Mida ma oskan öelda? Ei läinud päris nii, nagu oodatud ja loodetud. 7 trahvi ja kaotus sõidus 4.40 ei olnud päris see.

Enne võistlust oli kõik enam-vähem hästi. Pealelaskmine korralik, soojendus, enesetunne. Idee oli minna suhteliselt rahulikult algusest peale ja võib olla, et selle enda kavaluse orki ma lõpuks langesingi. Ma ei sõitnud oma sõitu. Rada hirmutas mu ära. Kartsin kiiresti sõita, hoidsin ennast tagasi, säilitasin rahulikku rütmi ja kui viimasele ringile minnes vähe tempot tõstin (läksin koos Tora Bergeri, Glagow ja Henkeliga ringile), ei tundnud asi üldse hull, pigem oli jätkuvalt lihtne. Eks tõusudel mul päris seda mootorit pole, aga muidu ei olnud hullu, Toraga võis koos sõita küll. Isegi kui mul eelviimasel tõusul kõva piste kõhtu lõi, ei jäänud ma temast maha, ise üleni kõver.

Muidugi, sõita ei olnud kerge, 15km sellisel rajal ei ole kunagi kerge, aga tõsiselt raskeks ei läinudki. Kogu aeg olin, et nüüd võtame hoogu maha, muidu lõpus ei jõua. Ja siis tuli tiirus neli trahvi ja ootamatult oligi lõpp käes. See oli ebaõnnestunud sõit. Ma ei oska küll öelda, kas ma oleks paremini sõitnud, kui ma oleks kiiremini alustanud, võib-olla oleksin siis tõepoolest lõpus ära kukkunud ja lõpptulemus oleks sama olnud. Aga ma ei taha seda kuidagi uskuda. Ma tahan uskuda, et pigem oli viimane ring minu sõit ja ülejäänu jama. Protokolli vaadates tuli ikka must masendus peale, kes kõik minust kiiremini sõitsid. Minut kiirem aeg oleks olnud minu koht, ühes augus Semerenko, Flatlandi ja teistega. Umbes 50 sõiduaeg. See oleks olnud hooaja alguse kohta hea. Aga praegu... Ainus, millega ma ennast lohutada võin, et Micheala Ponza, kellega mul eelmine aasta pidev jagelemine oli ja kes muuhulgas MMil kas viies või kuues oli, sõitis veel aeglasemalt. Ja Katja Haller ka, kes MMil kõvas hoos oli. Ja paar hiinalast, kes esikuuikus on kohe kindlalt olnud ja tuntud kõvad sõitjatena.

Laskmine... Esimene, teine ja neljas tiir olid minu omad. Üks trahv, juhtub, anname esimese võistluse puhul andeks. Aga see kolmas tiir. Ütleme ausalt, ma ei tea siiani, mis seal juhtus. Ma lasin hästi, neli lasku olid kõik ühes kohas, ainult vales kohas. Väga ilus kindel laskmine, püss seisis ideaalselt. Viimane lask oli n-ö viga, aga tänu sellele see üks märg kukkus. Variandid, mis valesti läks: enda asendiviga, tuul, silmamoonutus (lumehelves/veepiisk dioptris). Ma ei tea. Ma ei tee tavaliselt asendivigu, see ei ole minu ala. Tuul ei olnud ka nii tugev. Ja viimane variant - ma ka ei tea, seda ka just tihti ei juhtu. Jama ongi just see, et kõik oli hästi. Tavaliselt sellise enesetundega märgid kukuvad. Ei olnud keeruline lasta, ei olnud raske, ei teinud vigasid, aga neli märki jäi üles. Väga ebameeldiv.

Sprindis lähen lammutama. Ma tean, et ma suudan kiiresti sõita ja sealjuures täpselt lasta. Täna on "all in", kui tuleb sama masendav võistlus kui eile, siis on tõsine jama majas. Praegu veel ei ole, praegu on mul veel lootuskiir. Ma ei saa olla sellel tasemel, lihtsalt ei või. Homne kava näeb ette vähemalt viiekümnendat sõiduaega, mitte üle kolme trahvi ja kuuekümnendat kohta. Eelmine aasta Östersundis olid numbrid vastavalt 47, 3+0 ja 59. No hea küll, koht ja laskmine nendeks, aga ma lihtsalt pean homme kiiremini sõitma.

Priit tegi pisut paremini kui mina, aga ega tema sõit ka kõige teravam ei olnud ja laskmisel jäi pisut kauaks sihtima. Ühesõnaga - oleks saanud paremini. Vast ta kirjutab ise.

Stardinumber mul 47, Kadri 9, Sirli 24, Tagne 26.

Homme on siis hooaja esimene start. Kerge ootusärevus on juba sees, tahaks juba rajal olla. Kaua ei ole oodata vaja - homme kell 11.30 hakkab MK-hooaeg peale. Ettevalmistused juba käivad.

Ma olen üritanud hoiduda igasugustest ebausklikes rituaalidest enne võistlust, sel lihtsalt põhjusel, et ma ei usu, et ebausk oluliselt kasuks tuleks, ma pigem usun endasse. Aga tahes-tahtmata on siiski kujunenud mõningad rituaalid, mida mulle meeldib järgida. Ise ma väidan endale, et need pole mitte rituaalid, vaid täiesti mõistlikult põhjendatud tegevused.

Kõige olulisem on päev enne võistlust, ametlik treening. Ametlik treening on selline treening, kus kõik on nagu võistlusel. Enne ametlikku treeningut puhastan püssi, kontrollin kruvid üle, lõikan ära küüned (endal, mitte püssil). Ametlikuks treeninguks läheb sama riietus, mis võistlusteks. Treening ise on lühike ja lööv. Sõidan soojaks, lasen peale. Siis teen neli tiiru, esimesed kaks rahulikult, viimased vähe teravama tempo pealt. Sõidan võistlusringi, olukordi ise peas läbi mängides - kus kiirendada, kus rahulikumalt võtta.  Kui ees on pikem sõit, vaatan potentsiaalseid jootmiskohti. Teen mõned võistlustempos liigutused ka, et rütmi sisse saada. Trenni lõpus veel väike suusatest ka. Kokku mitte üle 1:30, üldiselt rahulik, mõned sutsakad sisse.

Võistluspäeva kava sõltub võistluste kellajast. Valdav enamus starte kipub jääma lõuna ajale, nii umbes kahe ajal. Sel juhul on käin pärast hommikusööki kergelt jalutamas-võimlemas, umbes kell 11 kerge lõuna. Riietuse vaatan enne sööki tavaliselt valmis, kaasavõetavad asjad pakin ära, mis selga, selle panen lihtsalt valmis. Üldiselt riietuse koha pealt suurt valikut ei ole, võistlusdress on kogu aeg sama, soe pesu sõltub ilmast. Õnnesokke ja -pesu mul ei ole, on ainult mõned eelistatud komplektid. Peatingimus - mugavus ja järgiproovitus, uusi asju ei maksa selga ajada, pärast hõõruvad või midagi. Pärast sööki tuleb ennast valmis sättida, igaks juhuks, kui dopingukontroll peaks tulema. Ja eks varsti ole staadionile minek ka, pool tundi enne pealelaskmist, st poolteist tundi enne esimest starti, võiks kohal olla. Siis suusatest, tund aega enne esimest starti hakkab pealelaskmine. Sõltuvalt enda stardinumbrist lähen varem või hiljem välja, aga 15 minti enne esimese starti peab olema peale lastud ja veel 5 minuti pärast suletakse võistlusrada. Sellepärast laskesuusatajad eelistavadki ees startida...

Homme on võistlus (õnneks) hommikul, saab varakult läbi. Enda stardinumbrit ei oska pakkuda, peaks olema teine grupp, pakuks et osavõtjaid tuleb umbes 110, nii et umbes 30-90 number - esimene grupp on kummist. Loodame, et eespool. Teised, st Kadri, Sirli, Tagne, kõik on esimene grupp.

Enda vorm on suuresti küsimärk. Kõigi eelduste järgi ei tohiks ma väga vilets olla, samas on see sügis ainsad võrdlusvõimalused olnud soomlaste ja ukrainlastega. Aga nendega võrdlemine on ka selline poolik, sest kunagi ei tea, mis vormis nemad on. Kui kaotad sakslasele minuti, kaotad maailma paremale minuti. Kaotad Oksana Khvostenkole minuti, kaotad maailma parimale 1-3 minutit. See on nagu meil siin omavahel, teised tüdrukud kaotavad mulle 30 sek, mis on märksa vähem kui eelmisel aastal, aga nemad ei saa öelda, kas nad on paremad või halvemad, sest mina ei oska öelda, kas mina olen parem või halvem. Nagu meile füüsikatunnis öeldi - kõik sõltub taustsüsteemist. Igal juhul endale tundub, et ma ei ole kehvem. Vist. Trennis vaadetes tunduvad kõik teised maruvõimsad... Võistlus tuleb kõigile raske. Rajad ei ole siin kõige kergemad, vahed peaks tulema suured. Eelmine aasta kaotasin ma kiiremale sõitjale esimesel distantsil 4.17, olid rasked tingimused, aga kerge rada. MMil oli kaotus pisut alla 4 minuti, hiilgesõitudel Hochfilzenis ja Lahtis alla kolme. Ütleks, et viie minuti piir on veel viimane, millega võib rahule jääda (eile tehtud kontrollvõistlusel sõitis Priit 3km ringi minuti kiiremini kui mina üleeile, ja tema peaks naistes veel üksjagu kiirem olema). Alla nelja oleks juba hea, eriti esimese stardi kohta. Aga paljuski sõltub, kui kiireks võistlus kujuneb ja kui suure haamri seal tõusudel ikkagi saab...

Laskmine on küllaltki kaootiline. Lamades tundub praegu lihtne, samas trehvab ikka vahel kaks trahvi sisse ka. Üldiselt ei tohiks üle ühe lasta. Püsti on keeruline. Võib tulla palju trahve, aga võib ka null tulla. Kui vaadata viimast kontrollvõistlust ja veel ühte kiiremat liigutamist, mis me Sirliga tegime, siis keskmiseks tuleb neli trahvi nelja tiiru peale. Distantsi oleks see tegelikult kehvake tulemus, tegelikult tuleks lasta mitte üle kahe... Aga enda vormi arvestades võiks öelda, et 1 või vähem on suurepärane, 2 väga hea, 3 hea, 4 rahuldav, 6 viimane, millega läbi ei kuku ehk kasin ja üle selle siis mitterahuldav. Samas ei maksa unustada, mis Olosel juhtus, aga nii labiilne ei tohiks enam olla.

Eelmine aasta lasin 1+3+1+1 ja olin 65. Distantsis peaks minu jaoks trahvid ja kümme seotud enam-vähem seotud olema, ikka nii, et üks trahv kümmes koht, kaks trahvi - kahekümnes jne. Selle järgi peaks prognoosi järgi neli trahvi andma umbes-täpselt neljakümnenda koha. Aga vaatame. Absoluutseks miinimumeesmärgiks (vrd absoluutne null) on stardikoht järgmisel MKl ehk 90 koht, aga see on rohkem selline enda lohutuseesmärk. Tegelik miinimumprogramm näeb ette esikuuekümne, punktikoht oleks juba väga hea. Eelkõige on siiski aga tegu enda testimisega, tähtis on see, mis tunne endale pärast sõitu jääb, kas on lootust või ei...

Meestest niipalju, et stardivad Priit, Kauri, Roland. Priit ja Kauri esimene grupp, Roland neljas. Indrek on pisut tervisega kimpus, kindluse mõttes ei hakka riskima, hoaib rohkem sprindiks.

Kui ma viimati Kontiolahtis käisin, siis lõppes see nii, nagu pildilt näha on. 2005 Juunioride MMi teate pronks. Läks päris hästi, arvestades et selle hooaja MK parim koht oli vist 80 ja ma olin jaanuaris-veebruaris umbes kuu aega haige. Aga selleks ajaks olime kõik (Taku, Sirts, mina) vormis ja laskmine läks ka hästi, kamba peale 5 varupadrunit ja nii me olimegi Venemaa ja Saksamaa järel kolmandad. Saksa võistkonnas olid muuhulgas Katrin Hitzer ja Magdalena Neuner. Ilmselt ei vaja lähemalt tutvustamist.

Üleüldse on läbi aastate päris palju Kontiolahtis käidud. Euroopa Meistrivõistlused, Maailma Karikas (2003 - 2+2 trahvi, 56; 2006 - palju trahve, 51), igasugu muud enne-hooaega võistlused. Rada on päris tuttav ja päris ränk. Ütleme, et esimene ja viimane 500m on normaalsed. Ülejäänud osa on üsna ränk. Nii ränk, et kui juunioride MM oli, siis individuaalis sõitsime kahte erinevat ringi, kerget ja rasket. Ilmselt oleks viis rasket ringi juunioridele liig olnud. Aga siin on üks tõus täielik mõrvar. Teate seda tõusu, mis Otepääl seal lageda peal, lumehunniku kõrval on. Hobuserauas, noh. Selline päris järsk nukk. Vot siin on umbes samasugune, aga neli korda pikem. Või natuke rohkem. Ma teen pilti kunagi. Ja konks on veel selles, et see ei ole ainus tõus. Enne seda on veel üks vahva, küll üsna lauge, aga kõrguste vahelt veel suurem ning igatpidi pikem tõus.

Eile õhtul tegime väikse "jalg ja kops lahti" sõidu. Lühikesed ringid (2+1+1+1+3), neli laskmist LPLP, ilma trahviringideta. Tiirus oli tuul. Kopsu sai lahti küll. Jala sai tõusu peal korralikult kinni, aga õhtul massöör jälle väitis, et pole hullu, päris hea on. Igal juhul - esimene ring oli lihtne. Keskmised ringid olid lihtsalt nii lühikesed, et väsida sai ainult natukene. Ja viimane ring, ohohoo. Sirli startis minust minut ees ja selleks ajaks oli juba peaaegu silmside, läksin teda hirmsa hooga püüdma. Ja siis, keset laskumist, täpselt enne ärapöörakut, vaatan - Sirli tuleb teiselt poolt vastu. Selge pilt, sõitis pöörakust mööda. Mul kohe motivatsioon kukkus pauguga. Ja siis sain keset teist tõusu hirmsa haamri. See oli see pikk lauge tõus. Täielik kangestumine. See ongi konks, et laugel tõusul tuleb sõita, tõugata, samas kui järsul tõusul piisab astumisest. Nii et mina kangestusin. Sirts, kes mind visalt jälitas, oleks mu peaaegu kätte saanud. Õnneks saab iga tõus ükskord otsa ja siledal maal olin ma taas sõiduvees. Viimane tõus, see järsk, sai pikkade sammudega astudes ületatud, ning lõpusiledate peal olin ka tugev ja vahe Sirliga jälle suurenes. Lõppkokkuvõttes võis öelda, et mootor jõudis vedada küll, aga lihased ei tahtnud järgi tulla. Selgeks sai ka see, et neljapäeval tuleb kohe kindlasti raske võistlus, mida tuleb alguses väga rahulikult võtta, eriti tõusudel. Muidu on viimaste ringide ärakukkumine hirmus. Hea uudis oli iseenesest ka see, et õlg ei andnud praktiliselt üldse tunda, ravi vist mõjub.

Laskmisest ka. Kuivad numbrid - L+P+L+P 0+4+0+0. Omapärane seeria, või mis? Lamades oli ülilihtne lasta. Tuul oli, aga üsna stabiilne. Püsti... no ei oska midagi öelda. Esimene tiir oli sama õudne, kui Olosel. Hirmus tuul, märki ei näinud. Silme ees kangastus juba viimase tiiru viis trahvi. Otsustasin minna riski peale, üle viie ikka ei saa ju lasta. Ja lasin kiiresti, näen-päästan rütmiga ja märgid muudkui kukkusid. Täiesti võimatu. Praeguse seisuga on püsti täpselt selline seis, et kuidas trehvab. Eile hommikul lasin trennis näiteks kolm nulli ja ühe korra kolm trahvi. Ma tean, et ma võin kõik pihta lasta, aga vahel lihtsalt ei saa üldse mitte kohe. Lamades on selle võrra kindlam, et üle kahe on ikka tõeline ebaõnn, pigem lasen nulli või ühe, üsna kindlalt. Püsti on pisut loterii-allegrii. Veab-ei vea. Aga vaatame, mis võistlused toovad...

Nii et neljapäeval hakkab peale... Üles on andnud ennast 35 võistkonda, võistlejaid pakuks mehi 120-130, naisi 100-110. Põhimõtteliselt tulevad kõik kohale, sest teadupoolest on see MK ühtlasi kvalifiktsioon edaspidistele. Täpne süsteem on piisavalt keeruline, aga lihtsustatult tuleb olla selle MK kokkuvõttes 90 parima sees, et edaspidi stardis olla. Tele nõudmised, ei viitsita 120 meest näidata, seega tuleb osavõtjate arvu kärpida. Ülejäänud lähevad Euroopa Karikale, seal on 10 parimal võimalus tagasi MKle tulla. Keeruline süsteem, IBU lehel on kuskil seletus üleval ka.

Eesti tiim on võitlusvalmis. Eilne tüdrukute võistlus näitas, et üsna ühtlane tiim. Taku oli pisut aeglasem, aga mitte oluliselt. Mina, Kats, Sirts olime põhimõtteliselt 30 sek. sees, kuigi Sirli aeg arvestati umbes-täpselt suvaline selle viimase ringi äparduse tõttu. Nüüd on ainult küsimus, et kas teised on saanud tugevamaks või olen mina nõrgemaks jäänud? Eelistaks muidugi seda esimest varianti. Ja sel juhul, hoidke alt.

Täna veel ma mingeid prognoose ei anna, kolmapäeva õhtu-neljapäeva hommik teeme pikema analüüsi vormist, eesmärkidest ja stardiprotokollist.

Misasi see ADAMS on ja miks mina, võib lugeda http://priitjaeveli.pri.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=169&Itemid=35, aga lühidalt öeldes: kuna ma olen jätkavatest sportlastest MK-sarjas 30. kohal, pean ma IBUle ja WADAle andma infot millal ma kus olen.

Väga põnev ja üsna loogiline süsteem. Ma ei ole küll eriti neid asukoha-kalendreid (i.k whereabouts) täitnud, aga eks kunagi ole ikka esimene kord...

Veel kaudselt dopingust. Olen siis oma õlaga mitmeid asju teinud - arsti ja kondiväänaja juures käinud ja Diclaci söönud (diclofenac, teate küll). Ning täna oli nö konsiilium koos, kus otsustati, et

1. Hormoonisüsti - mis on tegelikult doping ja vajab TUE (therapeutic use exeption) paberit, st arstitõendit, et mul on mingi häda küljes - mulle praegu ei tee (kuna on läinud paremaks)
2. Söön Diclaci mõni aeg edasi (siiski on veel pisut valus)
3. Kui valu ära ei lähe, siis detsembri algul ikkagi teeme selle süsti
4. Ja kevadel teeme MRI ja kui on vaja, siis rünnatakse

Muidu läheb ka hästi, tegelen kodu- ja veebikodukaunistusega.

Ramsau laager oli põhiosa treenigutest - umbes 43 treeningtundi ja 450 km. Pärast kahte nädalat hakkas vaikselt, või mis vaikselt, kohe nätaki tuli väsimus. Sama seis oli ka eelmisel aastal, ilmselt tuleb edaspidi pisut lühemad laagrid teha. Vahepealne kodusolek oligi põhijoones säilitava iseloomuga puhkus, kuhu mahtus ka koormustest. Ning päris kuu lõpus sõitsime Olosele lumelaagrisse.

 Võrdluseks eelmise aasta oktoober:

Kõike, va ÜKE, on pisut rohkem. Mis ongi asja eesmärk;)

Puhh... siin mingi hetk kolis teenusepakkuja suure hooga ühes serverist teise. Mille tulemusena ei tahtnud ka meie veeb 1) RSSi edastada 2) väikepiltide näidata. Nüüd, kui asja korda nikerdasin (elagu Eesti intenet!), võin öelda, et probleem seises selles, et server ilmselt jooksutab mõningaid skripte oma, mitte minu kasutajanime alt, mistõttu mõnigate kataloogide õigused olid ebapiisavad. Põhjus leitud, süsteem vastavalt uuendatud. Toimib. Kui keegi veel vigu näitab, andku teada. Ahjaa, täna jõudsime koju. Homme Otepääle suusatama.

Eile oli meil taas üks väike kontrolltreening ja võrreldes eelmise korraga oli olukord pisut teistsugune. Kui eelmine kord oli sõita ülilihtne, aga lasketiir oli üks suur häving, siis seekord õnnestus laskmine keskmiselt hästi, kuid sõita oli märksa raskem.

Ilmad on siin külmaks läinud, täma hommikul oli siin umbes-täpselt -10. Trennis suusatada ei ole sellise ilmaga väga vigagi, pakid ennast aga soojalt sisse. Võistelda, ja eriti veel laskesuusatamises, on hoopis teine asi. Kõigepealt on lihas sõna otseses mõttes külm ja ei tahagi soojaks minna. Või kui lähebki, siis jahtub laskumisega jälle ära (loe: külmub läbi). Ja siis see külma õhu sisse ahmimine. Ning laskesuusatamise eri - külmunud sõrmed. Ja otse loomulikult on suurem osa suuski sellise külmaga kinni (st ei libise), aga kui kellelgi leidub selle ilma jaoks hea suusk, siis on see suusk tõesti hea.

Nagu eelnevast lõigust aru võis saada, mulle see külm väga ei istu. Siin on see kuidagi eriti vastik, niiske või nii, võibolla selle pärast, et lumekahurid undavad päevad läbi. Iseenesest olen ma ka -17 võistelnud. Aga olgem ausad, meeldiv see ei ole. Kui valida antaks, võtaks -2 ja päike... Aga seda lõbu vast pole, seega tuleb lihtsalt hakkama saada. Kusjuures - mida tähtsam võistlus, seda vähem see külm mind huvitab või õigemini olen ma sel puhul paremini ette valmistatud - soojendukreemid, palju riideid, labakinnas esimeseks ringiks.

Seekord oli siis kavas täiesti tavaline sprint, külalisesinejateks Ukraina koondis eesotsas Oksana Khvostenko (eelmine aasta võitis ühe MK) ja Vjatðeslav Derkach (muidu tugev poiss). Etterutates tuleb öelda, et nemad ka võidud võtsid.

Esimene ring oli tore kuni esimese laskumiseni, siis külmusid mõlemad käed ära. Lootsin, et ehk sulavad suurel tõusul enne tiiru lahti, aga ei midagi. Selgus ka, et suusk on tõsiselt tõusu peal kinni (ääremärkus - mul on tegelikult ühed väga korralikud külmasuusad, aga otsustasin uusi sisse sõita. Allamäge olid need head, aga ülesmäge kinni mis kinni. See on painete teema, õnneks on Madshusil selline süsteem, mis võimaldab sidemeid nihutada. Nii et kui paar nõksu sidet veel tahapoole lasta, peaks asi parem olema. Iseenesest on head suusad). Tõusu otsas öeldi, et Khvostenkole 8, Sirlile 2 sekundit.

Esimene tiir tegin imenippe, et sõrmi soojaks saada, vähemalt niipalju, et päästikut tunneks. Üsna ebamugav on lasta, kui aimu ka ei ole, kuna pauk tulla võiks. Nii et kiired võimlemisharjutused. Sai parem küll. Matt oli pisut libe, nihelesin pisut kaua, aga siis hakkasin tabama. Kolmas märk kukkus ausõna peale, mõtles päris pikalt. Aga siis olin ma juba endaga nii rahul, et nii palju olen pihta lasknud! Sellise mõtte peale lasin muidugi viimase mööda. Häbi.
Teiseks ringiks oli parem käsi üles sulanud, aga vasak käsi (eriti väike sõrm), valutas hullupööra. Nii et vahepeal läks suusatamine meelest ära, rohkem üritasin sõrme üles soojendada. Ringi peal arvutasin, et Kats on vist nulliga läinud ja juhib umbes 20 sek. Tõusu otsas sain teada, et nii ongi. Püstitiiru ma just väga ei oodanud. Võtsin ennast kokku - lõppude lõpuks ei lasknud ma üleeilses trennis püsti ühtegi trahvi - ja hakkasin rahulikult laskma. Ja jälle - neli lasku pihtas, olin ma endaga nii rahul, et lasin viimase kahe märgi vahele. Häbi-häbi. Jälle trahviringile ja siis ringile.
Kiire arvutus rajal ütles taas, et Kats vist sai ka ühe (või kaks) ja on umbes-täpselt 5 sekundit ees. Nii et oli vaja gaasi (siinkohal tervitan Eerot) vajutada. Kui aus olla, siis eriti ei õnnestunud. Pisut väsinud ja külmas kange, ei tulnud mõistlikust liigutusest midagi välja, kippusin liigselt rahmima, ilma et see mind oluliselt edasi oleks viinud. See vajab veel pisut harjutamist, aga eks ta pikkamisi võisteldes tuleb.
Finishis oli loomulikult külm. Tulemused - Khvostenko 0+1, mulle tundmatu ukrainlanna 1+1, siis mina 1+1, Khvostenkole minut, tundmatule ukrainlannale 20 sek, siis minu taga 10 sek Kats 0+1, siis väga kõva sõidu teinud Sirts 4+0, siis Taku 2+1 ja Jana 1+2. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tiirus andis tunda eelmise võistluse ebaõnnestumine, olin ebakindel, lasin kaua ja viimased mööda (suure rõõmu pärast, et nii palju juba pihtas oli). Sõit oli pisut konarlik, nii külma kui ka vähese võistlemise tõttu, ei suutnud ökonoomselt ja kiiresti sõita. Õnneks on kõik need sellised asjad, mis peaksid vaikselt iseenesest paremaks minema.

Meeste võistluse võitis Derkach 1+0, teine Indrek 1+1, kolmas Roland 1+0, neljas Kauri 1+1. Priidu laskmine läks seekord täitsa aia taha, 2+3 ja sõidus polnud ta ka nii hoos, kui eelmisel korral. Suusad olid tal muidugi ka kinni (taaskord, hea külmasuusk on haruldane ja vahed suured) ning ega pärast trahviringidel karusellitamist suurt sõidumõnu enam ei ole. Kontiolahti koondised on igal juhul paigas, meestest Indrek, Roland, Kauri, Priit; naistest Sirli, Tagne, Kadri ja mina. Kuna meestel on ainult kolm stardikohta, siis nad peavad jagama, kes mida, aga seda veel vaadatakse.

Laagrist on jäänud veel lõpusirge - pühapäeval võetakse suund Eesti poole, et laupäeval jälle tagasi tulla. Hoidke siis meile ikka lund ka, ärge kõike ise ära suusatage;)

Koju, püsivasse internetti jõudes, panen pisut pilte üles ja üritan veel paari asja kohendada. Seniks ilusad pildid

Täna on jälle puhkepäev, teine ja viimane. Eile oli siis pikk ots, üleeile võistlus. Ütleme nii, et trahviring oli vastikult pikk, pehme ja tuuline. Ja seal said nii mõnedki inimesed päris pikalt viibida.

Kavas oli meil eraldistardist pursuit või trahviringidega lühike distants, kuidas võtta. Naistel 5x2km, meestel 2,5km+3x2km+2,5km, neli laskmist, lamades-lamades-püsti-püsti. Osa võtsime meie, soomlased, lätlased, poolakad ja mõned üksiküritajad venelaste (Tðepalova!) näol.

Minul läks pehmelt öeldes halvasti. Hakkame siis õudsamatest asjadest pihta. 16.koht 19 osavõtja hulgas. Kaotus võitjale 4:43. Eestlastest neljas. Soomlastest eelviimane. Poolakatest viimane. 12(!) trahvi, 0+3(!)+4(!!!)+5(!!!!!!). Uskumatu, kas pole.

See, mis lasketiirus toimus, oli absoluutne katastroof. Kõik hakkas tegelikult peale juba esimesest tiirust - tegin täpselt sama vea, mis ükskord trennis: läksin laskma alusele, millel oli raud taga. Pärast esimest lasku õnneks tabasin ära ja treener oli ka vaatamas, nii et kaotasin ainult u 20 sek aega (märgi uuestitõmbamine + ühe padruni käsitsi laadimine). Teine tiir tundus täiesti normaalne, ainult tuul oli, aga see oli kogu aeg. Lihtsalt lasin kolm mööda, kõik paremal ääres, võib-olla asendiviga, võib-olla midagi muud. Ja siis tulid püstitiirud. Täiesti katastroofiline. Oli tuul, oli pulss ja ma ei näinud ka märki. Normaalne oleks, kui püss kõigub ühe märgi piires, aga seekord kõikus üle kõigi viie märgi. Kuhu sa lased niimoodi? Tavaliselt peaks olema, et lased kogemata mööda. Minul oli, et lasin kogemata ühe pihta. Ei olnud võimalik pihta lasta. Ilmvõimatu. Viimane tiir üritasin rahulikult sihtida, olin 50 sek tiirus, aga puhta eimidagi. Täpselt nagu laseks esimest korda.

Miks nii läks? Noh, vabandusi on palju - tuul oli, esimene võistlus, vale jalaga voodist välja, ebasoodne tähtede seis, keegi on ära neednud, valed sokid... Täpseid põhjuseid ei oska öelda. Vähemalt ühe kivi võin oma kapsaaeda visata küll - selgelt vähe olen kuiva teinud, laisk ja mugav olen olnud. Näib, et peab ikka ühe korra valusalt vastu näppe saama, enne kui laiskus välja läheb. Egas midagi, hakkame "kuivama". Ilma tuuleta saan ma jätkuvalt laskmisega hakkama, ka võistlustel, nii et otseselt kadunud midagi ei ole. Hooaja alguseni on kaks nädalat. Kahe päevaga on ka imet tehtud (2005 Kontiolahti juunioride MM. Ühel päeval jälituses püsti+püsti 3+4, ülejärgmine päev teates üks varu. Ja medal tuli).

Räägime siis headest asjadest ka. Sõita oli igati normaalne. Sõitsin tõusvas tempos, ainult teine ring nö vajus ära, oli esimesest 5 sek aeglasem, muidu läksid järjest kiiremaks. Kaisa Variselt sõitsin viimane ring lihtsalt eest ära. Isver-susver, ma mõtlesin, et ta on kõva suusataja, et ta OSKAB suusatada, aga tema sõidab puhta püsti mäest alla. Kuidas ta üldse omal ajal etteotsa jõudis, kui ta niimoodi mäest alla sõidab. See kurv ei olnud küll seda väärt. Nii et laskumisega järgi, tõusuga eest ära. Kui igatepidi arvutada, trahviringe ja laskeaegu, aga kõiki umbes, sest oli mitteametlik võistlus ja ma ei tea pooli teiste trahvegi, siis ümmarguselt võib öelda, et Mäkäräinen sõitis siiski minust pisut kiiremini, 15-40sek, teistest sõitsin jälle mina nobedamini. Aga täpselt ei oska öelda, ma näiteks ei tea, palju Varis trahve sai. Ja kiiresti ta lasi, mis on ka oluline näitaja. Aga umbes võin ikka öelda, et hirmus kinni ma ei olnud ja eesti tüdrukutest olin kiireim. Muidugi, mul oli ringide vahepeal aega trahviringil pikalt-pikalt taastuda... Kole trahviring oli, uskuge mind.

Ahjaa, Tðepalova oli eelviimane. Trahve ei tea, väidetavalt oli 3+5 esimestes tiirudes lasknud ja paistis, et ta väga sõita ka ei viitsinud. Tuli vist lihtsalt laskmist proovima, hoiab veel jalga, küll detsembris põrutab.
Minust siis kõik. Õlg on jätkuvalt valus, Eestis tuleb mingi nipiga arsti juurde saada. Muidu on enesetunne jms hea, hommikune pulss on langenud 43 löögini, orto 73, mis on minu kohta igati hea tulemus. Tervis on ka korras. Nüüd hakkan laskmist harjutama.

Priit oli minust selgelt tublim. 7 trahvi, 13. koht, teine eestlane (Roland parimana kümnes). Pole kunagi nii vähe sõidus Indrekule ja Rolandile kaotanud, võib-olla isegi võitis (aga täpselt ei tea, vt ülevaltpoolt). Sõidus oli ta tubli. Ütles, et uued Madshus suusad on ikka hoopis teine asi. Laskmises oleks kõik eestlased võinud pisut paremad olla. Indrek lasi näiteks 9 trahvi ja oli eestlastest tagant neljas (8 neid lõpetas).

Eestlaste lippu hoidis (taas kord) kõrgel Kadri, kes lasi 5 trahvi ja oli kolmas. Nii et talvel punktikohal näeme;)

Ãœlehomme, st neljapäeval on uus kontrollvõistlus ja pühapäeval hakkame koju sõitma.  Lõpetuseks paar videot. Kuidas Priit suusatab ja kuidas mina suusatan. See ongi see viimane ring, kus ma Varisest tõusu alguses mööda läksin, tõusu lõpuks on juba pisut maha jäänud.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/dzgR_PNDxBo}

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/QMHHcfaTBJY}

Viimasel ajal on siin ikka kõvasti lund sadanud, võiks lausa öelda, et hanged on akna taga. Hommikul jooksime jõusaali poolest säärest lumes. Rada läheb muudkui paremaks ja enesetunne läheb pikkamööda ka heaks. Saaks suusad ka kätte...

Eilses hommikuses trennis elasin üle ühe miniðoki. Lasin rahulikult peale, kõik oli hästi, tulen esimesse tiiru, hakkan rahulikult laskma, aga märgid ei kuku! Ja mitte ükski märk! Raud. Paanika. Lasen uuesti paberisse - väga hästi püss on täiesti peal. Teen ühe väikse ringi, loen endale moraali, et ei maksa labiilseks minna, teen rahulikult edasi. Laskmiseks valin meelega sama märgi, et mitte mingit ebausku toita. Viskan maha, rahulikult sihin märki, päästan - ja ei midagi! Märk ei kuku. Ja siis Hillar avastab - lask oli pihtas, aga ei saanudki kukkuda, sest raud oli taga... st see asi, millega märke tagasi ülesse tõmmatakse, ei olnud alla tagasi kukkunud ja ma olekski võinud laskma jäädagi, aga märgid poleks ikkagi kukkunud. Kui märk oli korras, hakkas hoopis paremini kukkuma. Minul kukkus ka kivi südamelt, ma ei mäletagi, kuna ma viimati lamades raua (st kõik viis mööda) lasin. Aastaid tagasi. Selle aasta treeningutes on kaks püsti nelja, lamades on laeks jäänud kolm trahvi. Mäletan, et kaks aastat tagasi lasin Hochfilzenis esimeses tiirus 4. Lamades on juba kaks selge ebaõnnestumine, nii et raud on katastroof, aga õnneks ei osutunud see tõeks. Edasine trenn möödus rahulikult ja üsna rahuldavalt tabavalt.

Eilne õhtu oli hommikust parem. Kõigepealt oli trennis kavas KRP ehk 10-15 sek maksimaalse liigutuskiiruse/võimsuse peale lõigud, vahepeal täielik taastumine (u 5min). Selles olen ma tugev. Lausa lendasin. Vähemalt endale tundus. On ennemgi juhtunud, et enda arvates liigutad nii kiiresti, et käed ei tohiks kaamera peale jäädagi ja pärast vaatad, et kes see seal aerutab? Vähemalt Kristjan, kes mind korra nägi, väitis, et päris hea oli olnud. Vähemalt minu enesetunne oli ka hea. Oli tore trenn.

Ning päris õhtul käisid meil mardisandid. Väga vahvad. Laulsid ja tantsisid - video oli netti panekuks kahjuks natuke liiga suur.

Homme on siis taas pidupäev - esiteks isadepäev ja teiseks saab jalad kõhu alt korralikult välja võtta, teeme soomlastega väikese treeningvõistluse. Tegelikult ma tahan võistelda, aitab sellest trennis loksumisest juba, aga suure tõenäosusega tuleb raske. Tüdrukutel on 2x5km, nii et piisavalt pikk, viimasel ajal on kõvasti lund tulnud, nii et rada ähvardab pudruseks minna ja hooaja esimene start ei lähe tavaliselt kõige libedamalt. Vormi ei tohiks üldse olla. Saame näha nii trahviringe, haamreid kui ka "lahtist tuberkuloosi" (pärast võistlus köha, kus kopsud tahavad kõige täiega välja tulla). Ootan põnevusega;)

Homseks kõigile isadele head päeva! Eriti minu omale.

Ilmad on viimasel ajal olnud külmad ja lund on nii tehtud kui ka sadanud, nii et ümbrus paistab üsna talvine. Rada on küll ainult (või lausa?) 3,5km, aga kui veel pisut sajab ja juurde ka natuke tehakse, siis vast saavad suured ringid ka valmis. Loodetavasti.

Esimene kiirustrenn läks pehmelt öeldes halvasti. Oli üsna tuuline ja külm ilm ning ma olin rajal ja tiirus nagu hunnik õnnetust. Ei, tegelikult oli kõik väga hästi, ainult sõita ei jõudnud ja pihta ei saanud... Või isegi jõudsin sõita, aga kuidagi ei saanud hoogu üles. Selles mõttes, et raske ei olnud üldse mitte, aga kiiremini ka ei osanud. Tiirus oli aga puhta jama, napilt sain kiirenduste ajal pooled pihta, 3 trahvi tuli üsna mitu korda. Olgem ausad, see oli ikka täiesti labiilne laskmine ka, mitte mingit kontrolli ei olnud, märki ei näinud, aga lasin ikkagi. Õudne. Hea seegi, et pärast trenni sai tõdeda, et sellest peaks ainult järjest paremaks minema, sest hullemaks on keeruline.

Teine kiirustrenn läks juba paremini. Kuigi sõidus esineb jätkuvalt puudujääke, oli seis parem kui eelmisel korral ja laskmisega niisamuti. Kolme trahvi enam ei lasknud, märki juba nägin. Muidugi, tuult ka ei olnud, aga juba hakkas tasapisi looma. Ootan juba järgmist lahmimist, et hakata vormi minema;) Ainus jama on, et parem õlg on Ramsaus saati pisut valu teinud ja paremaks ei ole seni läinud. Korralikku küünarnukid laiali suusaliigutust ei lase eriti hästi teha, pean käe keha ligi tõmbama. Oksad koomale... Üritame siiski asjast kuidagi jagu saada ja lõppude lõpuks pole see selle õlaga esimene kord ning pealegi, kui tippsportlasel kusagilt ei valuta, siis tõenäoliselt on ta surnud.

Muidu elame tavalist laagrielu - trenn, söök, puhkus, õhtuti vahel massaaz, vahel internet, vahel õppimine, vahel mõni muu meelelahutus. Eile saabusid Eestist värsked ajalehed, neid saab nüüd mingi nädala julgelt lugeda. Kunagi teeme MK-katsevõistlused ka, aga nende aeg on veel lahtine. Järgmisel nädalal tõenäoliselt. Seniks treenime edasi.

Rindeteateid ka - sakslased on kohal. Meie meestel on nüüd hea nende naistega samas tempos koos treenida...

Novembrikuuga algab põhimõtteliselt suusahooaeg. Suvi ja Ramsau on lihtsalt ettevalmistus, november on juba vormitimmimis- ja kohati ka paugutamiskuu. Ennast tuleb igastahes võistlushooajaks valmis panna ja see hõlmab mitmeid uusi asju...

Priidul on uued suusad ja nagu juuresolevalt pildilt näha, on ta sellel hooajal igati löögihoos.

Minul on uus soeng. Tegelikult küll ainult lühemad juuksed, aga -10cm võib juba uueks soenguks lugeda küll. Priidu paar senti ei lähe arvesse.

Meil on uus määrdemees ka - Meelis Aasmäe. Temast pole pilti teinud, aga suusarahvas vast teab muidu ka.
 
Ning kõige-kõige uhkem asi - meil on uus riietus. Ja ütleme nii, et murdmaa punane triip on algaja meie kostüümi kõrval. Vähemalt seda muret ei ole, et me silma ei torkaks:) Kostüümi aktsioonis demonstreerib Kauri.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/SuYtWTrvWds}

Muidu läheb hästi. Siin tuli natuke lund maha, enam ei ole nii nukker aknast välja vaadata. Pisut külma on ka ning täna öösel lumekahurid undasid. Varasemast jäänud pool hunnikut tassiti ka täna laiali, vast homme on juba pikem ring. Tore oleks. Ja idee poolest pidi nädalavahetusel lund sadama ka, aga täna pole küll midagi näinud. Siin oleks ühte kõva paaripäevast lumesadu vaja. Olgem ausad, praegune ring on juba üsna jala sees ja täna on alles neljas suusapäev. Täna olid kõik masinad uue rajaosa peal ja vana oli üsna unarusse jäetud, mille tulemusel sai õhtul ohtralt teravaid elamusi. Esimesel ringil viskas üks noormees meie ees keset kurvi pikali ja seda kurvi oli ilma selletagi üsna keeruline võtta. Ei tea isegi, kuidas püsti jäime. Minu pulss oli 170 ja jalg mõni aeg värises. Konks on selles, et kui kukud, siis kas jää peal või lihtsalt sõidad rajalt välja metsa. Täna oli seal mitmeid kukkumisi ja lõpus päris palju naisterahvad loobusid ja tulid suusad käes alla. Venelased olid terve rongiga kukkunud, kui esimene mees pikali käis...

Loodetavasti on homme ring parem ja pikem, sest meil on kavas kiirendused ja praeguste rajaoludega saavad need rohkem meenutama Stockmanni kaubamaja "Hullusid päevi". Ega trenn selle pärast nüüd ära ei jää, aga kvaliteet on küsitav. Tempotreenigut saab muidugi teha, võtan ennast mõnele meesterahvale sappa ja tempo missugune;) Ahjaa, tðehhid ja poolakad on ka kohale jõudnud. Tiirus jälle rahvast juures (Os ja muud Norra noored, palju lätlasi, soomlased, valgevenelased, ukrainlased ja meie olime juba varem).

Tegelikult oleme me siin selle raja ülerahvastatuse vältimiseks ka kavalused appi võtnud. Läksime tagasi suveajale - kui normaalne päevaplaan oleks 8 hommikusöök, 13 lõuna, 19 õhtusöök, siis meil on 7 hommikusöök, 12 lõuna ja 18 õhtusöök. Ühesõnaga kõik üritused, kaasaarvatud treeningud tund varem kui tavaliselt. Ja õhtul varem magama. Head ööd!