime ka, aga jalutades õnneks väga kaugele eksida ei saa:D

Mingi nipiga olime siiski ratta alguseks 4. Seal tegime minu juhtimisel paar etapivaliku viga ja muud taolist, nii et langesime koha võrra, kuigi vahepeal tundus, et päris mitu mees/segakonda on meist möödunud. Puid peaaegu tundsime, ainult kask ja saar läksid vahetusse. Minu üllatuseks ei olegi musta lepa puit tume;) Joonorienteerumine kujunes varsti üldrahvalikuks matkaks looduses, kus korduvalt joonest mööda pandi. Viimase punkti saime oskustest tuleneva õnnega pooleks kätte varakult, Buff koos meiega, teised jäid ülespoole valesse kohta veel kammima, aga seejärel ei leidnud me enam tagasiteed metsast välja! Ausõna, 1:5000 kaart ja ei tule ega tule lagedat... 

Järgneval rattaetapil arendasime tempot (võtsime alt mööda asvalt ringi), mina loomulikult meeste taga tuules rippumas, tegime isegi paar miniviga, aga saabusime kanuusse esimestena. Raja tipphetk;) Isegi esimese kanuupunkti võtsime esimestena, aga seejärel loksusid asjad omasse rütmi:) Ehk siis tegime parasjagu viga, võitlesime teiste kanuudega ja nii edasi. Kanuu-orienteerumine ei ole ausalt minu ala. Muuhulgas õnnestus ka endal teha aasta esimene suplus, kui kanuust välja mätta peale astudes see lihtsalt ära uppus... Vesi oli õnneks soe, soojem kui õhk. Kanuusse tagasi sain ühelt suuremalt mättalt, mis ainult nii palju uppus, et tubli 80% minust vee peale jäi. Ahjaa, torni otsa ronisin mina, mehed hoidsid seni torni. Seda oleks võinud kohe rahulikult proovida saada, mitte niimoodi rabinas.

Kanuu lõpuks olime väidetavalt langenud seitsmendaks, aga rebimine oli tihe ja järgmisesse rattapunkti jõudsime juba neljandana. Mis nipiga, pole aimugi. Jälitajad olid aga lähedal, nii et üritasime sõita, kuigi minul oli jalg üsna küpse. Vähemalt oli kant enam-vähem tuttav ja suurt viga ei teinud, ainult teed oli marulibedad... Viimase punktiga käisime soojenduseks kontrollimas, et Swedbank ei ole Salomon - mul oli meeles, et mingi lipp oli, aga brände ilmselt piisavalt ei tunne;) Teine katse osutus õigeks. Lõppu saime spurtida koos Aaraini meestega, aga minu jalalihased jäid viimaseks, nii et finishis olime neljandad. Lõpuprotokollis tõusime aga kolmandaks, sest nemad olid kuskilt endale 15 lisaminutit hankinud... Teine segavõistkond lõpetas kaheksa minutit hiljem, aga tegelikult käis rajal kogu aeg karm võitlus.

Üldiselt oli märg võistlus. Kohati ka külm. Samas oli ka huvitav, aga raske. Mets oli minu jaoks öka, jalad sain ilusti lõhki ja siniseks. Eelmine kord polekski nagu Xdream olnud, jalad jäid tätsa terveks, aga nüüd läks siis täie ette... Füüsilise poole pealt andis tunda, et üle 2,5 trenne pole eriti teinud ning viimane tõesti intensiivne pingutus jäi aprilli lõppu. Ja süüa oleks ka rohkem tahtnud, tundus et kella seitsmene hommikupuder + müslibatoon enne starti + müslibatoon kanuus ei ole just kõige parem variant 3,5 tunniseks pingutuseks. Lisaks talongieinele hankisin kiiresti poest paki lehmakomme ja kõrsikuid ning hakkas kohe parem

Hetkeprognooside järgi olen ka öisel stardis, aga sinna on veel üksjagu aega.

 

Täna on mul lootust uus relv kätte saada, kui paberimajandusega korrektselt hakkama saan:D Homme lähme tagasi Otepääle laagerdama. 

Kui terve maikuuga oled suutnud ära lasta pisut üle 1000 padruni, siis peaks ju viiepäevasesse laagrisse viiesajast piisama? See oli ilmselge valearvestus, kolmanda päeva õhtuseks trenniks oleks juba kuival olnud, aga õnneks on Asko padruneid hulgi varunud. 

Nagu eespoolseisvast aru võib saada, käib kõva kõmmutamine. Sõna otseses mõttes saab lasta ja/või kuiva teha söögi alla ja peale - varahommikul kuiv, hommikul ja pealelõunal lasketrennid. Hetkel tabavuse üle ei kurda. Hea küll, eks ma vahel lasen mööda küll ja rütmiga laskmine tuleb raskelt ning esimesed plekkilaskmised võtavad kergelt värisema, aga oleme täpselt seal, kus juunikuus olema peakski. Mina olen loomulikult püsti äss, aga Priit lamades põhimõtteliselt kümnest välja ei lase. Kui, siis üksikud lasud, kui väga suur tuul on;) Kui treenimist jätkata ja jaanipäeval külm ära ei võta, siis võib talveks isegi asja saada. Pildil mina uute uhkete MBT jalavarjudega, mis Asko sõnade järgi on mulle kuivategemiseks nagu loodud. Mäletatavasti kipun ma ette-taha kõikuma, eelmisel aastal vedasin järjekindlalt ühte ümarliistu ja kapiust kodukootud tasakaaluplaadi varjunime all kaasas, sellel aastal panen lihtsalt MBT jalga.

Füüsilise trenni koha pealt hakkame uuesti hoogu üles tõmbama - tänasega algas uus kolmenädalane treeningtsükkel. Siia sisse mahub minu jaoks ka laupäevane Xdream, jaanipäev, veel üks kahenädalane laager Otepääl ning pisut alla 50 treeningtunni. Nämma. Hetkel tundub, et jalg laseb treenida küll. Eks ole paremaid ja halvemaid päevi, aga see plaadi kiire väljavõtmine oli üks targemaid otsuseid. Eks ma üritan seda koormust kogu aeg varieerida ka, aga praegu pole jalapärast küll pidanud midagi tegemata või pooleli jätma. Isegi tennist sai ükspäev mängitud ning juba ükspäev ammu Nupus Zumbas käidud (isegi Priit käis!). Päris tormama ja rapsima muidugi ei kipu.

Kell on pool üheksa ja jube uni on kallal - laagrimõnud.

Nagu märkamatult ongi käes juunikuu. Laskesuusataja jaoks tähendab see aga seda, et aeg on hakata erialaselt treenima. Laupäeval avame Otepääl laagrihooaja, Elva onn (mis on läbinud järjekordse uuenduskuuri) juba ootab meid.

 

 

Täna tegime väikse lasketesti, traditsioonilise 30+30 punktilaskmise. Üldiselt - polnud paha. Mina purustasin lamades rekordeid. Viimane seeria 99 ehk üks lask oli mitteideaalne (senine rekord - 98) ning kokku 289, mis tegi eelmisele tippmargile lausa 4 punktiga haledalt pähe. Ei kurda. Väristamist ja ülepunnimist oli küll ohtralt, aga sain siiski enam-vähem hakkama. Püsti lasin enda idealistlike standardite järgi kohutavalt, aga tegelikult täiesti viisakalt 75+75+76. Värisesin märksa rohkem kui asi väärt oli. Kokkuvõttes sai siiski järjekordselt 500 punkti piir purustatud - 515. Eelmisel aastal samal ajal lasin 505.

Priit väristas isegi rohkem kui mina (veel rohkem? Ei ole võimalik!) ning 500 punktist jäi napilt puudu - 496. Püsti parima seeria tiitel läks aga 77 siiski temale. Eile lasi ta muuhulgas püsti muidugi 88, nii et varu on sees kõvasti. Võrreldes eelmise aastaga on areng olnud suur, 472->496 ja isiklik rekord jäi punkti kaugusele. Oleks tavalisse pabermärki lasknud, oleks võibolla selle punkti kuskilt leidnud, aga viimased trennid oleme saanud Elvas kasutada laskurite udupeent elektroonilist süsteemi, mis iga lasu kõrval ekraanil ilusti ette näitab ning punktid ise kokku lööb... Mis siis ikka, umbes kuu aja pärast on uue katse aeg. 

Täna tegin ka hooaja esimese rullitrenni. Peamine huvi oli jälgida, mida jalg suusasaapast algab, kevadel ei olnud nende suhted just liigsõbralikud. Ütleme nii, et polnud viga. Tunda andis, aga üldiselt annab iga uus liikumisviis tunda. Nii et olen jätkuval lootusrikas. Ka jooksu osas on seis paranenud. Kui esimest korda võttis tunniajane jala peal oleks mitmeks päevaks lihased valusaks, siis viimatine 1:15 imikaots ei omanud mingeid negatiivseid järelmõjusid. Nädala lõpus on kavas juba poolteist tundi.

Varbaküüned on jätkuvalt oranžid. Uus äriidee - küünte püsivärv. Juukseid, ripsmeid ja kulme ju värvitakse, isegi püsimeiki tehakse, mis siis mitte küüsi püsivalt värvida?