Teisipäeval, st eile jõudsime kohale ja täna oli esimene trennipäev. Üldiselt on kõik väga tore, elamistingimused on head (meie majake on otse raja ääres, 10 sammu), enesetunne on ka hea. Ainus, millega kehvasti on, on lumi.

Siin peaks olema suusarada. Vanasti oli. Iga aasta on olnud. Praegu meenutab kõik rohkem laskejooksu MMi, mis mõned head aastad tagasi siin toimus. Eile oli puhta sama ilm - 5 kraadi sooja, uduvihm. Sellist seisu pole mina varem näinud. On olnud vähe lund, jah, aga praegu ei ole üldse. Ei ole olnudki. Eile oli seis selline, et ega vist ei tule ka. Täna oli märksa parem ilm, lausa paar kraadi miinust!

Tegelikult meil siiski on suusarada. 2,3km kitsas jäine/pudrune lint, kus kibedamal trenniajal kipub liiklus meenutama Tartu-Tallinn maanteed tipptunnil. Minul, kui pisut aeglasema kategooria treenial tuleb vahepeal lihtsalt raja äärde seisma jääda. Suuski lõhub ka ohtralt, sest mõni koht on armsasti väikeseid kivikesi täis. Üldiselt sellistes tingimustes väga hästi treenida ei saa, omas tempos sõita.. Kiirendamisest ei maksa rääkida. Samuti on üle pooleteist tunni sõit väga tugev tahtelis-moraalsete omaduste arendamine. Nüüd me üritame kavaldada ja mitte tipptunnil rajale minna - hommikune trenn pool üheksa. Mitte et sellest suur abi oleks, poole kümnest on rada ikka paksult täis. Aga me saame hakkama. Nüüd on külmaks läinud, saavad lund teha, nädala lõpuks lubab "päris" lund ka. Igal juhul hoiame pöialt, et nad ka suure ringi valmis saavad, siis hajub rahvas natukenegi ära. Kusjuures praegu pole pooli põhitegijaid veel kohal - sakslasi pole, venelasi pole... Seeeest on hirmus palju eestlasi;)

Elamine on seekord parem kui kunagi varem, julgen öelda. Esimest korda on meil mökkid raja ääres, ei pea bussiga/autoga trenni sõitma. Meie, st minu ja Priidu privaatresidents on parimal kohal, 10 sammu rajast, Elva (Indrek-Kauri-Roland) järgmises majas, teised pisut kaugemal, kõige kaugemad vast 500m rajast. Võrreldes eelmise aasta 15km on edasiminek ilmne. Noh, tegelikult sai tookord seal ka suusatada, lund oli palju, lihtsalt tiiru trenniks pidi siinsetele radadele sõitma. Sellel aastal oleks väga nukker olnud - päevas tunni istud lihtsalt bussis. Ma tean märksa paremaid ajaveetmise viise.

Nii et praegu oleme roosad ja rõõmsad. Tuleks ainult lund! Lähipäevadel teen ära ja panen üles oktoobri kokkuvõtte ning samuti on meil üks suur uudis, mis siin juba ohtralt tähelepanu on äratanud:D Salakavalused, salakavalused. Ja nüüd läheme hotelli intrenetti otsima... Lõpetuseks veel pilt eelmise aasta samast ajast.

Muuhulgas tahaksin tänada SL Õhtulehte komplimendi ja efektiivse reklaami eest - 28.okt 95 külastajat, 29. okt 1285.

Kui keegi arvab, et kepikõnd ei ole raske ja üleüldse koormustest on meeldiv ajaviide, siis see on selge eksitus. Koormustestil on meeldivad esimesed 12 minutit, see-eest viimane 6 on puhas kannatus. Destilleeritud piimhape.

Eelmise aasta test on olemas http://priitjaeveli.pri.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=64&Itemid=36 . Vaatame, mis sellel aastal teisiti on.

Soojenduseks pikkused, kaalud, kopsumaht jms. Kaal kilo juures, rasvaprotsent umbes sama. Kopsud on suured, aga mitte eriti tugevad (FEV 1). Pikemaks kasvanud ei ole.

EKG - kontrolli all, pulss üllatavalt madal. Ja ei olegi muud kui rajale. Alguses on tegu meeldiva jalutuskäiguga, esimesed kolm koormust (st 3x3 minutit) ei saa arugi, aga olen siin korduvalt käinud, mul on juba asi peas ning tean, et see on alles algus. Pulss on tavapärasest pisut madalam (nagu öeldud, mul on test peas. Samuti oma tavapärased pulsid igal koormusel). Mõtlen, et kas seekord on nagu eelmisel korral, kui pulss ei läinudki üles. Ãœllataval kombel võetakse 6.minutil laktaadiks 2,6 ??? No kuulge, ma suusatasin Ramsaus 2500+ meetri peal 150 pulsiga laktaadiga 1,3 ja nüüd nii? Kolm minutit hiljem on asi siiski kontrolli all - 1,3. Pärast 9. minutit hakkab nahk kergelt soojaks minema. Samas jõutakse arusaamiseni, et EKG aparaat täna minuga koostööd ei hakka tegema ja saan ühe hooga lahti umbest 10 juhtmest. Kohe hakkas kergem astuda...

Pärast 12. minutit hakkab asi tõsisema poole kakkuma. Tulevatel minutitel on tavapäraselt (ja ka seekord) minu aeroobne lävi, st see koht, kus lihtsast treeningust saab keskmine treening. Tuleb tõsisemalt hingata, aga otseselt raske ei ole. Tean-tean, raskeks läheb alates 19. minutist. Ja siis see algab. Kui 18. minutil on pulss veel 170 ja laktaat 2,2, siis järgmistel minutitel ületame anaeroobse läve ja algab valu ning maksimaalse suutlikkuse otsing.

Koormustest on nagu õudusunenägu, kus pead kellegi eest mäest üles jooksma, aga mägi läheb muudkui järsemaks ja tagaajajad tulevad lähemale ja tead, et mägi otsa ei lõpe (NB! ei ole seost minu spordiarstiga). Lindil ka. Sul on valus, tõusunurk läheb järjest suuremaks, tempo kiiremaks ning pääsu mõne laskumise või sileda lõigu näol ei ole oodata, samuti mitte finishit, kuhuni välja kannatada. Siin käibki kõik selle peale, kui kaua sa pingutada suudad. Tavaliselt lähen selle peale, et eelmine test "üle käia". Pärast 21. minutit puhtalt punases. Pärast 24. minutit loen sekundeid. Ãœritan mitte mõelda päästvale käetõstmisele. Kannatan ära 25 minutit 50 sekundit. Siis aitab. Pulss 188, laktaat 9,8. Küll on hea puhata...

Lõpptulemus:

Kommentaariks-võrdluseks:

• pulsi tõus aeglasem, kuid ka pulsi suhtes läved madalamad, lävede koormused samad.
• Laktaadid üsna samad (samadel koormustel). 
• Taastumine kiirem ja madalamale.
• Koormuse kestus 50 sek kauem
• Max hapnikutarbimine üsna sama (üllatus-üllatus)
• Ventilatsioon madalam, et mitte Ã¶elda vilets. Soovitavalt võiks see olla minu 100-110 asemel ikka 140... Peab vist ajaviiteks õhupalle või pasunat puhuma.
• Koormustaluvus ja PWC (physical working capacity ehk lihtsalt võimsus) pisut suurem
• käte dünamomeetria 36/38 eelmise aasta 25/27 vastu! Huvitav, kas jõusaal on mõju avaldanud või on uus aparaat.

Kokkuvõtvalt tundub, et üldseis on üsna sama, paranenud on ökonoomsus madalatel koormustel, võistluskoormuse lähedastel koormustel on seis üsna sama. Ja kui aus olla, siis seda madalat koormust ole tambitud ka, nö vundamenti laotud. Nüüd lumelaagris hakkame maja ehitama... Nii et kõik on kontrolli all.  

See on sportlastele teada tuntud tõde, et puhkepäevad on kõige väsitavamad ja vabad nädalad kõige kiiremad... Mina ise ütlen selle kohta, et ühe nädalaga tuleb mul kiiresti kolme nädala eest ette ka elu ära elada, et siis rahulikult jälle laagrisse minna.

Niisiis, reede õhtul jõudsime Elvasse, see õhtu oli muidu lebotus. Laupäev oli Priit koolis, mina tegutsesin koduhoiu alal. Pühapäeval oli Priit koolis, mina käisin korra trennis ja siis läksin ka Tartusse (üht kooliasja tegema), tagasi tulime õhtul koos. Esmaspäevast puuduvad mitmekülgsed mälestused. Trennis käisin, midagi kindalasti veel. Teisipäeval kool + sõbrannade õhtu (ja sellele eelnev kodu külaliskõlblikuks tegemine). Kolmapäeval alustasime Ãµhupuhasti ülespanekut + mul oli koormustest, mis täitsa läbi võttis + üritasime veel kubu kokku panna (telliskorstnasse augu puurime on vaevanõudev ja tolmune töö) ning tagajärgi likvideerida. Täna ehk neljapäeval saime õhupuhasti üles, siis oli mul kool, õhtul peaks trenni minema ja keegi võiks homseks kontrolltööks ka õppida.

Lisaks on olnud igasugu muid vidinaid, mis iseenesest on väikesed asjad, aga aega ja energiat kulub palju - igasugu koristamised, sorteerimised, kirjakirjutamised, bla-bla-bla. Kuigi, olgem ausad, ega ma väga usin ei ole olnud, aga pisut siiski. Kontrolltööks olen ennast üritanud ette valmistada, et ei läheks nii, nagu eelmisel korral (16p 28 võimalikust). Tänases praktikumis ilmnes, et kasu pole sellest küll eriti olnud... Taas kord tuleb vist selle peale välja minna, et kas tuleb vaim peale või ei tule. Tavaliselt sellisel juhul ei tule, aga õppimisest ei paista ka suurt kasu olevat. No ilmselt vaatan mõned teooriapunktid-ülesanded veel homme hommikul üle, aga paljut siit ei loodaks. Loodame õppejõu peale, et ta meid väga ei peedistaks;)

Ja veel on terve hunnik vidinaid, mis oleks vaja enne teisipäeva, mil me lumele ära sõidame, korda ajada. Ãœks oluline eesmärk sai täidetud, õhupuhasti sai Ã¼les, kui nüüd ühe pistiku ära ühendaks, saaks sinna ja ühtlasi ka külmikule, sest need on ühe korgi all, voolu ka sisse ja oleks veel parem. Nüüd hoiame pöialt, et kraanikauss täna-homme-varsti kohale jõuaks, saaks selle ka ära pandud, siis oleks nagu päris, ainult ilma nõudeta.

Veel eesmärke

• leida poest sobivad toidunõud, sh potid-pannida
• mõelda välja ja tellida/õmmelda kardinad
• kirjutada põnev jutt/analüüs koormustestist
• leida telekalaud-diivanilaud-toolid
• teha magamistoa kapiga nii, et tal uksed eest ära ei jookseks
• lumelaagri treeningkava välja mõelda (eelmise aasta oma kirjutasin juba välja, lihtsaim versioon on kopi-paste
• trennis käia
• koolis käia, koduülesanne ära teha
• sada muud jooksvat asja

Kusjuures mõndasi nendest punktidest olen üritanud täita, aga kasutegur on olnud ümmargune 0. Näiteks olen meeleheitlikult otsinud sobivad nõusi, aga ei midagi, ainult aega on ohtralt kulunud. Igal juhul on võrreldes eelmise aastaga seis märksa parem. Eelmisel aastal panin ma viimasel õhtul enne lumelaagrisse minekut villa.

Ühesõnaga, vaatame, mis saama hakkab. Praegu on liiga palju segaseid mõtteid, et ma ei suuda isegi mõistlikku juttu kirjutada.

Kui keegi nüüd aastaplaanis näpuga järge veab, siis tegelikult oli kavas 55 tundi. Selle ma ajan puhtalt viimase nädala kaela, kus planeeritud 10 tunni asemel tuli 5:40, aga enne Ramsaud oli kõige tähtsam tervist hoida.

Kui nüüd MM välja arvata, siis oli kuu rahulik, kokku kõigest ~1:40 minutit EV+SV. Ja see kõik peamiselt MMi stardid. Eks ta ole. Mis pulsi intensiivsusest puudu jäi, selle tegime jõusaalis muidugi tasa. Max jõud mulle tegelikult ei meeldi, sest mul jäävad juba kangi poole vaatamisest lihased valusaks, aga nüüd oli vaja teda igast asendist üles sikutada... Küll see tugevus nõuab ohvreid;)

Võrdluseks eelmise aasta september

 

 

Tegelikult on raske neid kahte erinevat aastat omavahel võrrelda, sest eelmisel aastal oli augustis suurem võistlemine -> augustis väiksem maht-> septemberis suurem maht, see aasta jälle vastupidi.

Laager on lõppemas ja kui päris aus olla, siis aitab ka juba treenimisest, tahaks koju, tahaks puhata. Vaja veel vaid homne pikk trenn vastu pidada.

Iseenesest on terve laagri jooksul olnud tingimused ideaalsed, vaid paar viletsat ilma on olnud. Muidu kogu aeg üleval päike, all päike. Kerge prilli- ja mütsirant on ennast näkku päevitanud. Aga ärakukkumine tuleb siin kiiresti. Eelmise nädala lõpus oli kõik veel väga hea - pulsid, enesetunne. Nii kui kolmas nädal käima hakkas, oli korras ka: õhtuti magama ei jää, kõik lihased valusad, hommikune pulss kõrgem kui näha tahaks. Aga ei midagi hullu, trennipulsid on normaalsed, laktaadid head, taastumine väga hea. Lihtsalt tuleb viimased päevad üle elada. Eestis saab mõni aeg asja rahulikult võtta.

Teisipäeval oli meil kontrolltreening rullidel. Meestel 5x2,5km, naistel 5x2km, individuaal, trahv 40 sek. Kõigepealt ma mainin seda, et tüdrukute ring oli selgelt raskem. Meeste ring oli nii: esimene tõus, siis pisut uimast siledat, natuke üles alla, aga otsest tõusu mitte, siis laskumine ja hooga poole pealt tiiru tõusu välja. Meie ringi see vastu: esimene tõus, pikk-pikk laskumine raja kõige madalamasse punkti üldse ja sealt hakkas põhimõtteliselt tiiru poole tõusma. Korra oli sile maa vahel, aga ega sellest suurt abi ei olnud. Priit ka ütles, et meil oli raskem ring. Aga noh, kuidagi peab ju tugevaks saama. Aga tulemused. Priit võistles mitteametlikult, sest tal olid püssi kanderihmad katki läinud ja seega ei saanud ta püssiga sõita. Lasi 1-1-0-1, laskeaeg kokku 2:14, sõidus kaotas Indrekule 30 sek, teisi võitis ja kokkuvõttes mitteametlikult võitis. Ei oska öelda, palju see püssiga mittesõitmine mõjutas...

Mina lasin 1-1-2-0, laskeaeg kokku 2:07, sõidus kaotasin Katsile 3 sek, Sirlit võitsin ~30sek. Aga meil olid kõigil erinevad rullid ka, nii et mingit põhjapanevaid järeldusi teha ei saa. Idee poolest peaks Katsiga meie rullid umbes võrdsed olema ja Sirtsu omad pisut nobedamad, aga tõde on jätkuvalt saladus... Igal juhul oli konkreetne haamer. Seni olin ma siin kogu aeg sõitnud kerge rulliga ja tempotunnetus oli pisut paigast ära. Enda arvates alustasin rahulikult, aga esimese tõusu otsas oli pulss 180 ning oligi korras. Teise ringi sõitsin ka veel kuidagi ära ja siis oli korras ka. Võrdluses Katsiga ringid -12, -2, +9, +12, -4. Ehk siis korralik äravajumine kolmas ja neljas ring. Oli ka, ma ikka konkreetselt aerutasin. Lihased selgelt protestisid sobimatu töö- ja puhkeaja vahekorra üle. Ja pulss oli loomulikult kogu aeg, kus vähegi tõugata tuli, punases. Mulle eriti ei istu selline rada, ma tahaks vahepealt taastuda ka. Praegu oli nii, et ühe pika laskumisega oli pulss <140, aga ülejäänud aeg >180. Raske juhus. Aga ära ma kannatasin ja tegin uue laktaadirekordi - 10,2. Koormustestil tavaliselt võitlen seal 8 piiril ja trennivõistlustel pigem 6-7, nii et pingutasin ma kõvasti. Ahjaa, kokkuvõttes võitsin Sirlit 4 sekundiga, tal oli trahv vähem, aga ma lasin kiiresti-kiiresti. Kõige rohkem hea meel oli selle üle, et sai see asi ära tehtud ja üsna normaalselt. Sellised trenne, kus laktaati kõrvadest pritsib, ei ole kõva 3 nädalat teinud, nii et ei saanudki väga lihtne olla. Lumelaagris läheb õigeks keevitamiseks.

Laskmine on terve laagri üllatavalt hea olnud. Kogu laagri jooksul olen lasknud 4 korda 2 trahvi, muidu ikka ühed ja nullid. Trennide keskmine selgelt ikka 80, pigem lausa 90 ja mõni päev ülegi. Suhteliselt hea, võiks öelda, eriti arvestades, et siin ei ole kõige lihtsam tiir, päris uhke tõus on vahetult enne. Näiteks selle treeningvõistluse ajal oli mul esimeses püstitiirus laskeasendit sisse võttes pulss 185... Ma olen teinud üsna mitmeid võistlusi, kus ma ei saagi pulssi üleüldse nii üles. Ühesõnaga, praegu tundub, et seis on kontrolli all. Aga hooajani on veel üle kuu aja aega ka.

Homme veel viimane suusasõit ja siis on suund kodu poole. Meie lennuk läheb ülehomme hommikul, öö oleme kuskil Viinis mingis hotellis. Siis saame umbes 10 päeva kodus olla ja siis tuleb talv. Eestis tõotab tulla tihe nädal - meil mõlemal kool, koormustest, vereproovid, lisaks oleks viimane aeg köök töökorda seada ja üleüldse peaks enne talve (mis lumelaagriga algabki) hunniku lahtisi otsi kokku tõmbama. Noh, jah. Eelmisel aastal sai viimane õhtu enne lumelaagrisse minekut pennide peal ronides villa pandud (kivivilla, soojustuseks muidugi) ja enne esimest MKd põrandat õlitatud. Selles suhtes on tänavu seis märksa parem...

Kas ma seda juba mainisin, et kõik kohad on valusad? Täna hommikul oli selgeid probleeme või leiva peale määrimisega;) Aga üldiselt oleme rõõmsad. Koju saab:D

Laagri selgroog on selgelt murtud, nädala pärast oleme juba kodus. Praegu on tunne üsna hea, ainult nii mõnigi lihas on pärast 2x30 minutit paaristõugetega tõusu võtmist valus.

Täna on kergem päev, leidsin "netivarastamiskoha"  - sakslaste elukohas. Aga nüüd pean kohe jälle trenni tõttama. Sai vähemalt taas kord meilid üle vaadata ja tähtsamad Eesti uudised. Võibolla puhkepäeval kirjutan pikemalt paljudest põnevatest juhtumistest.

Tervis korras ja tuju hea:D

Juba viis pikka päeva oleme me siin rõõmsalt treeninud, esimesed suusasõidud tehtud ja aklimatiseerumisega alustatud. Seni olid ilmad ilusad, all 20 kraadi sooja, üleval ilus lumi. Ainult treeni. Eile oli esimene niru päev - hommikul nii all kui üleval vihm, õhtu poole läks selgeks.

Siiasõit sujus üsna hästi, kui välja arvata lennuki hilinemine ja see, et ühel bussil keset kiirteed bensiin otsa sai. Esmaspäeva pärastlõunal olime igal juhul kohal. Paljud lõbustasid ennast magamisega, mõned käisid ka jalutamas. Käisime meiegi. Ramsau on ikka Ramsau. Tiir on vanas kohas, rullirajad endised. Kokkuvõtvalt on Ramsau mäed+loomad. Näiteks sellel pildil on eestpoolt tahapoole piisonid, meie "kodu" ja mäed. Kui vasakul tulema hakata, siis liftiputka on selle tervatipulise künka otsas, mis kohe pärast natuke siledamat lõiku tuleb.

Esimesel päeval (st teisel, aga esimesel trennipäeval) me kohe suusatama ei roninud, mu vaesel kehakesel oli selle reisi ja kõrgusega niigi tegemist, ei hakanud teda veel 2700 meetriga ehmatama. Tasa ja targu. See-eest käisime hoopis matkamas (nagu ma ka eelmisel aastal tegin). Suuna võtsime üles. Pildi peal puhkan jalgu umbes-täpselt 1400-1500 meetri peal. Siiamaani on olnud pidev tõus (algus oli 1100m) ja see läheb edasi (lõpp pisut alla 1700).

Meie kõrgemasse punkti viis taevatrepp, nii järsk oligi. Vaade oli ka ilus.

Meie kodu peaks vist jääma paremale pildist välja. Siis mõtlesime, et võtame suuna (alumise) liftijaama poole, aga ma suutsin meid ära eksitada ja hoopis teise kohta välja jõuda. Polnud hullu, ka see oli tuttav koht. Kokku tuli pisut üle kahe tunni ja hästi valusad jalad. Mäest alla tulekust. Massööril oli "oi!"-effekt.

Suusatamine on olnud raske nagu arvatud. Esimene üllatus oli loomulikult, et suusad on niiiii pikad! Harjunud ju lühikeste rullidega sõitma. Esimene kilomeeter oli omapärane, siis tuli juba meelde. Kerge muidugi ei ole, 2700m ei ole naljaasi. Minu jaoks käib võitlus rohkem selle nimel, kui aeglaselt on võimalik suusatada, st millal veel on tegu sõitmise, mitte astumisega. Sest seda muret, et liiga lihtne oleks, niikuinii ei ole. Võrdlusmomendiks - rullidega on lihtsamatel, "tiksumistrennidel" keskmine pulss alla 130, siin sõites nii aeglaselt kui suudan, oli esimesel päeval 147. Edaspidi läheb tavaliselt pisut alla, aga sellegipoolest. Kõigest hoolimata on suusatada äge, laskumistel tuhiseda...

Eile käisin täitsa üksi mäe peal. Teised suusatasid esimesel päeval, kui meie matkasime ja Priidu pidi muidu tulema, aga tal ei olnud väga hea enesetunne. Siis ma saingi täitsa ise bussiga üles sõita. Murdmaamehed narrisid, et hästi elame, isiklik buss...  Tegelikult tegi Priidu õige otsuse, üleval oli vilets ilm. Õnneks oli mul vihmakeep kaasas, nii et läbimärjaks said ainult kindad ja jalad hüppeliigese ja põlve vahepealt. Muidu oli "hea niiske". Ei taha teada, mis tunne neil oli, kes kombe väel suusatasid. Tõenäoliselt läbimärjad, sest vihma ikka sadas.

Muidu läheb ka hästi. Batuut on õue peal ja kassipoeg ja üks jänes ja täna käisid kolm metskitse ka maja uudistamas. Ramsau on nagu üks suur loomaaed. Lehmad, piisonid, hobused, eeslid, ponid, kitsed, lambad, koerad, kassid, jänesed, haned, pardid... Ja nii igal pool. Meie, linnalapsed, ei saa muidugi loomadest rahulikult mööda minna, ikka on vaja lehmi silitada või midagi. Ainult maru arad on nad siinkandis, üldse ei anna kätte. Aga lehmadel on pikk ja kare keel, nagu ka piisonitel muuseas. Pildid Priidu uus sõber, kes samuti kätte ei andnud, kuigi käest sõi.

Ramsau laager on tavainimese jaoks üsna omapärane. Ramsaus on normaalne kell 8:10 suusad jalga panna. Ramsaus on normaalne lõuna ajal vähemalt kaks tundi magada. Ramsaus on normaalne õhtul kümnest magama minna. Ramsaus on normaalne, kui aknalaual kuivab 2 paari suusasaapaid. Samuti töötab Ramsaus (ja ka mujal mägedes) ainevahetus täistuuridel. Tunda annab see näiteks selles, et hoolimata eriti magusast unest tuleb öö jooksul korra ikka vetsus käia. Mis trenni ajal toimub, sellest ei maksa rääkidagi. Kahetunnine suusasõit ära kannatada on saavutus. Meestel pole muidugi häda midagi, nemad keeravad lihtsalt rajale selja, aga tütarlastel pole seal lageda välja peal suurt midagi teha, kui just nii umbes 50 meetrit tõusu ei taha võtta, et liftimajja minna.

Üldiselt on siin igav - midagi põrutavat ei juhtu. Päev on üsna kindlalt söömise, magamise ja treenimise vahele ära jaotatud. Õhtul veel kerge suusategu, massaaz, treeningpäevik ja ongi uneaeg. Eile lõunal jõudsin esimest korda netti ja sedagi seetõttu, et treenerid palusid endale mingi meiliserveri leida, mis kirju välja saata laseks. Netiga on siin igatepidi kitsas. Variant a)tuleb treenerite kaudu perenaiselt arvutiruumi võtit küsida (ja selle eest hiljem vist ka maksta) või variant b)tuleb üles mäe otsa murdmaameeste juurde ronida ja seal kahe tunni eest 3 eurot maksta. Eestis on internetiga selgelt paremad lood. Kirjutada pole ka aega, treeningpäevik tahab täitmist ja septembri kokkuvõte tegemist...

Rahvas hakkab siia vaikselt ka kohale jõudma. Tiir on juba praegu ülerahvastatud. 12 kohta ja koondistest on praegu kohal Ukraina, Kanada, Poola, Sloveenia, Bulgaaria, Norra, Läti ja meie + kohalikud. Ilmselt tuleb veel, näo järgi on puudu venelased, tsehhid, rumeenlased, valgevenelased. Suusarada läheb ka iga päevaga üha rahvarohkemaks. Muidugi, ega see suurt juulikuisest Otepääst ei erine, pooled on ikka eestlased. Murdmaa omi on väga palju, pooled on täitsa võõrad näod. Aga hea on tuttavat dressigi vaadata;)

Lõpetuseks ikka panen ühe näitevideo - ees mulle tundmatu eestlane, siis üks ukraina neiu, kelle nimi ei meenu, siis mina, minu taga Khvostenko ja lõpus tuleb Kats. Toimub ka sisukas mõttevahetus treeneritega - üle suusakrabina on raske midagi kuulda;)

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/9E4DlUSOTBE}

Muide, kuna see blogi on juba üle aasta aja olemas olnud, siis on eelmise aasta jutt ka olemas - arhiivi all.