| Kirjutas Eveli | | Reede, 28.Aug.2009 15:26 |  Puhkenädal, mmmm... Mõnus. Käid korra päevas trennis, siis ka mingit vere ninast välja pressimist ei toimu. Muidu on ka selline mõnus olelemine. Teisipäeval näiteks käisin Tartus ning sain hakkama ideaalse külgboksiga;), kolmapäeval jäin punktilaskmisel isiklikule rekordile vaid punktiga alla ning neljapäeval eksisin Vitipalu lohkudes ära.
 Punktilaskmisega läks nii, et lamades oli tulemus tubli 95+96+93=284. Isiklik rekord on 285. Varu tegelikult veel on, aga ka arengut on olnud - kaks aastat tagasi oli 170 piir tõsine eesmärk. Püsti alustasin üsna ulmelise seeriaga - üheksa lasku kindlalt kaheksa ringis ning üks kuueke. Kahjuks kümneid vähe, nii et kõigest 86 punkti;) Rekord on 87. Järgmised kümmne lasku olid vähe rohkem laiali, seal seitsme kandis ja 76 punkti. Teise seeria ajal juba tundus, et läheb raskeks laskmine, aga viimased kümme lasku ei tulnud sugugi kehvasti välja! Kaks lasku olid 6 silma, aga ülejäänud praktiliselt ideaalsed. Hea küll, üks kaheksa oli ka veel, aga ülejäänud oli puhtalt 9-10 ringis, kokku 85. Ehk siis seeriad 86+76+85=247 ja isikliku rekordi kordamine. Kõva tulemus, näiteks juulist 2007 on mul lamades ette näidata tulemus 87+90+84, ega praegu püsti sellele palju alla ei jäägi;) Ühesõnaga kokkuvõttes kogusin 531 punkti ja jäin isiklikule rekordile alla ühe punktiga. Ütleme nii, et sellel aastal pole alla 500 punkti lasknudki ja ega ei lase ka, sest punktilaskmise hooaeg on selleks korraks läbi. Igal juhul on puhas lasketehnika märgatavalt parenenud, seda just peamiselt püsti laskmise koha pealt. See muidugi ei tähenda, et nüüd võistlustel kõik märgid kogu aeg kukkuma peaksid. Kaugel sellest, tehniline laskeoskus on üks asi, kiirus+pulss+pinge võistlusolukorras teine asi. Hea lasketehnika on küll tarvilik võistlustel täpselt laskmiseks, aga kaugeltki mitte piisav. Ehk siit edasi tegeleme teiste komponentidega. Eilne Vitipalu neljapäevak tuletas meelde, et orienteeruja ma enam küll ei ole. Suunataju polnud ollagi, kaugust ei osanud hoopiski hinnata ning kaart oli täiesti arusaamatu. Joosta oleks isegi jõudnud, aga see polnud jälle plaanis. Igal juhul tehnilisemates osades olin küll nagu peata kana. Oled paigas, astud kaks sammu edasi ja enam ei saa mitte midagi aru. Isegi siis, kui ma ikkagi orienteerumist treenisin, oli Vitipalu mulle üks paras pähkel, nüüd oli lihtsalt arusaamatu. 6 km rajal kulutasin aega 1:14, tervelt 8 minutit vähem kui Illipalu 9,6km rajal. Maastikul ja maastikul on vahe. Üldist mõnusat äraolemist segab ainult http://priitjaeveli.pri.ee/20080917362/Ajaveeb/17.09.2008-Õlasaaga-vahefinish.html üks vana liiges. Just-just, parem õlg otsustas, et nüüd oleks paras aeg uuesti enda olemasolust tõsiselt märku anda. Hakkaski juba meelest ära minema. Nüüd olen ma siis üritanud peaaegu poolteist nädalat heaga, aga tuleb vist siiski kurjaga ehk süstlaga kallale minna. Paha lugu. Tippsportlase asi, aga ebameeldiv lugu ikkagi. Esialgne ultimaatiumi kuupäev on pandud 1.septemberiks, kui selleks ajaks liikuma ei saa, siis läheb süstal käiku. Järgmisest nädalast algab järjekordne (ning õnneks selle hooaja viimane) Otepää-laager.   |
Teema: laskmine orienteerumine õlg jama |
| Kirjutas Eveli | | Esm, 24.Aug.2009 11:13 |  Eesti Meistrivõistlused on selle hooajal avatud ning minul ka esimene meistritiitel tasku pistetud. Laupäeval individuaalis ei startinud, jätsin teistele ka võimaluse;), aga pühapäevane mass oli üsnagi minu pidu, vähemalt teisest tiirust alates küll. Laupäevased tulemused, pühapäevaseid veel pole.
Eriti suurt usku enda võimetesse mul polnud. Jooks pole just minu trumpala, nädalatagune kontrolltreening tuli ka väga raskelt, käes oli juba kolmas üle 18-tunnine nädal järjest... Algne plaan nägi ette nädala kõige pikemaks jooksuotsaks 30 minutit soojenduseks enne jõutrenni, aga teatud kehaliste vaevuste tõttu vahetasin ühe rullitrenni immi vastu, nii et vähemalt kiiremaid liigutusi oli ka jooksu pealt tehtud.
Erinevalt tavapärasest oli naiste klassis seekord isegi reaalne võimalus medalist ilma jääda - külalisesinejaks oli Moskva neiu Plotskaja, kes on üldiselt vana tuttav ja suvel meiega üsna samal tasemel (juhul, kui ta pihta juhtub saama). Samal võistlusmaale (5x1km) ja samal ajal startisid ka N19 ja juuniorid ning kõige valusam konkurent - "neiu punase pearätikuga" ehk M40 klassi esindajana minu Xdreami tiimikaaslane Olaf, kes laupäeval jooksis näiteks Sirlist minuti kiiremini ja lasi neljas tiirus ainult 3 trahvi. Tõotas tulla tõsine võistlus.
Esimene ring pani Sirli muidugi oma pikkade jalgadega ees minema ja mul oli tõsine tegu, et sabas hoida. Ma oleksin eelistanud märksa rahulikumat algust. Tiiru jõudes selgus, et suurem osa olekski võinud rahulikumalt võtta, eesotsas Sirtsu endaga, sest trahve tuli nagu muda. Sirli 4, mina, Kats ja vene neiu 2, ühega pääsesid vaid Olaf, Elisabeth (juunioride esindaja) ja Viigipuu Kristel, kes ainsana N19 au kaitses. Teisi ei jõudnud enam jälgida. Enda laskmise kommentaariks võin öelda, et alguses ei näinud üldse märki ja seega lasingi 2 esimest mööda. Viimaseid kolme juba nägin ja need ka tabasin.
Tagasi jooksurajal lasin mõnda aega vene neiul vedada, aga siis leidsin, et võiks pisut tempot tõsta. Tiiru jõudsin kolmandana, olles möödunud ka Kristelist ning olles liidritel Olafil ja Elisabethil kohe kannul. Ja sealt algaski minu pidu. Kuigi jätkuvalt oli probleeme kõrge pulsiga laskmisega, võtsin rahulikult korraliku asendi ja lasingi nulli. Liidergrupist vastas sellele vaid Olaf ning pisut tagantpoolt ka Kats, aga üldiselt oli seis juba üsna selge.
Järgmisel ringil oli harjumuspärane Xdreami jooks - mina ees punases (mitte kostüümi mõttes, vaid ikka pulsi poolest), Olaf rahulikult taga sörkimas;) Tiirus oli aga näha, kes on ikkagi treeniv tippsportlane. Kuigi jätkuvalt tekitas kõrge intensiivusus mõningaid raskusi, lasin võrdlemisi kiiresti nulli ja põhimõtteliselt oli sellega võistlus otsustatud. Vahed olid juba piisavalt suured.
Viimases tiirus lasin kahjuks viimase mööda (kogusaldo: 3 trahvi, võistluse kaks kõige esimest ning viimane lask), aga midagi see ei muutnud. Viimasel ringil võis juba natuke rahulikumalt võtta. Finishis oli edu Olafi (4 trahvi) ees 20 sekundit, Kats (4) kaotas minuti, Sirli (7) 1:10 ja vene neiu (7) poolteist minutit. Siis tuli Kristel (5) ja juuniorid, kes lasid pisut liiga palju mööda.
Tegelikult ei olnud sugugi kerge võistlus, ainult konkurentide eksimused tegid mul elu lihtsaks ning eks neil oli ka eelmise päeva 6km meeldivalt jalas. Ise jooksin teisest ringist alates puhtalt üle 180 pulsiga, ainult tiirudes tuli korra alla. Teine-kolmas-neljas ring vaatasid kellalt pidevalt vastu numbrid 184-185-186, mis annab märku tugevast pingutusest. Lasta ei olnud samuti sugugi mitte lihtne, tuli ikka väga korralikult tegevus läbi mõelda ja sama hästi oleks ka märksa rohkem laske võinud mööda minna. Lõppkokkuvõttes oli see võistlus väga hea tugev treening.
Priidul läks nii, et teise tiiru tõrge+trahviring röövis võimalused võidelda kõrgete kohtade eest - laskesuusatamine on juba kord selline. Võitis Roland (3), teine oli väga heas jooksuvormis olev Daniil (6), kellel oli nii laupäeval kui pühapäeval suuri probleeme püstitiirudega ning kolmas oli laupäevane eesti meister Kauri (6).
Nüüd on meil puhkenädala, juhhuu! Eelmisel nädalal oli juba küllaltki raske, nüüd puhkame korralikult välja, et septembris veel tugevamalt treenida. Järgmised eestikad on 12-13. septembril Otepääl ning siis juba rulli pealt. |
Teema: laskejooks |
| Kirjutas Eveli | | Nel, 20.Aug.2009 21:07 | Kui nüüd kõik läheb plaanide järgi, siis 13. septembri pärastlõunal keerame Priiduga autol nina lõuna poole ning põrutame kaheks nädalaks Oberhofi. Eesmärk: suusatunnelis suusatada ning võistelda suvebiahtloni MMil. Oberhofiga on mul oma suhe ja siinkohal võikski seda võibolla valgustada. Â
Aasta oli siis 2002, kuu september ning mina värske informaatikatudeng ning algaja laskesuusataja, kellel oli aga taskus noorte MMi kuues ja kaheksas koht. Kunagi suvel olin pillanud, et maru äge oleks kuskil Saksamaal või Norras või kuskil mõnda aega harjutada. Ning oh üllatust - septembri keskel teatas Tõnu Pääsuke mulle, et nad koos Kalju Valgusega on tekitanud mulle võimaluse kuu aega Oberhofis treenida. Egas midagi, 23. september oli lennuk. Võtsin oma rullid-kepid-relva ja kuu aja elamisvarustuse selga ning lendasin Berliini.
Edasi hakkas kino saama. Berliin Tegel lennujaam, mina oma saja asjaga. Ning vaja jõuda Oberhofi. Egas midagi, liinibussiga Bahnhof Zoo, seal suurem läbirääkimine teemal, kuhu ma siiski oma aruga sõidan (kas ma mainisin, et saksa keelt õppisin koolis vaid 10. ja 11. klass?), aga kuidagi sain oma pileti siiski kätte. Kolm ümberistumist. Kas ma juba mainisin, et mul oli palju asju? Ühte rongisõitu lõbustas üks vanem härrasmees, kes järjekindlalt minuga rääkida üritas. See praktika kulus hiljem marjaks ära.
Aga see polnud veel kaugeltki mitte kõik. Nimelt see isik, kes mind oleks pidanud Oberhofis vastu võtma, sai paar päeva varem vist infarkti või insuldi ja oli ühesõnaga mängust väljas. Samas polnud ta ka oluliselt kedagi teist asjasse pühendanud, nii et minu tulek oli kohalikele üsna suureks üllatuseks. Noh, kuidagi saime siiski asjad kokku lepitud ning kaksteist tundi reisi algusest hiljem võttis Herr Wiegand mind Suhli rongijaamast peale.
Kas ma juba mainisin, et minu tulek oli kõigile suhteliselt suur üllatus? Nii et alguses oli pisut segadust: kus ma elan, kellega treenin jne. Lõppkokkuvõttes läks nii, et elasin Sportgymnasium Oberhofi internaadis ühes toas ühe kelgutajaga, ja treenereid oli lausa neli. Alustasin sellesama Herr Wiegandi pisut nooremate grupiga, aga kuna tõestasin, et ma mingi mahlamüts pole, edutati mind Mark Kirchneri treeninggruppi, aga selle alamliigasse, keda peamiselt treenis noormees nimega Thorsten Thrän, kes on hetkel saksa koondise määrdemees ning keda mingil põhjusel hüüti Ottoks. Kirchneri grupi eliitosa ei käinud enam koolis, vaid elas sõjaväeosas ning nad sõitsid päris palju laagrites ringi. Mingi hetk läks Otto ka nendega kaasa, ning siis treenis kooli punti üks mulle tundmatuks jäänud meesterahvas.
Kui jätta kõrvale see, et keegi minuga midagi peale ei osanud hakata ning kohati oli seetõttu vägagi koormaks olemise tunne, oli see ääretult kasulik kuu. Nägin oma silmaga ära, kuidas saksa noored treenivad. Eliitgrupis olid ikka tolle aja juunioride absoluutsed tähed: Robert Wick, Jenny Adler ja Hanna Möller. Kooligrupis oli õnneks minusuguseid karvajalgu veel, näiteks nagu noorte MM hõbe Kathlen Lindau ning hiljem MK-sarjas hoopis Bulgaariat esindanud Steffa Komsalov. Viimatinimetatu rääkis kõigist minu kohatud sakslastest kõige paremini inglise keelt ning oli seega peamine kontaktisik, tõlk ning võiks öelda ka et sõbranna.
Mis minu tasemesse puutus, siis polnud mul suurt hädagi. Kooligrupist olin üks tugevamaid, eliitgrupp oli utoopia;) Jooksus olin igal juhul kõva käpp, nii et kui oli küsimus, kas ma ühe laskejooksuvõistluse ka kaasa teen, siis vastas Steffa väga üheseltmõistetava hääletooniga: "Sie kann laufen!". Lasta ma loomulikult ei osanud. Enne sinna minekut ei kujutanud ma ettegi, et keegi võiks trennis sada padrunit lasta, meil oli tavaline taks 40-50, heal päeval 60. Seal 100. Praegu on see ka minul tavaline, aga siis oli uskumatu. Ja eks mind üritati laskmise koha pealt ka muidu pisut harida, paar tarkusesõna on siiani meeles, aga kõige suurem shokk oli ikkagi padrunite arv.
Füüsilistest treenigutest jäid kõige rohkem meelde üks immitrenn, kus herr Kirchner isiklikult mul ees hüppas (ära tahtis tappa!) ning hüppemägede juures trepitreening - 626 astet oli sellel trepil. Samuti üks omaette tehtud rattasõit, kus tõusud olid minu jaoks mõistmatult pikad (5km!!) ning poolslik tagakumm + võõras ratas moodustas laskumistel huvitava koosluse.
Treeningtingimused on Oberhofis praktiliselt ideaalsed. Skigymnasium oli nagu Otepää Audentes meil, ainult kordades suurem ja kordades parema söögiga. Rullirajad, kaks välistiiru, üks poolsisetiir, kuhu sai ka rullidega sisse sõita, bobirada, hüppemäed, kõvasti matkaradu ( Rennsteig), mõnus maastik, nüüdseks ka suusatunnel. Ainult ilma üle võiks vinguda, Oberhofi udu on niigi kuulus ja näiteks oma sealviibimise viimastel päevadel sain lausa lörtsi kaela.
Ühest võistlusest võtsin ka osa, käisime Willingenis Nordkapi nimelisel võistlusel. Esimesel päeval oli rulli sprint, lasin 1+2 ja olin neljas ehk viimane. Teisel päeval oli kahe tiiruga mass, lasin 2+2 ja olin eelviimane ehk kolmas. Kolmandal päeval oli jooksu mass kahe tiiruga ning seal ma olin välejalg. Laskmine oli varudega, lamades lasin 0 (kolm varu), püsti jäi ka varudest hoolimata 1 märk üles. Sellest hoolimata olin teine, sest peale võitja küll keegi joosta ei jõudnud ja isegi tema mitte eriti hästi.
Tagasisõit oli peaaegu samasugune kino nagu minek, ainult et mu saksa keele oskus oli märgatavalt paranenud;) Sõitsin õhtuks Berliini ära, öö olin raudteejaama lähedal hostelis ning hommikul juba lennuki peale. Lennujaamas sai traditsioonliselt relvaga palju nalja, aga ilmselt minu absoluutne mõistmatus avaldas neile muljet ja lasti mul minna. Ning tagasi ma olingi.
Tagantjärele mõeldes oli see üritus üks paras karauul. Ei olnud minul aimu, kuhu ma lähen ja mis ma seal teen, ei olnud kohalikel aimu, mis minuga peale hakata. Keelt ma ka eriti ei osanud ja üldse olin siis veel selline vaikne ja tagasihoidlik, kes midagi küsida või öelda ei julgenud. Nii et suhteliselt raske oli see elu seal mul. Treenida oli väga hea, sellist asja polnud varem näinud, aga kauem poleks küll tahtnud olla. Oli mis oli - just see reis andis mulle tugeva tõuke laskesuusatamisega tõsisemalt tegeleda - nägin, kuidas tipud treenivad ja mis veel tähtsam - nägin, et ka minul on võimalus sinna tippu jõuda.
Selle aasta minekuks on mul õnneks Priit turvamehena kaasas, asjad on natuke rohkem planeeritud ning kuigi minu saksa keel pole oluliselt paranenud, on vähemalt julgust seda kasutada kõvasti juurde tulnud;) Hetkel on veel mõningaid lahtisi otsi (nt majutuskoht pole vastanud, autot pole veel, tiiru kasutamine on ebaselge), aga minekuvalmidus on olemas ja nagu eelnevast jutust aru saada võis, ongi just see kõige olulisem;) Siinkohal siis ka väike üleskutse - kui keegi tahab meile selleks sõiduks suurt universaalkerega autot laenata, siis oleme pakkumisteks avatud. Meie Corolla on muidu küll väga usin, aga lisaks muule varustusele suusad sinna küll eriti hästi ära ei mahu. Või õigemini - suusad mahuvad küll, aga siis ei mahu jälle meie ise;)
Tulles tagasi aga tänasesse päeva ja nädalasse, siis 1) head taasiseseisvumispäeva, hea on elada vabas Eestis 2) Tiinale head homset sünnipäeva kõigi poolt
Huvitav, mis tulemust on oodata pühepäevastelt laskejooksuvõistlustelt, kui nädala pikim jooksuots jääb alla poole tunni?
|
Teema: ajalugu |
| Kirjutas Eveli | | Esm, 17.Aug.2009 18:37 | Treenimine on üks petlik tegevus. Enamasti omaette nokitsedes võib mingi hetk hakata tunduma, et olengi maru tugev. Näiteks kasvõi selles laagriski oli selliseid hetki, kus tundus, et tõusud on vist väiksemaks jäänud ja jõudu juurde tulnud. Selle vastu aitavad aga (laagri)võistlused, mis üldiselt kiirelt maa peale tagasi toovad. Â
Laagrilõpuvõistluste seeria algas laupäeva hommikul erialase lasketestiga, ajalimiit 40 sekundit lamades, 35 püsti. Mingeid ulmetulemusi üldiselt ei saavutatud, mina lasin 160+174=334. Lamades minu kohta isegi hästi, püsti lasin kolme lehte maksimumsumma, aga esimeses märgis oli lausa 3 trahvi ja hädised 21 punkti. Kokkuvõttes saavutasin auväärse teise koha. Võit läks seekord põhjanaabrist maailmameistrile Paavole 337 punktiga. Priit lasi lamades 162, kuid püsti ei leidnud kuidagi õiget rütmi ning pidi leppima 142 punktiga, kokku 304.  Vahepeal võitis Indrek Suverullil rulluisutamise, raputades külalise Venetsueelast tõusudel maha, ning Priit N. esines rullsuusavõistlusel südilt, olles proloogil 7. ja kokku 12., kuigi klassikatreeningutele ta erilist rõhku arusaadavatel põhjustel pannud ei ole.  Pühapäeva õhtul jätkus kõik kontrolltreeninguga rullidelt, kus külalisesinejateks olid Moskva laskesuusatajad. Erinevate võistluste tõttu olime uuest tiirust pagendatud vanasse tiiru, distantsideks naistel 10km (3x2,5+2x1,2) ja meestel 12,5km (5x2,5), neli tiiru, trahviajad naistel 25s, meestel 23s.Â
Ja sellest tuli üks kohutav sõit. Ilm läks pärast hommikust +11 kuidagi maru lämbeks ja soojaks, nii et esimese ringi lõpus kleepus keel juba vägagi edukalt suulae külge. Viimane rullitrenn oli olnud üleeelmise päeva hommikul ja tundus, et 48 tunniga on võimalik kogu tehnika ära unustada. Ning kuna see viimane rullitrenn oli minul ühtlasi kätele erialase jõu treeninguks, siis sinna see ka kõik jäi, ning pühapäevaks olid alles ainult riismed. Ääretult raske oli, lükata kuidagi ei jõudnud, edasi ei läinud ja tuul oli ka kogu aeg vastu;)
Kõigele lisaks alustasin võistlust ka kolme trahviga, nii et mingi hetk (näiteks teise ringi lõpp) tundus kogu see üritus üsna lootusetu. Aga edasised tiirud läksid märksa paremini - 0+0+0 ning suhteliselt kiiresti pealekauba. Sõidus leppisin ka olukorraga, lihtsalt andsin oma parima. Laktaadi sain igal juhul üle kümne.Â
Lõpuprotokollis platseerusin teiseks ühe vene tüdruku järel ja Sirli ees. Sõidus sain kiireima tüdruku käest poolteist minutit (u 36 minuti peal). Tegelikult on tulemusi isegi pisut keeruline võrrelda, sest näiteks Sirlil olid teised rullid ja venelastel ka teised, nii et seda vahet ei oskagi täpselt öelda. Aga ma ei peagi seda protokolli vaatama, et teada, et halvasti sõitsin. Teravus oli absoluutselt olematu. Mitte et seda praegusel hetkel peakski väga palju olema, aga tahaks kogu aeg hästi sõita...
Korraliku treeninguna läks see üritus siiski kirja. Järgmine katse - 23. august Haanjas laskejooksu eestikate ühisstart. Suure tõenäosusega tuleb sellest puhas agoonia, aga parem praegu kui talvel;)
Priit treenib minuga sarnaselt ja seega ka temal eriti teravat minekut polnud. Ning lasketiirus trehvast talle veel eriti "huono päivä" - 2+2+2+3. Arenguruumi on, tahet samuti;) |
Teema: laager laskmine treening |
| Kirjutas Eveli | | Reede, 14.Aug.2009 20:49 | Õhus on sügist. Seda niikuinii, et vihma pidevalt sajab, see käib asja juurde, aga ka muidu on lihtsalt...sügisene. Õunad valmivad, poes on koolitarvete soodusmüügid, treeningud koguvad intensiivsust.
 Idee poolest on august küll veel suvekuu ja eks tuleb neid ilusaid ilmasidki veel, aga suund on igal juhul selge. Juulist ma väga ei mäleta pika varuka trenne, nüüd juba vaatad, et kõige lühemad riided võib vist ära pakkida. Ning talvise varustuse välja otsida. Järgmiseks laagriks on kohe kindlasti hommikusteks kuivatreeninguteks juba suusamütsi vaja. Poole kaheksa ajal võib tiirus päris jahe olla. Ning kui juulikuus paistis päike üle metsa silma, siis enam seda ohtu küll ei ole;)  Üldiselt elab Otepää praegu Suverulli lainel. Laskesuusatajad on uuest tiirust pagendatud, hea et vana tiir ikka olemas on. Tulevad siia igasugused võistlema ja meie treeninguid segama;) Aga ka meie hulgast on võistlejaid - Priit N. rullis ja Indrek rulluisus. Teised treenivad ja kui jaksu on, siis ka vaatavad. Kuulame niikuinii, sest Elva onn on ju kohe staadioni kõrval.  Treeningnädal on täpselt poole peal. |
Teema: Otepää treening |
| Kirjutas Eveli | | Tei, 11.Aug.2009 17:21 |  Pikalt kestnud tehnilised probleemid (lühiresümee - ära usalda allhanget) on mind hoidnud kirjutamast - aga ega midagi väga põrutavat pole juhtunudki. Mittehammas paraneb jõudsalt, trahve on lastud ohtralt, nulle on lastud ohtralt, lasketestis lasin 147+179, herilase käest sain nõelata ja kõik lihased on valusad. Ei midagi uut. Kõige erutavam on aga lähenev olümpia.
 Võiks ju arvata, et sinna on aega küll ja veel - kuus kuud ja üks päev avamiseni - aga võta näpust. Olümpiariideid proovisime juba mai lõpus. Akreediteeringuankeedi tähtaeg on 20. august. Lennupiletid on varsti vaja broneerida ja sellega seoses panna paika kõik treeningud jaanuari keskpaigast alates. Aga mul võtab see kohe pulsi üles ning käed värisema... Sportlased võivad ju rääkida, et "võistlus nagu võistlus ikka" ja "võtan nagu tavapärast starti", aga ausalt öeldes on see pullikaka. See ON üks tähtsamaid võistlusi. Laskesuusatajatel on MM igal aastal (va siis OM-aasta), nii et sealt on medaleid suhteliselt paljudel suhteliselt palju. Olümpiamedaleid jagatakse märksa vähem ning nõudlus ületab pakkumise väga kõvasti. Olümpia on eriline.   Eelmisel olümpial olin suhteliselt turist. Enda arvates muidugi mitte - valmistusin kõvasti ja professionaalselt, individuaalis hävisin (sh ka suuskade valikuga), sprindis tegin kõigi arvates kõva sõidu ja olin 47. Olin rahul. Nüüd on aga tase pisut teine. 47. koht oleks täielik häving. Siin käib jutt ikkagi vähemalt esikahekümnest. Vähemalt. See lööb pulsi üles, uskuge mind. Sest uskumatult palju on asju, mis võivad valesti minna - haigus, liiga palju/vähe treenimine, valed suusad/määre, palju trahve, muud tehnilised probleemid. Põhimõtteliselt kõik alates kurja pilgust ja lõpetades maailmalõpuga. Jeerum!
 Loomulikult ei ole asi nii hull ja ma ei ole veel närvivapustuse äärel. Olen väga zen;) Teen kõik endast oleneva, et ähvardavaid karisi vältida ning maailmalõppu tõenäoliselt ei tule;) Pigem on tegu meeldiva erutusega, ootusärevusega. Sest igal juhul on Whistler üks tore koht ning olümpia üks tore üritus ja mulle kohe meeldib võistelda, eriti kui ma veel vormis olen.   Vormi minemisega seoses - homme jätkub laager Otepääl.
|
Teema: olümpia |
| Kirjutas Eveli | | Nel, 06.Aug.2009 11:32 | Järjekordne Otepää laager on alanud, käib teine treeningpäev. Mina hakkan hampster olemisest juba üle saama, põsk ei ole peaaegu üldse enam paistes, aga talvevarusid kunagisse hamba asukohta ikkagi kogun. Lastes annab tunda, aga suhteliselt vähe. Ãœhesõnaga - treenime. Â
 Laagri algusele sobilikult on kõik muidugi treeningindu täis;) Lasketiirud on ka nagu ikka rahvast täis. Meie, meie juuniorid, venelasi igavene hunnik, vene paraolümpiakoondis, slovakid. Lisaks siis kõiksugu murdmaainimesi. Otepääl elu käib.
Üldiselt lähevad laagrid järjest raskemaks. Mahtu tuleb vaikselt juurde ning samas hakkab ka intensiivsus vaikselt tõusma. Aga eks ole ka enne treenitud just selle mõttega, et tulevased tugevad treeningud ära seedida. Ning siis võistlushooajal olla tugevam kui kunagi varem... |
Teema: laager Otepää |
| Kirjutas Eveli | | Püh, 02.Aug.2009 18:57 | Juuli on ikka tõsine treeningkuu, kus saab kohati trennis juba vere maitse suhu. Kuu alguse peesitasime Hiiumaal, keskel olime kaks nädalat Otepää laagris, ning viimase(d) nädala(d) Elvas, kuhu sisse jäi ka Xdream. Kuu lõpetas sümboolselt hamba välja tõmbamine;)Â
| Treeningpäevad | 27 | | Treeningkorrad | 42 | | Võistlusi | 1 | | Km kokku | 653,6 | | Erialased km(suusk, rull, imm) | 438 | | ÜKE | 06:05 | | Aeg kokku | 66:39 | | SV | 00:24 | | SV % | 0,6% | | EV | 03:22 | | EV % | 5,1% | | PV ja madalam | 62:53 | | Padrunid: lamades | 990 | | püsti | 740 | | lasketreening | 16:40:00 | | komplekse | 9 |
Igati korralik treeningkuu, ei midagi üle mõistuse, aga korralik ikkagi. Füüsilised treeningud tavapärased, vähemalt mõtete poolest oli põhikese laskmisel. Tundus, et isegi õnnestus. August tuleb veel teravam kuu.  Juuli 2008 Juuli 2007 Juuli 2006 |
Teema: kokkuvõte juuli 2009 |
|
