Sellel aastal oli eestikatel võrdlemisi suur kaal. Et MK-sarjas on eestlastel nüüd vaid 3+3 stardikohta, siis vähemalt meeste hulgas on konkurents üsna tihe ning kahe päeva kokkuvõttes olid need stardid üheks kolmest katsevõistlusest.

Minu võistluste kohta on võiks öelda "tulin, nägin, võitsin". Teistel ei olnud isegi mitte võimalust... Kui, siis äärmiselt teoreetiline. Esimesel päeval 0+0 ja küllalt tugev sõit, viimasel ringil oli jalg üsna pehme ning tahtmine mitte pingutada tugev, seda enam, et ma ju teadsin, mis seis mul teistega on, aga sundisin ennast mõttega, et seda kergem homme on. Teine koht ehk Kats kaotas 2:10. Laskmine tuli üllatavalt lihtsalt, kuigi oli võrdlemisi tuuline ja eelmisel päeval treeningul kippusid ikka 2-3 märki üles jääma.. Aga tegin õigeid otsuseid ja sain hakkama. Püsti jäin pooleks hetkeks viimast märgi sihtima, aga see oli väga korraks.

Teiseks päevaks oli ennast küllaltki raske motiveerida, aga et eelmisest aastast oli mul üsna samast situatsioonist ohtlik kogemus olemas, siis ajasin ennast igaks juhuks piisavalt "ärevaks", st võistlusmeeleollu. Luba oli ennast piisava edu korral ainult viimasel ringil lõdvaks lasta. Õnnestus üsna hästi 0+1+1+0, kuigi võbelemist oli eelmise päevaga võrreldes rohkem. Kats ja Sirli võistlesid omavahel ning seetõttu olin mina juba jälitajatele lähemal kui nemad mulle... Muuseas, esimesel ringil suutsin isegi kukkuda. Lihtsalt läksid kepid-rullid kuidagi sassi ja viskasin ennast keset tõusu kõhuli maha. Hoog oli eelneva koperdamise tõttu praktiliselt olematu ja viga sai ainult natuke nahka küünarnuki lähedal, aga püsti oli keeruline saada;)

Priit seevastu tegi endale elu huvitavaks. Esimesel päeval 4+3 ehk tabas kolme märki. Põhimõtteliselt ei ole see võimalik, aga näe, siiski oli. No ei trehvanud, tee või tina. Lamades kahtlustan mina ise peamiselt tuult või õigemini selle pöördumist, aga midagi pole teha, biahtlon ongi selline spordiala. Rajal näitas ta ennast küll kiirest küljest, aga enamat kuuendast kohast see ei toonud. Järgmisel päeval seis muutus: 2+1+0+1 (kusjuures mõlemas ühe trahviga tiirus sai saatuslikuks viimane lask) ja päeva parim aeg tõstsid ta tuhast kolmandaks ning ega Indrek ja Rolandki väga kaugele jäänud. Igal juhul taas väärt kogemus ning samas ka kinnitus, et liigume õigel teel ning kui ise endale takistusi ei tekita, on kõik võimalik. Kõige suurema teene tegi konkurentidele muidugi Kauri, kes ühel päeval oli hädas tõrkuva relvaga ning teisel otsustas ise võõrasse märki lasta, aga ka see on osa biathlonist...

Tulemused: sprint ja jälitus.

Mis üllatusse puutus, siis väikselt on seda pildilt näha - ma lasin relva ära värvida. Lähedalt on ta veel kaunim, uskuge mind.

 

 

Juba neljapäeval läheme uuesti Ramsausse, seekord kaheks nädalaks. Enne seda on lugematu arv meelelahutusi kavas, täna näiteks vereproovi andmine ja hambaarst (selleks korraks jäid kõik hambad suhu, järgmisel korral ühel tarkusehambal ilmselt nii hästi enam ei lähe), homme ehho.

17 päeva esimest Ramsau laagrit on läbi. 10 päeva pärast tagasi. Vahepealsesse aega jäävad lisaks muudele asjatoimetustele ka Eesti meistrivõistlused suvebiathlonis (rullidelt), mis on ühtlasi ka koondise katsevõistlusteks MK-sarja kohtadele (mida sel aastal on 3+3).

Viimane suusatreening Ramsaus kujunes... huvitavaks. Ei, suusatreening ise läks hästi, öösel oli kõvasti lund tulnud ning rada oli märksa paremas korras kui viimasel nädalal üldiselt, aga kogu ülejäänud üritus kippus väga ajamahukaks. Läksin seekord üles meie soome kamraadidega, sest Priidul oli jätkuvalt nohu ja kurk kare ning Katsil puhkepäev. Olime väga varajased - "nüüd saab kindlalt esimese gondli peale". Saimegi - ainult 25 min tavapärasest hiljem. Ei saanudki aru, milles probleem oli, kas selles uues lumes või milleski muus, aga oodata sai kõvasti. Ning isegi siis tegime ühe valestardi - sõitsime pisut üles, jäime seisma, kõlkusime natuke ja tulime alla tagasi. Teine katse õnnestus. Allatulek läks esmapilgul libedalt. Et Annukal oli vähe pikem ots, siis läksime Jariga varasema gondliga ning tegime teda oodates väikse lõdvestusjooksugi ära. Annuka tuligi järgmise gondliga ja panime autole hääled sisse. Paar kurvi allpool oli aga ummik (?!) ja kiirus kahanes paraja jalutuskäigu tasemele. Alguses vaatasime, et mingi traktor pidurdab, küll autorivi sellest varsti mööda saab! Aga tempo ei muutunud. Siis nägime eespool lehmi vilksamas - no need on siin varemgi teedel jalutanud, küll need varsti kuskile metsa aetakse! Aga ei kedagi. Järjest rohkem oli mul tunne, et siia on mingi suurem koer maetud, selline paras hobune, sest a) mõned lehmadest olid kaunistatud b) rahvast oli maru palju kaasa jalutamas c) mälusopist nagu kerkis üles, et tänasel kuupäeval on siin mingi üritus. Millal sportlased enne mingitest kultuurisündmustest midagi teadnud on, ikka avastad ootamatult, et jälle on mingi suurem püha või päev või lihtsalt pühapäev ning jõusaal polegi lahti;) Igal juhul tulime alla tubli tunni. Teadjamad räägivat, et jooksuga pidi umbes 40 minutit tulema. Annuka panime kolmveerandil teel maha, jõudis kõvasti enne meid. Lõppkokkuvõttes - 1:40 suusasõidu peale kulus 5 (viis) tundi. Väljasõit oli 7:30, tagasi jõudsime 12:30...

Üllataval kombel polnudki laagri lõpp niiväga raske, minu jaoks oli surnud punkt kuskil keskel. Lihas oli muidugi väsinud, viimane kiirustrenn ei tulnud väga lihtsalt, ka laskmine hakkas kohati labiilseks minema ning kuiva tegemiseks oli vaja ennast pisut tagant sundida, aga tavaliselt olen ma märksa suurema haamri saanud. Kaks võimalust, kas sai vähe treenitud või siis olen tugevamaks saanud;) Tegelikult on ainult hea, et ennast väga sügavasse auku ei treeni, siin on lootust, et tervis ka paremini vastu peab.

Viimaseks trenniks käisime matkamas, küll mitte väga kaugel-kõrgel, aga paar uut rada sai ikkagi avastatud. Seejärel pakkisime Katsi Civiku jälle asju täis, kuigi suurem osa jäi maha - 10 päeva pärast ju tagasi - ja autoreisijatel võis kodutee alata. Mina sain selle öö voodis magada.

Pool esmaspäeva veetsin Oktoberfestises Münchnenis. Päev algas küll umbes samamoodi nagu viimane suusasõit lõppes, saksa täpsus "my ass" - rong hilines ümmarguselt tunni ja Salzburgis pidin veel teisele rongile ka ümber kolima, aga kohale ma jõudsin. Järgmine ülesanne oli leida Müncheni Hauptbahnhofis tühi hoiukapp. Ei olnud just lihtne, rahvast oli nagu murdu ja pagasiga sama lugu. Lõpuks ühe suure (ja kallima) leidsin ning võisingi linna peale minna.

Ega mul mingit erilist sihti ei olnud, lihtsalt jalutasin. Müncheni lennujaam on vana tuttav, aga linnas polnud varem kordagi käinud. Rahvast oli jätkuvalt nagu murdu ning lederhosenite osakaal oli muljetavaldav, dirndli oli mingil põhjusel harvem näha... Minu jaoks on müstika, et ka noored kannavad neid väga hea meelega - ja mis seal salata - mõni näeb kohe kena väljagi. Võibolla on lihtsalt asi minu eestikeelses mõtlemises, "nahkpüksid" lihtsalt ei kõla kuidagi popilt. Suuremas osas olin aus turist, tegin majadest ja tänavakunstnikest pilti, jõin Vitalitez   marktil mahla ja maitsesin elus esimest korda kastaneid (kergelt nagu jahune küpsekartul). 

Õhtuks jõudsin rõõmsalt Tallinnasse, homme on siin natuke sebimist ja siis saab koju. Nagu vanaperenaine Ramsaus mulle soovis: "Ilusat puhkust!". Normaalsed inimesed teevad kodus tööd ja sõidavad siis välismaale puhkama, meil kipub vähemalt sügisel ja talvel just risti vastupidi olema;)

Ramsau võib küll tunduda idüllilise mägikülana, kuid tegelikult olen viimastel päevadel avastanud siin mitmeid salakavalaid vandenõusid.

 

Esimene vandenõu ei olnud suunatud küll otseselt meie, vaid pigem murdmaakoondise vastu. Kõik see aeg, mis nad siin olid, oli liustik praktiliselt tühi. Nende viimasel treeningpäeval oli näha mõningaid tðehhe ja itaallasi, aga nii kui nendest õhk puhas oli, oli liustik kohe rahvast täis. Tðehhi, Itaalia, Soome ja Rootsi murdmaakoondised, osa Slovakkia biathlonist ja veel mõned minu poolt mittetuvastatavad isikud oleks nagu omavahel kokku leppinud, et kui eestlased läinud, siis lendame peale. All kohtasime ka USA kahevõistlejaid (?!). Igal juhul on nüüd üleval rahvast "nagu tavaliselt", aga tipptund siiski ilmselt alles tulekul.

Teine vandenõu on küll puhtalt meie vastu. Ilm. Liustikul voolavad veed ning valitseb statsionaarne sula, suusk ei libise üldse. Laagri alguses sõitsid ringi marurahulikult u 35 minutiga, siis nüüd vaatad, et saaks kuidagi 50 hakkama... Päris väsitav on nii aeglaselt sõita, kiiremini oleks kahjuks veel raskem;) All oleme ka vihma saanud, ükspäev oli isegi äike! Aga tegelikult on olnud üsna keskmiselt hea ilm. Tollesamal äikse päeval saime tiirus märjaks, muidu on laskmised ikka kuiva relvaga saanud ära teha ning tavalises trenniski oleme üsna hästi pääsenud. Eile hommikul sadas välja minnes veel korralikult, aga 20 minuti pärast hakkas juba päike pilvede vahelt piiluma.

Ojaa, see eilne trenn või õigem oleks öelda - eilne päev. Hommikul rullidega Pichli tõus. Meie nõrkade laskesuusatajatena tuleme ainult 330m tõusu, murdmaa paneb tavaliselt nii üles kui vähegi saab, see teeb umbes 700 meetrit veel juurde... Aga see-eest meie tulime lausa kolm korda. Ei olnud lihtne, aga aastatega on see tõus nii tuttavaks saanud, et lihtsalt tead, et elad ära, kuigi pärast esimest 5 minutit on käed ja kõht juba kanged, aga 25 minutit tuleb veel suruda... Tahaksin õnne soovida rootslastele, kellele see tõus (täispikkuses!) oli väike treeningvõistlus. Meie nägime neid veel üsna tempokalt liikumas, päris üleval polevat enam eriti hästi aru saanud, et kiiresti üritavad sõita.. Õhtul oli meil väike laskevõistlus (aplaus, täname), jooks ja treening neile lihastele, mis veel valusad ei olnud. Põhilõbustus - hüpped. Tänaseks on tulemus käes - selg ei ole valus, sääremari on ka üsna reibas, biitseps võiks ka veel midagi teha. Muus osas - läbi nagu läti raha. Homme on kavas kiirendused;)

Üldiselt on laageri läinud nagu lennates ning üsna hästi. Loomulikult võiks alati ilma üle vinguda, aga ma olen ka kordades hullemaid näinud. Lihased on niiehknaa laagri lõpus valusad ja väsimus kallal. Priit ainult nohutab mul siin kergelt kõrval ja on mõned suusatrennid ettevaatuse mõttes vahele jätnud. Ainult kaks treeningpäeva ongi veel jäänud.

Olgu, mis on, meie treenime edasi.

Ma arvan, et omletil võib olla umbes sama tunne kui mul praegu. Kõigepealt klopitakse sind täiesti läbi - no ikka korralikult pehmeks ja segamini - ja seejärel küpsetatakse ära... Ma ei oska nüüd öelda, kas omeletil valus ka on, aga mul küll on.

 

Kaks kolmandikku laagrist on läbi ning see annab tunda. Homme on väga oodatud puhkepäev ja siis on vaja veel viimane viiepäevane tsükkel üle elada. Aga pole hullu, tegelikult ongi see asja eesmärk, viimase tsükli lõpuks peabki jalg korralikult pehme olema.

Eile oli selle laagri esimene tõeliselt ilus ilm. All oli vast umbes 20 kraadi ümber, üleval ka päike ja soe, rada samas hea kõva ning kiire. Ideaalne treeningilm, kohati hakkas isegi palav. Õhtul tegime korraliku kiirustrenni ning sealjuures kasutasime maksimaalselt ära Ramsau tiiru eripära. Ma olen vist iga aasta sellest kirjutanud, aga mainin ikka seekord ka ära, et mina ei tea maailmas teist sellist tiiru, kuhu on võimalik nii suure pulsiga sisse sõita. Maksimaalsel juhul on võimalik sõita u 1km järjest ülesmäge, sellest viimane lõpp üsna järsult. Ühesõnaga, lisaks enese tempoga ära tapmisele oli trenni eesmärgiks ka kuidagi neid väikeseid musti märke näha. Välja kukkus üllatavalt hästi - mitte ainult ei näinud neid märke, vaid isegi pihta oli võimalik saada. Kuigi enne esimest lasku oli iga kord tunne, et seda lõõtsutamist ei ole lihtsalt võimalik ära lõpetada... No pange näiteks üks 400m täiega ja siis üritage soojenduseks lihtsalt sirgelt seista, edasijõudnud võivad juba hinge kinni hoida, ning siis kujutage ette sama tegevust 1100m kõrgusel. Aga video pidi ütlema rohkem kui tuhat pilti;)

 

 

 

Täna oli see-eest selle laagri esimene tõeliselt s..t suusailm. All oli võrdlemisi mõistlik ilm, sobune, pisut jahe ja tuuline, aga inimlik. Üleval... see oli ropp. Tuul, alguses vihm, pärast mingi lopp, lörts ja jäide. Õnneks on meil selleks puhuks olemas tõeliselt head riided, mida me omakeskis "skafandriks" kutsume, nii et põhimõtteliselt ei olnudki väga hull sõita. Näol oli ainult valus ning sõrmed pisut külmetasid, sest kindad said esimese 20 minutiga märjaks. Lõpuks aga muutis sadav värske lumi koostöös vastutuulega libisemise nii halvaks, et nendes kurvides, kus vanasti pidurdama pidi ja siiski oli tugeb oht välja sõita, pidid nüüd juba pikalt hoogu lükkama. Kõige suuremal laskumisel sain ma viimasel ringil juba vahepeal tõusvarianti sõita... Lõppkokkuvõttes võttis see üritus piisavalt läbi, aga vähemalt riided oli tasemel. Kui just päris pussnuge ei saja või puid ei murdu, siis trenn igal juhul tegemata ei jää;)

Nüüd siis puhkama. 

Viimaste päevade lehtedes on aktiivselt lahatud ka teemat miks meie oleme Askoga Ramsaus, samas kui peatreener Maris Cakars juhendab sportlasi Otepääl. Et kõik ikka otse allikast tuleks, räägin ise oma sõnadega loo ära.

 

Kõigepealt - Maris on koondise peatreener, meie aksepteerime teda täielikult ja tema on meie tegemistest teadlik ning aitab meid igal temale võimalikul viisil. Samasugune süsteem käibib ka mujal koondistes, murdmaast näiteks Aivar Rehemaa ja Anti Saarepuu ei ole mitte otseselt koondise peatreeneri hoolealused, meil endalgi on Roland juba aastaid oma rida ajanud. Välismaal on seda veelgi rohkem - või siis on koondisel rohkem treenereid. Praegusel juhul on natuke utoopiline mõelda, et üks treener suudab tipptasemel treenida 9 (nii palju meid koondises ametlikult on. Vist) sportlast, kellega ta pealegi varem koostööd teinud pole. Niipalju kui me Marisega varem rääkinud oleme - temal ongi lihtsam, kui vanemad-kogenenumad (kelle hulka mina naljakal kombel kuulun;) ise oma treeningute eest vastutavad. Loomulikult võtame meie tema nõuandeid kuulda ning tema hoiab meil silma peal, näiteks augusti lõpu treeningvõistluse läbi.

Ja tegelikult sai asi alguse juba aprillis, isegi varem, eelmise hooaja keskel, kui meie ühelt ning Asko teiselt poolt jõudsime kokkuleppele koostöö jätkamises. Lootsime veel päris kaua, et temast saab ka koondise treener - peatreener või mitte - aga läks teistpidi. Selleks ajaks, kui Maris peatreeneriks kinnitati ning ta oma nägemuse suvisest treeningust sai esitada, olid meie poolt rattad juba ammu veerema lükatud ning suvised-sügisesed plaanid valmis. Püüda siis veel kõike uuesti ühildada ja klapitada oleks olnud liiga keeruline, lisaks oleme me ehteestlaslikult pisut umbusklikud - ega me Askotki esimesel hooajal päris 100% uskunud ega usaldanud, pigem võttis see oma poolteist aastat aega! 

Päris kindlasti jätkame koostööd Askoga. Sellist võimalust ei ole iga päev, ta oli eesti biathlonile kuldne leid. Ausalt - Priidu olümpia 20. koht oli suuresti tema tegu. Pühendumine, tippteadmised, samas õppevõime ja -tahe, ausus, oskus sportlasi motiveerida ning loomulikult õpetamisvõime - mis sa veel treenerist tahad? 

Meie teed ühtivad Marisega vähemal määral oktoobri alguses Ramsau laagris ning suuremal määral Olose lumelaagris (on kombeks Olose kohta öelda lumelaager, kuigi lumel käisime esimest korda juba juulikuus..). Ka suvel oleme ikka kokku puutunud, lõppkokkuvõttes oleme me ju ikkagi ühes paadis. Meditsiini koha pealt on ta meile nõu andnud, mõningaid kavalaid harjutusi ette näidanud, paaris ühises trennis oleme käinud, kui plaanid on klappinud, varustuse poole pealt on üht-teist aidanud - no täpselt nagu peaks käituma koondise peatreener olukorras, kui sportlastel on oma isiklikud treenerid ja plaanid olemas. Ja nagu eespool vihjatud - võib-olla oleme pooleteise aasta pärast ka Marise fännid;)

Laager läheb üldiselt hästi, täna oli esimene puhkepäev, vahepeal oleme kõvasti suusatanud ja jooksnud ja lasknud, tervis on hea ning vaim värske.

Reis läks väga hästi, Priit ja Kadri jõudsid kohale umbes 23 (!) tunniga, mina tutvusin edukalt Saksa ja Austria rongiliiklusega (sakslaste süsteem on parem) ning juba järgmisel päeval olime treenimas. Praeguseks on õhtusse jõudnud kolmas treeningpäev.

Nagu juba tavaks saanud, alustasime laagrit matkaga mägedesse (2006, 2007, 2008, 2009). Ilm oli kahjuks sombune, nii et mäe otsast hingematvaid vaateid ei näinud, aga muud põnevat küll. Soojenduseks sattusime ühe püstikuradi peale. Ma tean küll, et see loom on laama, aga kui selline pimedas vastu tuleks, siis võiks vabalt südameataki saada. Tont, mis tont! Kuskile lähedusse suutis Priit ka oma prillid ära kaotada, tõenäoliselt vanapagana kaval töö?

Järgmine vaatamisväärsus oli Silberkarklamm. Ega ma suurt midagi ette ei teadnud, vaatasin kaardilt ainult, et matkarada läheb. Ühel hetkel taheti aga meie käest piletiraha. Mis seal ikka, laiutasid käsi, tegid kurba nägu - ega ma trenni raha kaasa ei võta! Tädil hakkas meist kahju ja lasi ilusti läbi. See, mis järgnes, oli tegelikult täiesti piletit väärt, aga mul tõesti ei olnud midagi kaasas... Ühesõnaga, tegu oli mingi mägiojaga, suhteliselt järsuga, palju kärestikke (või koski, ma ei suutnud neil päris hästi vahet teha), mille äärde olid ülesminekuks kenasti trepid ehitatud. Äge! Piltidelt võib-olla ei saa aru, aga minul oli mingil põhjusel pidevalt Indiana Jonesi filmi tunne... 

See lõbu sai aga võrdlemisi kiiresti otsa ning järgnes udune, kivine ja küllaltki järsk tõus. Tõusime umbes 1900 peale, leidsime lume ja kahetsesime kõvasti, et ilusat ilma pole... Allatulek oli ülesminekust traditsiooniliselt hullem, mina kui jalaäbarik olin eriline pidur, iga sammu vaatasin ikka hoolega. Libe muda, juurikad, veerevad kivikesed ja lihtsalt kivine pinnas on iseenesest üsna ohtlikud, juba üles minnes suutsin korra käpuli käia, kusjuures põrutasin-nihestasin või tegin midagi muud suure sõrmega. Tänaseks hakkab paistetus juba ära minema ning valus ka eriti enam pole;) 

Traditsiooniliselt hakkas allatulek ka päris mõnusasti jala peale, aga vähem kui tavaliselt - eks me ole kogenud matkajad ka juba. Lõppkokkuvõttes läbisime 2 tunni ja 50 minutiga peaaegu 11 kilomeetrit (:D), aga see-eest võtsime ka 900m tõusu. Oli tore. Kellel huvi on, siis GPS-jälg (google earth peaks avama. Vist).

Kahel päeval oleme ka suusatamas käinud. Tingimused on üllatavalt head! Esimene päev sadas küll mingit loppa, aga vähemalt oli ilus valge lumi. Täna oli juba ilus ilm, päikegi näitas nägu. Raja kvaliteet on tugev keskmine, ilmselt pragude tõttu pole päris õiget ringi veel sees ning kohati on rada kerge külgkalde all, aga saab hakkama. Sportlasi on üllatavalt vähe, peamiselt eestlased, Bricis ning Diana. Poola biahtlon on ka iseenesest Ramsaus, aga suusatamas pole neid näinud. All on tiir ka täitsa tühi, enneolematu lugu. Aga seda parem meile, saabki rahulikult treenida.

  

Kuigi oli hetki, mil see esimese Ramsau laagri teostumine näis pehmelt öeldes kahtlane, siis nüüd tundub, et ikkagi saab asja. Mina passin hetkel lennujaamas, Priit ja Kadri (jah, selline ebatõenäoline ekipaaþ) startisid eile lõuna ajal Kadri musta Civikuga Ramsau poole. Kolme inimese asjade äramahutamine oli taas kord paras mustkunstitükk, nüüd hoian ainult pöialt, et nad ikka ilusti kohale jõuaks. Asko juba ootab.

 

  

Mind ootavad ees lennud Tallinn-Kopenhaagen ja Kopenhaagen-München, seejärel S-bahniga rongijaama ja rongiga Bischofshofenisse ning sinna tuleb keegi mulle loodetavasti järele. Kõva reisiseiklus, sellistel puhkudel tuleb mulle alati meelde minu Oberhofi-reis aastal 2002, aga nüüd on mul u 30kg asju vähem, tarkust peas rohkem (tahaks loota) ning kohalikud kontaktidki olemas. Ehk siis väga tsill, kui ropp ja noortepärane olla. Ahjaa, miks mina lendan, aga Priit ja Kadri autoga sõidavad? Noh, keegi peab autoga minema, sest kõigi nende asjadega lendamine ja lennujaamast rendika võtmine sööks umbes kahe kuu eelarve kiirelt nulli. Kolmekesi poleks me aga mingi nipiga ühte autosse mahtunud, vähemalt mitte inimlikes tingimustes. Kolmekesi kahe autoga ka minna ei saa, puhkepausid jääks lühikeseks. Seega pidi keegi lendama ning mina olin see, kes raatsis lennupileti osta. Muidugi, ega ma sest autosõidus ka just vaimustuses polnud;) Ja Kadri autoga mindi sellepärast, et meil tegi üks rattalaager imelikku häält ja üleüldse pole Corolla mõeldud kiirteedel ja/või mägedes sõitmiseks. Ideaalne oleks muidugi olnud, kui kõik sportlased oleks lennanud ja keegi mittesportlane(/sed) oleks autoga sõitnud, aga nii marjamaale me oma rahalise seisuga jõudnud veel pole. Peaasi, et isegi minna saame. 

Viimased päevad kodumaa pinnal olid tavapäraselt kiired. Trenni ja sättimisi ja muid asju. Füüsiliselt on ilmselgelt jõudu juurde tulnud. Teisipäeva hommikul sõitis Priit järjekordsetel rullidel ratta puruks (saldo 2 ratast 5 päevaga) ja õhtul lõin mina tennist mängides reketil keeled katki. Esimest korda elus - kuigi aktiivne tennisemängijakarjäär kestis mul oma 7 aastat. Ning esmaspäevastest hüpetest ei jäänudki jalad kohutavalt valusaks, lihtsalt selline parajalt ebameeldiv.

Hetkeline ilmaennustus Ramsaus midagi ilusat kahjuks ei luba (lauspilvisus - hajus pilvisus - osaliselt pilves - vihma võimalus - lume võimalus jne), lund pidi ka vähe olema, aga lootus sureb viimasena. Mägedesse! 

 

Head kooliaasta algust kõigile, kellel sinna asja on. Minul ilmselt pole, sest ametlik õppe lõpukuupäev oli mul 31.08.2010. Ametlikku eksmati teadet veel pole saanud, aga põhimõtteliselt üliõpilane enam pole...