Eile lõuna ajal lehvitasin Priidule, Kaurile, Sirlile ja Helvisele, kui nad Elvast bussiga suuna Ramsau peale võtsid. Indrek, Kadri, Martten ning vanemtreener, ei, peatreener Kristjan on seal juba kohal. Mina olen peaaegu viimane - kell 12 läheb lennuk. Päris hapupiimane on Roland, tema tuleb üldse mõned päevad hiljem. Välisreiside hooaeg on avatud.

Viimased päevad kodus olid sellised pakkimismaigulised. Hunnik varustust oli vaja üles otsida, korda teha, ära pakkida... Suurem osa asju läks eile bussiga ära, aga näiteks meie Madshus suusad-saapad olid eilse õhtuni tollis kinni, nii et praegu reisin ma ringi üks Indreku suusasaabas seljakotis. Ülejäänud jura läks ikkagi pagasisse ja enamus suuski jätsime üldse maha. Pagasi kaal 20,4 kg. Täpne värk.

Nagu jutust võib taibata, olen praegu lennujaamas ja ootan lennukile minekut. Uus ja uhke on see asi siin küll, aga lennujaam on ikka lennujaam. Vähemalt on siin tasuta wifi, välismaal tuleb sellise asja eest tavaliselt rasket raha välja käia.

Treenimisega on olnud viimastel päevadel nii ja naa. Et nagu sai treenitud küll, aga mitte nagu päriselt. Kohati oli ennast päris raske trenni sundida, samas kui juba hoo sisse said, polnud häda midagi. Aga näiteks eile õhtul keerasin küll varem tagasi, kui plaanis oli, sest vihma hakkas ikka väga ropult sadama ja ratta seljas hakkab nii päris külm. Viimasel päeval külma saada ja haigeks jääda oleks nüüd küll natuke liig. Ja nii ma pool tundi vähem treenisingi. Aga pole hullu, ma ei pea iga kord plaani ületama;)

Järgmine raport tuleb juba Ramsaust, kui me sealt kuskilt interneti leiame. Raha eest ikka leiame;)

Viimasel ajal on minu põhiliseks elektronkirjasõbraks olnud IBU ADAMSi peaspetsialist (IBU - International Biathlon Union, ADAMS -  Anti-Doping Administration & Management System). Ikka selle TUE (Therapeutic Use Exemption) asjus. Ei tea, kas see on nüüd kuidagi seotud, aga neljapäeva varahommikul oli kill-koll-dopingukontroll mul ukse taga.

Kell oli pisut enne seitset, mina olin 15 minutit tagasi ärganud, isegi Priidu juba üles peksnud, ning valmistusime Tartusse minekuks - Priidu asjatama, mina kooli. Aga kui minul on "vastuvõtuajaks" määratud 6:30-7:30, siis dopingukontroll ka ei maga. Noh, polnudki ammu käinud. Meestel võttis Eesti Antidopingu Agentuur millalgi hiljuti proovid, nüüd siis tuli rahvusvaheline WADA mulle külla. Muuseas, WADA kohalikke ei saada. Tavaliselt käivad meil soomlased, kes on juba vanad sõbrad ja pikki-pikki tunde meie juures veetnud, aga seekord olid täitsa uued lätlased.

Jumal tänatud, et ma polnud veel jõudnud vetsus ära käia, muidu oleks ma pidanud nad küll Tartusse loengusse kaasa võtma. Kindlasti oleks neil olnud ohjeldamatult huvitav. Aga seekord läks siiski kiiresti, täitsin paberid ära, moe pärast jõin natuke ja oligi minek. Väike esinemiskramp käib alati asja juurde, sest nad, kuradid, vahivad ju. Aga sain hakkama. Siis veel alatine põnev protseduur topsikute valimise valamise ja numbrite võrdlemise ja muu säärasega, viimased allkirjad ning oligi kõik. Minu isiklik rekord oli see kohe kindlasti, tavaliselt ootame ikka tunde... Aga nüüd oli u 20 minutiga kogu üritus läbi, saatsin nad viisakalt ära ning jätkasime Tartuks valmistumist.

EPO-proov. No maeitaipa miks nad mulle EPO-proovi teevad. Pole kunagi mu vereproovi tulemust näinud või, hemoglobiin võitleb 130 piiriga, kus mul see EPO veel olema peaks? Aga noh, igal lollil oma lõbu. Teisest küljest seekord nad võibolla isegi leiavad midagi põnevat sealt testist, sest ikkagi need (glükokortiko)steroidid mulle sisse topiti. Ma loodan südamest, et see TUE info on ikka õigesse kohta edasi jõudnud ja mingit jama asjast ei tule. Raske on see tippsportlase elu, ma räägin.

Meie meeste ja Kadri esitus täna Haute-Maurienne'is oli mulle ausalt väike pettumus, aga teisest küljest täiesti arusaadav. Kurnav reis + 1800m üle merepinna ei ole just kombinatsioon, mis tavaliselt võistlustel lendama paneks. Lisaks olid seal üleüldse müstilised järjestused ja vahed. Hää küll, Gregorin ja Fourcade on talvel ka tugevad, aga mõned nimed olid küll müstika. Lisaks kaotuse suurused - no suusas ei tule elu see nii suuri vahesid, ei ole võimalik. Kui Indrek talvel kolm ja pool minutit kaotaks, oleks ta 90. Müstiline värk. Näiteks eelmise aasta suvine maailmameister Kochkin oli kolme trahviga 30 sek Martteni ees. Noh, eks ma olen ise ka aeg-ajalt rullidel pool päeva kaotanud - ei-tea-kuhu. Igal juhul laskmine oli kõigil vist enam-vähem, Kats hästi (nagu tal viimasel ajal kombeks;), Indrek ja Martten normaalselt. Ramsau laagris näeme ja üleüldse talvel me veel näitame, kuidas suusatama ja laskma peab:D

Muidu läheb hästi. Vaikselt treenin, aga jätkuvalt tahaks juba ära. Elva jooksumarsruudid hakkavad ennast ammendama, rääkimata siis Elva-Peedu rulliteest.

Mingil kummalisel põhjusel taban ennast rulle sõites järjest sagedamini kujutlemas, kuidas oleks lume peal sõita. Selge pilt, Ramsau läheneb, pärissuusatamine läheneb. Selle aasta suusad peaksid ka lähiajal Eestisse jõudma. Talv läheneb suure kiirusega, lumi loodetavasti hulgakaupa;)

Muidu läheb ikka rahulikult. Täna õhtul sõitsime Elva-Peedu kergliiklusteel (uhke nimi!) rulle ja rahvast oli päris palju liikumas. Meie, kaks meest rulluiskude ja suusakeppidega, hunnik niisama rulluisutajaid (vähemalt 5, aga ega ma üldiselt nende lugemisega ei tegelenud) ning mõned lapsevanemad ja lapsed ratastel. Lisaks veel need, kellel sinna asja ka oli ehk kellel oligi vaja Elvast Peedule või Peedult Elvasse minna. Üsna tihe liiklus. Tuleb meelde jätta, et tipptunnil ehk pärast kuute sinna enam ei roniks.

Ilm on viimastel päevadel olnud lausa imeline, kuiv ja soe. Päris suvi muidugi pole tagasi tulnud, õhtul viskab päris jahedaks. Nüüd hoiame kahe käega pöialt, et nädala veel sellist ilma peaks, pärast tulgu Eestis kaks nädalat kasvõi veeuputus...

Ülehomme sõidab osa koondisest (Kadri, Indrek, Martten) Haute-Maurienne'i suvebiathloni MMile. Võistluse avapauk antakse juba homme, kui kavas on sprint jooksult, aga meie mehed-naised võistlevad ainult rullidel, 26. septembril sprint, 27. jälitus. Kuigi võistleb näiteks kogu prantsuse koondis ning paljud teised tugevad, siis minu arvates on meie omadel päris head võimalused. Indrek on alati tugev, kui ainult pihta saaks. Martten on sellel aastal kõvasti treeninud, kindlasti saanud tugevaks, laskmine on paranenud ning nüüd oleks paras aeg oma võimeid näidata. Kats on korduvalt näidanud, et ta mõistab täpselt lasta ja kiiresti rulle sõita, õnnestumise korral ei tohiks ükski konkurent alistamatu olla. No kamba peale võiks nad ju mingi ilusa koha ikka võtta. Aga kui ka ei võta - tulge ikka Ramsau laagrisse, meie armastame teid niikuinii;)

Uuem klats ja kõmu on lugu sellest, kuidas üks sportlane rulli tehnilise rikke tõttu Otepää rulliraja ühel tõsisemal laskumisel ehk viraazis tegi ühel jala peal sõites 180 kraadi ning seejärel selili kukkudes efektselt kiivri pooleks lõi. Kiiver - sinu odavaim elukindlustus.

Nädal Ramsauni.

Praegu on täpselt "vaikus enne tormi"-aeg. Midagi nii põrutavat, et kohe kirjutama ajaks, otseselt ei toimu, ainult väikest nipet-näpet. Praegu on kergem nädal, umbes kord päevas trennis, mina käin koolis, reedel käisime Priiduga ehhos ning muidu tegeleme lihtsalt olemisega.

Kooliga on nüüd lood sellised, et homme on kontrolltöö. Taas selline vahva, et praktiliselt õppida ei ole võimalik, vaja on osata. Põhimõtteliselt see mulle kui laisale porikärbsele sobib. Nüüd on ainult küsimus selles, kas ma viitsin endale lubatud spikri peale (üks A4) midagi valmis kirjutada või lähen mütsiga lööma...

Ehhos läks nii, et Priit võib ainult trenni edasi lahmata - kõik on ok, pangu ainult hoogu juurde. Mina olin selline enda kohta tavapärane - et midagi nagu oleks, aga eriti nagu pole ka. Klapid logisevad;) Eelmisel aastal logisesid pisut ka. Ehk siis põhimõtteliselt on praegu mõningad muutused, aga ei midagi, mida puhkenädal ei parandaks. Jälle - ei midagi uut, niikuinii võtan nüüd enne Ramsaud marurahulikult, siis jõuavad kõik asjad ära taastuda. Vot enne olümpiat, siis oli jama, kus oli juba mingi rõhk kuskil tõusnud (see lause oli korrektne meditsiiniline diagnoos, eksole?).

Muidu olemise alla lähevad kõik need vidinad, mis kodus pooleli on. Peamiselt paigaldame lampe. Kõigest 5 juhtmeotsa ja 2 paljast pirni tilpenvad veel kusagil. Kusjuures 3 juhtmeotsale on lamp isegi olemas, vaja ainult üles panna, ning ühele pirnile on lamp tellitud. Kui samas tempos jätkame, siis võibolla ülejärgmiseks aastaks enam ei tilbenda midagi. Ja kui me veel voodi ka saaks...

Oma blogi juures on see hea, et ei pea raadiosse helistama, et tervitada;) Homme ehk 22. septembril saab minu õetütar Kaia 16-aastaseks - palju õnne talle minu ja Priidu poolt.

Tundub, et õlasaaga, mis eelmisel aastal Ramsaus peale hakkas ja korralikult oksad laiali sõita ei lasknud, on nüüd mõneks ajaks peatunud. Päris lõppenuks ei julge veel lugeda, aga vähemalt lootust on. Sain oma süsti ära.

Süst ise oli... huvitav. Süstal oli suur ja pika nõelaga. Üldiselt ma ei ole nõrganärviline, vaatan täiesti rahulikult verd ja soolikaid. Meie peres on Priit see, kellele meeldib pilti verevõtmise ja muude süstide peale tasku pista, aga mõningaid asju on ka minul kindlam mitte vaadata. Ühesõnaga pöörasin pilgu mujale ja seega ma täpselt ei oskagi öelda, kui palju süstalt mul õlas sees oli. Igal juhul alguses oli valus - no ikkagi surgiti suure nõelaga lihases ringi. Arst kommenteeris, et "praegu on vist valus, ei saa kuidagi lihasest läbi". Mis ma oskan kosta - eks ma olen neid treeninud ka. Ja siis ühel hetkel käis "lups" ning kohe tundsid, kuidas see nõel läks sinna liigese vahele. Siis enam valus polnud. Midagi seal tehti ja surgiti, aga enne kui ma rohkem oleks taibanud, oli nõel juba väljas. Ütleme, et läks üsna libedalt. See osa.

Paberimäärimisosa on pisut keerulisem. Et üldiselt on sihukesed steroidid keelatud ainete nimekirjas, tuleb teha WADAle ja minu puhul ka IBUle üks paber - TUE ehk Therapeutic Use Exemption ehk maakeeli "kui on vaja, siis on vaja". Liigesesisene glükokortiosteroidide süst on õnneks küllalt sage ja levinud igasuguste liigesejamade puhul, nii et nende puhul saab asja ajada lihtsustatud korras. Mõne "vängema" asja korral peab ikka luba ootama ja puha. Pabereid sai täita ikka. Arst täitis ühe ja siis mina saatsin oma versiooni WADA veebisüsteemi ADAMS kaudu ära ja siis saatsin veel IBUle ka. No ja kui dopingukontrollid kollitama tulevad (ja niikuinii tulevad), siis saab nendele ka raudselt mingi kirjandi kirjutada. Ei ole sportlasel midagi see asi nii, et muudkui lähen arsti juurde ja muudkui ravitakse. Sealt paber, siit paber... Vaene Roland, temal peab lausa olema paber, et tema hemoglobiin ongi ebanormaalselt kõrge...

Üldiselt on kõik väga toetavad olnud. Vanem-, ei, peatreener Kristjan uuris IBUst järgi kuhu ja kuidas teatama peab ja spordiarst dr. Mägi suunas mind liigesespetsi dr. Elleri juurde ja sai kõiki muud ravimeetodeid proovitud ja MRT tehtud ja nüüd siis see süst ka. Aeg-ajalt on ikka tunne, et inimesed on tegelikult head. Noh, näiteks ükspäev aitas üks suvaline meesterahvas mind seal Puusepa ja Riia nurgal olevas pisikeses parklas manööverdada, ise ma oleks ilmselt üks kuni mitu autot ära mõlkinud või sinna jäänudki, sest seal oli tõepoolest vähe ruumi, üle ühe korra tuli manööverdades sõidusuunda vahetada ning rooli väänata. Headus ei ole ilmast kadunud, tõesõna.

Mis selle õlaga nüüd saama hakkab, ei oska öelda. Ma annan talle nüüd pisut armuaega, enne kui üldse midagi arvan. Ütleme, et kui Ramsau laagri üle elab, siis on tore. Kui lumelaagis ka ei kõssa, siis olemegi omadega mäel ja loeme loo lõppenuks. Seniks hoiame pöialt.

Muidu treenime vaikselt edasi. Praegu küll rohkem puhkame. Kujuta pilti - ma olen kaks hommikut poole kümneni maganud. Homme saab muidugi see lõbu läbi, kaheksaks on vaja kooli jõuda.

Viimastel päevadel vaatasid küll juba selle pilguga ringi, et ega kuskil mõni helves juhuslikult ei lendle. Palju puudu ei olnud. Riietus oli küll paksem kui kohati talvel. Ei, ma ei kurda, vähemalt oli kuiv, trennid sai ilusti tehtud. Meenub Olos septembrist 2005 - +4 ja paduvihm. Ökk, praegu on ikka meeldiv ilm.

Tänasega tõmbasime "suvistele" laagritele joone alla, järgmine on juba Ramsau ning seal saame lume peale. Nämma. Tegelikult on sellel aastal ilmaga vedanud. Väga pikalt hoidis kuiva, nüüd august-september oli vihmane, aga ainult mõned üksikud trennid tuli vihma pärast ümber mängida ja isegi saabastel oli aega kahe vihma vahel ära kuivada. Mul on meeles üks oktoobri laager sellest ajast, kui alles laskma hakkasin. Minu arvates nädal aega järjest sadas, kõik riided ja jalanõud olid statsionaarselt niisked ja tiir oli üks suur poriloik, kuhu tuli kõhuli visata. Aga ka selle elasin üle. Pealegi, pole halba ilma, on valesti valitud riietus;)

Nüüd on siis paar nädalat hingetõmbeaega ja siis hakkab suusahooaeg peale. Ramsau, siis paari nädala pärast Olose lumelaager, siis veel korra kodus ja juba ongi EK, MK. Aeg läheb lausa lennates. Üks punt läheb meil juba varem ära, Indrek, Martten ja Kadri lähevad Haute-Maurienne'i suvebiathloni MMile. Ma oleks tahtnud seal võistelda küll, aga see on täpselt enne Ramsau laagrit ja mulle on juba sellest küll ja veel, lõpp on väga raske. Nädala aega 1800 peal lisaks olla oleks tõenäoliselt liig. See on individuaalne asi, mina pole väga mägede sõber, ei taha katsetada ka. Paljud on oma hooaja Ramsauga ära lõpetanud, seda viga prooviks mitte teha.

Ühesõnaga, homme lähen jälle kooli ja arsti juurde ka. Vaatame, mis sellest õlast ikkagi saab.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/oh1vUvJiw6g}

Hoolimata vihmast tehakse trenni naerul näoga.

Viimastel päevadel on rutiini lõhkunud mõned põnevad uudised. Et mitte pikalt põnevust üleval hoida, siis teatame kohe: ei, mind ei visata kohe kindlasti välja, vaid viidi üle teise aasta magistrandiks. Ja järgmisel aastal saab MK-punkte 40 (jah, NELIkümmend) esimest.

Esimene uudis tuli ilmsiks täna ja seega on vähemalt semestri lõpuni rahu majas, siis tuleb vist jälle kuidagi nihverdama hakata, sest sellel semestril tuleb ainult 4AP. Väga huvitav aine muuhulgas, vähemalt esimeste loengute põhjal näib. Kujuta pilti, kaks sama aine loengut üksteise otsa ja silm ei tahagi kinni vajuda...

Teise uudise teatas peatreener Kristjan kui ühe IBU kongressi tulemuse. Ehk MK-punkte saavad 40 esimest, esikoht hakkab saama 60 punkti senise 50 asemel. Huvitav, kuidas nad massi lahendavad, seal saab ju ainult 30 starti - viimane saab siis 10 punkti või? Sel juhul massi prestiiz kohe kindlasti tõuseb veelgi, sest viimane saab ju lausa 10 punkti;) Minu eelmise aasta tulemusi see uuendus näiteks mõjutanud ei oleks, sest mina olin kas esikolmekümnes või siis kohe täitsa taga. Aga nii mõnelegi, kes seal pidevalt 30-40 vahel platseerub, on see kindlasti hea uudis, muidu oled nagu tugev, aga kuskilt otsast see välja ei paista. Eelmise aasta IBU punktide süsteem löödi ka laiali, nüüd käib arvestus MK-punktidega + individuaalne kvalifitseerumine ja vahekokkuvõtted tehakse iga kuu lõpus. Nii et detsembris on meil kindlasti 4 naiste ja 3 meeste stardikohta. Samuti muudeti Euroopa Karika süsteemi, sest võistlused läksid pisut suureks (Obertillachis näiteks üle 350 osavõtja!) ning juuniorite pidu lõpetati ära, edaspidi ainult täiskasvanud. Puhtfüüsiliselt ei jõutud nii suurele massile võistlusi korraldada. Juuniorid võivad ka edaspidi muidugi startida, aga ainult täiskasvanute arvestuses ning igal riigil on 7 stardikohta. Kaalumisel oli ka juunioritele oma sarja tegemine, aga ilmselt mitte veel.

Muidu treenime jätkuvalt. Võin ka natuke kiidelda: kui tavaliselt on mul laskmine selline, et mööda nagu eriti ei lase, aga pihta ka ei saa, protsent 80 midagi, siis ühes trennis hiilgasin. Alguses oli rullidega lühikeselt ringilt (ümber tiiru) tiiru töö harjutamine, 6 tiiru lamades, 6 püsti. Seal olin pisut roostes lasin lamades 4 ja püsti 2 trahvi. Järgnes vähe pikemalt ringilt kompleks, kus samuti ei saanud alguses minema, lasin LPLP 1120, siis aga hakkas tulema: LLPP 0000, LPLP 0010. Ütleme nii, et polnud paha. Kogu trenni peale siis 24 tiiru ja 11 trahvi (u 91%), lamades oli pisut probleeme, aga püsti 12 tiirust 3 trahvi ehk tabavus 95%. Pole väga viga. Õnneks tänase trenni ma viilisin, siis kui kõik palju mööda lasid, olin mina koolis. Vähemalt tuli selle trenni lõpus korraks tunne, et ma suudan pihta lasta küll. Asko oleks minu üle uhke:D

Füüsiline vorm pole ka väga kurta. Vist. Noh, loomulikult on üks, teine ja kolmas koht pisut haige või valus, aga see käib asja juurde. Aga mõned kiiremad liigutused, mis ma viimasel ajal trennis teinud olen, on enda arvates päris kobedalt välja tulnud. Sellega on muidugi see jama, et trennis ja enda arvamuse järgi medaleid ei jagata... Tegelik vorm selgub ikka siis, kui kell võistlusel kinni pannakse, aga vähemalt tunne on hea. Eelmisel aastal tuli septembris korra väsimus kimbutama, praegu pole seda muret olnud (ptui-ptui-ptui), kuigi uni on jätkuvalt ka lõunal magus.

Nagu Katsilgi on minul ka rullirajast kopp ees. Ootan Ramsaud, sest siis saaks sellest ehteestilikust ökk-ilmast minema ja suusatada tahaks ka.

Muidu treenime ikka edasi.

*aga mitte piisavalt

Eile ehk pühapäeval lõppes Prahas 8. IBU kongress. Arutati mitmetel olulistel teemadel, jagati ära 2012 ja 2013 MMi korraldusõigused (vastavalt Ruhpolding ja Nove Mesto), tõsteti MK-l rahasaajate arvu kaheksast kümneni jms. Kõige enam põnevust pakkunud teema, stardikohad ja -grupid jäi vist küll poolenisti õhku rippuma, aga eks sellest kuuleb siis täpsemalt, kui meie esindajad tagasi jõuavad. Täpsemalt ka Biathlonworldis

Nüüd on sobiv hetk ka muidu klatsida. Biathlonworldil on uus ja uhke kujundus ja uus Datacenter. Mitmed naislaskesuusatajad on ka tanu alla saanud, näiteks Martina on nüüdsest Beck, Simone on Hauswald ja Anna Carini uus keeruline nimi on Olofsson-Zidek. Viimane neist ilmselt tuleval hooajal ei võistle, aga muidu oleks põnev teada, kuidas teda oleks lühendama hakatud. Vanasti oli ta ACO, nüüd siis ACOZ? Meeste poolt pole taolisi uudiseid kuulda olnud, aga nad ei muuda tavaliselt nime ka ja üleüleüldse saavad kõik perekondlikud toimingud poolsalaja tehtud.  Ahjaa, see Zidek on Tom Zidek, Kanada treener-määrdemees, kui keegi veel ei teadnud.

Meil seevastu on täna puhkepäev. Minu initsiatiivil on see nüüdsest tõstetud pühapäevast esmaspäevale. Ãœks põhjus oleks see, et siis on võimalik käia arsti juures või muid asju ajada või ostelda (mida mina praegu teen) ja teine palju proosalisem põhjus on see, et mul on esmaspäeviti kool;) Muidugi, täna otsustas õppejõud haigeks jääda, nii et tühjad pihud. Neljapäeval loodetavasti näeme.

Treeningud läksid hästi. Laskmine on jätkuvalt selline ei-liha-ega-kala, mingid rumalused kipuvad ikka sisse tulema. Füüsiline vorm on loodetavasti ka normaalne, vähemalt laupäevaõhtustel kiirendustel oli tunne täitsa hea, aga ega väga surumist ei olnud ka. 1,8 km lõik, sealhulgas 83m tõusu. Nämma. 2xrahulik EV (pulss u 160-165), 2x rahulik EV2 (pulss u 170-175) ja viimane kord maksimaalselt. Lõikude ajad 2x8:30, 2x7:30 ja 6:30. Normaalne. Max kiirendust on muidugi rullide pealt natuke naljakas teha, kordinatsioon jätab soovida, liigutuskiirusele rõhudes läheb väga rapsimiseks, jõuliselt sõites ei saa jälle pulssi üles. Üritasin seekord seda teist varianti teha ja enda arvates tuli hästi välja.

Homme jälle Otepääle tagasi, jätkame treenimist.

Ma ilmselgelt kordan ennast.

Oi, eile käisin koolis. Selle semestri minu ainus aine, infosüsteemid. Paistab tore, eriti seetõttu, et saab oktoobri lõpus läbi - mis on lausa ideaalne. Muidugi, ega ma pole veel päris kindel, kas mind mitte välja mingil hetkel ei visata, aga vast siiski mitte.

Niisiis möödus eilne hommik koolis, õhtul umbes kahetunnine rattatrenn. Enne trenni vahetasime mul veel tagumise kummi ära, sest see oli juba üsna "slikk". Siis selguski, et oligi tagumine aeg vahetada, sest see jõnkamine, mida ma pidasin kaheksas tagaratta sümptomiks, oli tingitud hoopis sellest, et väliskumm oli nii kulunud, et oli ühest kohast välja sopistunud. Nüüd on mul siis uus ja uhke roomik all, asvaldil ilmselt ei lippa ratas enam nii rõõmsalt, aga sügisporis püherdamiseks paras.

Sügisel on kohe teistmoodi treenida. Soojenduseks see, et terve Otepää on kuidagi vaikne, rullirajal valitseb suhteline tühjus, Pentakas on ka pooltühi. Vaikne on. Treeningud on ka teistsugused, suurt mahtu enam taga ei aja. Ja ongi naljakas - septembri plaan on 60 tundi ja selline tunne, et nii vähe ei ole võimalik treenida. Sätid aga nädala plaane üht- ja teistpidi ja kuidagi ei saa alla 65 tunni. No nüüd ma suutsin ikka 62 tunni peale ajada ja ilmselt kärbime puhkenädalat veelgi, aga marunaljakas on. Vaene mina, ei lasta treenida, puhkama peab;) See on tõsine asi, seda peab ka enne võistlushooaega harjutama.

Laskmine läheb vahelduva eduga, praegu on see edu koht pigem. Viimastes trennides olen peaaegu isegi pihta saanud, täna hommikul oli pea-aegu väga hea trenn, ainult ühes lamadestiirus tegi tuul pisut pahandust ja lasin kolm esimest lasku mööda... Muidu olin üsna tubli. Priidu vastu muidugi ei saanud, tema, suslik, lasi 12 tiirust 4 trahvi ehk kaks korda vähem kui mina. Lõpus olid veel kavas teated, need on sellised laskeharjutused, et hästi lühikese jooksu pealt kiire laskmine, idee on pundiga koos ärevust ja hasarti tekitada. Tekib küll, isegi see 50m jooksu paneb mõnikord relva hullemini võbelema kui 10km suusatamist. Ma sain isegi hästi hakkama, lasin 4 tiiru peale ainult 3 trahvi, aga võbina võttis sisse küll.

Muud uudist polegi, treenime jätkuvalt edasi.

August on läbi aastate olnud üks tõsiseimaid treeningkuid, nii ka tänavu. Kuu esimese poole olime Otepääl laagris, sinna sisse jäi ka IBU karikaetapp rullidel. Kuu teise poole olime vabapidamisel ning sinna sisse jäid Eesti MV jooksult ning Xdream.

Igast asendist rekordkuu - pole elu sees üle 70 tunni treeninud, eelmine rekord oli 67:43 eelmise aasta augustist, kilomeetrite arvestuses saan eelmise aasta lumelaagrilt küll pähe (novembris 756 km), aga suvine rekordkilometraaz ikkagi. Ülejäänud asjad on ka kombes. Tervis pidas väga hästi vastu, väsimust ei tulnud. Nüüd ainult samas vaimus edasi;)

Muud juttu enam polegi, kui et jälle laagrisse ja jälle laagrist tagasi. Miks mul on tunne, et ma hakkan ennast kordama? Hmm, võibolla sellepärast, et sportlase elu ongi üksainus suur rutiin. No võistlused välja jätta, need on ikkagi pidupäevad;)

Igal juhul homsest alates jälle kaheks nädalaks Otepääle rulliradu pähe õppima. Sellel hooajal viimast korda, järgmised korrad on loodetavasti juba lumi maas. Vahepealsesse aega jäi näiteks üks lasketrenn Askoga, mis kinnitaski minu eelmise jutu teooriat, et "üks on loll ja teine laisk ning lasta ei oska kumbki". Otepää tiirus oli traditsiooniliselt paras orkaan. Rahuliku laskmise suutsin mina ära võidelda, lasin tõesti hästi, aga Priit ei saanud ikka üldse pihta. Järgneval komplekstreeningul rollid vahetusid - Priit võttis end kokku ja lasi hästi, mina ei saanud üldse pihta. No lamades veel enam-vähem, aga püsti kirjutasin oma kontosse ühe 4 ja ühe RAUA ehk 5 trahvi. Nojah. Ei, hästi lasin, lihtsalt mööda, 80% laskudest oli kergel väljas all paremal, paari sentimeetri raadiuses. Asko arvates oli teema selles, et selle tuulega kippusin relva kõvasti lihastega hoidma, et vähegi püss seisaks, aga päästmishetkel automaatselt lihased lõtvuvad ning püss vajub hopsti! alla. Võibolla pool millimeetrit, aga 50m kaugusel märgis on see juba trahv. Tuleb jälle kõrvataha panna. Mitte et ma seda ei teaks, Torino olümpial langesin ma ka selle vea ohvriks, aga meeldetuletus tuleb aeg-ajalt kasuks. Nii et suurte tähtedega: VASAK KÄSI ON PASSIIVNE TUGI.

Pühapäeval tegime ka treeningnädala ja augusti lõpu auks kolmetunnise matka Elva ümbruses. Idee poolest on küll Priit kohalik, aga mul on orienteeruja harjumused kõvasti küljes ning vaja kõik teeotsad ära kontrollida, nii et kolme Nõo aasta ja nüüd päris mitme Elva aastaga on see kant päris tuttavaks saanud. Priidu eksitasin küll ära, ennast ainult paaril korral;) Marsruudiks Elva-Pirnaku-Vapramäe-Peedu-Voika-Vapramäe teine külg-Viisjaagu-Tõravere-Mosina-Viisjaagu teine külg-Vellavere (Elva klubi treener pakkus värsket mett)-Elva äär-Metsalaane-Elva. Ehk selline tiirutamine. 10 minutit jooksu, 10 käiku, kokku 2 tundi, 59 minutit ja 26 km. Selline rahulik tempo. Foto- ja videomeenutused:

Alguses on Pirnaku radadel samm pikk

Kohustuslik poseerimine Tõraveres

Kaks tundi käega katsuda ja Priit pole veel üldse väsinud näoga!

Elva jõel on veetase kõrge, Mosina sauna juures saab ka jõe peal käia
{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/JmOEzqAR9Tk}

Meistermehhaanik tundmatu aparaadi juures (Mosina vesiveski juures, maitea, seal on vist kunagi olnud mingi pioneerilaager või asi, sest pallimänguväljakud on olemas ja puha ja üleüldse mulle hullult meeldib see koht)

Vesiveski on ka korda tehtud

Pikk tee läheb otse Elvasse, aga me keerame linna piirilt veel ühele kaarekesele

Priit demonstreerib minu tavapärast mütsikandmisviisi;) Ega mina pole süüdi, et kõik mütsid nii suured tehakse, et need mul tuulega peas keerutama hakkavad...

Kõigile, kes ennast puudutatuna tunnevad: "Head kooliaasta algust!" (heatahtlik, aga samas kergelt parastav, aga samas kergelt nostalgiline naer).