Mina olen pakkimise enam-vähem lõpetanud, need asjad, mis bussiga lähevad, on koos. Priidu veel pakib ning homme varahommikul viib Võrru ära. Sealt võtavad ralliässad juba ette meeldiva bussisõidu läbi Läti-Leedu-Poola-Tsehhi Austriasse. Rekord pidi olema 22 tundi. Jõudu neile.

Suurem osa sportlasi läheb esmaspäeva hommikul kell väga-väga vara lennukiga Viini ning sealt on päris pikk ots Ramsausse (Salzburgi lähedale). Tagasitulek peaks olema 19. oktoobri hommikul-lõunal. Rahvast läheb meil päris palju, kui ma õigesti lugenud olen, siis 11 sportlast + 3 asjameest. Aga ma võin ka eksida.

Käesolev nädal on olnud selline... poolpidune. Sai käidud Hiiumaal, mis oli võrdlemisi tore, käisin Kärdla koolis ennast näitamas ja rääkimas ning oli veel palju konstruktiivseid läbirääkimisi. Muuhulgas sain Hiiumaale lennata "eralennukiga", ainus reisija, meeskonda oli kolm korda rohkem. Tagasi tulles oli seis viigis. Normaalsed inimesed lendavad "teistpidi", hommikul mandrile, õhtul tagasi, sellest see reisijate vähesus.

Ning reedel oli must päev. Koolis oli kontrolltöö, mis minu arvates läks üsna halvasti. Praegu lahendusi vaadates tundus, et tegelikult ma ei olnud loll, lihtsalt natuke aeglane... Ehk siis ideed olid õiged, aga aega jäi napiks. Vaatame, mis õppejõud asjast arvab. Ja üleüldse tekkis mul küsimus, et kas ma pean ikka kõike ideealselt tegema? Ehk teisisõnu - mis siis juhtuks, kui ma mõne aine D saaksin? Või mis D, bakalaureuse lõpus ma teadsin, et cum laude jaoks sobivad ainult A-d. Ja nüüd on see suhtumine natuke sisse harjunud. Tegelikult, kui ma võtaksin endale sihiks läbisaamise, siis oleks mul märksa lihtsam, selgelt vähem pingeid. Mõtleme selle üle, vaatame, kuidas läheb. Iseenesest ilus oleks ka magister cum laude lõpetada, aga veel ilusam oleks mitte ennast ära rebestada.

Rebestamisest rääkides - viimased päevad olen trenniga tagasi tõmmanud. Reedel oli selline kergelt imelik enesetunne, nagu hakkaks haigeks jääma.  Koolis läks ka halvasti, olin masendunud, trenni ei läinud. Täna hommikul oli parem, käisin vaikselt rattaga sõitmas (marurahulikult). Palavikku nagu ei ole, kergelt nagu oleks ühelt poolt nohu, aga enesetunne on normaalne... Selline poolkõva, nagu öeldakse. Praegu kindluse mõttes kasutan igasuguseid koduseid ravimeetodeid (enne Ramsaud parem karta, kui kahetseda): vietnami salv, pipraplaaster, külmetus teed... Ning hetkel olen teki all ja higistan nagu mees.

Tegelikult olid täna Otepääl Eesti meistrivõistlused, aga koondis mõne üksiku erandiga osa ei võtnud - põhjus seesama enne Ramsaud pigem kartmine. Reis+kõrgus võivad väsimuse pealt trikke teha, nii mõnigi on oma hooaja seal lõpetanud.

Praeguseks side lõpp, järgmine kord ilmselt juba Ramsaust. Kuigi netiga on seal kehvad lood, aga küll me kuskilt selle levi välja nuhime.

Mina olen pakkimise enam-vähem lõpetanud, need asjad, mis bussiga lähevad, on koos. Priidu veel pakib ning homme varahommikul viib Võrru ära. Sealt võtavad ralliässad juba ette meeldiva bussisõidu läbi Läti-Leedu-Poola-Tsehhi Austriasse. Rekord pidi olema 22 tundi. Jõudu neile.

Suurem osa sportlasi läheb esmaspäeva hommikul kell väga-väga vara lennukiga Viini ning sealt on päris pikk ots Ramsausse (Salzburgi lähedale). Tagasitulek peaks olema 19. oktoobri hommikul-lõunal. Rahvast läheb meil päris palju, kui ma õigesti lugenud olen, siis 11 sportlast + 3 asjameest. Aga ma võin ka eksida.

Käesolev nädal on olnud selline... poolpidune. Sai käidud Hiiumaal, mis oli võrdlemisi tore, käisin Kärdla koolis ennast näitamas ja rääkimas ning oli veel palju konstruktiivseid läbirääkimisi. Muuhulgas sain Hiiumaale lennata "eralennukiga", ainus reisija, meeskonda oli kolm korda rohkem. Tagasi tulles oli seis viigis. Normaalsed inimesed lendavad "teistpidi", hommikul mandrile, õhtul tagasi, sellest see reisijate vähesus.

Ning reedel oli must päev. Koolis oli kontrolltöö, mis minu arvates läks üsna halvasti. Praegu lahendusi vaadates tundus, et tegelikult ma ei olnud loll, lihtsalt natuke aeglane... Ehk siis ideed olid õiged, aga aega jäi napiks. Vaatame, mis õppejõud asjast arvab. Ja üleüldse tekkis mul küsimus, et kas ma pean ikka kõike ideealselt tegema? Ehk teisisõnu - mis siis juhtuks, kui ma mõne aine D saaksin? Või mis D, bakalaureuse lõpus ma teadsin, et cum laude jaoks sobivad ainult A-d. Ja nüüd on see suhtumine natuke sisse harjunud. Tegelikult, kui ma võtaksin endale sihiks läbisaamise, siis oleks mul märksa lihtsam, selgelt vähem pingeid. Mõtleme selle üle, vaatame, kuidas läheb. Iseenesest ilus oleks ka magister cum laude lõpetada, aga veel ilusam oleks mitte ennast ära rebestada.

Rebestamisest rääkides - viimased päevad olen trenniga tagasi tõmmanud. Reedel oli selline kergelt imelik enesetunne, nagu hakkaks haigeks jääma.  Koolis läks ka halvasti, olin masendunud, trenni ei läinud. Täna hommikul oli parem, käisin vaikselt rattaga sõitmas (marurahulikult). Palavikku nagu ei ole, kergelt nagu oleks ühelt poolt nohu, aga enesetunne on normaalne... Selline poolkõva, nagu öeldakse. Praegu kindluse mõttes kasutan igasuguseid koduseid ravimeetodeid (enne Ramsaud parem karta, kui kahetseda): vietnami salv, pipraplaaster, külmetus teed... Ning hetkel olen teki all ja higistan nagu mees.

Tegelikult olid täna Otepääl Eesti meistrivõistlused, aga koondis mõne üksiku erandiga osa ei võtnud - põhjus seesama enne Ramsaud pigem kartmine. Reis+kõrgus võivad väsimuse pealt trikke teha, nii mõnigi on oma hooaja seal lõpetanud.

Praeguseks side lõpp, järgmine kord ilmselt juba Ramsaust. Kuigi netiga on seal kehvad lood, aga küll me kuskilt selle levi välja nuhime.

Kui ma esimest korda ehho(kardiograafia)s käisin, umbes-täpselt kaks aastat tagasi, siis ühel hetkel arvasin, et arst mängib arvutiga mingit põnevat sõjamängu, sest paugud käisid ja punast värvi oli pool ekraani täis. Mõne hetke pärast tuvastasin, et kuigi punane värv oli tõepoolest veri, siis need paugud on minu väikse südame löögid.

See esimene kord ehhos oli kõige halvemate tulemustega - parema vatsakese lõõgastus aeglane, pulmonaalklapil tagasivool kahe joana, trikuspidaalklapil tagasivool klapi all, üksikud ekstrasüstolid ja mingi jama kopsuvereringe rõhuga. Mitte et ma suurt ise asjast aru saaks, aga põhimõtteliselt klapid loperdasid ja lasid läbi. Peale seda sai mingi aeg marurahulik oldud ja järgmine kontroll oli OK.

Tänane ehho oli mul järjekorras neljas, eelmine oli täpselt aasta tagasi. Tulemus: "Südame õõned norm suurust. Vatsakeste seinad norm paksusega. Süstoolne ja diastoolne funktsioon normis. Minimaalsed regurgitatsioonvoolud pulmonaal- ja trikuspidaalklapil, rõhk normis. Võrreldes 25.09.2006 püsivad minimaalsed regurgitatsioonivoolud pulmonaal- ja trikuspidaalklapil, kuid kopsuvereringe rõhk ilmselt madalam (PAEDP 7mmHG - 4 MMHg (norm)). Hingamisarütmia ei tule esile." Ühesõnaga, eelmainitud klappidel on väiksed tagasivoolud (ilmselt sünnist saati, nagu mulle öeldi), muidu aga võin trenni edasi lahmida. Peaasi, et haigena trenni ei teeks;) Pole probleemi.

Vereproovide tulemused sain ka. Kui eelmise aasta sama ajaga võrrelda, siis üsna sarnane seis. Hemoglobiin isegi parem, 123-> 133, valgeliblesid traditsiooniliselt vähe, aga isegi minu kohta vähe, samuti lümfotsüütide ja neutrofiilide tasakaal paigast ära. Peaks vihjama a)mingile viirusele b)suurtele koormustele. Võib olla nii seda kui teist, samas see on harv päev, kui mul need näitajad head on. Ikka siuksed nirumad. Muud asjad kõik kontrolli all, jätkata samas vaimus. Enne Ramsaud võiks pisut raudnaelu närida, et mäe otsas oleks millega seda vähest hapnikku ringi vedada...

Üleüldse on täna üsna keeruline ja eelkõige keerulise logistikaga päev. Eesmärgid: Elvast lahkumine 7:10, kell 8 Maarjamõisas ehho + vereanalüüside tulemused, kell 10-12 kesklinnas kool, mingi aeg e-kaubamajas asjaajamine ja umbes-täpselt 13-13.30 Tallinna bussile. Tallinnas on programmis Sidepataljon, lennujaam (pilet homseks), Kopli (saan oma paraadvormi kätte) ja edasi vabakava. Üldiselt täiesti teostatav programm, eksju? Isegi ilma autota (ja autot ma ei viitsi Tallinna vedada, sest bussis saab aega palju paremini sisustada. Näiteks magada. Või blogi kirjutada nagu praegu). Konks on aga selles, kuidas teha seda kõike suure 10-15kg relvakohvri ja umbes sama raske ning mitte oluliselt väiksema seljakotiga... Mul oli hea plaan, mis aga lagunes koost Tartu bussijaama remondiga ehk pakihoiu kinniolekuga. Õnneks olid sealsamas lähedal Tartu hotelli väga abivalmis inimesed, kuhu oma asjatoimetuste ajaks sain suured-rasked asjad jätta. Muidu oleks seis üsna nukker olnud. Ja nagu tellimise peale lõppes täna loeng varem, e-kaubamajas läks ka ruttu ning buss on praegu väga meeldiv. Nii et pool programmist on täidetud, pool jäänud, aga need pole enam eriti ajakriitilised asjad. Või tähendab on, vormi pean enne tööaega ikkagi välja võtma, aga pole hullu, kui ma seda täna ei tee. Enne kevadet vormiüritusi ei paista...

Sellest suurest planeerimise peale jõudsin taas kord järeldusele, et mul on maailma kõige ebapraktilisem eriala. Reaalses elus on sellest ikka väga vähe abi. Ma võin küll väga mitut viisi väga kaua aega veeta, aga praktilist kasu eriti ei paista;) Rääkimata sellest, et kui peaks kunagi praegune elukorraldus sh arvutid suure ülemaailmse katastroofi puhul hävima, mis juhul ma võin oma matemaatilist analüüsi ja masintõlget omaette teha. Oleks võinud ju midagi asjalikumat valida, nagu logistika või ehitamine... Noh, aga vähemalt aja surnuks löömises olen ma siiski osav.

Ahjaa, tegelikult ma lähen üleüldse Hiiumaale. Tööasjad;) Põhimõtteliselt. Kui õppejõud küsib, miks mind kolm nädalat pole, kas ma olen töö pärast välismaal, siis mis ma vastan? "Põhimõtteliselt küll". Vanemad on mul ka varsti ära hellitatud. Vend tuli Brüsselist tagasi, alles hiljuti olid teised jõulud (kogu pere koos) ja nüüd ma lähen koju. Hästi elame. Kui juba jutt sinna jõudis, siis mu ema-isa ja vend käisid pühapäeval XDreamil. Õnneks küll B-rajal, aga sellegipoolest. Olid selgelt esimese poole sees. Mina viilisin, sest profisportlase asi, hooaeg läheneb jms;)

Koolis läheb hästi, reedel on esimene kontrolltöö. Graafide põhimõisted ja Euleri ning Hamiltoni graafid. Põnev. Priidul on see-eest reedel esimene koolipäev. Pedagoogika (peaks seal ühe g asemel k olema?) alused. Muidu läheb ka hästi, meil on nüüd ka külmkapp ja õhupuhasti. Viimane küll veel ühendamata, aga vähemalt on. Jõuludeks loodame toimima saada, nagu ka kraani ja kraanikausi. Ja kardinad. Ja voodi. Ja diivanilaua. Ja telekalaua ja teleka. Ja toolid. Ja kööginõud. Elu on ilus. Ja Tallinn, mis ei ole ilus, paistab. Nüüd on vaja ainult kuskilt interneedus kinni püüda, et see kaunis jutt üles riputada. Side lõpp.

Täna oleksin ma peaaegu ühe suure preemia ära teeninud. Iseendalt. Rulli kompleksis lasin 8 esimest tiiru nulliga, lõpuni aga välja ei kannatanud - 1102.

Üllataval kombel on mõnes osas laskmine paremaks läinud. Eriti püstilaskmine. Kui eelmises laagris ja ka MMil oli suuri raskusi püsti nulli laskmisega, siis selles laagris märgid muudkui kukuvad. Esineb ka pisut ebaõnnestunud tiire, aga üldmulje on hea.

Tänase trenni algus oli muidugi ilus. Eks ma ikka sihtisin ka, aga eesmärk oligi pihta lasta. Kaheksa nulli järjest... Tekkis juba tahtmine mitte enam edasi lasta, siis oleks nullitrenn juba kirjas, aga pidin ikka piire kompama ja ennast peedistama. Ja ei kestnud lõpuni ära. Eks tuul oli ka, aga see oli algusest saati. Väga labiilseks õnneks ei läinud, need üksikud trahvid. Ma pole päris kindel, kui pikk nulliseeria mu rekord on. Nullitrenne on ikka ette tulnud, aga mõni, mida mäletan, on selgelt lühem olnud. Igal juhul sain selle kindluse, et ma olen võimeline neli tiiru järjest nulle laskma. Ja et ma olen ka püsti võimeline nulli laskma, mida ma pärast MMi enam eriti ei uskunud...

Üldiselt on laager (mis teistel täna, minu ja Priidul homme lõppeb) olnud väsitav ja raske. Ühelt poolt üsna suuremahuline nädal + kool ka veel. Ühe õhtuse trenni jätsingi ära, sest päev läks väga tihedaks ja ma lihtsalt tundsin ennast väsinuna. Päev läbi lennus olles on kaks trenni liiast, head nahka sellest ei tule. Järgmine päev oli kohe varem, trennid kvaliteetsed.

Järgmine nädal tuleb kiire-kiire. Esmaspäev-teisipäev on kool, lisaks teisipäeval ehho(kardiograafia), kolmapäev-neljapäev lähen Hiiumaale (!), reedel on taas kool (kontrolltöö!) ja nädalavahetus on Ramsauks valmistumine, sest esmaspäeva varahommikul läheb lennuk. Nii et nalja pole. Loodame Priiduga kuskil külmiku hankida vahepeal. Ahjaa, treenida on ka pisut vaja.... Ühesõnaga, igav ei hakka ja aega üle ei jää;)

Mitte mina ega Priit, vaid kass

Meil on kass (või õigemini Priidu vanaemal, aga ta kondab üsna vabalt seal, kus ise tahab. Kass, mitte vanaema). Talle meeldib asju pealt passida

Meie magamistoa aknast hoiab ta tänaval silma peal

Samuti meeldib talle nina võõrastesse asjadesse toppida

...ja teiste töötegemist vaheletrügimise teel segada

Aga üle kõige meeldib talle magada. Igal pool, igas asendis. Näiteks voodis, kui seal kedagi pole

...või seal on keegi

Kõrgem pilotaaz on muidugi magamise ajal nina võõrastesse asjadesse toppimine

Tihti magab ta ka töö ajal

...ning vaatluspost võib nii jääda unarusse

Võib juhtuda, et uni murrab maha kohe ukse peal

...või lihtsalt keset põrandat

...hea, kui keegi on sinna midagi pehmet unustanud

Parim on ikkagi magada kuskil pehmes kohas. Seal saab vastavalt vajadusele ennast välja sirutada

...või kerra tõmmata

Mõni kera võiks lausa ouroborost illustreerida

...samas kui mõni teine on ühendatud sirutusharjutustega

Aega-ajalt on vajadus pead käpaga toetada

... ja vahel võib pea lausa käppade vahele ära kaduda

Aga lõppkokkuvõttes on igatpidi mõnus....

Vot selline tänuväärne modell on meie kass. Meie elu läheb tasapisi. Laager algab esmaspäeval. Sellel esmaspäeval saime köögimööbli (juhhei!!), ainult kraanikauss ja külmkapp on puudu. Täna oli mul korraks võimalus kiirabiauto alla jääda, aga siiski mitte. Samuti sain elus esimest korda koolis inglisekeelset loengut kuulata. Eulerian graphs. Tegelikult oli üsna arusaadav. Eksamid-kontrolltööd on ikka  eesti keeles. Õnneks. Ning praegu tundub, et ületamatu ajastusõnne toel olen ma kõikide kontrolltööde ajal Eestis. Aga enne detsembrit ei maksa hõisata.  Trenni teeme tasapisi ja üleüldse on sügis kohale jõudnud.

Läbi sai! Keset septembrit keha ei ole veel päris valmis mitu päeva järjest võistlema. Või hoopis teine variant, et jõudnud veel hoogu sisse saadagi? Igal juhul oli laupäeval rajal raske, kuid tulemusega võib taas kord rahule jääda.

Enne starti oli olek suhteliselt rahulik. Esiteks olid olud tiirus ideaalsed, null tuult. Teiseks oli pealelaskmisel vähem rahvast=rahulikum meeleolu. Ning kolmandaks olin ma eelmine juba endale tõestanud, et ma olen tubli ning nüüd võis asja juba kainemalt võtta.

Mina ei tea, mis jama selle esimese ringiga on. Enda arvates sõitsin ma kiiresti. Või vähemalt normaalselt, tempokalt, nagu 10km esimesele ringile peaks kohane olema. Eessõitja ka nagu väga kiirelt eest ära ei läinud ning tagant ei tulnud üldse kedagi. Sellest hoolimata kaotus ringil parimale 25 sekundit. 25 !!!! Müstika. Nojah, kiireim sõitja (Jana Gerekova, SVK) tundus üleüldse klass omaette olevat, aga võin Ã¶elda, et kui minul olid Lilia Efremovaga võrreldes kiired rullid, siis sellel neiul olid minust ka kiiremad. Aga sport on juba selline ja heas vormis ta oli.

Esimeses tiirus kohe esimene mööda. Talv tuli meelde, siis ma ainult esimest mööda lasin. Noh, peaaegu. Igal juhul tuli kohe must masendus, sest keegi teine ei eksinud. Olud olid tõepoolest ideaalsed, me veel Sirtsuga rääkisime enne starti, et maru jama, nüüd ei saa trahve tuule kaela ka enam ajada. Ãœhesõnaga, peale seda ühte õnnetut trahviringi oli liidrite rong eest läinud ning mul jäi üle oma seltskonnaga võidelda kohtadele neli kuni lõpmatus.

Egas midagi, võitlesime. Nii tiirus kui rajal. Kolmandal ringil saabus surnud punkt, läks raskeks. Neljas ring oli taas lõbusam ning viimane oli küll valus, aga see-eest ilus. Laskmine oli lõpuni keskmiselt keskmine, mitte palju, aga vähe ka mitte. Tegelikult mul ei ole püsti raske lasta, lihtne on, aga sellegipoolest suudan igas seerias teha mingi vale liigutuse. Trennis on muuseas samamoodi, nagu kellavärk lased seerias ühe trahvi. Hakkab juba kergelt närvidele käima. Harjutame seda asja veel.

Kuigi sõit oli raske, tundus et ka teised väga teravas hoos enam ei olnud. Sprindiga võrreldes tuli sõidukaotus parimale umbes sama, kuid teisele kohale juba märksa väiksem. Viimasel ringil kolmas aeg. Ei saanud seda häbi endale lubada, et viimase ringiga kaotada. Ning mis kõige olulisem - Katsi võitsin sõidus 1,6 sekundiga;) Taas kord ütlen, et Kats on kõvas hoos. Arvestagem, et see oli tal viies võistluspäev järjest, tal oli rohkem trahviringe kui mul ja mul oli vaja viimasel ringil paarile tüdrukule ära panna. Nii et olgem ausad, taas kord oli tema tugevam. Talvel loodame punktikohti, sest sisu tal nendeks kohe kindlasti on.

Nii et lõppkokkuvõttes jäin võistlustega rahule. Ma loodan, et kõik kaasaelajad, nii kohapeal, teleka vahendusel kui ka mõtetes on sama meelt. Nüüd pole muud, kui septembri lõpus veel ühed eestikad rulli pealt ning siis ongi talv käes.

Ning mis teema selle kiivriga oli? Igaüks küsis vähemalt korra selle kohta. Isegi härra peaminister ei saanud muidu, kui pidi kiivri teema tõstatama, aga eks see ole vist ka temal õrn koht... Igal juhul ei ole sellel kiivril mingit pistmist Saksamaa, sõjaväe ja II Maailmasõjaga. See on minu õepoja trikikiiver - teate küll, millega uiskudega/rulaga rambil ja skatepargist hüpatakse-karatakse. Ning selle kandmise põhjus oli see, et tavaline rattakiiver segab püssiga sõitmist, tagaots on liiga suur ning püss käib vastu. Oli erinevaid lahendusi: slemmid, mida mul kuskilt võtta polnud; rattakiiver tagurpidi; kõigest hoolimata rattakiiver; triki- või hokikiiver. Kõike leidus. Slemm oli muidugi elegantseim, nii et kui ma kuskil ilusat näen, siis peaks ära ostma.  

Päeva algus ei olnud väga hea. Kõigepealt oli keegi nö minu rullid võtnud. Sõidame korraldajate poolt antud rullidega, mis üldselt jaotakse laiali maade kaupa. Mina olin kõik trennid siiani sõitnud paariga EST1. Nüüd oli veel alles ainult EST5. Aga mis ikka, jäi siis nii. Kusjuures tuli välja, et need olid väga head rullid, isegi paremad kui EST1.

Pealelaskmine oli ka ikaldus. Tõeline ikaldus. Kõigepealt oli meil 8 tüdrukut, üks laskekoht ja seal 5 mõistlikku märki, kuhu peale lasta. Ja kui suured-vanad, st täiskasvanud, lasevad üldjuhul peale 2-3 seeriat, siis noortel läheb pisut kauem. Ja siis oligi stabiilselt järjekord ja märgid täis lastud ja sada häda. Lõpuks lasin peale üldse kanada tüdruku alusel, sest tema oli üks (vs meie kaheksakesi). Ja ikka ei saanud eriti hea. Mõtlesin juba, et tuleb tore võistlus, täpselt nagu eestikad, trahve nagu muda. Siis lohutasin ennast, et saan ikka hakkama, enam-vähem on püss ikka peal ja püsti laskmine ei sõltu niikuinii peale saamisest.

Võistlus ise läks juba lõbusamalt. Esimene ring sõitsin suure hirmuga - Kats oli ja on heas vormis ning Sirli on ees ka teada-tuntud esimese ringi vajutaja, mul ei oleks sobinud ka nende vahel jalutama jääda. Nii ma siis vajutasin. Rullidega on kõigest hoolimata imelik sõita, eriti tõusu. Naljakas, vahepeal nagu imevad ennast asvaldi külge kinni. Suusk libiseb niimoodi meeldivalt. Aga võibolla on viinamarjad lihtsalt hapud...

Esimene tiir olin ma suurt hirmu täis. Pealelaskmine oli vilets. Sihtisin hoolega. Esimene, teine tabavad. Kindlust ikkagi ei ole, ebameeldiv, ebamugav on lasta. Kui ma tunnen ennast tiirus kindlalt, siis on lausa lust tulistada ja iga möödalask on selge üllatus. Täna oli aga pigem pihtalask üllatus. Kolmanda lasen selgelt mööda. Ei teinud isegi mingit äratõmmet, lihtsalt oligi möödas. Sihtisin mööda, aga ikka päästsin ära. Rumal-rumal-rumal. Niisiis käisime kõik rõõmsalt kolmekesi (ikka Sirli-mina-Kats) ühel trahviringil.

Teine ring oli taas vaja vajutada, sest pärast esimest ringi sõitsime kõik võrdsed ja ühe trahviga on kõik veel võimalik. Omast arust vajutasin, Sirli tuli ka nagu lähemale, aga selgus, et hoopis Kats vajutas kõige kõvemini - parim ringiaeg ja mulle 15 sek sisse. Ülikõva. Kats on meie raudnaine - praegusel hetkel teinud nelja päevaga neli starti. Ning vorm on jätkuvalt väga hea. Uskuge mind, kui ta Ramsau laagri üle elab, siis hakkab talvel punkte tulema. Hulgakesi ja suurel kiirusel;)

Igal juhul rajal olles ma ei teadnud, et Kats jõudsalt läheneb, mul oli endagagi tegemist. Otsustasin olla kaval ning püsti lastes seina taha tuulevarju pugeda, st lasta viimastel kohtadel. Hoogu pidin tublisti vähendama, aga tuult oli tõesti vähem. Lasin rahulikult, tunne oli märksa parem kui lamades, aga see õnnetu kolmas märk ikka ei tahtnud kukkuda. Ikaldus. Kes käsib mööda lasta. Silmanurgast nägin, et Sirli pidi ka ühele trahviringile minema, nii et gaasi ainult... Kats ma muuhulgas tiirus üldse ei näinud, aga mingil põhjusel oli üsna kindel, et ta lasi minu ja Sirli eeskujul ka ühe. Alles mingi aeg finishis sain teada, et ta neli sai.

Viimast ringi üritasin siis panna. Päris hästi ei õnnestunud, aga hanguma ka ei jäänud. Alguses oli Sirli selg hea orientiir, kuid kui poolel ringil ta kätte sain, tekkisid uued eesmärgid ühe vene neiu näol (kui temast möödusin, siis mõtlesin uhkusega, et näe, vähemalt ühest venelasest sõidan kiiremini) ning mõned juuniorid. Ja kõik ergutasin ka nii toredasti raja ääres ja staadionile jõudes märkisid kommentaatorid ka ära. Uhke värk.

Üldiselt olen ma võistlusega rahul. Võrreldes eestikatega oli enesetunne parem, laskmine parem ja sõit ka vist parem. Mis on hea. Ning võrreldes sellega, kui kott ma varem rulli peal olin (aastaid tihe võitlus Suverullil MITTE viimaseks jäämise nimel), siis on kõik kohe eriti hea. Laskmine oli keskmiselt hea, mitte hiilgav, aga häbi tundma ka ei pea. Teised olid muidugi tugevad - Mäkäräinen sai teenitud kulla, ukrainlased kogu pundiga, venelased... Muuseas, päeva parima aja sai üleüldse juunior Valj Semerenko Ukrainast, nulliga, aga ta on talvelgi suuri vägitegusid teinud. Minuga sama masti tütarlaps talvel, vahel üks peal, vahel teine. Nagu ka ta kaksikõde Vita, kes oli täna juunioridest kolme trahviga kolmas. Sellised lood siis. Kui pärast jooksu kippusid juba muremõtted pähe, et nii nõrk olen, siis praegu enam ei muretse. Ei ole suvel eriline välejalg kunagi olnud, nii et kõik on kontrolli all. Ja olgu see laskmine trennis kuidas ta on, siis esialgu tundub, et võistlustel suudan ikkagi oma ära teha (ptui-ptui-ptui).

Homme algab võistluspäev kell 11:15 naiste jälitusega. Punt pole mul just hiilgav - ees kolme trahviga venelane (loe: liiga kiire mulle), taga ühe trahviga Eva Tofalvi (loe:liiga aeglane mulle). Aga esimene ring olen ma nii ehk naa uimane, nii et neiu Evaga võib koos sõita küll. Ning lõppkokkuvõttes panevad tiirud asja paika. Ma just vaatasin, et mul üldse-kohe-mitte ei õnnestu sprint ja jälitus mõlemad normaalselt sõita. Pärast head sprinti tuleb niru jälitus ja pärast niru sprinti hea jälitus. Oleks aeg seda kommet muuda, või mis? Ühesõnaga, vaatame, mis saama hakkab.

Priidu tegi täna iseenesest hea sõidu, Indrekuga sekund-sekundis, aga see laskmine oli pisut nõrgavõitu... 3+1 lasta on pisut liig. Homme läheb ka võit(s)lema. Meeste võistlus oli üldse kõva. Norra staarid jäid esikaheksast üldse välja ning muidugi tegi Roland tugeva esituse. Parim sõiduaeg. Kes käskis neid trahve lasta... Homme läheme kõik uuele katsele.

Minu kõrgeim koht täiskasvanute MMil? Ei, siiski mitte, laskeorienteerumises olen ma ju maailmameister. IBU poolt korraldavatel küll. Laskmise 0+1 oli muidugi ilus, aga taas tuli tõdeda, et seda õiget jooksusoolikat mul (enam/ikka/veel) pole.

Öösel tekkinud uuest koduloomast ma ennast eriti segada ei lasknud, kuigi esimese äratuse tegi ta meile öösel poole kahe ajal, kui Priidule pähe kinni lendas. Edasi oli rahulikult kardina juures. Vist, ma ka magasin. Õue minna ei tahtnud, siiani magab seal kardina voltide vahel. Omapärane koduloom. Ma õhtul ei uskunud, et see suur vari, kes toas ringi kihutab, nahkhiir on. Mõtlesin, et vast on mingi suur liblikas, kes huvitava optilise efekti tõttu suurt varju heidab. Tegin veel nalja, et järsku on nahkhiir ja imeb mu öösel verest tühjaks. Aga nojah, Priit meeldis talle ilmselt rohkem. Tänase öö hoiame akna lahti, vast lendab ikka ära. Muidu on Karupesa hotellil üks koduloomaga tuba...

Niipalju siis ööst. Hommikul jõudsin veel Tartus kooliski käia, Otepääle tagasi jõudsin 12:40 ehk 20 minutit enne pealelaskmise algust. Aega nagu leiba. Kohe kuulsin ka rõõmsat uudist, et Daniil ja Karel on kiirelt jooksnud ning täpselt lasknud ja kaksikvõidu võtnud. Süda läks kohe seest soojaks. Tublid poisid! Suurtest meestest said Indrek ja Roland väleda jooksuga hakkama küll, aga trahviringe läks pisut paljuks... Pildil eelmise aasta Euroopa Meistrivõistluste medalistid. Daniil vahetas nüüd pronksi kulla vastu!

Enda võistlust võtsin üsna pingevabalt. Pealelaskmine oleks võinud minu poolest ka olemata olla, kaks seeriat ja üks nõks. Võrdluseks - EMV ajal lasin peale 5 seeriat ja ikka ei saanud hea. Nüüd oli algusest saati hea. Enesetunne väga hea ei olnud, aga ega soojenduse ajal ei peagi olema. Stardist ära läksin veel lennuka sammuga, kuid eeldatult kujunes jooks raskeks. Kui prognoosi kirjutasin, siis algselt oli lause, et "30 sekundit ringi peal pole mingi probleem kaotada". Siis muutsin meelt ja kirjutasin "30" asemel "20". Selgelt ülehindasin ennast, sest 30 see oligi.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/qUXYXB5TKuo}

Laskmine oli muidugi ilus. Lamades jäin viimast sekundi murdosaks väristama, aga siiski kindel 0. Püsti oli ka üsna hea lasta, kolmas märk läks napilt-napilt paremale, õigemini jäi paremale. See on vana nali.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/Azakczo53to}

Joosta oli raske-raske. Selline tuim tükk olin, otseselt jalutama ei jäänud, aga kiirust ka ei olnud. Pingutasin küll, max pulss ikkagi 190. Aga mida ei ole, seda ei ole. Jooksus kaotasin üsna kõigile, kellele vähegi võimalik - kõik kiired ukrainlased-venelased-valgevenelased, Eva Tofalvi, tshehhid, Gerda Krumina, soomlased... Natuke on häbi küll. Et peaks nagu tugev sporditüdruk olema nüüd, talvel niiiiii ilusad tulemused, aga jookseb ikka nagu hunnik õnnetust. Ei ole eelmise aastaga mingit suvise vormi meeletut paranemist olnud.

Sporditegemisega on naljakas asi. Eriti võistlemisega. Adrenaliin, endorfiin... Pärast võistlust oled natuke nagu laksu all. Ja siis kui oled lõdvestuse ja venituse teinud ning lõpuks pesema jõuad, lahtub see kõik ära. Ning tuleb mõningane masendus. Vahetult pärast finishit tundus mulle, et tegin ilusa võistluse, lasin hästi ja jooksin enda kohta ilusti. Sooja vee all ligunedes hakkas juba pikkamisi tunduma, et ega seda ühte trahvi poleks ka olnud vaja lasta ja jooksin ma ikka üle mõistuse halvasti. Tõde jääb sinna vahepeale...

Ei, tegelikult sain täpselt selle, mille järele läksin. Lasin hästi, see teeb eneseusule ainult head. Jooksin võimetekohaselt, võib-olla oli halb päev, aga ega ma pole mingit pidi selleks valmistunud ka. Ma tean, et suvi ja eriti jooks ei ole olulised, oluline on talvel kiiresti suusatada. Kõik. Olümpiapronksist olin ma igat pidi väledam:D

Homme mina (ja Priit ka) ei stardi, neljapäeva jooksu segateade on küsimärgi all. Lihtsalt - meil on neli naist ja viis võistlust viie päevaga. Rullidest (sprint+jälitus) ei taha keegi loobuda, see on ikkagi põhistart. Mina, Sirts ja Kadri võistlesime täna, Sirli ja Kadri vist ka homme. Ãœhesõnaga, kas panevad nemad viis päeva järjest või mina ja Tagne kolm päeva järjest. Või mingi ristvahetus. Väga ei tahaks nagu jooksma minna, seda enam, et meestest põhijõud ei tule jooksma, nii et kõrge koha lootused on üsna 0. Samas ei oleks ilus üldse mitte võistkonda välja panna. Nii et tundub, et tuleb ikka startida. Järgmised viisteist minutit kannatust. Aga mine tea, järsku leidub veel mõni vabatahtlik...

Head ööd ja muideks saab biahtlonworldist tulemusi live's jälgida nagu talvelgi.LIVE RESULTS

Täna õhtul avamine, aga homme juba jooksu sprint. Meestel start kell 11, naistel 14. Meestest ma pikalt ei kirjuta, eestlastest on stardis Tobreluts, Lessing, Kõiv ja Remmelg. Tobre on igal juhul soosik. Naistest on eestlastest rajal nr. 7 Sirli Hanni, nr. 14 Eveli Saue ja nr. 26 Kadri Lehtla. Lisaks nii mees- kui naisjuuniorid.

Nendel viimastel päevadel on kohe süda seest soojaks läinud - talv tuleb nii meelde. Palju tuttavaid nägusid, isegi treener Anatoli on platsis. Kõik IBU asjapulgad, palju konkurente... Võtame aga naiste protokolli ette ja vaatame tuttavad nimed üle.

Nr. 1 Lilia Efremova, UKR. Torino olümpia sprindi pronks, 2006/2007 hooajal ei võistelnud.
Nr. 2 Eva Tofalvi, ROU. Üks paljudest, kellega mul ennast võrrelda meeldib. 2001 aastal oli MMil 6. Eelmisel hooajal MK kokkuvõttes 52, MMi parim 32.
Nr. 4 Zdenka Vejnarova, CZE. Taas konkurent. 2006 Anterselva MK jälituse ajal sõitis ta minust igal ringil mööda. MK parim koht üldse 7, 2006/2007 hooaja kokkuvõttes 60, MMil seeria 33-37-34.
Nr. 7 Sirli Hanni, EST. Eelmise aasta Euroopa MV juunioride pronks jooksu sprindis.
Nr. 10 Petra Slezakova, SVK. Kuni eelmise talveni olime üsna võrdsed... MK parim koht 37.
Nr. 17 Marika Jänka, FIN. Puhtalt jooksule spetsialiseerunud. Väike, aga väle. Kui pihta saab, siis kindlasti üks medalisoosik.
Nr. 18 Gerda Krumina, LAT. Noor ja lootustandev lätlane, tegi sel talvel oma parima hooaja, laeks jäi 38. koht.
Nr. 19 Jana Gerekova, SVK. Eelmisel aastal Pokljuka MK etapil oli mul temaga kõva madistamine. Lõpuks jäi kahe kohaga peale, oli 36 ja see ongi tema MK-sarja parim koht.
Nr. 21 Elena Khrustaleva, KAZ. Muu hulgas Euroopa meister aastast 2003, MK-l jõudnud ka kuuendale kohale, selle talve parim 30. koht.
Nr. 23 Kaisa Mäkäräinen, FIN. Kas on vaja midagi öelda? Tegi eelmisel talvel hiilgava hooaja, neli korda esikümnes, sealhulgas MMil seitsmes. MK kokkuvõttes 27. Jagu oli temast ikka väga raske saada.
Nr. 24 Dana Plotogea, ROU. Eelmise suve Euroopa Meistrivõistlustel jooksus oli mul temaga kõva rebimine, sprindis kaotasin, massis vist võitsin. Torino sprindis oli täpselt koht minu taga - 48. Talvel MMil oli sprindis 25.
Nr. 25 Pavla Matyasova, CZE. Veel üks jooksuspetsialist ja samuti väike ja väle. Samuti alati favoriit, aga pole seni õnnestunud.
Nr. 26 Kadri Lehtla, EST. Koondise uustulnuk, aga hoidke alt!
Nr. 27 Natalya Sokolova, BLR. Mitmekordne talvine Euroopa meister, 6-kordne suvine maailmameister, sellel aastal talvel korra kolmas, kokkuvõttes 18. Pole paha? Kindlasti üks tugevamaid nimesid kohal.

+ veel suur hulk vene-valgevene tüdrukuid, kes on väga kiire jooksuga, aga talvel eriti ei võistlegi... Jooksus kipub ikkagi valitsema idablokk, eriti Venemaa, Valgevene, Ukraina. Meestest ka tðehhid ja eestlased;)

Ise lähen peaasjalikult ilusti laskma, sest jooksutüdruku jalad mul just ei ole:D Muidugi, trehvata võib alati, aga selle peale loota ei maksa. Peaasjalikult võitlen "omasugustega" - rumeenlased, Gerda, teised eestlased... Jookseme lihtsalt jalad ja kopsu lahti, siis on võibolla reedel rulli peal ka lihtsam. Laskmine on ka "fifty-sixty". Täna lasin esimesed kaks tiiru lamades+püsti 1+4. Suur tuul oli. Ja siis lasin 0+0 otsa. Pole hullu;) Ühesõnaga, vaatame, mis saama hakkab.

Ning teate, mis jooksu ajal kõige hullem on, sest iseenesest on jooks meeldivalt lühike, nii 15 minutit? Relva kandmine. Jookseme me loomulikult ilma relvata, relvad on tiirus, aga sealt me peame need võtma ja jooksma relv käes - torust hoides, kindlasti toru ülesse suunatud - oma laskekohale, seal laseme ning uuesti püss oma kohale tagasi. Ühesõnaga, saame terve tiiru pikkuse edasi-tagasi neli kilo käe otsas joosta. Nii umbes 200-300 meetrit. Ausõna, püssiga 15km suustatada on lihtsam kui 200 meetrit joosta... Aga tegelikult ei ole see asi nii hull ka. Pealegi, mu püss kaalub ainult 3770 grammi + salved:D Kaaluti üle täna.

Homme pean veel ühe logistilise vägitükiga hakkama saama. Kella 10.15-12.00 on mul idee poolest Tartus praktikum ning 13.00 algab pealelaskmine. Ei ole hullu, jõuab ja aega jääb ülegi. Otse koolipingist võistlema ei ole just tavapärane, aga üks kord on ikka esimene;)

Tahaks veel lisada, et avamisel lauldi vist Tagnele sünnipäeva puhul soovilugu. Teate seda laulu, et "isamaa ilu hoieldes..." Seal on ju sellised sõnad, et "pane tähele"... Tagne ütles selle peale, et ta on seda nalja juba kuulnud:D

Kohevarsti sõidame Otepääle ära, et MMiga pihta hakata. Täna on mitteametlik treening, homme ametlik treening ja avamine ning ülehomme, st teisipäeval hakkavad võistlused peale jooksu sprindiga. Mina ilmselt võistlen eelmainitud jooksu sprindi ning rulli sprindi ja jälituse. Priit tundub, et jääb ainult rullide peale.

Laagri lõpp läks ilusti. Minul vähemalt. Treeningvõistlusel, 3km jooksu sprint, lasin 0+0 ja saavutasin kindla esikoha 30 sekundilise eduga Sirli ees (1+1). Kadri lasi ka 0+0, aga pidi siiski Sirlile umbes 10 sekundiga alla vanduma. See oli nagu ükskord talvel, kus Triin mõtles, et teeb elu võistluse, laseb 0+0 ...ja siis tulin mina ja lasin ka 0+0. Ebaõnn. Igal juhul tüdrukud lasid selgelt paremini kui poisid... Pildil tüdrukud koos treeneritega Haanja laagri ajal, foto Jarek Jõepera.

Joosta oli keskmine. Esimene ring olid jalad kanged, kiiresti joosta ei mõistnud. Pulss oli suhteliselt madal, alla 180 ikkagi, aga tunne oli selline, et kiiremaks ka ei lähe. Sirli käest sain umbes 15 sekundit sisse esimesel ringil. Teine ring oli stabiilne, tunne oli normaalne, aga taas kiirust ei olnud. Sirliga ma arvan, et umbes võrdne. Ja viimane ring oli panna vaja, Sirli selg ees paistis (ta startis minust 30 sek ees). Raske oli, kops oli kinni, kippus vilistama, ja käed(!) läksid krampi. Pulss oli kõrge-kõrge, viimase ringi keskmine oli 186, maksimum 190. Nii et pulss tõuseb küll;) Kokkuvõtvalt võiks öelda, et korralik treeningvorm. Kiirust eriti ei ole, pingutada enam-vähem jõuab. Jooksus ma arvan, et Sirlile kaotasin pisut, täpselt ei oska öelda, sest trahviringi pikkust-kestust ei tea.

Tegelikult oli see laskmine selline poolkoba, kindlust ei ole. Ma tean, et ma võin nulli lasta, aga samas võib ka kolm juhtuda. Talvel oli seevastu selline seis, et lamades ma teadsin, et ma lasen nulli või ühe ja kui midagi väga viltu läheb, siis kaks. Aga vähemalt ei ole praegu "nullikartust", nullid ikka juhtuvad. Vaatame, mis päris võistlustel saama hakkab.

Selge on see, et suuri medaleid minul loota ei ole, eriti jooksus. Seal on ikkagi spetsjooksjad kohal, naistest umbes samal tasemel (või natuke paremal) kui Tobreluts meestest. Ehk siis minul pole probleemi kilomeetri peal 20 sekundit kaotada. Ning kuna jooksus on trahviring ka lühike ning keegi nendest välejalgadest ikka alla kolme trahvi laseb, siis põhimõtteliselt ei ole varianti. Aga ma ei põe, jooksma ma lähengi rohkem iseenda pärast, et kõva treening saada ning võistluslaskmist proovida-harjutada. Kui Sirli vähegi pihta saab, siis peaks ta minust kõvem olema, ikkagi eelmise aasta juunioride pronks Euroopa MVlt.

Rulli pealt on lootused pisut kõrgemad, aga samas eestikad näitasid, et poolteist minutit sõidus kaotada ei ole samuti probleem. Nojah, võibolla on vorm paremaks läinud, vähemalt enesetunne on parem? Kadri on rullidel praegu kõvas hoos, nii et... PIhta peaks igal juhul laskma. Üritan lihtsalt teha võistluse, millega ise rahule jään, hästi lasta ja võimetekohaselt sõita/joosta.

Esmaspäeval, 3.septembril kell 20:00 on avamine. Muuhulgas on Tagnel sünnipäev ka.

Koondis Haanjas. Pildilt puudub Roland. Ikka Jarek Jõepera.

 

Kuu arvudes nägi välja siis selline. EV-sse annab oma osa kindlasti ka 4-tunnine xdream. Lasketreeningut on suhteliselt vähe, ainult kolm ja pool tundi, sest enamus tiirutrenne (tervelt 15!) olid kompleksid. Päris puhtaid lasketreeninguid polnudki, osadele kompleksidele sai lihtsalt pisut rohkem kuiva ja harjutusi ette tehtud. Muuseas, suvekuudel pole mul nii suurt kilometraazi kunagi olnud ja üleüldse olen rohkem kilomeetreid kogunud vaid eelmise aasta novembris - lumelaagris. Samas ega mind ennast need kilomeetrid eriti ei huvita, need sõltuvad suuresti sellest mida, kus ja kuidas teha (võrdlus - tund aega kergeid rulle Otepää vanal rullirajal - poolteist tundi ja 25 km; poolteist tundi immi kompleksi - 11km). Aega peetakse üldjuhul olulisemaks. Ning ajaga tegin ma ka kõigi aegade rekordi, eelnev tulemus oli pärit selle aasta juulikuust:D Üle 60 tunni olen treeninud üleüldse viiel kuul. Nii et tegime kõvasti trenni.

Eelmise aasta august: 

 

Vahe pea kümme tundi... Tegelikult tuleb see pigem sellest, et sinna jäi kaks kolmestardilist võistlust, mis ajas üldiselt negatiivselt tunda annavad, aga kuud tegelikult nõrgemaks ei tee. Koormus=intensiivsus x kestus ehk siis suure intensiivsuse (võistlused) korral ei ole tark suurt mahtu koguda. Sellel aastal tuleb september MMi tõttu väheke tagasihoidlikum.

Septembris ongi kavas maht korraks alla tuua ja pisut hinge tõmmata. Viimast korda enne lund. Kooli võiks ka nägu näidata... Igal juhul esimene nädal on Otepääl MM, kavas on vist 3 starti: jooksu sprint, rulli sprint, rulli jälitus. 12-22. september on taas laager ning kunagi kuu lõpus peaks olema ka EMV. Ühesõnaga kuu plaan näeb ette 55 tundi. Kui võistluste osa välja arvata, siis üsna rahulik. Nagu öeldud, edaspidi läheb juba "päris" treenimiseks suuskade peal.