| Kirjutas Eveli | | Reede, 31.Jul.2009 19:25 | Hea on teada, et maailmas on ikka kõik asjad paigas ja tasakaalus. Näiteks neljapäeval parandasin oma erialase lasketest isikliku rekordit ühe punktiga, reedel ehk täna jäin omakorda hambast ilma. Väljamaa keeles: win some, lose some. Kõik on tasakaalus. Â
Tegelikult hakkas kõik peale juba kolmapäeval, kui Priit käis Tartus oma silmanägemist kontrollimas (120%!!!!) ja mina omakorda hambaarsti juures oma esihammast lappimas. Ei olnud hea päev: kõigepealt viskas Priit mulle autovõtmetega pea sisse augu (jah, ma olen andekas) ning õhtul hakkas üks hoopis teine hammas imelikult tunda andma. Neljapäeval läks juba kohati valuvaigistit vaja, aga mitte eriti. Lasin Elva tiirus erialase lasketest isikliku rekordi: lamades normaalne 177 ja püsti hiilgav 192, kokku 369. Käisin ka veel neljapäevakul, kus ma isegi paar korda oma hambaarsti metsas nägin, aga mitte piisavalt, et muret kurta. Tegin otsuse, et kui hommikuks pole valu üle läinud, siis helistan kohe.Â
No ja hommikul kella kolmveerand kuue ajal oli selge, et valu pole kuskile läinud. Sõber valuvaigisti aitas küll und pisut pikemaks venitada, aga üheksast olin ma juba toru otsas. Siinkohal tahaks tänada kella 11 patsienti, kes tulla ei saanud, nii et mina sain üsna kiirelt letti võetud.Â
Iseenesest oli see hammas juba vana tuttav ja sõber. Järjekorras: auk, veel suurem auk, suretamine, pooleks murdumine, poolikuks jätmine (sest muidu oleks edasi murduma jäänud ja sportlaskarjääri ajal poleks olnud mõtet seda torkida). No ja nüüd selle kena pooliku hamba all kena põletik. Lahendus: pole hammast, pole probleemi. Tuimestavate süstide tegemine meelitas ikka pisara silma - aga mõne aja pärast oli juba hea, kaks päeva vaikselt närinud valu täitsa kadunud;) Järgnes hea hulk puurimist ja ragistamist. Esimene juur tuli hõlpsalt, kuigi minu tunde järgi oli vähemalt 5cm pikk. Teise juure väljavõtmine kutsus esile kohalviibijate õudus- ja üllatushüüded. Umbes nagu siis, kui ma enne mandlite äralõikamist neid arstile näitamas käisin ning arst kohe teisest toast tudengid kutsus: "Tulge vaadake, mis SIIN on!". Nojah, seekord oli põhjuseks elegantne mädapaun hambajuure otsas. Vähemalt oli see nüüd väljas. Kolmas juur tuli jälle hõlpsalt ning hamba asemel oligi igemes ainult auk.
Praeguseks on juba päris kõbus olla, tegelikult käisin isegi rulle sõitmas. Olgem ausad, oma osa sellel on ka ibuprofeenil, kui tuimestus ära hakkas minema, siis ma olin ikka väga hädine - ige veritses ja kogu pea valutas. Vägisi tuli mandliop meelde, aga nagu öeldud, ibuprofeen on meie sõber. Ainult lasta ikkagi ei saanud, sest kaba toetab täpselt selle hamba kohalt vastu põske ja see oli pisut valus.
Lõppkokkuvõttes hea, et niigi läks. Ilmselt oli see hammas seal niigi nagu viitsütikuga pomm ja hea, et ta nüüd plahvatada otsustas. Ma suudan mõelda mitmeid hullemaid variante, mis algavad augustilaagriga Otepääl ning Olümpiamängudega veebruaris. Nüüd on igal juhul muretu. Kolmapäevaseks laagri alguseks peaksin täiesti vinks-vonks olema.Â
Tänan veelkord oma hambaarsti Dianat, et ta hoole ja armastusega minu ning Priidu hambaid lapib ja seda päris tihedalt (spordijook on hammaste surm, uskuge mind).
Homme lähen Põlvasse vaatama, kuidas ülejäänud pere orienteerumise Eestikate sprinti jookseb. |
Teema: laskmine tervis jama |
| Kirjutas Eveli | | Esm, 27.Jul.2009 20:04 | Tuleb välja, et loll pea pole mitte ainult kehale nuhtluseks, vaid pea ise ka saab omade vitsade käest valusad nähvakad. Ei teagi, mis oleks peaga õigem tegevus, kas tuhka peale riputada või lihtsalt vastu seina taguda. See, et me kanuus 15 minti saime, oli loogiline ja andestatav, aga et terve võistkond ujumise alguspunkti võtmata jätab... Sõnu polegi vaja - 15+45 min trahvi ja 21.koht, segadest 4. Â
 Üldiselt pole väga viga, kui võistlus põhimõtteliselt maja taga toimub. Hea küll, maja on vähe kaugemal, aga Tartumaa Tervisespordikeskus on minu "kodutiir" ehk sealne lähiümbrus on üsna tuttav. Kõik need matkarajad jms. Mis loomulikult ei ole mingi takistus vigade tegemiseks, pigem vastupidi;)
Stardist kohe hajutus. Meile see üldiselt hea uudis pole, sest meestel on kaardid ainult sellepärast, et mul varukaarti kuskilt võtta oleks;) No mitte päris nii hull, lihtsamatel juhtudel saavad ikka hakkama. Ühe mehe saatsin lihtsamale A variandile, teisega läksime jõge forsseerima. Vale valik, aga vähemalt punktile saime üsna lagipähe. Edasi oli mul pisut probleeme mõõtkava ja suunaga, sai pisut vigagi tehtud, aga jooksu lõpuosas demonstreerisime taas toorest jõudu ning olime kanuu alguseks tõusnud kuuendale positsioonile.
Kanuu oli kahtlemata kõige lahedam üleüldse. Kaks korda jäime napilt püsti, korduvalt rammisime kallast, puid ja teisi kanuusid, paar korda kaotasime mõla. Selle kõige juures oli mul suhteliselt vähe mahti kaarti jälgida ning sealt need 15 minutit tulidki - teine punkt, vale jõekäär. Lisaks võttis üks eriti tige paju minu markeri sõidu pealt endale, nii et seda varianti ka ei olnud, et natuke kontrollida ja siis hiljem märkida. Aga pole hullu, ikka juhtub. Kõige tipp oli muidugi see, kuidas me lõpus, juba lahedamas vees, kui ainult üksik toigas keset jõge püsti oli, täpselt sellele otsa sõitmine. See nõudis juba omajagu osavust. Aga nalja sai. Kanuu lõpuks ikka kuuendad.
Ratas oli see osa, kus ümbruse tundmine oli korraga kõige suurem pluss ja miinus. Üldiselt oli punktidega nii, et vaatasid ära ja siis sõitsid. Jama oli aga selles, et oled harjunud oma kindlaid marsruute jooksma/sõitma ja otseteid ei teagi. Esimesega saime kohe dünamo - Käärdi alevikus sattusime mingisse tupikusse jne. Järgmine ruuduke oli lihtne, nurga pealt oli näha "Väike-Umbjärv" ja sinna võtsin kohe suuna, seda ma ju teadsin. Loomulikult läksin sinna ringiga, lisaks oli meil veel tehnilisi probleeme, mis päädisid sellega, et kaardihoidja andis otsad ning edaspidi oli kaart hambus. Ikka olime kuuendad. Järgmist punkti enam kohe peale vaadates ei teadnud, aga natuke loogikat ja juba eelmisel etapil teadsin, kus see on. Päris seal ma isegi käinud polnud, ainult lähedal. Igal juhul lahendasime mineku hästi ja olime lipsti neljandad. Vapramäele jõudes püüdsime sõbrad Insenerehitusest ka kinni ning olimegi esikolmikukohas kinni;)
Järgmine jalgsiosa oli peamiselt A-raja luhade jälitamine, planeetide koha pealt olime suhteliselt tumbad ja tiirutasime lausa 5 ringi või noh, mina ainult ühe - segavõistkonnas olemisel on omad eelised;) Siinkohal tervitused oma astronoomiaõpetajale;) Aga nende trahvidega jäeti meid jälle neljandaks.Â
Järgnev ratas oli puhta tagaaed, peamiste treeningkohtade (Vapramägi, Peedu kergliiklustee, lasketiir) vahetu naabrus, milles tulenevalt oli vaja seal väikseid auringe teha. Noh, midagi väga hullu sellega ei kaasnenud ning vahetusalas ootasid meid mingipärast "Värska noored poisid" ehk Seto kuningriik ja jäid ka pärast meid sinna kopitama.Â
Kõik oli pidu ja pillerkaar, kolmas koht, segade esimene, lõpp ainult vormistada... Ja siis tuli Katastoof. Ma teadsin, et kõigepealt on purdepunkt. Kuni purdeni jõudmiseni. Siis läks kuidagi rahmimiseks ja riietega ja jalanõudega jantimiseks ja kõik ergutasid ka ja nii see punkt võtmata jäigi. 50% süüd võtan oma peale, mina loen kaardi ja legendi, mina olen vastutav, 20% saavad mõlemad poisid, sest nad on ka tiimis ja 10% jääb ilma peale hulkuma ehk pealtvaatajatele-asjameestele, kes tähelepanu hajutasid ja võimalik, et ka punkti varjasid. See hetk me seda veel muidugi ei teadnud seda ja olime roosad ning rõõmsad. Ulpisime mööda järve (muuseas, see on raudselt Elva parim järv, minu lemmik igal juhul), sealt lisaülesandesse, mis meenutas küll rohkem hokit ning oligi lõpp. Kolmandana kohal, hea võistlus.
15 minutit kanuu trahvi polnud ka veel hullu, langesime neljandaks, aga purdepunkti uudis võttis korra pildi mustaks. No sellist pauku ei oota. Oma viga muidugi, moe pärast kirjutasime protesti, aga ega ei uskunudki sellese. See oli umbes sama loll viga, kui laskesuusatamises valesse märki laskmine - sa võid küll kõik viis märki alla lasta, aga viis trahvi saad sa ikkagi. Pisut on nagu häbi... Tegelikult olime me tugevad, ärge protokolli uskuge;) |
Teema: xdream |
| Kirjutas Eveli | | Reede, 24.Jul.2009 19:26 | Sellel aastal on lugu selline, et punktilaskmises mina alla 500 punkti ei ole lasknud: alustuseks mai lõpus 505, järgnes juuni lõpus hüper-super-rekord 532 ning tänane tulemus oli 95+92+96+76+74+83=516. Ei olegi midagi erilist kommenteerida, rahulik laskmine on saavutanud täiesti uue taseme.
 Priit ei lasknud ka sugugi halvasti: lamades 96+94+91=281 ja püsti 73+74+69=216 ja kokku siis 497 ehk napilt jäi viiesajast puudu. Hea tulemus, aga tase on viimasel ajal kuidagi väga kõrgeks aetud;) Minul on kõige "heam" meel selle üle, et viimase kuu lasketrennid ei ole negatiivselt mõjunud;) See tähendab siis seda, et kiiruse harjutamine ei ole täpsusele negatiivselt mõjunud ja niiöelda laskmist lõhkunud. Ning vead tulevad ka eelkõige pinge pealt. Ühesõnaga suund on õige, treenime aga edasi.  Nädala põhisündmus on loomulikult Xdream. Kõigi eelduste järgi on mul suur võimalus "kodumetsas" korralikult ära eksida:D |
Teema: laskmine |
| Kirjutas Eveli | | Tei, 21.Jul.2009 19:01 | Nagu lubatud, järgneb kahe laagrivõistluse lühiülevaatus - laupäeval oli meil erialane lasketest 8x5+8x5 ja pühapäeval rullidelt kontrolltreening, naistel 2,5+3x1,3+2,5km, meestel 5x2,5km, neli tiiru ja trahviringid. Â
Laskevõistlusel kujunes rebimine väga tihedaks, etterutates võib öelda, et esimest ja viiendat kohta lahutas 5 punkti! Kahjuks ei olnud see rebimine mitte just kõrgetel punktidel. Ütleme nii, et ajapiirang koostöös "ühisstardiga" lisab umbes samasuguse värina kui 175 pulss. Samuti on olnud päris rasked lasketreeningud ning teatud hulk vigu on juurde õpitud... Lamades oli parim Priit, kellele see oli üks esimesi laskmisi pärast silmaoppi, 157 punktiga. Kauri kaotas punktiga, mina ja Indrek kahega. Minu laskmine ei olnud nüüd eriline õnnestumine, aga märksa parem kui viimati. Pääsesin kahe trahviga, ainult et keskele ka väga ei trehvanud. Aga nagu öeldud, selle värina kohta oli tulemus isegi hea. Suutsin ennast võrreldes eelmise korraga ikka märksa paremini kontrollida.
Püstilaskemine jätkus sama pingeliselt. Parim oli Sirli 177 punktiga, mina kaotasin punktiga ja Indrek kolmega. Kui üldiselt tunnen ennast püsti väga kindlalt, siis vahepeal ikka läheb mingiks lolliks rapsimiseks ehk kontroll kaob. Ehk tuli samuti 2 trahvi ning nii mõnedki gabariidid. Kokkuvõttes kuulusid meie toale siis kõrgeimaid autasud - mina 331 punktiga esimene, Priit 330 teine ja Indreku jätsime 329 kolmandaks. Mitte just eriti muljetavaldavad tulemused, aga ma olen täiesti kindel, et rahulikult lastes tuleks ligi 30-40 punkti juurde. Seda on raske uskuda, aga vaimne pinge mõjub tihtipeale hullemini kui füüsiline. Aga eks me harjutame ka sellega toime tulemist.
Järgmisel, suve kõige palavamal päeval toimus kontrolltreening rullidelt. Oli palav ja raske. Esimene ring tundus sõita päris lihtne, ainult tiirus ei tahtnud kuidagi märk paigal seista, ainult värises. Aga ma olen selle laagriga palju õppinud, kordasin ainult endale, et "sujuv päästimine" ning märgid hakkasid kukkuma. Ja kukkusidki kõik! Täiesti uskumatu. Järgnesid lühikesed ringid, kus üritasin tempot hoida. Teises lamadestiirus tegin väikese vea ja üks märk jäi üles. Kolmanda ringi lõpuks tundsin aga, et keel on vestil - või pigem küll suulae külge kleepunud. Sain jälle ühe trahvi (viimane!), mis tundus väga hea tulemus ning alles siis, kui nägin, kuidas Indrek kõrval nulli lasi, hakkasin uskuma, et ka nulli võib lasta. Neljanda ringi võtsin siis vähe rahulikumalt (ei saa öelda, et oleks oluliselt kiiremini ka jõudnud) ja lasingi nulli. Ehhee. Viimane ring oli üsna agoonia, sundisin lihtsalt ennast normaalse rütmi ja tehnikaga sõitma, jõudu eriti ei olnud ja õhku ka mitte. Lõpetuseks laktaat 11,9. Tubli.
Priit, kes oli kahtlemata juuli suurim ebaõnnerüütel, tegi poolvõistluse - pingutas küll, aga mitte 100%. Esiteks silmade pärast ja teiseks seetõttu, et ta suutis ennast sööklas (!) vigastada. Tuleme rahulikult trepist üles, Priit komistab ja ootamatult on pool koridori verd täis. Ma pole eriti nõrganärviline, aga siiamaani tõusevad ihukarvad püsti - suure varba alt oli suurem osa nahka lihtsalt tilbendas niisama, nagu kaas oleks pealt võetud. Hea, et see nahk vähemalt külge jäi, kleepis ennast peale tagasi. Aga verd tuli ikkagi hästi, minu vigastused on tavaliselt märksa verevaesemad. Välja arvatud siis, kui Helvis laktaati võtab, siis ma tilgun selle väikse augu kohta päris hästi. Igal juhul tõmbas see varvas jälle Priidul treeningtempot pisut alla, sest joosta ei saanud ikka üldse ja muidu pidi ka ettevaatlik olema, et haav pahaks ei läheks. Praegu on varvas ilus sinililla. Aga tagasi võistluse juurde - sõitis tempokalt, lasi tempokalt, aga mõni märk jäi üles (0+2+1+2).
Meeste võistluse võitis ülekaalukalt Indrek, kes lasi 3 trahvi ja näitas rullirajal kõige kandu. Õigem oleks öelda, et teised ei näinud kandu ka mitte. Aga eks ta ole meist ka ainus, kes suvel väheke võistlenud on. Naistest oli kaks võitjat - Kats sõitis kergete rullidega ning nii mõnestki mehest kiiremini;) Eeldatavasti pole need konfidentsiaalsed isikuandmed, seega on siin tulemused.
Järgmine päev olin mina vähemalt üsna süsi. Vormil pole juuli kohta vist väga vigagi, erilist lennukust polegi nagu loota, aga kannatasin vapralt lõpuni välja ja kui ennast tõukama sundisin, siis läksin edasi ka. Arenguruumi on, aga aega selleks ka. Sama kehtib laskmise kohta. See oli väga õpetlik ja kasulik laager, olen väga palju endaga võidelnud ja üldiselt ka peale jäänud - nagu ka võistluse tulemused näitavad. Priit hakkab ka ree peale tagasi saama, kuigi juuli on tal ikka üsna rappa läinud - kõige pealt kerge haigus, siis silmaopp, siis see varbalugu. Nagu me omavahel lõõbime, siis selle pealt lihtsalt peab talvel mingi suur pauk tulema;)
Praegu oleme kodus taastumas, sest teadupoolest ainult puhates saab tugevamaks.
Lõpetuseks ka mõned videod võistlusest. Priidu (ja Sirli) viimane ring:    Minu viimane ring: Priidu viimane tiir: Minu viimane tiir: | |
| Kirjutas Eveli | | Püh, 19.Jul.2009 18:45 | Kuu põhisündmused olid laager Otepääl ja Haanjas, sealhulgas ka kiire võistlussõit Aluksnesse, ning öine Xdream. Treenitud sai korralikult, mingeid probleeme ei tekkinud. Põhirõhk oli põhivastupidavusel.
| Treeningpäevad | 24 | | Treeningkorrad | 33 | | Võistlusi | 3 | | Km kokku | 474,3 | | Erialased km(suusk, rull, imm) | 214,1 | | ÜKE | 5:21 | | Aeg kokku | 57:28 | | SV | 00:12 | | SV % | 0,3% | | EV | 04:19 | | EV % | 7,5% | | PV ja madalam | 52:57 | | Padrunid: lamades | 925 | | püsti | 700 | | lasketreening | 19:25:00 | | komplekse |  6
|
Üsna tavapärane igav treeningkuu;)  Juuni 2008 Juuni 2007 Juuni 2006 Juuli on juba poole peal ning kahenädalane laager Otepäälgi lõppemas;) Kavas oli põhivastupidavuse, kiiruse ja jõu arendamine. |
Teema: kokkuvõte juuni 2009 |
| Kirjutas Eveli | | Laup, 18.Jul.2009 19:32 | Kõigepealt pean ma ütlema seda, et olen väga meelitatud Jaan Martinsoni ettepanekust;) Majandussurutis ja kõik sinna juurdekuuluv - ikka hea teada, et kuskil soe tööpaik ootab. Omaette küsimus on muidugi selles, et kelle ma sel juhul sporditoimetusest välja puksiks;) Ei, ärge nüüd kartke, ajakirjanikukutsumust ma väga ei tunne.
Asja juurde ka. Seletan pisut pikemalt kui eelmisel korral, mida ma selle punase kirjaga mõningate postituste all mõtlen ja miks ma selle sinna toppisin.Â
Kui ma seda blogi alustasin, siis oli sellel kaks eesmärki: 1) et sõbrad-sugulased teaksid, millega ma parajasti tegelen 2) et huvilised saaksid kuskilt mingit infot eesti laskesuusatamise kohta. Ajakirjanduses piirdusid tollel ajal teated reeglina kaherealise lühiuudisega stiilis "Björndalen võitis, eestlased tavapärastelt tagasihoidlikud". Niisiis olid sihtgrupiks mõeldud mind isiklikult tundvad inimesed ja tõsised laskesuusahuvilised. Ning nendele ma kirjutangi. Juhtus aga see, et hakkasin kiiresti suusatama ning täpselt laskma ja ajakirjanduse huvi suurenes hüppeliselt - mille üle on mul tegelikult väga hea meel. Aga ajakirjanduse sihtgrupp on pisut laiem kui minul. Seega on loogiline, et üks-ühele blogi tsiteerimine ei ole väga mõistlik. Loogiline, et teemad on avalikud - aga sõnastust peaks natuke muutma. Ning just seda ma sooviksingi. Kui keegi leiab siit huvitava teema, võtku ühendust ja ma räägin ilusti jutu ära ja võibolla luban sobilikke kohti tsiteerida. Samuti üritan ennast kokku võtta ja rohkem kirjutada ka "ümmargusi jutte", mis sobiks avaliku teema alla.Â
Ega ma mõelnudki, et ma saan midagi kellelgi ära keelata, nii naiivne ma ka pole. JOKK on siiski tuttav väljend;) Ma lihtsalt tahtsin teada anda, et mulle see ei meeldiks. Ajakirjanikud võivad seda blogi võtta mitteametliku allikana - nagu oleks ma neile midagi mitteametlikult rääkinud või siis oleksid nad kuidagi lihtsalt juttu pealt kuulanud vms - ning siis on juba nende südametunnistuse küsimus, mida edasi avaldada või mitte avaldada. Minu arvamus on teada.
Kinnitan veel korra, et ajakirjanike vastu pole mul midagi, kõik teevad oma tööd nii hästi kui suudavad. Täpselt nagu ka sportlased. Vahel tuleb hästi välja, vahel läheb pisut nihu, ikka juhtub, juba unustatud, järgmine kord paremini. Kuigi vahel tahaks ausa eestlasena oma asjad vaikselt üksi ja metsa vahel ära ajada, tuleb siiski tunnistada, et ilma ajakirjanduseta poleks ka tippsport praegusel kujul võimalik.
Head lugemist - see jutt on veel "mitteavalik". Järgmine ilmselt ka, aga see-eest tuleb see põnev. Täna oli meil laskevõistlus ning homme tuleb kontrolltreening rullidelt. Luban intriige ja tihedat rebimist esikohale. Verd on pisut juba valatud, homme loodetavasti keegi siiski oma nahka asvaldile hõõruma ei hakka. |
Teema: elu |
| Kirjutas Eveli | | Kol, 15.Jul.2009 16:42 | Sportlase elu on treeningperioodil ääretult üksluine ja ebahuvitav. Söök-trenn-puhkus-söök-trenn-puhkus. Ei midagi põrutavat. Laagri teine treeningnädal on alanud igati tavapäraselt ning rahulikult.
Väheke elevust tõotab tuua pühapäevane kontrollvõistlus. Esiteks - pole rullidega eriti kiiresti sõitnud ja teiseks - võistluspulsiga pole lasknud ka. Tõotab verd ja pisaraid;)  Väike uudis ka rubriigist "need sakslased on (biathloni)hullud": tuleb Betu ühel päeval trennist ja hüüab mulle, et "Eveli, sulle tulid mingid fännid külla". Eksole, tulidki. Loomulikult sakslased. Olid tiirus küsinud, et kas Eveli Saue ka siin treenib jne. Egas midagi, tegime pilti ja andsin oma kaardi ja kõik olid rõõmsad. Ma kipun ikka unustama, kui populaarne laskesuusatamine Kesk-Euroopas on. Teatakse ka MK 20-40 kohti. Müncheni lennujaamas ehmatas üks piirivalvur mind korra ära, kui pärast passi näitamist küsis, kas ma olen laskesuusataja. Mul kukkus süda saapasäärde, et nüüd on relvaga mingi jama, aga selgus hoopis, et ta ka laskesuusafänn. Maailm on väike. | |
| Kirjutas Eveli | | Laup, 11.Jul.2009 11:44 | Täna on neljas laagripäev Otepääl, esimene "kergem päev" - treeningtunde on minul näiteks planeeritud ainult 2:15 + laskmine. Eelmised päevad on olnud päris rasked. Minul on suurem osa lihaseid (eba)meeldivalt valusad. Laskmisega olema ka kõvasti mahvi saanud, üle 500 padruni on juba ära kõmmutatud.
Ja kahjuks tuleb tunnistada, et kõvasti on märgist ka mööda kõmmutatud:( Tegelikult aga ei midagi hullu, praegu on üleminek kiiremale ja koormuse pealt laskmisele ning alguses tulebki see raskelt. Ning oma osa nendes mööda laskmistes on olnud ka nendel tormituultel, mis siin Otepääl vahepeal puhusid. Üks eriti hull päev, kui meil oli rulli kompleks, lasin 14 tiiru peale 26 trahvi;) Koondise parim oli Sirli 19 trahviga. Omapärane. Lohutas see, et vaatasid kõrvalt poolakaid, need lasid samamoodi mööda - püsti 2 lasta oli juba hea tulemus. Lipud lehvisid, sportlased lehvisid.
Täna seevastu tuult polnud ning meil oli erialane lasketest. Seekord juba ajapiiranguga - 40 sekundit viis lasku. Tõele au andes on see ajapiirang seal rohkem moe pärast, mina naljalt üle 35 sekundi ei lase. Hoopis suurema mõjuga on see, et kõik lasevad korraga käskluse peale. Väike võistlusmoment on kohe juures ning päris raske on enda rütmi jääda, mitte teistega rapsima hakata. Tulemus - lamades laskmine KO-HU-TAV. 5 trahvi ning hädised 142 punkti. Trahvid kõik kusjuures kauged-kauged, hunnik gabariite, keskele trehvas päris vähe laske. Arvestades, et seni oli mul halvim tulemus 177, on tagasiminek märgatav. Loodetavasti ajutine ning lihtsalt kiiruse-koormuse pealt olen paar lolli viga külge otsinud. Nendest saame üle. Püsti aga osaliselt kompenseerisin vead. Esimese 4 seeriaga lasin ühe napi trahvi ja veel 4 kehvemat lasku. Viimase nelja seeriaga lasin ühe pisut kehvema lasu, ülejäänud väga head. Tasuks 185 punkti ja uus isiklik. Kokku siiski hädine 327. Aga ma ise ei põe, nagu öeldud ongi praegu üleminekuaeg ning eksimusi juhtub.  Üleüldse on siin tiir päris ülerahvastatud ning paar trenni oleme isegi vanasse tiiru taandunud: hunnik venelasi, läti naised, soome noored, poola koondis, eesti koondised ja klubid... Hommikust õhtuni paugud käivad ja tiirumehel on käed tööd täis.Â
Meie jätkame aga treenimist. Füüsiliselt annab ka tunda, et üldettevalmistus on läbi saanud ning tõsine treenimine alanud. Pole siiani veel päeva olnud, kus mingi lihas poleks kange või valus olnud. Arvestades, et täna on jälle jõutrenn, et näe lähitulevikus ka sellist päeva ette;) Jõutreeningud on maru petlikud: enamus aega jalutad ringi, venitad ning ajad juttu, vahepeal tõstad mõned korrad kangi ka - ja järgmisel päeval ei saa istuda ega astuda.  Priit vaikselt taastub oma silmaopist. Uhkustab oma päikeseprillidiga ja viilib muidu.  Lõpetuseks aga hiline aplaus õepojale Kennyle, kes oli teatemeeskonna kooseisus neljandat aastat järjest Euroopa Noorte MV orienteerumises medalil. Seekord siis M18 klassi pronksmedal! Praegu on ta juba Itaalias Juunioride MMil peamiselt kogemusi kogumas. |
Teema: laager laskmine treening |
| Kirjutas Eveli | | Tei, 07.Jul.2009 20:32 | Homme algab Otepääl jälle uus laager. Võib öelda, et nüüdseks on tilu-lilu (ehk üldkehaline ettevalmistus ja muu põhja ladumine) läbi ja algab päris treenimine. Teisisõnu - erialast ja kiiremat tööd hakkab üha rohkem sisse tulema. Läheb lõbusamaks, aga ka raskemaks. Kaks nädalat tõsist treenimist.
Tegelikult on lood aga sedapsi, et Priit laagri alguse passib, sest tema käis reedel silma laserlõikusel! Nagu paremalt äärest näha võib, pani KSA:) Priidu nägemisele õla alla. Praegu on ta kohati veel "siil udus", homme lähebki esimesse kontrolli, aga "selgetel hetkedel" ta uhkustab oma uue kaugnägemisega. Nüüd on lootust, et ehk näeb talvel Oberhofi udus isegi märki, mitte enam ainult ühtlast halli ala. Aga hetkel on ikkagi paranemisperiood, pisut vara hõisata.  Minul on läinud kõik plaanipäraselt ja rahulikult, kui välja jätta seik, et üks mu punsu leidis endale Elva-Peedu kergliiklustee äärest uue omaniku, ja mitte minu soovil:( Huvitav on asi selle poolest, et see oli üsna näss ja ma ei kujuta ette, kellel seda vaja peaks olema. Olgu nad siis sellega õnnelikud ja mina olen õnnelik, et mul ikka teine ka tagavaraks on.  Uued uudised juba Otepäält! |
Teema: elu tervis laager |
| Kirjutas Eveli | | Reede, 03.Jul.2009 20:28 | Kodus on sinine taevas... Mõned päevad oleme olnud Hiiumaa-kodus ja "puhanud". Ilmad on üsna ulmelised olnud - kaks poolikut päeva oli pisut sombune, muidu ainult päike lõõskas. Meri oli ka peaaegu soe, korra sai isegi sees käidud. Ja maasikad olid peenra peal valmis.Â
 Puhkus oli jutumärkides aga sellepärast, et ega päris ahju peale lebama ka ei jäänud. Eile näiteks mängisime pisut üle tunni tennist ning õhtul käisime veel neljapäevakul ka. Alternatiivtreeningud, sest nüüdsest saab kuni talveni kõriauguni rulle sõita ja imikat teha ja lasketiirus kõhutada. Vaim puhkas igal juhul välja;) Ammendatud sai selle aasta liivakastimängude limiit ning üleüldse tuli tõdeda, et ei oska enam eriti hästi mängida;) Muidu on Hiiumaal selline omapärane tunne. Kõik on nii väike ehk minu mõistes siis paras. Teeviidad näitavad harva üle kümne kilomeetri, Kärdla tänavad on üldiselt üheautoteed, meri on ka põlvini (kui just väga kaugele ei lähe)... Ning rebased on ülbed - täna jooksmas käies oli üks ennast kivi otsa peesitama unustanud ning vahtis minuga tükk aega tõtt. Siis mulle aitas ja läksin edasi. Fotokat muidugi kaasas ei olnud.  Homme on kojuminek. Priidul on väike uudis ka varuks, aga eks ta kirjutab sellest ise, kui aeg küps. |
Teema: elu Hiiumaa |
|
