Olgugi, et olime seekord "pikalt", peaaegu 2 nädalat Eestis, oli pidavalt kiire. Eriti alguses. Eelmise nädala lõpp kippus minul juba rahulikumaks, Priidul oli kogu aeg palju teha. Kool + kodune remont + isiklik elu + tahaks trenni ka jõuda kunagi. Minu enesetunne oli ka selline viletsake, nagu oleks haige, aga nagu ei oleks ka. Ravisin ennast koduste vahenditega - mesi + ACC + palju juua. Palju magamisest ei tulnud midagi välja, sest oli kiire-kiire-kiire. Eile tundsin ennast juba ideaalselt ja ka pulss ja orto näitasid taas tavapäraseid numbreid. Aklimatiseerumine? Ilmselt ka see, aga eks ma olin Ramsaust omadega läbi ka. Teinekord nii pikka laagrit ei maksa teha. Kuigi hemoglobiini sain ülesse, 137 on minu kohta juba hea. 

Igal juhul on hea meel, et sai palju ära tehtud - toad on lõpuks ometi kipsi all ja näevad juba üsna siivsad välja, koli või sisse. Pärast lund peaks olema üks tuba pahteldatud, värvitud ja võibolla isegi põrand lihvitud. Aknalauad peaks ka saama ja siis kui keegi kunagi juhtmed ära ühendaks, võikski sisse kolida. Oh seda õnne...

Koolis oli ka tegemist rohkem kui ratsahobuse s...a. Matemaatilise loogika kontrolltöö on ka tehtud, hetkel veel tulemust ei tea, aga enda arvates ma oskasin. Muidugi, mina võin ükskõik mida arvata, tähtis on see, mida Rein Prank (või Reimo Palm) arvab. Tegin teistes ainetes ka nii mõnegi kodutöö ära. Kusjuures funktsionaalses programmeerimises oli selline lugu:

igaks praktikumiks antakse 5 kodust ülesannet, mida siis 1 või 2 inimest peavad tahvli ees lahendama ja saavad vastavalt punkte. Nii. Kui kodus tegin ülesandeid, siis jätsin ühe vahele, ei tahtnud hästi välja tulla, mõtlesin et teen hiljem. Ja hiljem läks nii meelest ära, et vähe ei olnud. Ühesõnaga - algab praktikum, ja minul on olemas 4 ülesande lahendused 5-st. Praktikumis on üldse kohal 5 inimest - selge, igaühele üks ülesanne. Ja mis te arvate, millist ülesannet mina pidin lahendama? Loomulikult seda, mida ei osanud. Eks ma seal midagi mõtlesin välja, lõppkokkuvõtteks sain isegi kiita, et suudan peast koodi produtseerida (st arvutit mängida). Maksimumpunkte muidugi ei saanud, aga pole hullu. 

Käisin ka kaks korda Herje Aibasti juures massaaþis. Mõni koht oli üsna valus. Sain ka teada, et sisimas olen ma nõrk. Pealmised lihased, mis tööd teevad, on tugevad, aga need alumised, mis skeletti paigal hoiavad ja üleüldse hoidmisega tegelevad, on nõrgukesed. Ja üleüldse ei tohi ma kunagi sporditegemist ära lõpetada, sest mul on üliliikuvad liigesed ja kui suured tugevad lihased enam neid ei hoia, hakkavad liigesed välja käima. Näiteks Kristjan Palusalul olid ka üliliikuvad liigesed ja pärast sporditegemise lõpetamist käis tal öösel magades ka õlg mõnikord liigesest välja. Nii et veteranide MM, siit ma tulen! Nui neljaks, kui 80- aastasena kuskilt mingit medalit ei saa. Ma loodan, et selleks ajaks tehakse ka veteranide olümpiamängud. Ainult alas pole ma veel kindel, kunagi tüdrukutega mõtlesime, et pesapall või jäähoki oleks tore. Ma oleksin väravavaht näiteks. Kurni võiks ka mängida. Aga tagasi massaaþi juurde. Ühesõnaga, oli tore. Mulle meeldib, kui minuga tegeletakse ja lisaks sain targemaks ka, millele tähelepanu pöörata, kuidas ja mida hoolega venitada. Äge! Kui nüüd suudaks kõik lumel ellu viia... Ei, tuletame Vainu meelde: "Ma viin selle lumel ellu". Palju parem.

 Täna alustasid pooled laskesuusatajad (sealhulgas Priit) teed lumelaagrisse. Pooled (sealhulgas mina) lähevad homme. Head reisi meile ja loodame, et lund on palju.

16.-22.oktoober.

4 treeningpäeva, 6 treeningut, 8 tundi, 16 minutit, 90,5 kilomeetrit, 125 padrunit.

Ikka veel Ramsaus lumel. Laagri lõpp tuli üsna raskelt... Teisipäeval olid rulli kiirendused, kus sai ennast üsna korralikult rihmaks tõmmatud. Ülejäänud päevad juba viilisin vaikselt ja viimane päev käisime lihtsalt matkamas üleval. Neljapäev-reede oli bussisõit koju, laupäev taastumine ja pühapäeval tegime väikse rattasõidu Elva ümbruses

9.-15.oktoober.

6 treeningpäeva, 11 treeningut, 17 tundi, 4 minut, 193 kilomeetrit, 70 padrunit.

Ikka Ramsaus lumel! Nädala algus oli väga hea, aga lõpus hakkas juba väsimus peale kippuma - uni läks ära. Korra sai tehtud ka Schladmingu tõus, Startidega, paaris, ja tuleb tunnistada, et ei olnudki eriti raske. Järgmine kord tuleb vist Marwed võtta..

Paar päeva tagasi lõppes Anterselvas Forum Nordicum, mis on põhimõtteliselt talialade ühine pressiesindus. Seal ka IBU tutvustas ennast kauni slaidiesitlusega, kust võib lugeda, kui hästi biathlonil ikka läheb.

http://www.forum-nordicum.info

http://www.biathlonworld.com/eng/news/page_000055_545.htm 

http://www.biathlonworld.com/media/media_0555020.PDF 

Kõigepealt uuriti mind igatpidi:

Pikkus: 162 cm (jälle 1 cm lühem..)

Kaal: 54,3 (midagi peab ju talveks ka varuma)

Käte dünamomeetria: 25/27

Kopsumaht: 4,39 l

FEV1: 3 l/s

Rasva %: 14,1 7,7 kg (nii, viimati oli kaal 54 ja rasva 7,6 kilo, järelikult on 200g puhast lihast juures:)

Siis sätiti mind rajale, topiti mulle juhtmed külge (umbes 10. Või rohkem. Iminappadega. Pool päeva olid julgelt "maasikad" näha), gaasimask ette (õhk käib õnneks läbi, lihtsalt mõõdab midagi), kepid kätte ja minema! Sõrmi torgiti ka mõned korrad - 2xnimeta mats, 5xpikk peeter ja 2xnimetissõrm. Homme on ilmselt sinised.

 Nagu teadlikum lugeja juba taipas, käisin ma siis kardiopulmonaalselt koormustestil laktaadimõõtmisega ehk lihtsalt dispanseeringul. Suusatajate test SU 80. Tulemused:

Koormuse kestus: 25 min

PWC 170: 182 W

PWC/kg: 3,4 W/kg

Koormustaluvus:  4,9 W/kg

Mis ma oskan öelda. Nagu tavaliselt. VO2 max on alati sinna 60 ja kopikaid peale olnud. Ventilatsiooni ka umbes sama. Läved enam-vähem samad. Laktaadid madalad nagu alati. Mõni kepsutab rõõmsalt ka 15 laktaadiga ringi, mul peab ikka väga hea päev olema, kui üle 10 välja kannatan. Organismi eripära. Tegelikult ütlen, et kõik on kontrolli all. Võrreldes eelmise aasta ulmetestiga (28 min!) oleks nagu tagasiminek. Samas mulle tundub, et nad unustasid tookord korra koormust tõsta ehk see teekski 25 minutit välja. Vahet pole. Pulsid olid siis ka umbes 5-10-15 lööki madalamad, nii et ei oskagi täpselt öelda, kas olen paremas seisus või mitte. Samas võin ma pisut ka Finnairi kontosse kirjutada - kerge väsimus on laagrist ja sõidust ikka peal. Efektiivsus on praegu ka madal (VO2 max % lävedel), aga see on ilmselt sellest, et olen suve väga rahulikult võtnud ja üsna vähe lävetreeninguid teinud. Need on veel ees. 

Nii et - kõik on kontrolli all, kõige tähtsam on mitte haigeks jääda 

Ramsau on selle pärast tore koht, et seal on suurem osa suusatajaid sügisel, enne hooaja algust koos. Nii et see on kindel koht uuemate kuulujuttude kuulmiseks ja Gletcheril uurimiseks, kes kui kõvasti treenib. Selle aasta uudised:

• Gross sõidab Atomicuga! Huvitav, kas keegi peale Defrasne veel Rossignoliga sõidab? Gross sai kas väga hea pakkumise või oli Rossignol tõesti nii vilets, et kohe pidi oma viimasel aastal suuska vahetama...
• Martina Glagow sõitis ringi Atomic suusa ja Madshus saapaga??? Omapärane kooslus
• Kõige kiirem auto rajal (loe suusataja Gletcheril) oli sellel aastal Irina Nikoultchina. Sakslased ka trennis tavaliselt väga ei hellita, aga Sven Fischerist sõideti mööda nagu postist. Ega teisedki bulgaarlased väga ei jalutanud.
  
• Vene naiste koondis on nõrgenenud: Põljova ja tema doping, nüüd pidi olema teles uudistelugeja; Ishmuratova jättis ka maha sporditegemise; Bogali polevat siiani veel trenni teinud ja Zaitseva hakkas slovakiks ning kõlakate järgi ootab last. Alguse kuulsime Zaitseva kohta, et üks vendadest Matiaskodest olevat ta ära võtnud, kuid õnneks selgus siiski, et üks teine Slovakkia mees. Vedas.
• Pool Valgevene koondist pani ala maha - Dratchev, Zubrilova jne. Aidarov ikka sõitis veel ringi
• Tšepikov kavatseb niikaua suusatada, kui saab esimeseks kindraliks laskesuusatajate seas. Praegu on ta üks auaste veel madalamal...
• Üks venelanna jäi Ufas suvebiathloni MM-il dopinguga vahele. Nimi on tundmatu, Natalya Burdõgina, aga kaheaastase võistluskeelu ta saab.
  
• Kui veel midagi meelde tuleb, siis lisan

Tervitused ka Värnikule uute käibefraaside eest:" ...kodus võileibu teha...", "Tere, maailmameister" "..asi, mis on asi..", "...oma kahe hõbedaga..."

ja lõpetada võiks Priidu sõnadega Hillarile: "Ega mingi 40-aastane mees sellest mäest enam üles ei saa" 

Tegelikult tuleb öelda, et laagri lõpp läks selgelt allamäge. Pärast teist nädalat hakkas vaikselt väsimus kallale kippuma, õhtuti ei tulnud enam und, orto pulss ka tõusis vaikselt... Lisaks kõigele kaotasin oma prillid kuhugi ära, üks kinnas jäi samuti kadunuks, fotokas otsustas pildi vahelduseks tasku panna ja netikraanid keerati ka kinni. Ja siis kõige tipuks pidi muidugi Finnair streikima ja me saime pikalt  tutvuda Euroopa teedega - Austria-Tšehhi-Poola-Leedu-Läti. Kusjuures ei saa öelda, et bussis oleks palju ruumi olnud - sõna otseses mõttes surusid suusad kuklasse.  Ning mis kõige tähtsam: selle asemel et jõuda Eestisse neljapäeva öösel, jõudsime hoopis reede õhtul. Kui kodus olemise päevad on loetus, siis on see suur vahe...

Jah, raske on see sportlase elu... Tegelikult pole asi muidugi nii hull. Kuskil Tšehhis tundus kõik muidugi kõige hullem, aga Warsawis oli juba pool teed (1000km) sõidetud, nii et siis läks lõbusamaks. Aga ärge saage minust valesti aru, minu arvates oli laager igati kordaläinud. Sain teha hulga kvaliteetseid treeninguid, millest loodetavasti ka talvel tulu tõuseb. Ilmad olid ka ilusad, samal ajal Eestis külma-märja-pimeda sees küll treenida ei oleks väga tahtnud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõik läheb enam-vähem plaanipäraselt...

Viimasel päeval käisime veel üleval liustikul matkaradadega tutvumas.

Mõned meetrid vabalangemist.

Siit me EI tulnud üles

    Nagu silt näitab - 2740m. Sealt me veel läksime ülespoole

Väga palju lund. Antarktika?

Tegelikult  oli  tõus veel  järsem

Priit väsis ära

Aga minust oli ikka pikalt ees.

Oleme kohal. Edasi saab ainult ronimisvarustusega. Allaminek oli märksa kergem

Ahjaa, mis puutub fotokasse: viimase nädala sai teda kasutada ainult tavalise fotokana - läbi augu piiludes pilte teha. Ekraanilt midagi tarka välja lugeda ei olnud võimalik. Mõtlesin, et viin Eestis garantiisse. Kodus veel proovisin, järsku on korda läinud - ei midagi. Poe ukse ees mõtlesin, et vaatan veel korra, ja ennäe imet! Töötab nagu kellavärk! Tuleb vist tihedamini garantiiga ähvardada... 

Et nad ka paremat aega ei leidnud!

 2000 km ja 26h bussisõitu Ramsau-Elva

      Priit üritab demonstreerida, kui libedad suusad tal on. 

Viimane ring    

Teised eestlases on viimast päeva Ramsaus. Mati Alaver ja tema müts. Tegelikult on see peitepilt - leia pildilt väike Veerpalu (see eelviimane, poisslaps). Vihje - ega teda tegelikult näha pole. 

Sellelt platvormilt on näha, 

  kuidas gondel üles jõuab.

Pärast suusatamist tehakse koju väike lõdvestusjooks. Kauguses paistavad Priit, Roland ja tundmatuks jääda sooviv austria matkasell

Hommikused ärkamised ja ülessõidud on järjest raskemad...

Ja treeningu lõppudest ei maksa rääkidagi, Indrek on ikka täitsa näost ära

Ärge siis unustage - homme kell 20.00 ETV! 

Esimestes lumelaagrites on tore käia, ainus jama on, et asjad ei mahu tagasitulles kotti ära. Nimelt käib algava hooaja varustuse jagamine. Praegune saak on: uued Madshus suusad ja saapad (kaunid roosad lillelised, nii minulikud!), Bionic soe pesu (pidi isesõitev olema), Socks sokid ja Röckl kindad. Mis nii viga sõita! Kui veel uue kombe ja kepid kätte saan, siis ei peata mind miski!

Et nüüd keegi ei mõtleks, et me ahned oleme ja kahe käega varustust kokku ajame, siis peaks natuke selgitama. Saabastega on see asi, et kahte paari on iga hooaeg vaja, rulliga sõidab sõna otseses mõttes ribadeks ühed saapad ja talvel on hea, kui kuivad tagavarasaapad kotist võtta on. Kombega sama asi - üks-kaks komplekti sõidab närtsuks. Kinnastega on kogu aeg ikaldus - mu kepid vist söövad neid (säärikud söövad sokke, nii nagu hobused kaeru, panevad sokid nahka, peavad peenikest naeru). Suuskadega on selline lugu, et ega me neid endale saa, lepinguga on määratud, et meie vaid kasutame ja lepingu lõppedes peame tagasi andma. Soe pesu kaotab aastaga suurema osa oma headest omadustest ja -15 lume peale pikali heita pole ka hea. 

Ja tegelikult on lood veel nii, et ega tootjad ka ei taha, et me mingi üle-eelmise aasta varustusega, mis on pealegi pisut räbalaks kantud, ringi sõidaksime.. Kuigi onu Halvard Hanevold sõidab erinevast paarist sokkide ja augulise kombega...

Ahjaa, pildid on tehtud üleval, taustaks on allasõidu gondlijärjekord.

Ja vaene Priiduke sai täna teada, et Salomoni mees oli just ära sõitnud, nii et tema peab oma suuski-saapaid pisut ootama... 

2.-8.oktoober.

6 treeningpäeva, 11 treeningut, 18 tundi, 36 minut, 194,5 kilomeetrit, 75 padrunit.

Ramsaus lumel! Esmaspäev läks sõidu peale, ülejäänud kõik treeningpäevad. 4 päeva olen üleval suusatamas käinud, enesetunne on normaalne olnud. All olen lihtsalt tiksunud, kui ühed KRP-d ja max jõud välja arvata. Laseme vähe, sest tiir on siin ülerahvastatud ja ega ma pihta ka ei saa, aga see-eest olen paar päeva Scatiga kuiva teinud. 

Täna hommikul läksin vähe hiljem mäele - oma poistel oli vaba päev ja läksin ühtede eesti  harrastajatega. Päike oli juba kõrges taevas, kui läksime ja enne tegingi paar pilti. Kõigepealt vaade meie hoovist "Beachi" poole - sal kahe künka vahele on üks tiik kaevatud ja see on siis rand.

Teine pilt on alapealkirjaga "sinna me lähemegi". Paremalt neljanda tipu (selline pisike terav, kohe suure juraka kõrval) otsas on see majake, kuhu gondel välja jõuab ja kus riideid vahetatakse jne. Rikkuritele on seal restoran ka..

See on pilt meie "kodust". Õigemini on pildil küll ainult väike osake. Vasakule jääb veel söökla-hotellimaja ja kuur/laut, paremale garaaþ ja suusaruumid ning maja taha traktorigaraaþ ja muud sellised vidinad. Kui nüüd meie maja juurde tagasi pöörduda, siis poisid elavad esimesel korrusel, seal kus palju busse akende ees on, ja meie Priiduga kolmandal ehk viimasel, seal kus rõdu on.

Aga viimased pildid polegi täna tehtud, sest täna oli mul pikk ots, 2.30 ja ausalt öeldes olin ma täitsa läbi. Pärast kahte tundi tuli ikka pidevalt meelde tuletada, et nüüd on vaja parem jalg vasaku ette tõsta ja siis jälle vasak parema etta. Nii et need on tegelikult üleeilsed pildid. Sellises kohas me siis sõidamegi. Pole paha ju? Ring on 8,2 km pikk ja rahvast on palju. Kui hästi vaadata, siis on näha liustikupragusid. Härra peatreener kukkus ükspäev ühte sisse, mitte täielikult, sai käed ikka laiali, nii et vööni umbes. Loo moraal - lõigata ei tasu.

Raja peal pragusid muidugi pole, see oleks juba liig. Aga ega iga päev nii ilus pole - on ka tuult ja vihma nähtud, udu on üsna sage. Ja nagu varem mainitud, ega see 2700m peal sõitmine naljaasi ei ole. Aga kordi parem kui vihma ja poriga rulle sõita, nii et ise olen rahul:D

Kõige lõpuks tahaks veel öelda, et see, kui all (ehk elukohas) pilvine on, ei tähenda veel, et üleval päike ei paista.

Oktoober on juba väljamaa kuu. 2-19.oktoober on Ramsau laager ja 29 minnakse Muoniosse lumele. Muud polegi suurt öelda. Vahepealsed 10 päeva läheb ehitamise ja kooliasjade peale. Loodetavasti saab oktoobri lõpuks ikka kipsi seina ja uksed ette...

Rohkem polegi - trennikuu 

Tere kool! ja viimane kuu täielikult Eestis.

Kuu põhisisuks oli 2-nädalane Otepää laager, Xdream Võrus ja EMV sprint Haanjas. Sai ka asju pisut aetud ja koolis käidud. 

25.september-1.oktoober.

5 treeningpäeva, 5 treeningut, 6 tundi, 46 minut, 67 kilomeetrit, 80 padrunit.

Rahulik nädal enne Ramsaud. Käisin koolis, käisin arsti juures, käisin Tallinnas medalivõitjate austamisel ja vahepeal tegin paar trennikest ka. Ja muidugi olid laupäeval Eesti meistrivõistlused laskejooksus, kus sai lastud suurepärane 0+0.

Tempo on isegi nii normaalne, et esimesel päeval sõitsin Priidust kiiremini. Muidugi, Priidu suuskadele oli vist ninast sabani kliistrit pandud, sest kui näiteks laskumise alguses olime koos, siis lõpus oli vahe 50 meetrit... Minul olid see-eest üle prahi suusad, just Madshusi on Per Wiki käest saadud ja lisaks veel tuttuued saapad. Nii võib kihutada küll:D 

Aga ega see 2700m peal sõitmine nii lihtne ka ei ole. Täna oli gondli juures ummik, sest trossid olid jääs ja umbes pool tundi liiklust ei toimunud. Väga halva ilmaga ei saagi üles. Ja üleval olemine on üsna väsitav, pärast kahetunnist sõitu tuleb lõunal väga magus uni. Pikemate trennide korral saan mina õhtuks peavalu ka. "Maa peal" on märksa lihtsam suusatada.

Aga muidu on kõik tore 

Esimesel Ramsau päeval tegin umbes kahetunnise immimatka, ehk siis tõusud käies, langused joostes. Kõigepealt läksin päris Ramsau külla, et turismiinfost radadekaart võtta ja siis mingi ring planeerida. Infopunkt oli aga kinni, nii et tuli valida sobiv tähistatud ring. Valisin Rittisbergrundweg'i ehk siis ringi ümber Rittisbergi. Rittisberg on muuseas slaalomimägi üsna meie "kodu" taga ja eelmise aasta laagri viimasel päeval sai see ära vallutatud.

Aga matkast endast. Kõigepealt kohtasin hoiatust, mis mägedes üle pingutades juhtuda võib - vaadake, mis nad hobustega teinud on!

Edasi oli ka tore. Müttasin vaikselt omaette, aegajalt tuli isegi rahvast vastu, Avastasin ka ühe kena pihlakallee. Samuti polnud ma varem selle mäe teist külge näinud. Ega seal midagi erilist polnud... 

Ramsau nagu Ramsau ikka. Mäge sai ikka võtta, lõppkokkuvõttes olin ikka 1500m kõrgusel, algkõrgus oli umbes 1100. Ja taas sai tõestust fakt, et eestlasi on terve Ramsau täis -

Šmigun tiim tegi slallinõlval immi.

Pildilt on õrnalt näha Anatoli Š. peanupp ja meie kodu Haus am Bach (maakeeli maja oja ääres).