Otepää laager on kohe-kohe läbi saamas. Homme veel väike testvõistlus - sprint jooksult - ning ongi kogu muusika. Et pühapäeval jälle MMi jaoks kohal olla.

See laager on vähemalt minu jaoks olnud märksa parema enesetundega kui eelmine. Võibolla on oma osa ka sellel, et eelmises laagris oli mul pool aega huul katki ja paistes... Igal juhul enesetunne on võrdlemisi hea, pulsid ka. Hommikuti olen näinud selliseid numbreid nagu näiteks 43...

Laskmine on kergelt labiilne-ebastabiilne. Kui eile olid rullide peal kiirendused, siis lasin näiteks 10113300. Hea küll, oli tuul, olid kiirendused, aga 3+3 lasta on ikka väga nukker. Järgi lasin aga 0+0. Nii et võin lasta pihta, aga sama hästi võin ka mööda lasta. Lohutan ennast jätkuvalt sellega, et ma olen igal aastal alles suuskade peal normaalselt laskma hakanud. Aga kõige hullem ma siiski polnud, sellel päeval lasti üldse palju trahve. Kas ma juba mainisin, et tuul oli?

Ülejäänud aja veedame ka Otepääl sportlikult. Näiteks on väga põnev koht Tehvandi hüppemägede ümbrus. Noored kahevõistlejad/suusahüppajad on ka praegu laagris (nagu ka soome suusaorienteerujad, leedu laskesuusatajad ja vene murdmaasuusatajad)

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/Hva0U4c_nSU}

Lisaks on hüppemägede juures üks tross, kus tasakaalu harjutatakse. Ramsaus on ka samasugune rulliraja kõrval. Priidu on mõned korrad üle käinud, aga see ei ole niisama lihtne.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/27c9oyiSDsw}

Mina olen kõvem käsi, õnnestumisprotsent on umbes 50% kanti, aga asi nõuab harjumist, esimene kord on selgelt konarlik. Teise korra ajal olen juba vana kala.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/KG3n3BOb6aw}

Esmaspäeval algab niisiis MM. Esialgse kava järgi võistlen mina jooksu sprindis ja meie mõlemad rulli sprindis ning olenevalt tulemustest ka rulli jälituses. Aga kava võib muutuda. Samas oleks ilus ka esimesel nädalal koolis nägu näidada, nii et ma üritan pisut kombineerida, aga võistlused on siiski suurema prioriteediga. Muuseas, rõõmusõnum - Priit sai Avatud Ülikooli sisse, nii et oleme mõlemad magistrandid. Ning Indrek kaitses oma lõputöö suurepäraselt ära.

Eile õhtul oli meil klassi kokkutulek - NRG 46A lend tähistas viie aasta möödumist lõpetamisest. Peaaegu pooled saime kokku. Nii mõndagi sai pärast kooli lõppu esimest või teist korda nähtud. Oli tore. Ja keset ööd Tartus Raekoja platsi juures pubis istudes näen täiesti ootamatult ühte maru tuttava näoga noormeest - oma venda, kellest ma küll tean, et ta pidi Belgiast tagasi olema ning kuskil Eesti peal ringi uitama. See oli umbes samal tasemel juhus, kui ükskord vaksali juures jänest (jah, tavalist metsajänest) kohates...

Tegelikult on meil praegu muidugi laager. Lihtsalt teistel on puhkepäev homme, minul aga täna. Mitte et mingi hirmus pidu oleks olnud, aga pisut pikemaks läks Ãµhtu ikka, nii et hommikul trenni kiirustada ei oleks suurt mõtet olnud, pigem ilusti välja puhata. Tegelikult ma tahtsin ikkagi öelda seda, et Nõo oli filigraanne ja grandioosne kool;) ning oli üks mu elu targemaid tegusid sinna minna. Hea haridus, head sõbrad, hea elukool. Hea klass oli meil ka: ilus, tark ja osav. Kuulsate inimestega eputamise kohal võin ma alati öelda, et ma olen Kadri Bussoviga (MTV Eesti saatejuht oli) ühes pingis istunud;)

Kui kõik ausalt üles tunnistada, et ma ei ole absoluutselt Tartu ööeluga kursis ega ole kunagi olnud ka. Sellel kevadel käisin esimest korda Atlantises peol ja ülejäänud kohti ei tea üldse. Ma olen ikka nohik küll. Selles suhtes oli öine Tartu kesklinn minu jaoks üllatus. Athena ees oli suur hulk purjus noori. Undergroundi juures oli hulk purjus karvaseid. Õnneks me sinna ei läinud, sest ausõna, minu valge dressipluus oleks ikka väga ansamblist välja langenud;) Ühesõnaga, möllu ikka oli.

Ning kui me lõpuks Poole Kuue juurde maandusime, siis seal Eero mulle sülle jalutaski. See hetk ei torganud pähe, aga nüüd on hea öelda, et minu arvates läheb tema järjest rohkem isa nägu... Ãœhesõnaga, Eero on Brüsselist tagasi, praegu puhkusel, mis ta edasi tegema hakkab, ei oska öelda. Blogi on tal ka.

Hää küll, aitab jahumisest, räägime asjast ka. Pool laagrist on läbi ning üldiselt on läinud hästi. Eile hommikul oli suhteliselt pikk immitrenn ja ma tundsin asjast masohhistlikku mõnu. Teate küll, see tunne, et on raske küll, aga surud ikka edasi. Laskmisel olen ennast ka parajalt peedistanud. Vahepeal läks asi juba nukraks, igasugune laskevorm kadus. Lamades tundub, et hakkab jälle tulema, aga püsti oli seis ühes trennis puhta hull.

Ma ei lasknud iseenesest halvasti, tihedus oli hea, aga kõik lasud märgi ülemises ääres. Ãœtleme, et igas seerias 1-2 tükki väljas, 1-2 napilt-napilt ääre peal. Ma olin terve trenni nagu väike tige porikärbes, mossitasin, vingusin ja hädaldasin. Ja mõtlesin elu (loe: laskmise) üle järgi, tegin pisut kuiva, laskeharjutusi, keskendusin. Nüüd, pärast mõningast peedistamist ma olen vähemalt tiheduse keskele saanud, kuigi vigu ikka trehvab. Aga tunne on parem, mitte enam lootusetu. Ja ma olen oma paremale kaugele vigadest vist lahti saamas. Juhuu! Muuseas, seda ülemise ääre laskmist on mul ka varem olnud. Lihtsalt üks hetk hakkad laskma nii, et kasutad märgist umbes 3 cm laiust riba ülemisest äärest. See on mingi asendi asi, kui ma ilusti kõik ära kontrollin, siis loksuvad asjad keskele tagasi.

Nüüd saab paremaks minna. Kiires laskmises võtan kuni MMini siiski pausi, lasen rohkem lehte ja teen laskeharjutusi. Kiiresti, mõttega mitte asja juures olles saab ainult vigu sügavamalt sisse harjutada. Muidugi, eks seda kiiret laskmist ole ka vaja, aga kui asi hakkab kontrolli alt väljuma ja tabavus rahulikus kompleksis on alla 80%, siis tuleb põhitõdede juurde tagasi pöörduda.

Juunis tõmbasime mahutreeningutele hoo sisse, kiiremate otsade eest hoolitsesid üksikud võistlused. Lasketreeningutest domineerisid rahulikud trennid, aga sisse juhtus ka komplekse.

Parem hilja kui mittekeegi... Juulikuusse jäid militaarreis Leetu, Maaspordimängud, kahenädalane Haanja laager ning õnnetu kukkumine rullidel. See muuhulgas tähendas ka paaritunnist kaotust treeningus, aga suurt midagi sei ei tähendanud.

Juulikuu oli peaasjalikult mahukuu - Haanja laagris tuli kaks üle 20-tunnist nädalat. Üldjuhul olid treeningud siiski rahulikud, kuid esines ka teravamaid sutsakaid. Lasketreeningutest võitsid võimust kompleksid. Võrdluseks ka eelmise aasta juuli:

Pisut on aega juurde tulnud (umbes 3 tundi), kuid muidu on kõik üsna sama - nagu peabki. Lasketreeningut on tegelikult pisut vähe, kuivategemisel olen üsna laisk olnud.

Auhinnalisi kohti tuli - Priidu tiim Xadventure.ee oli A-rajal segadest esimene, mina A&T Spordiga B-rajal segade esimene. Üldarvestuse viiendad. Ühtlasi kindlustasime ilmselt ka B-raja segade üldvõidu, sest võitmatud me oleme sellel aastal olnud.

Põhja-Eestisse olime saabunud juba eelmisel õhtul, nii et hommikut sai rahulikult võtta. Eelnevalt olime otsustanud minna rajal tavaliste pedaalide ja sellest tulenevalt ilma rattakingadeta, nii et seda mõtlemist, kuhu mida panna-jätta, ka suurt ei olnud. Eeldatavad võitja ajad olid 5,5 ja 3 tundi, nii et paar batooni võtsid rohkem igaks juhuks kaasa. Etteruttavalt võin öelda, et see "iga juht" ka tuli.

B-rada algas rattaga. Alguses oli mul selgeid raskusi sisseelamisega, sõitsin konksu ja see ei jäänud karistamata - viga, natuke enne punkti ühinesime suure grupi keskpaigaga. Üllataval kombel siiski üsna ees, koht 18, kaotus umbes 3 minutit. Võistlus alles noor. Siis nägime ka igipõlist konkurenti Triinu ja Clickset RTR, kellel parajasti rattakumm purunes. Kahju. Teine punkt oli suht lihtne, aga see ei seganud igaks juhuks valet koobast kontrollimast (13, neli minutit). Kolmandasse punkti minnes hakkasin vaikselt kaardist aru saama, aga ainult uduselt. Enamasti olin siiski konksus. Punkti me kätte saime ja pärast punkti saime esimest korda ratastega üle Vääna jõe ujuda (8, 2 min). Sealt edasi oli asi minu kontrolli all. Sihte mööda ilusti neljandasse, eelnevalt teistkordne rattaujutamine (6, 1:30). Viiendasse punkti läks juba andmiseks ning vahetult enne punkti võis vastu tulemas kohati igati tuttavaid liidermeeskondi (5, 1:40). Kuues punkti oli lausa labane (5, 2min). Etapp seitsmedasse oli seevastu väga elamusterohke. Kõigepealt meie kaasvõistkonna üle liikme kaunis õhulend üle lenksu. Õnneks kõik hästi. Järjekordne rataste ujutamine ja kohe pärast seda väike viga. Siis episood hobusega - kaardi järgi läks tee, reaalsuses läks tee ühte ratsabaasi, kus üks hobune meie ees liikuva võistkonna peale ehmatas ning ühel tütarlapsel käest jooksu pani. Kõrval olev peremees sai väga kurjaks. Mul on alates eelmisest etapist väga suur respekt kurjade meeste suhtes, nii et pöörasin aga otsa ringi ja tagasi. Selle lükkega kaotasime üsnamitu kohta. Lisaks veel väike tüng punkti minekuga (9, 5min). Kaheksas punkt oli taas kord ainult kihutamine (8, 5min).

Rattad ära ja lisaülesandele. Khm, tuleb välja, et male pole just tugevaim külg. Tükk aega nuputasime, kuidas hoopis vastaste lipule matti teha;) See ei tahtnud aga kuidagi õnnestuda. Olukorra päästis kõrvalolev juhend, kus puust ja punaselt ette näidati, milline see kuningas tegalikult on. Nojah. Ega kõigile ka ei saa mõistust jaguda... (9, 8min, 90 etapiaeg muuhulgas).

Edasi vuta-vuta kanuude poole. Ees laius tühjus, lasime mõnusat sörki (8, 7:30). Esimesse kanuupunkti oli päris pikk mõlamine. Juttu jätkus. Ühel hetkel tulid vastu ka liidrid ja suur hulg rohelist plöga, kus kanuu üldse liikuda ei tahtnud. Punkti võtmine õnnestus ilusti (8, 7min).

Ning siis tegime ürituse, mis meile järgnenud tiimile nr. 231, Isostar, kindlasti palju rõõmu pakkus ja ka hilisemad vastutulijad said törtsu naerda. Nimelt suutsime kanuu ümber keerata, esimest korda elus, muide. Olaf oli kaldalt punkti ära võtnud ja üritas kanuusse tagasi tulla. Peaaegu õnnestuski... Raidar jäi imekombel kuivaks, kuidas, ei tea. Mina sukeldusin korralikult. Vesi oli muuseas meeldivalt soe ja päästevest hoidis ilusti vee peal. Niikaua kuni mehe puusasügavuses vees üritasid kanuud veest tühjaks saada, ulpisin ma niisama nagu õngekork kõrval. Uuesti kanuusse saamine oli ka muidugi omaette kunsttükk. Lisaks kõigele oli veel hulk vett siiski kanuusse jäänud, mille tulemuselt oli see üsna juhitamatu. Häirida me ennast sellest loomulikult ei lasknud:D Mõned vastutulevad kanuud ilkusid muidugi meie tilkuva välimuse üle, aga riided kuivasid ruttu. Tagasi rajale.

Punkt nr. 12 õnnestus leida üsna hästi (9, 7min). Järgevalt liikusime koos võistkonnaga nr. 224, kes meist korduvalt nagu mootorpaat mööda sõitis. Kavalusega suutsime neile siiski aegaajalt järgi võtta. Teel 13. punkti tuli vastu väga suur hulk võistkondi, kelle vahel manööverdamine oli üsna keeruline ning korra suutis üks kanuu meile ka suure hooga külje pealt sisse sõita... Samas tegi üks teine võistkond meile ka komplimendi, öeldes, et "me peaks ka ju nii sõitma". Kanuu algusest teisele poole tuli ka vastu üsna mitu kanuud, kes ei pidanud üldse sealt olema. Ilmselt hakkasid alguses valele poole uhama. Punkti ennast otsis üsna mitu võistkonda suvalisest põõsast. Mina selle põõsa õiguses kahtlesin ja mõlasime edasi hoopis õige puu juurde. Seekord oli minul au puu otsas käia. Kui ma läksin, ei olnud puu otsas kedagi. Alla tulles oli seeeest puu juba rahvast täis (9, 8:30). Edasi. Igatsevalt vaatasime korraks ka kanuu finiði poole, aga ikka edasi. Liidervõistkondi ei tulnud ega tulnud vastu. Kiskus juba imelikuks. Selgus, et nad olidki viga teinud. Kraaviotsa leidsime üles, surusime ennast sealt sissegi (8, 7:30). Tagasitulek oli raskem, sest üsna mitu kanuud oli ennast selleks ajaks juba sinna pressinud. Ja siis oli juba täie auruga lõpu poole. Mootorpaat nr. 224 möödus meist järjekordselt, järellainetus oleks peaaegu ümber ajanud. Igal juhul lõppu me jõudsime (9, 8 min).

Edasine ratas oli üsna sirgjooneline kojuminek. Teada oli, et liidergrupp, st 7 võistkonda, on kõik koos ja pikalt ees ning jälitajate gruppi juhimegi meie. Teel 16. punkti saime kätte mootorpaadi, kes õnneks mootorrattaid ei omanud ja natuke vale valiku ka vahepeal tegi ning jälitajad suutsime ka maha raputada, kuigi punkti juures natuke molutasime (8, 8:30). Võistluskeskusesse tagasi minnes tegime aga ideaalse ajastuse - suurele teele jõudes sattusime täpselt Tallinna rattaralli liidergruppi. Politsei, Jass, saateautod, kogu mäng. Meie tempo oli küll õige pisut nõrgem... Vaatasime vaikselt kella, ennnäe, üle kolme tunni juba. Huvitav, kas jooksu üldse täna ongi? Enne lisaülesannet vahetasid poisid veel jalanõusid, mina sain rahus oma batooni süüa. Päris maitsev oli (9, 9:30).

Jalkas oli minul au väravat pommitada, sest ma olin naine (segavõistkonna definitsioon - mehed võistlevad, naised segavad). Ma ei olnud just kõige nobedam, keskenduda oli ju vaja, aga juba teine üritus kandis vilja.  Nipp oli selles, et sihtida oli vaja väravast paremal asuvat pinki üleüldse. Väljusime jalkaalast koos Värska noorte poistega (nr. 206, Areal Team B), kes muuhulgas oli sinna saabunud esimestena. Mootorpaat jäi veel üritama (8, 10:30).

Joosta oli tore. Alguses muidugi mitte, rattaliigutus oli pisut jalas, aga varsti läks lõbusamaks. Mets oli ka lausa meeldiv. Laks, punkt nr. 19 (8, 11min). Laks, punkt nr. 20 (8, 12min). Järgmisse teeme kavala etapivaliku mööda väikseid radu ja raputame noored poisid kannult. Boonusena veel kaunis ümbrus (7, 12 min, kiireim etapiaeg). Veel looduskauneid kohti, kuid jalad annavad esimesi märke, et ilma klippideta rattasõit on mõnele lihasele koormav olnud. Tõus ei ole kõige suurem sõber, aga saame hakkame. Punkti ümbruses tuleb veel üks tiim vastu (7, 12:30). Teel järgmisesse on põhiline arutlusteema, et kas nüüd saab üle jõe ujuda? Korraks valime ka teeraja vale haru, mis läks üsna kitsaks eendiks järsaku kohal. Kõik said eluga tulema. Enne punkti on huvitav võsa, kus oleks kasulik olla kas kaks meetrit või meeter pikk, et midagi näha. Mina ei ole (7, 13 min). Jõe ületus oli ujumisest õnneks kaugel. Ettevaatlikult lähme sellegipoolest. Saarepealse punkti võtame samuti ettevaatlikult (7, 13 min). Järgmisse punkti üritan kavaldada samu väikseid radu pidi, mis ühel etapil edu tõid, aga seekord ei tasu see ennast ära. Tiim, kellega punktis koos olime, on ette rebinud. Jookseme nendest tee peal reipa sammuga mööda ja võtame punkti väikse kaarekesega. Nägemisulatuses on järgmised noored poisid (nr. 209, XXL), kes viga tegid (6, 14 min). Mere äärde jookseme kuuekesi koos. Loodus on hiiglama võimas värk... (6, 14:30). Nüüd võtame aga jalad kõhu alt välja, käes on otsustavad hetked. 27. punkti jõuame juba meie enne (5, 14:30). Mäkkeronimine on kõigil vaevaline, aga lõpp on juba käega katsuda (5, 14:30). Ragistame veel mööda metsa ja viimasele punktile laekume poolkogemata täpselt lagipähe. Järsak on... järsk. Tagant raginat kuulda ei ole, vist oleme maha raputanud (5, 14:30). Finisiteel saab veel imetleda Rattaralli karvajalgade osakonda (maastikuratta mehed) ning uhkeid losse. Lõpp oli võidukas (5, 15 min)! 

Oli päris tore tempokas võistlus. Rumalusi tuli ette, aga üldiselt jäin endaga küll rahule. Oli meeldivalt soe, isegi ratta vihmasahmakas (mida Priit väidab, et nemad ei saanud!) ja kanuu-ujumine ei läinud külmaks. Suruda jõudsin ka ning joosta väga ilusti. Ainult kanuus olen ma pisut nõrga, mõla oleks nagu käele pisut liiga pikk, hakkab õlale, aga ei midagi hullu. Eriti hea meel oli muidugi õnnestunud jooksu üle, tõusime mitu-mitu kohta ja kõik tuli päris hästi välja. Lõpus oli jõudu ülegi, 4:23 nagu nuusata!

Järgmine päev andis muidugi see neli pool tundi tunda küll;) Selg oli kange ja üks jalg ühest, teine teisest kohast. Priit oli veel hullem, aga ta oli kaks korda kauem rajal ka muidugi. Täna pole enam suurt häda midagi, juba laagris üks treeningki tehtud.

See oli ka minu selle aasta viimane XDream, Mooste oma lendaks juba liigselt ettevalmistusse sisse, ikkagi vahetult enne Ramsaud. Ei hakka oma noore õnnega mängima;) Jõudu kõigile kaasvõistlejatele sellegipoolest.

Iseenesest ei ole selline tulemus minu poolt vaadates kuigi ilus - kaotus Kadrile oli pool päeva (umbes 1:30), Sirlile (3+0) u 20 sekundit, Takut (1+2) võitsin siiski kindlalt. Venelannad, kes ka osa võtsid olid klass omaette, nii laskmises (trahvid viis, kuus, kuus), kui sõidus (kohad oma trahvidega vastavalt teine, neljas, kuues). Minu ees oli tütarlaps kuue trahviga ja võitis mind sekundiga... See pidi olema nende eksperimentaalgrupp, murdmaasuusatajad vorbitakse ümber laskesuusatajateks, üks pidi olema murdmaas juunioride maailmameister, aga see on ka kõlakas. Igal juhul sõita nad mõistavad, aga lasta mitte eriti.

Laskmine oli muidugi eriti nukker. Juba pealelaskmine oli selline hädine, ebamugav. Ja ega võistlus parem ei tulnud. Lamades mööda teine ja viimane, mõlemad kergelt vasakul. Tuul oli ka, aga pigem oligi just vasakult, nii et tuule süüks ei saa seda kohe mitte lugeda. Ise olin liru, tuleb vist veel harjutada. Püsti lasin mööda esimese ja viimase, esimene oli ülinapp, kõlks juba käis, aga ei kukkunud. Eks õnn soosib tugevamaid. Viimase lasin lihtsalt mööda. Nende viimaste laskude pärast on häbi küll, aga mis sa ära teed. Noh, eks ma olen suvel ennegi mööda lasknud - eelmisest aastast tuleb meelde üks 0+4, ja üks 3+2+2+1 või midagi sellist. Nii et hullu pole midagi, mis halvast, see uuesti. Üleüldse lasti täna nõrgalt. Kadri lasi ühe, paar kahte, mõned kolmed ja edasi nelja-viie-kuuepuru. Treeneril võis üsna must masendus olla...

Sõit oli ettearvatult raske, nii pikka pingutust pole sellel aastal ette tulnud, ikkagi oma 25 minutit. Nii mõnigi talvine sprint on märksa lühem (ja kergem). Viimasel ringil oli kumm täitsa tühi ja motivatsioon täitsa miinuses. Kopsu sain ikkagi lahti sõidetud, köhima ajas, nii et pingutus oli asja eest. Pulssi kahjuks ei tea, sest kell ja vöö otsustasid mitte koostööd teha. Mitte väga madal, ma arvan. Raske oli igal juhul, jõudu ei olnud. Ei, iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde, mulle meeldib talvel märksa rohkem suusatada. Minu arvates on suusatada kergem ka, aga mõni arvab jälle teistpidi. See on vist mingi tehnikaasi ka, mida ma kunagi jaganud pole. Tuletame meelde - ma olen Suverullil ka viimaseks jäänud. Aga igal juhul tegi Kadri väga ilusa sõidu ja võistluse, talvel ei tohiks sellisel juhul punktikoht kättesaamatuks jääda. Kindlasti oli tema ka see, kes seda võitu kõige rohkem tahtis ja mõnes mõttes ka kõige rohkem vääris - trennis on ta igal juhul ihu ja hingega asja juures ning uue tulijana oli tal koondises palju tõestada. Pärast tänast pole enam sugugi kindel, kes talvel koondise esinumber on;)

Tänane pani ka paika, mida suviselt MMilt loota on. Jooksus naistelt ilmselt midagi. Vene puhtale jooksukoondisele niikuinii vastu ei saa. Keegi neist laseb ikka keskmiselt vähe trahve ja uskuge mind, nad on jooksjad. Ma usun, et eesti kesk- ja pikamaajooksjad peaksid häbenema... Rullis on õhkõrn lootus ainult nulli või ühega. Katsiga sõitsin ma üsna ühte auku ja vene tüdruku ees oli tal edu ütleme poolteist trahvi. Ja see pole veel vene "põhikoondis". Idee poolest peaksin ma muidugi järjest paremaks minema, lõppude lõpuks olen teinud rullikiirendusi täpselt 3 korda ja täna ei olnud tunne iseenesest väga vilets, andis juba lootust.

Ega ma väga ei põe selle tulemuse pärast. Ma olen tradistiooniliselt suvel nõrk. Eks see pisut teeb tuska küll, kui kõik pärast talve arvavad, et ma olen nüüd suur ja tugev ja muudkui lammutan, aga tegelikkuses on kõik sama kui varasematel aastatel. Ma olen vist Jaak Mae! Teate küll tema tava- ja tippvormi erinevust... Mulle meeldiks küll aasta läbi ja igas elemendis tugev olla, nagu näiteks Indrek on, aga eks ma pean siis rohkem kaval olema. Kes käsib mööda lasta? Indrek muide lasi 3+2, aga oli sellegipoolest teine. Ühesõnaga mina olengi oma suvevormis, MMini on jäänud natuke alla poole aasta.

Meeste võistlus oli selline kahtlaste asjaoludega. Priidu oli vahepeal üsna mossis. Roland oli täna kindlasti parim, aga ega need suvised võistlused ei ole nii olulised ka, et pilli lõhki ajada. Kes talvel naerab, see naerab paremini;)

Praegu sõidame juba Põhja-Eesti poole, et homme vähemalt XDreamilt auhinnalisi kohti võita. Kaks päeva järjest ka ei saa ju häbi-nägu-ees tühjade pihkudega jääda;) Teisipäeval algab Otepääl uus laager.

Laupäeval, 18.augustil 13:00 sprint rullidelt (10:30 noored jooksult), pühapäeval , 19. augustil 11:00 mass jooksult. Juhend. Seekordsed suvised Eesti Meistrivõistlused on mitut puhku erilised: esiteks avatakse sellega uus tiir; teiseks on see nagu suvise MM eel-pool-test-katsevõistlus ja kolmandaks on sisemine konkurents väga terav. 

Pühapäevast meie Priiduga osa ei võta, läheme hoopis XDreamile, aga seeeest ongi hoopis suurem tähelepanu rullivõistlusel. Rullide pealt ei võistelda Eestis just sageli, peamiselt selle pärast, et tiir+rullirada on ainult Otepääl ja võistluse korraldamiseks oli vana tiir suhteliselt sobimatu, trahviringegi polnud kuskil teha. Viimased aastad on ikka midagi leiutatud. Sellel aastal on nagu päris - ehtne tiir, trahviringid, raske rull, relv seljas. Siin on väga mitmeid olulisi asju, mida tähele panna.

Kõigepealt kiiver. Ilma kiivrita starti ei saa, see on loomulik. Aga tavalise rattakiivriga on püssiga üsna tülikas sõita, sest kiiver on kukla pealt üsna suur. Isegi talvel tuleb laskumistel  poolviltu püssi alt  välja piiluda, kuid suure kiivriga ei saa üldse ettepoole kummardada, ilma et toru kolksti! vastu kiivrit ei käiks. Võrdlemisi ebameeldiv. Aga kellelt siis veel õppust võtta, kui mitte olümpiavõitjatelt ja maailmameistritelt - kõrvalpildil demonstreerivad meile Vincent Defrasne ja Raphael Poiree prantsuse kiivrimoodi. Laenasime meiegi sellised kiivrid ning seega on laupäeval stardis prk. Munapead. Mis teha, kõik võidu nimel... Sõita on nii tõepoolest mugav, täna sai proovitud.

Munakiivirga kaasneb kohe ka uus mure - kuhu panna prillid laskmise ajaks. Üks variant on toppida sangad läbi kiivri aukude, nii et oled nagu sarvedega ritsikas, aga siis võivad need püssi selgapanemisel ette jääda. Variant on näiteks ka selja peale värvli vahele toppida. Või tuleb mingi kaadervärk leiutada. Vaatame.

Muidugi ei saa üle ega ümber rullidest. Käivad nii- ja naasugused kõlakad, aga vist sõidetakse samade rullidega nagu Suverullil. Ühesõnaga raske rull. Ühest küljest on hea, sest kerge (st kiire) rulliga ei saaks tiirus pidama - testitud, kuid samas on ju raske sõita. Eriti veel püssiga. Mina ennustan, et tüdrukud-naised ei sõida oluliselt kiiremini kui talvel, nii et tuleb pikk ja raske sõit.

Kepiotsad võiks ka kindluse mõttes ära teritada, muidu on üsna nadi sõita. Riietus läbi mõelda. Taktika. See on enamvähem paigas. Suured laskumised on enne tiiru tulekut ja umbes 1 km pärast tiiru, enne neid võib ja tuleb lahmida, muidu sõita vähemalt esimesed kaks ringi sellise mõnusalt rahuliku tempoka rütmiga. Rahmeldada pole suurt mõtet.

Ãœldjuhul ma sisevõistlusteks nii põhjalikult ei valmistu, lihtsalt lähen teen ära, kuid seekord on olukord terav. Täiesti võimalik on jääda medalilt välja! Kui jooksu peal on üldiselt Taku kindlalt nõrgem (vrdl Jaak Mae jooks), siis rullis minu silma järgi on üsna ühesuguse tasemega nelik: Sirts, Taku, Kats ja mina. Noored veel lisaks, täna trennis liikusid ka päris hästi. Mina ei saa küll öelda, et ma kellesti kindlalt parem oleks, trennis on pigem vastupidine tunne. Laskmine on ka nii ja naa, trennis naljalt viimasel ajal üle ühe ei lase, aga jooksubrigitka 2+3+4+1 näitas midagi muud. Teised on ka kõik samasugused. Mõnes mõttes on psühholoogiline eelis minul, sest kõik peavad mind tugevamaks ja paremaks laskjaks ning seni ma põhiliselt tänu sellele võidangi, kuid samas olen just mina see, kellele kõik tahavad "ära panna". Ãœldine jänes ees püüdmiseks.  Mina pean ainult teistel eest ära põgenema.. Õnneks on meil noorte poistega sama distants, ma püüan siis neid;)

Priidu on seni ennast näidanud stabiilse kolmanda numbrina, kui ka meestel on üht-teist paika panna. Lisaks jagatakse suveMMi stardikohti, neljale kohale on 6 pretendenti + juuniorid veel omavahel. Tallinna poisid kindlasti üritavad Elvat troonilt tõugata.

Täna käisime veel Otepää vanas tiirus laskmas, rullidega kiirendamas ja kiivreid proovimas. Tiirus oli umbes 35-40 inimest, kõik timmivad vormi;) Igal juhul oli minek üsna raske ja jätkuvalt annab järsematel liigutustel tunda alaselg-tagumik-sabakont, mille ma kaks nädalat tagasi jalka ajal valusaks kukkusin. Aga pole hullu, ei olegi vaja rahmida, see võib rullide peal halvasti lõppeda. Ning on ka hullemate asjadega võisteldud ja pealegi läheb iga päevaga paremaks, nii et loodetavasti ma ei saa laupäeval arugi, eriti kui adrenaliin ka oma panuse annab.

Et näeme siis laupäeval Otepääl?

Seniks aga vaadake, kuidas sõitma peab - ikka nii, et müriseb kohe;)

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/t0zh0_Cy1MI}

Kõige olulisem oli projekt "Esik". Selle raames sai sujuvalt üks kapp ja kolm nagi üle värvitud, mitmed konksud seina keeratud ning asju ühes kohast teise tõstetud, kuid projekti kõige uhkem asi on alles poolvalmis - tahvel-kell. Ääred on veel puudu ja siis pole muud kui üles riputada. Kellamehhanism on pärit Oomipoes ja seierid ühe MK-auhinnakimbust:) Tahvlivärv on poest...

Projekt "Vannitoakapp" on arengujärgus ning vett ja vilet olen ma sellega näinud. Praeguseks on töövõtted enam-vähem käpas, läheb libedamalt. Loodetavasti saab nädala jooksul valmis...

Projekt "Õunakuivatus" on samuti alles poolik, selgus, et koorimata õuna rõngad kuivavad tõepoolest kauem, eriti otsatükid. Taas kord koht, kus elu õpetab. Eveli avastab maailma.

Siis on veel mitmeid miniprojekte olnud, nagu näiteks kapisisude kokkupanek ja ajakirjade sorteerimine ja... kärbeste hävitamine. Juba eelmisel suvel remondi ajal siginesid tuppa pisi-pisikesed kärbsed, kelle lemmikkohaks oli valge peno. Sügisel surid need kärbsed loomulikult ära. Nüüd on aga tagasi, kuid et peno enam ei ole, siis uus meeliskoht on valge lagi. Neid ikka mustab seal. Pool tuba on puitlaega ning seal võib kärbseid ükshaaval kokku lugeda. Aimu ka ei ole, kust nad tulla võiks, sest veini/äädikakärbsed need arvatavasti ei ole, sest peibutuseks pandud Ãµunamoos neid absoluutselt ei huvita. Kahe päevaga kaks kärbest. Meie oleme valinud hävitusmeetodiks tolmuimeja.

Pisut trennijuttu ka - neljapäeval sai laager läbi. Kolmapäeval oli jooksu pealt kiirustreening, kaks korda (meestel kolm) nelja tiiruga mass umbes 400m ringilt. Kõik oli väga hästi, ainult joosta ei jõudnud ja pihta ei saanud;) Aga pole ka naljaasi 186 pulsiga tiiru tulla. Esimene kord hiilgasin, lasin 5 trahvi ja olin kindel võitja. Teine kord lasin 2+3+4 ja arvake ära, mis veel. Ei, siiski mitte 5, vaid 1. Teine koht, Kats pikalt ees, Sirts kohe minu järgi. Priit esines võrdlemisi paremini, eriti laskmise koha pealt, kuni viimases jooksus oskas 1+0+4+5 lasta... Selline lühikese maa pealt võistlus on kõige raskem laskeharjutus Ã¼ldse. Esiteks tullakse tiiru kõrge pulsiga, sest hoogu on naljakas 400m peal maha lasta,  eriti kui teised kipuvad eest ära jooksma. Teiseks on laskmine massile kohaselt kiire-kiire-kiire ning kuna trahviring on lühike (<10sek) siis pole mõtet passida. Kolmandaks ei ole praeguseks ajaks selliseid harjutusi eriti tehtud. Igal juhul selgus, et kõigil on maa ja ilm arenguruumi.

Praegu treeningu mõttes vahenädal, mitte just puhkus, aga pisut rahulikum ikka. Laupäeval siis Otepääl EMV rullidelt, mis lausa nõuab pikemat analüüsi. Kunagi lähitulevikus kirjutan.

Mis näosse puutub, siis huule peal on arm, st kange ja kõva on katki olnud kohast, ninaalune ja lõug on hetkel lihtsalt punased. Kas sinna ka midagi jäädavat jääb, ei oska veel öelda. Paar nädalat on kindlasti üht-teist näha.

Arstid on kõik ilusti ära puhastanud, paistetus hakkab kergelt tulema. Otse katkise huule all on näha ka kummalise kujuga hammas (30.07 lõuna).

 Parimad hetked: 30.07 õhtu

Priit on saanud pildile koos kuulsa poksijaga, kes küll oma viimasel matšil teiseks jäi.

 Ma ei saa aru, kellele neid huulesuurendusoppe vaja on?  Korra rullidega kukkuda ja kergelt mossis musihuuled nagu niuhti olemas.