Vähemalt ei jäänud sellel aastal päris ilma meistritiitlita, vaid sain kohe kaks korraga. Eile täna olid Otepääl sprint ja jälitus (küll pisut lühendatud distantsidel) ning sai teistega mõõtu võetud.

Sprindist oli oodata kõva võitlust. Mina startisin keskel, Sirli minu ees ja Kats taga. Plaan oli lamades pihta lasta, et Sirlile lähemale saada ja Katsi mitte lähemale lasta. Rada oli lühike ja kiire, nii et sealt midagi erilist oodata ei olnud. Sirts üllatas alguskiirendusega, nii et vast 10 sekundit võitsin teda ringil. Niisiis, tiir. Pole mul just sellel aastal lamades eriti hästi läinud, aga eks vigadest õpitakse. Et Otepää tiirus on tuulelipud kuidas jumal juhatab, harva, viltu ja vales kohas, siis rihtisin enne starti välja, et üheksas märk on see kõige parem, kust lipp ilusti näha on. Sinna ma laskma läksingi ja nulliga sealt püsti tõusin. Uhke värk. Kats polnud vist veel tiiru jõudnud ja Sirts jäi minust trahviringidele tiirutama.

Teine ring sai vajutatud, sest esiteks tegin head võistlust ning teiseks tundus mulle, et keegi noortest poistest oli mulle tuulde võtnud ning see oli vaja maha raputada. Sõitsin-sõitsin, ikka suusasahin tagant kuulda. No ei jää maha! Ei tea mis jama, eelmisel aastal sai kõiki noori loputatud, nüüd siis sõiduhoogu pole? Siiski selgus pärast, et hoopis oma määrdemees oli ennast sappa haakinud. Ma ei julgenud taha ka vaadata... Oleks seda teadnud, oleks poole aeglasemalt sõitnud;)

Teine tiir läks päris hästi, esimene, teine, kolmas, neljas pihtas ja siis viimane mööda. Jälle ikaldus, aga tagant polnud ka kedagi kuulda, isegi siis mitte, kui trahviring oli tehtud ja ringigi oma 200 m sõidetud (sealt oli trahviringi näha). No ja kui 500 meetrit oli mul juba sõidetud ning alles siis tuli Kats vastu, et tiiru minna, oli seis selge. Vastikult laisk nagu ma olen, sai viimasel ringil pisut kergemalt võetud, sest võit oli ju kindel. Oleks noored poisid meiega sama distantsi sõitnud, nagu tegelikult peaks, oleks võinud ju neid kimbutada, aga seda lõbu ka ei olnud.

Finishis käed püsti, mingi hetk tuli Sirts(3+0) ja jäi ärevalt Kadri tulekut ootama. Jäigi nipa-napa, sekund-sekundis ning seekord jäi Kadri (4+0) 1 sekundiga peale. Sirts sõitis enda kohta ikka kiiresti, MK-l võidan ma teda tavaliselt viimasel ringil sõidus minuti, nüüd ei võitnud kokkugi niipalju. Koduseinad vist;)

Selle võidu üle olin ma ausalt uhke. Eriti laskmise, kuigi see viimane lask oli natuke inetu:( Ei tohi neid nulle kodus ära lasta, midagi peab ikka MK jaoks ka hoidma. Ja üleüldse ei ole tegelikult nii lihtne midagi eestikaid võita, ikka peab kiiresti sõitma ja täpselt laskma.

Järgmise päeva jälituseks auru enam eriti ei jätkunud. Mõtlesin korraks ka mitte minna, aga otsest põhjust selleks nagu polnud, nii et läksin ikka starti. Aga suhteliselt tujutult - 1:40 edu, tuleb ainult läbi sõita. Ja tegin sellisele suhtumisele vastava võistluse ka muidugi, üsna niru ja otses mõttes halva. Labiilse.

Pealelaskmisel hakkas nali peale. Oli võtnud kodust mingi vana paki padruneid ja ei tea mis nendega oli, aga need loopisid. Paar seeriat katsetasin, uut ka sekka, siis nägi ära, et tihedused nagu öö ja päev ning läksin eelmise päeva jääkide peale üle. Tükk aega pole nii palju peale lasknud... Lisaks oli tiirus keerutav tuul, tuulelippude olukorda juba selgitasin ja kahjuks jälituses kohta valida ei anta.

Niisiis, võistlus. Sõitsin tempokalt, mitte maksimumi, rohkem tehnika ja libisemise peale, aga ikkagi kiiresti. Esimene ring fikseerisin 1:40 vahe ehk koha, kus teised peaks vastu tulema. Tiirus lasin esimese lasu mööda, siis otsisin tuulelippu, leidsin ühe, mida silmanurgast jälgida sai ja vastavaid korrektiive tehes andsin järgmised neli lasku tabavat kiirtuld.

Rajal teisi näha ei olnud, poole kõrvaga kuulsin midagi paljudest trahvidest. Teine tiir oli halb tiir. Siukene rabistamine ja siukesed äratõmbed. Lasin täiesti suvaliselt, keskendumata, tahtsin kiiresti teha ja hakkasin rapsima. Tehniliselt väga halb sooritus ja kaks trahvi oli selle kohta isegi hea tulemus.

Rajal ei viitsinud isegi vahet enam uurida. Põnev oli ainult tagasipöörde koht, sest sealt läheb ka treeningrada läbi ning rahvast pärit palju. Näitasin viisakalt suunda (aega mul oli) ja inimesed täitsa ilusti pidurdasid ja lasin mind läbi. Väga meeldiv, väga kultuurne. Kolmas tiir oli ilus, kiire null, väga hea laskmine.

Neljas ring hakkasin püüdma juba ringiga saavaid juuniore ja muid noori. Neljas tiir oli põhimõtteliselt kõik nagu hästi, lasin jälle kiirtuld, aga mingil põhjusel jäid teine, kolmas ja neljas märk üles. Eks ta oli jälle üks rabistamine. Aga isegi pärast kolme trahviringi ei olnud tagant kedagi märgata, ma olin ammu ringil, kui Margus kires, et teised tulid tiiru.

Viimane ring oli siis puhas viimistlemise küsimus, kohati lasin selja täitsa sirgu, trenni mõttes tegin ühel järsul nukil veel kiirenduse, et "tunnet kätte saada" ja finish oli ainult suur lehvitamine. Teised lasid umbes samad trahvid ja vahe kärises veelgi.

See oli tegelikult halb-halb võistlus. Sõit selline paras aerutamine, mitte aeglane ja kohati oli raske, aga ka mitte selline särtsakas, millest hea tunne jääks. Ja laskmine oli labiilsus ise, esimene tiir oli mõistlik, aga siis lõi vist suur edu pähe. Alateadvus üritas vist võistlust põnevamaks teha, aga teised lasid selleks liiga palju trahve;) Ühesõnaga unustame jälituse ja meenutame rohkem sprinti.

Meeste võistlus pakkus nii tavapära kui üllatusi. See, et sprindis Roland ja Indrek kulla ja hõbeda said, oli tavapärane. See, et Martten kaotab Rolandile 5 sekundit ja saab pronksi, oli pisut üllatus. Müts maha poisi ees, väga hästi on sellel aastal laskma hakanud ja suusatab ka üsna kiiresti. Jälituses Indrek ei startinud ning Martten tõusis kindlalt hõbedale, taas kord hästi lastes, Kauri oli kolmas. Priit seevastu... kurdab juba Austriast tulekust saati, et siuke tunne on, nagu oleks kaks õlut sees. Kogu aeg. Sakk on peas, nagu ise ütleb. Palavikku ega midagi pole, aga pea on kõik aeg selline imelik. Sprindis ikka võistles, aga päris maksimaalset pingutust ei teinud, eriti pihta ka ei saanud ning mahtus napilt esikuude... No vaatame, vast ikka saab veel elulooma:D

Tulemused: sprint ja jälitus

Esimesed kolm MK-etappi ehk esimene võistlustsükkel on võisteldud. Kokku tuli 7 starti (3 sprint, 2 individuaali, 2 jälitust), kohad 52, 36, 52, 44, 39, 32, 41 ja tasuks 15 MK punkti. Parim koht 32, halvim 52. Parim sõiduaeg 28, halvim 66. Lasketäpsus lamades 74,5%, püsti 80%, kokku 77%.

Ei lind ega loom, ei liha ega kala, ei hea ega halb, ei võitu ega kaotust. Kõik oli väga häirivalt keskmine. Kohad ka - vahemikus 32-52. Kui positiivseid külgi leida, siis halvim koht pole mul kunagi nii hea olnud. Ja veel 2004/2005 hooajal ei olnud mul parimgi koht nii hea;) Muidu väga hõisata ei ole, tulemused ei ole olnud väga meele järgi, kui tänavu humanitaarabina ka 31-40 kohtad punkte ei saaks, oleks täitsa tühjad pihud...

Sõit läks tõusva vormiga. Tegelikult oli seis parem kui eelmisel aastal, alguses ei saanud ennast käima, määrdemehed ei saanud suuski libisema ja lasketiirud ei tekitanud ka panemistunnet. Hochfilzenis olime juba üsna omas elemendis (kui lasketiir välja jätta, aga see on järgmise lõigu teema). Ehk suusavormi üle ei saa kurta, võib vajutada küll, kui Sleptsova välja jätta, siis teistega võib isegi sõita - maru tihedaks on võistlus läinud. Võimu on pisut puudu nagu tavaliselt, aga üldine toonus hea.

Laskmine oli muidugi ikaldus. Samas mitte väga hull, sest 77% pole mingi katastroof, aga jama on pigem selles, olen liiga stabiilne;) Laskeks ühes sprindis 6 trahvi ja kahes 0, oleks üks võistlus täitsa taga ja teised ees. Aga ei, mina lasen iga start rohkem või vähem trahve ja olen rohkem või vähem keskel. Ja nii igal pool ja kogu aeg. Võtaks Gwisdonist eeskuju, esimene distants lasi 13 trahvi ja oli konkreetselt viimane, ülejärgmine päev lasi sprindis ühe ja oli 11. Püsti on laskmine tegelikult hea, 80% on viisakas number, aga lamades on suur probleem. Lõpus sain juba paremini pihta, aga algus oli puhta hull. Lamades võiks rahulikult 90% ära lasta, mitte ei peaks 70-piiriga võitlema.

Kogu jama on selles, et ma lasen ja suusatan normaalselt, aga ei tee kumbagi väga hästi. Eelmised aastad hoidis laskmine mind ilusti pildid, aga nüüd on näha, et kui see laguneb, siis on mul ikkagi väga raske. Aga ega ma väga ei põe. Laskmine võib üle öö muutuda. Harjutanud ma olen, lasta ma oskan, küll need märgid ka kukkuma hakkavad. Tähtis on rahulikuks jääda, endasse uskuda ja küll kõik tuleb. Rajal 25 sekundit kiiremini sõitma hakata on märksa keerulisem kui üks märk rohkem pihta lasta;)

Kokkuvõttes panen ma endale tubli "kolme" - rahuldav. Ükski võistlus otseselt ei ebaõnnestunud (kui, siis Östersundi jälitus), aga eriti hästi midagi välja ka ei tulnud. Arenguruumi on ja kavatsen selle ka ära kasutada.

Eriti kosutavalt mõjuvad jõulud muidugi kehakaalule, aga siiski ka hingele. Jõudsime just Hiiumaalt tagasi ja vaikselt sätime ennast treeninglainele tagasi. Esmaspäev-teisipäev on juba Otepääl Eesti Meistrivõistlused.

Hiiumaale minek oli omaette komöödia, sest Priit tuli ju Austriast bussiga ning neil läks keset Poolat genekas... Nii et nad 12 tundi parandasid seda ning koju Eestisse "juba" pool seitse 23. detsembri hommikul. Ja mina mõtlesin, et minu reis oli seiklus, kui ma Riia lennujaamast Elvasse seiklesin (2 bussi ja lõpetuseks 5km jala)! See buss on sellel aastal vist rohkem remondis olnud kui kuskil mujal. Alates Ramsaust sain kokku 4 korda, mida mina tean. Neist siis 2 välismaal. Hooaja lõpus tuleb vist viimasesse võistluspaika vanarauaks jätta... Ühesõnaga õhtul saime minema, võtsime õelapsed ka peale, mind pandi rooli ja siis kõik norskasid mul kõrval ja taga. Jõudsime viimasele laevale, kus mina omakorda norskasin.

Mul on kahtlane tunne, et Hiiumaa õhus on mingi unerohi või midagi, sest mina, kes ma igal pool mujal üle kaheksa väga pikalt ei maga, oleks vist kõik päevad maha maganud. Priidust siis rääkimata. Magamisest üle jäänud aja peamiselt sõime;) Või käisime saunas või Hiiumaale ringi peale tegemas. Sporditegemisest ka päris ei pääsenud. Kuuse toomine oli väga meeleolukas, samuti metsseafarmi külastus ning perega seotud kohtade ülevaatus ("Siit aknast hüppas Eero alla..." - "Ei ole, hoopis naabripoiss hüppas teise korruse aknast alla!"). Paar videod sai ka tehtud, aga nooremad sugulasid keelasid kategooriliselt nende internetti levitamise:D

Jõuluvanal olid käed-jalad tööd täis ning seega ise isiklikult läbi ei astunud. Pakid saime sellegipoolest kätte ning selgus, et jõululauludel teavad kõik millegipärast ainult esimest salmi ja refrääni. Sõnu, ma mõtlen, laulda ei oska niikuinii keegi. Omalooming oli samuti kõrges hinnas. Öösel sadas vist lund, sest hommikul oli mõnes kohas lumehelbeid maas vedelemas.

Tänase päeva sõitsime koju, aegajalt ühte või teise tuttavasse kohta sisse hüpates. Ja nüüd ongi jõulud peaaegu läbi ning lõpetuseks sobiks Priidu selle aasta luuletus, mille ta täitsa ise pähe õppis:

Kõige ilusam kuu on jõulukuu,
kõige ilusam puu on jõulupuu,
kõige ilusam mees on jõulumees,
kõige ilusam aasta ootab veel ees.

Soovin kõigile häid jõule ning et kõigil oleks võimalus need pere seltsis veeta, nagu minul praegu;) Lund ja päikest;)

Esimene võistlustsükkel lõppes sümboolse tulemusega: pihta ei saanud ja punkte ka ei saanud. Sõita enam-vähem jõudsin, suusk oli ka hea, aga see laskmine... Rist ja Viletsus, unustamata ka Kuradit ja Põrgut (ja teisi;).

ommikul tegi Priit hea laskmise, aga sõit polnud nagu eelmistel päevadel. Päev varem oli ta oma varba hullu moodi ära hõõrunud ja kas selles või millestki muust olid kubemes lümfisõlmed üleval ja enesetunne ka kehv. Sprindi tegi siiski ära, õhtul oli kerge palavik ja seetõttu oli ainuõige otsus teates mitte startida. Indrekul ka tervis jupsis ja nii polnudki enam meeskonda. Martten oli aga väga indu täis ning seetõttu see komöödia aset leidiski;)

Minu sõidust siis ka. Lumesadu oli taas kord päris hull, ideaaltrajektoorist väljaspool oli päris raske sõita. Esimene ring põgenesin Sleptsova eest ja põhimõtteliselt õnnestuski. Kuigi ühest hiinlasest pidin paksus lumes mööda sumpama. Tiir oli põhimõtteliselt normaalne, aga see @!#€ teine lask ei olnud kõige parem ja läks kell 7 gabariiti. Ikaldus, aga lootus säilis. Sleptsova sai ka ühe ning möödus minust trahviringil.

Teise ringi sain tema selga imetleda. Kusjuures ta sõidab kõrvalt (tagant) väga rahulikult, istub pikalt asendis, ei rapsi, nii et kiiretel lõikudel ma maha ei jää, pigem tulen järgi, aga kus on vaja tõukama hakata... Siis mina ka enda arvates tõukan, aga temaga võrreldes hoian lihtsalt suusakeppidega tasakaalu. Jube, kust see jõud võetakse. Teen oma sõitu, kemplen kepi- ja suusaklõbinaga taganttulijatega ja eestminejatega. Suurel laskumisel lähen vist kurvi natuke hooletult, viskab pisut kõrvale, aga kõrval on paks pehme lumi. Ehk siis mina lähen sinna, kuhu suusad ees lähevad, keerata proovimine tähendaks kindlat kukkumist. Vaatan siis, kuhu suusad veavad... Vastassuund tuleb ähvardavalt lähedale, aga peagi hoog vaibub ja saan ikka rajale tagasi.

Ei tea, kas olen sellest veel elevil või milles probleem, aga kaks trahvi ma igal juhul lasin. Kaks viimast! Nagu traditsiooniliselt on kõik väga hästi, aga lihtsalt pihta ei saa. Laskmise lõpetuseks ütlen selge kõlava häälega, mis ma endast arvan, ja see ei ole mitte ilus sõna. Sunnin ennast suurest pettumusest hoolimata siiski sõitma, sest ikkagi viimane võistlus ja õhkõrn punktilootus siiski on. Motivatsiooniks öeldakse mulle ka, et Madara on paar sekundit ees. Selge, paneme. Suure tõusu lõpus, kui on paar sellist tempo- ja stiilivahetust nõudvat kohta, on jalg päris kange ning ühes kohas kangestungi, aga õnneks ainult korraks. Ühte liigutust pole probleemi teha, aga kordinatsiooni jaoks oli laktaat ilmselgelt liiga kõrge. Finishis vaatab tabloolt vastu 16 koht ehk lõpuga sain mõnest mööda, aga kõik muudkui lasevad pihta ja tulevad minu ette...

Sõitsin korralikult, tublisti, eriti nende olude kohta. Viimase ringiga 13 skalpi, sealhulgas ka Madara. Aga ilmselgelt sellest sõidust kolme trahvi jaoks ei piisa. Üks või null, nagu eelmisel aastal tavaks, oleks olnud paras. Äärmisel juhul veel kaks. Aga kolm - no tule appi taevas, kuhu ma lähen nende trahvidega!?

Nüüd järgneb lühike jõulupuhkus ja relva ma küll kätte ei võta. Mina ka nii ei mängi. Kui aega (loe: viitsimist) on, kirjutan võistlustsükli kokkuvõtte ka ära. Vuhh, midagi ilusat sealt küll loota ei ole, peab vist enne jõule ära tegema, saab kaelast ära ja rahus jõule pidada...

29-30. detsember on Otepääl Eesti MV, koondis on vähemalt esimesel päeval platsis, võibolla ka teisel. Tulge vaatama.

Hooaja parim tulemus, eksole, aga siiski mitte 30 hulgas... Ei ole vaja mööda lasta (tõmban nina natuke vingu). Sõita oli siiski hea ja mul on südamest hea meel selle lamades nulli üle - näe, on küll võimalik pihta lasta.

Hommikul tegi Roland hea sõidu, näidates, et ka eestlased võivad nulle lasta ning Priit tahtis minu eest kõiki trahve ära lasta, aga näe, ka üheksast ei piisanud.

Suusatestis läksin natuke riskile, võtsin uue suusa, aga mis sa teed, kui see teistest parem oli. Ja loomulikult otsustas natuke enne võistluse algust hullupööra lund sadama hakata... Hochfilzen kohe ei mõista muudmoodi, igal aastal tuleb mõne võistluse ajal paarkümmend sentimeetrit lund maha.

Nonii, stardist panime tempokalt minema. Põhieesmärgid - Tofalvile mitte esimesel ringil kohe ette jääda ning põgeneda Bailly ja Jurjeva eest, kellel oli küll üks ring rohkem sõidetud, aga füüsiliselt sõitsid minust vastavalt 10 ja 40 sekundit tagapool. Rajal olid olud huvitavad. Ideaaltrajektoorist ei olnud suurt mõtet kõrvale kalduda, siis olid poolest saapast värskes lumes. Laskumistel käis võitlus. Nagu keegi heaga ainsast mõistlikust sõidujäljest kõrvale astuks...

Enne esimest tiiru mõtlesin kõvasti oma tegevuse läbi, eriti esimese lasu. Umbes teadsin, kuidas seda pihta lasta. Ja mine metsa, lasingi! Oi, mul oi hea meel, tuiskasin rajale.

Teine ring põgenesin jälle Eva eest, aga ka Neuneri eest. Neuner läks suure tõusu peal mööda, Eva rünnakuid suutsin siiski tõrjuda. Prillid olid lund nii täis tuisanud, et tõusu otsas, kus need veel uduseks ka läksid, oli tõsiseid probleeme raja nägemisega, kusjuures see oli kriitiline, sest ideaaltrajektoorist ei tohtinud kõrvale kalduda. Ilma prillideta ei saanud ka sõita, siis oleks prillide asemel silmad täis tuisanud.

Teine tiir läks tegelikult halvasti. Lasta oli ülilihtne, väga hästi seisis. Aga ei tea, kas esimese tiiru nullist olin jätkuvalt liiga elevil või mis häda oli, aga tegin kaks rumalat lasku ja läksin tiirust välja, kaks trahviminutit kukil... Nõme oli see, et ei teinud laskmisel otseselt vigu, lihtsalt sihtimispilt oli natuke paremal, aga lasin rütmis ära ja mõlemad lasud jäidki napilt sinna paremale ääre peale. Ääretult rumal tiir, mingit põhjust poleks olnud mööda lasta.

Kolmandale ringile läksime Evaga praktiliselt koos, positsiooniks öeldi 22. Baillyd õnneks taga enam kuulda ei olnud. Esimese poole ringist vedasin mina Evat, suusk oli mul ikkagi parem. Suure tõusu peal näitas tema, kes täna poodiumile kavatseb jõuda. Väga pikalt eest ära ei läinud, eriti tänu lõpulaskumisele, kus minu suusad taas head tööd tegid. Ãœldiselt hakkas tõusudel juba raskeks minema, aga taastumine oli väga hea. 

Kolmas tiir oli selge üllatus, et neljas mööda läks, aga napilt ja ikka juhtub. Eva läks oma teed, mina jäin teistega võitlema. Positsiooniks öeldi 23. Hea oli kaotust arvestada, liider läks ees. Aga näiteks Katja Hallerist, kes lõppkokkuvõttes oli 11, sõitsin mööda nagu postist. Ei ole vaja trahve lasta. Teisi tüdrukuid oli ka rajal, aga üldiselt oli seis selline, et kui kellesti mööda läksid, siis see ka maha jäi.

Viimane tiir oli jalg juba pisut pehme. Panin püssi palgesse, vaatasin, et diopter on pisut udune, aga ah, küll näeb. Lasin esimese mööda ja otsustasin, et vist ikka ei näe piisavalt ja puhusin pisut. Järgmised kaks lasku olid küll sellised, et pool oli möödas. Ilmselged kobad ja mul käis tuline jutt südame alt läbi, aga lõpus võtsin ennast kokku. Lõppkokkuvõttes oli hea, et ainult ühe trahvi sain...

Viimane ring teatati kohaks jälle 20-midagi ja nüüd oli panna vaja, õhkõrn lootus 30 hulka jääda. Domratcheva sai mind minutiga kätte (alles nüüd!), aga tema tempo oli minule liiast. Jäin võitlema Põlevaga või õigemini Medvetsevaga, aga põhimõtteliselt pole vahet. Ja tegelikult oli see täielik ikaldus. Enne üht pikemat laskumist saime kätte ka kaks ameeriklast ja enne laskumist jäi täpselt selline loll seis, et mina olin grupi viimane. Aga mul oli hea suusk ehk teisisõnu libisesin selga. Eest ära keegi ei tule, võid endal hääle kasvõi kähedaks karjuda. Astusin ise kõrvale, aga seal oli värske lumi ja mööda ei libisenud, jäin täpselt kõrvale. Teate, mul ei olnud naljatuju. Võistlustel olen ma üsna nahhaalne ja kuri, nii et ma ikka sõimasin teda. Eesti keeles loomulikult. Pikalt. Aga lõpptulemus oli see, et sellel järsul nukil, mis laskumise lõpetab, olime ilusti neljakesi kõrvuti. Mina ja Põleva, kui ikkagi kõvemad sõitjad ja vist ülbemad ka, lõime oma suusad laiali ja vähemalt üks USA tüdruk sõitis meie vahel paaris ülesse... Mul oli sellest sügavalt ükskõik, üritasin endaga hakkama saada. Tõusu otsas karjusid määrdemehed, et leedukas on vaja kätte saada, see on täpselt niipalju ees, kui on (ehk startis 2 minutit varem ja lasi 2 trahvi vähem). Eks ma siis surusin. Rahvast paremalt ja vasakult mööda ja tuli lähemale, tuli... Aga kätte ikka ei saanud, kaks sekundit jäi puudu. Näh.

Lõppkokkuvõttes lasid igavesed suslikud ka vähe trahve ja mina olin 32. 30 sõiduaeg. Suusk oli hea, sõita võis, aga minu jaoks pisut palju trahve. Ega ma pole nelja trahviga nii ees küll olnud, tavaliselt olen kolmega napilt 30 sees. Sõidus tegin isikliku rekordi, nii vähe pole kunagi kaotanud. Senine rekord pärines siitsamast Hochfilzenist kaks aastat tagasi, kui kaotasin 0,8 sekundit rohkem, aga siis oli rada u 5 minutit kiirem. Ja olin ühe trahviga 5, mis tõestab veelkord, et pihta on vaja lasta. Muuseas, just paar päeva tagasi vaatasin 3 aasta tagust sõnumit, mis ma Priidule siitsamast saatsin: "Kaotus u 9.40, koht 80, trahvid 4(!)+1+0+0. Sõidus sain 6.30, aga hästi suured vahed-ränk lumesadu. Sõita oli raske, aga parem kui arvasin". Vot sellised lood.

Müstika on see, minu arvates me võistlesime pimedas, kuigi tegelikult oli õues veel jumala valge, siis raja peal valgustust pole. Mul on mõni võistlus veel selline olnud, kus võistleks nagu tunnelis, raja äärest kaugemale eriti ei näe. Kui vaataks, siis tõenäoliselt näeks, aga peamiselt näed ainult rada, oma suusaotsi ja eesminejate selgi.

Vähemalt on nüüd laupäevaks võitlusvaim kõrge. Selles suhtes pole midagi muutunud, et pihta on vaja lasta, nii kiiresti ma ikkagi ei sõida, et kahe trahviga mingit mõistlikku kohta saada. Vähemalt nüüd ma ise ka usun, et on võimalik pihta lasta. Aga nagu mulle kodust teatati, siis jõulud tulevad igal juhul;)

Ma tahaksin olla näiteks Prantsuse koondises. Või Rootsi. Või Ukraina. Või kasvõi Poola või Hiina või Norra. Mitte et mul midagi eestlaseks olemise vastu oleks, risti vastupidi, eestlane olla on uhke ja hää, aga sellise tasemega koondises tahaksin võistelda.

Siis oleks hea rahulik. On olemas oma tugevad liidrid (kelle hulka mina ei kuuluks), samas stardikoht MK-l oleks üsna kindel. Liidrid teeks oma töö ära ja kui minul oleks halb päev ja jääks kuuekümnendaks, ei huvitaks see suurt kedagi. Ainult iseennast, treenereid ja teisi asjahuvilisi. Oleks hea päev, teeks hea sõidu, oleks top kümnes-kahekümnes, oleks kõik rõõmsad ja kiidaks. Lisaks oleks teatenelikusse mahtudes võimalus täiesti viisakas koht saada, isegi kui ise mingit erilist imet rajal ei tee.

Aga praegu... Kõik ootavad ma-ei-tea-mida, kuldmune ja -medaleid. Saage ükskord aru, ma olen keskmise tasemega laskesuusataja, võimeline esikümneks, aga ainult heal päeval. Halval päeval on ka hea laskesuusataja kaheksakümnes. Ja mis kõige hullem, ma pean ka halval päeval aru andma ja anonüümsete delfi kommentaatorite poolt materdatud saama. Kellegi taha mul peitu pugeda pole, kellestki eeskuju võtta pole, keegi mulle võitmist ei õpeta. Enda rolli selgelt ülehinnates on mul vahel tunne, et ma olen nagu mingi pioneer. Omal ajal orienteerumises tõusis mind jahtides terve hulk tugevaid tüdrukuid. Ja nüüd ma peaks nagu laskesuusatamise ka niikaugele viima? Kats eelmisel aastal andis märku, et järelkasv tuleb, aga üldiselt on seis nukker. Järelikult pean veel ootama, kuni keegi tuleb. Murdmaas oli hea, seal olin mina enamasti tagaajaja rollis ja kuradi hea oli nii võistelda - kaotada pole midagi, ainult võita. Kuulge, ma pole eeskujuks mõeldud, ma olin pere pesamuna, teised pidid mulle eeskujuks olema.

Mitte et mul midagi uurivate-puurivate ajakirjanike vastu oleks - nemad teevad lihtsalt oma tööd, pole nende viga, et mina enda oma eriti hästi ei tee;) Mina oma tasemega ei peaks olema lootuste-ootuste kandja, mitte veel, mitte praegu.

See ei ole mingi uus jutt ja otseselt viimastest sündmustest tingitud, ma olen seda juba ammu mõelnud ja minu jaoks on suur probleem, et tiimis puudub "võidukogemus". Kuidas treenida, et võita? Kuidas võistelda, et võita? Millised füüsilised eeldused on võitmiseks vajalikud? Mina neid vastuseid ei tea, keegi meie tiimist ei tea. Kõik ainult arvame ja üritame ise jalgratast leiutada. Seni on meie ratas kahjuks kandiliste ratastega olnud. Midagi jääb vajaka, kas võimetes või treeningus või mõlemas. Kui oskaks, teeks paremini.

Aeg-ajalt ma fantaseerin teemal "normaalne elu". Läheks tööle, läheks kooli, lõpetaks remondi ära, oleks nädalavahetustel vaba... Läheks reisima, läheks kursustele, tegeleks ekstreemspordiga... Julgeks toataimi kasvatada (praeguste tingimustega sureks ka vähenõudlikud taimed kiirelt välja), võibolla võtaks mõne kodulooma või suurendaks muul viisil pereliikmete arvu... Praegusel hetkel on enamus neid tegevusi "kunagi tulevikus" sildi all...

Püssi ma praegu veel põõsasse visata ei kavatse, ilmselgelt olen ma selleks liiga jäärapäine. Mis tähendab, et ei ole võimalik? "Jõud taga, peab minema," ütles karu, kui suvel suusatas, eksole. Askoga oli ka kerge jutuajamine ja ega ei olegi muud soovitust kui asja rahulikult võtta, sooritus läbi mõelda ja oma ära teha. Lasta ma oskan, küll tuleb ka välja. Tuleb korra välja, on järgmisel korral kindlus ka suurem, tuleb jälle välja ja nii ta lähebki.

Täna-homme on rahulikud treeningud ja neljapäeval juba start. Ilm keeras soojaks ära ja kui selliseks jääb, saab rajal ilmselt palju nalja. Kaks aastat tagasi hirmsa sulaga viskas üks norra tüdruk 7,5km peal pildi taskusse, ei tea mis 15km peal juhtuma hakkaks... Õnneks on naiste start peale lõunat, kui päike juba mäe taha hakkab pugema, nii et võib hoopis jäiseks minna, mis oleks puhas vesi minu veskile. Samas on muidugi selge, et laskmine otsustab ja seniste tulemuste pealt mul midagi väga hõisata ei ole. Teiselt poolt - ma olen nüüd juba nii palju trahve lasknud, et sellest peaks mõneks ajaks piisama;)

Priit on praegu kõvas sõiduhoos, nii et vahepeal kipub laskmine täitsa meelest ära minema. Asi see siis hea vormiga üks trahviring ära sõita pole, läheb nagu lennates, ei märkagi teist;)

Piparkookide koha pealt võin julgelt öelda, et eesti omad on paremad.

Kui ma 2002. aasta jaanuaris esimest korda MK-sarjas startisin, lasin ma nelja tiiru peale kuus trahvi. Ja peaaegu seitse aastat hiljem on jälle sama seis. Hea küll, täna olid rasked olud ka, aga mina oma taseme juures ei tohi endale sellist laskmist kuidagi lubada.

Esimene ring läks hästi, suusk töötas ja tunne oli hea, nii et lasketiirus olin juba 40 koha peal. Tiirus oli kõva tuul, aga sellega ma sain hakkama. Lamades lasin esimese lasu pihta, ja selle üle oli väga hea meel. See-eest teine ja viimane mööda ja ausalt öeldes oli üsna masendus peal. Natuke lohutas see, et ma polnud kaugeltki ainus seal trahviringid ning mõned jäid sinna isegi kauemaks.

Teisel ringil üllatas mind Domratcheva (nr.9), kes minust mööda sõitis. Selgus, et ta lasi raua ja hiljem üleüldse loobus võistlemisest. Ees läks Madara, aga ma olin ikka kergelt liiga masenduses, et talle järgi hoida. Suhteliselt nukker ring oli... Tiirus jätkuvalt kõva tuul, esimene ja neljas mööda ning pärast seda olin ma täitsa valmis püssi põõsasse viskama. Minu suureks õnneks tulid koos minuga ringile ka Mäkäräinen ja Liduma ning see motiveeris päris kõvasti. Kus kurat, nendele on vaja ikkagi pähe teha. Lisaks paistis u minuti jagu ees mingi 10-meheline (naiseline?) punt, see ka lohutas.

Esimene püstitiir lasin läbi õnne neli esimest pihta, viienda ajal juba käsi värises ja tuul oli ka, nii et selle lasin mööda. Ilmselgelt oli see täna hea tulemus, eriti seetõttu, et minu lahkudes Madara jätkuvalt sihtis, endal kolm märki üleval. Helvis üürgas ka, et 43 olen. Lootus polnud veel päris kadunud. Kahjuks läksin ringile üsna üksi, 10 sek vahe ees ja taga, pidin omaette aerutama, alles lõpus sain paar sõbrannat käeulatusse, aga Mäkäräinen kaapis hirmsa hooga mööda ka. Kõrgus andis tunda. Hingasid küll, aga kopsust edasi küll suurt ei läinud.

Viimases tiirus sai nalja. Kaks lasku lasin kiiresti ära ning siis tuli orkaan. 10 naist tiirus, keegi pauku ei tee. Ja nii mingi 10-15 sekundit. Kõik seisavad. Ma ei julgenud märgi poole vaadatagi, sihtimisest rääkimata. Siis tuul vaibus, aga jama oli selles, et jalg jõudis selle ajaga all värisema hakata. Olete näinud, kuidas tiirus kükke tehakse? Vot selle pärast tehaksegi. Kolmanda sain mingi nipiga pihta, neljas see-eest kindlalt kaugele mööda, viies jälle õnneks pihta. Kiire pilk kõrvalmärkidele näitas üldiselt tulemust 2+. Pole viga.

Viimane ring oli ausalt raske. Tsehhi tüdruk jäi kohe maha, tal oli vist raske. Ja siis ma pidin seal kolme hiinlasega maadlema. Nagu neetult olid neil maru libedad suusad... Eelviimasel tõusul sain ühest mööda ja valgevene tüdrukule järgi. Ja siis jäin laskumisega lollilt karpi. Libisesin valgevenelasele järgi, aga hiinlane libises minust kõrvalt mööda, nii et tõusu alguseks, kus oleks saanud panna, pidin mina ootama, kuna hiinlanna kõigepealt valgevenelannast mööda saab, siis talle sappa võtma, siis kõrvale, siis jälle sappa... Lõppkokkuvõttes oli tema tõusu lõpus minust pisut teravam, sai väikse edu ja nagu öeldud, olid neil sigahead suusad, nii et läks veel rohkem eest ära. Lõpus polnud enam midagi teha.

Sõit oli normaalne. Pingutasin ja enam-vähem ka jõudsin, kuigi vahepeal ei olnud erilist sõidutuju. Max pulss 183 ja pärast võistlust korralik kõhuvalu ehk tubli pingutus oli. 1:50 kaotust, 34 aeg. Oksana Khvostenko, kes startis täpselt minu ees, sõitis minust 17 sekundit aeglasemalt ja oli sellegi poolest 19. Võimalusi oli täna palju, aga ei suutnud neid ära kasutada. Laskmine on täielik ikaldus. Lamades 4 trahvi - kuhu ma lähen sellega? Oleks siis et tõepoolest teed mingi vea ja ise tunned, et vot, paha lask. Ei, kõik on hästi, lask on ka nipa-napa ääre peal, aga siiski möödas. Kõik neli sellised lasud, et hea õnne puhul võiks märk kukkuda. Ei ühti, ainult trahviringile minek. Püsti lasin tegelikult hästi, täna oli raske, tugev tuul ja jalg pehme. Vähesed pääsesid püsti nii vähesega.

Jeerum-jeerum, kuhu ma jõuan sellise laskmisega ja selliste kohtadega? Muuhulgas, kaks aastat tagasi kaotasin siin jälituses 4:13 ja olin 20. Täna kaotasin 4:12 ja olin 38. Konkurentsi tihenemine või mis? Igal juhul ei ole vaja mööda lasta. Üks trahv vähem oleks juba palju aidanud. Kaks trahvi vähem oleks motivatsiooni ka üles kerinud. No ja sealt edasi oleks olnud puhta pidupäev ja hirmus andmine. Jah, ma tean küll, et kõik veavad niimoodi näpuga protokollis järge, aga ma oskan lasta ja ma ei lasknud halvasti. Lihtsalt kogu aeg jääb natuke midagi puudu. Või üle. Praegu on täpselt selline tunne, et ma maksan mingit võlga. Kaks aastat tagasi, kui ma hakkasin tulemusi näitama, kukkusid asjad kohati iseenesest sülle. Märgid kukkusid, suusad libisesid, häid tulemusi muudkui tuli. Nüüd siis saan järjekindlalt tappa, kuigi olen parem laskesuusataja. Mitte midagi ei ole teha, tuleb lihtsalt treenida ja võistelda ja küll ükskord tuleb välja ka.

Aga ikkagi ei suuda ma ära imestada, kuidas soomlastel veel hullemini läheb kui meil. Mäkäräinen on tõesti tugev, minust ikka kõvasti tugevam, potentsiaalne poodium, aga ikka lõpetab minuga võideldes. Hetkel oleme MK-kokkuvõttes vist 55 ja 56. Hea on see, et uuel aastal massis starti ilmselt ei saa, saabki rohkem puhata;) Aga hooaeg on alles noor.

Homme on meeste teade, Priit teeb otsa lahti ja Indrek, Kauri ning Roland järgnevad. Loodame parimat, aga kui läheb nii, nagu sellel aastal meil kõigil kombeks, siis on jälle ikaldus.

Kui võistlustel tappasaamine välja jätta, siis on tuju hea ja tervis korras. Homme on plaanis piparkooke teha.

On teil vähimatki aimu, kui villand mul sellest lamades esimesest lasust on? MK-sarja selle aasta saldo on üks tabamus kuuest korrast. Selleks pole ju vaja treenida? Ning kahjuks pole mina Neuner ega Sleptsova ega isegi mitte Helena Jonsson, nii et üle ühe trahvi minul mõistlikule kohale lootust pole.

Päeva põhisündmused algasid sellega, et Priit viidi veretesti. Läks mõni aeg mööda, meeste võistlus algas, mina läksin sööma... ja ka mulle tuli täpselt sama mees järgi! Nad vist kahtlustavad midagi. Põhjust selleks igal juhul pole, minu hemoglobiin 130, muud näitajad ka tavapäraselt kehvemapoolsed.

Üldiselt tõotas võistlus mulle hea tulla. Rada oli "gläänens", läikis ühesõnaga. Mulle väga sobib. Tiir on ka mulle üldiselt sobiv. Rajale läksin suure tahtmisega ja esimene ring sujus päris hästi, vahepeal sain ühe hiinlase peal sportlikku viha välja elada ja talle puhtas eesti keeles öelda, kelleks ma teda pean. Kokku 17 sekundit parimale, 22 aeg.

Ja siis tuli lamades tiir. Kõik oli hästi, kontrollisin tuult, panin püssi palgesse ja lasin esimese mööda. Ülejäänud pihta. Närv oli konkreetselt must. Lask ise oli kell 11 ääre peal, aga ikkagi trahv. Konsulteerisin Askoga ka, soovitas natuke kauem hingata, natuke oodata, sest ülejäänud neli lasku olid tõepoolest ausad ja ilusad. Igal juhul käisin seal trahviringil ära ja sundisin oma väikseid vaeseid jalakesi ikka natuke liigutama.

Teine ring oli normaalne, üks hiinlane (üks teine hiinlane) kaapis minust mööda, natuke aega olin ka järel, siis jäin maha. Ringi lõpus läks ka Henkel mööda. Hakkas minema raskeks, aga ei midagi ületamatut. Natuke hoidsin ennast vaos, et oleks lootust märki ka näha. Eelmisel aastal olin ma teisel ringil ikka täitsa suremas. Ringi kaotus parimale 37 sekundit, 58 aeg.

Püsti oli neljas lask täitsa loll lask ja puhtalt enda viga. Jäi sihtimispilt kergelt sinna paremale ja mööda see lask läks. Loll lask selles mõttes, et ma olin üsna kindel, et see ei lähe pihta, aga rütm oli sees ja lihtsalt lasid ära. Mõni päev on rohkem õnne ja selline lask tabab, aga sellel aastal pole mina küll õnnega ühte paati veel sattunud. Ühesõnaga paar kurja vandesõna, trahviring ja õhkõrnade punktilootustega rajale.

Viimast ringi üritasin sõita, aga kõrgus andis konkreetselt tunda - väike teekann. Jalad kanged, õhku peale ei tule. Pulsi sain vähemalt üles - ja see on hea näitaja. Viimasel laskumisel tundis läti tüdruk tungivat vajadust mul ees pidurdada, nii et pidin temast väliskurvist pehme lume sees mööda sõima. Ringi kaotus 38 sek, 44 aeg.

Tegelikult ma ei teinud halba võistlust. Tegin keskpärase võistluse, aga nii tihe pole tükil ajal olnud. Võrdlus - sellel aastal kaotasin sõidus 1:31, 41. sõiduaeg ja nulliga oleks olnud umbes 18-19. Eelmisel aastal lasin nulliga, kaotasin sõidus 1:44, 47. aeg ja olin 11. Kusjuures täna oli veel aeglasem rada... Ja minu jaoks on sprindis kaks trahvi liiga palju, ainult ekstreemoludes on sellise laskmisega lootust.

Eelnev jutt ei tähenda veel, et ma rahul oleksin. Kolm aastat tagasi oleks olnud väga rahul, aga enam mitte. Ainus lohutus on see, et ma pole ainus, kes võrdlemisi kinni on. Soomlased ei saa üldse liikuma, Mäkäräinen oli eelmisel aastal samal ajal poodiumil, täna jälle täpselt minu taga. Ponza ei jõua sõita, aga suslik laseb hästi ja on ikka minust eespool. Bailly on täitsa liimist lahti. Hitzer liikus minuga samas tempos. Khvostenko oli veel Östersundis hoos, täna sai sõidus minu käest 30 sekundit. Eks ma võiks neid nimesid veel lugeda, aga fakt on siiski see, et 43 naist olid täna minust paremad laskesuusatajad.

Homme püüan teha tiirus Asko näpunäidete järgi ja trahviringile mitte minna. Kui just ilm täitsa ära ei keera, siis on siin puhtalt minu rada ja üleüldse tulevad sõiduvahed väga väiksed, nii et laskmine saab määravaks. Hädasti oleks vaja normaalset võistlust, muidu harjudki ära nende neljakümnendate-viiekümnendate kohtadega. Ma ei ole kehva, aga mul ei ole veel võistlus normaalselt välja tulnud.

Ahjaa, mis puutub sellesse, et kuidas on võimalik järjekindlalt mööda lasta: täpselt sama moodi, kuidas korvpallurid suudavad vabaviset mööda visata või jalgpallurid penalti mööda lüüa või maletaja kiirmales ilmselgelt vale käigu teha või kogenud telediktorid kokutama hakata. Lihtsalt juhtub. Lisaks kiirus, pulss, tuul, udu vms. 100% tabavusega laskesuusatajat pole olnud ega tule ka. Parimad naised on üle 90%, enamus alla selle. Kes tahab kodus katsetada, võib panna alustassi 50 meetri kaugusele ja siis proovida seda fotokaga 5 korda 30 sekundi jooksul pildistada ning siis vaadata, mitu korda see alustass pildi keskele jäi. Muuseas, laskjad räägivad, et nemad ei saa üldse aru, kuidas laskesuusatajad üldse pihta saavad, sest sellise varustusega, 175 pulsiga ja nii kiiresti ei ole üldse võimalik lasta. Mis muidugi ei tähenda, et mina seda 100% ei sihiks...

Priit oli ka täna üsna tubli, natuke tegi rumalusi ja natuke jäi õnne puudu. Homme võistlen mina, ülehomme teates tema.

Soojenduseks ütlen, et pole mul häda midagi. Östersundis läks halvasti küll, aga see tunne läheb üle ja praeguseks on sellest (loodetavasti) õpitud ning muu osa unustatud. Aga asjast rääkides - kell kaks öösel vastu teisipäeva jõudsime Hochfilzenisse või õigemini Fieberbrunni, kus me elame, ning homme on juba võistlused.

Üldiselt on siin kõik tavapärane. Lund on küllaltki palju, eile-üleeile oli ka päikest ning seega hea soe. Aga nii kui päike ära läheb, on kohe külm. Täna on pilvine ja ähvardab lund sadada. Elame oma tavalises hotellis või õigemini selle külaliskorterites. Üldiselt ok, aga meie lahtikäiv diivan, kus me magame, tahab vahelduva eduga laiali vajuda, eriti minu pool. Hommikul ärgates oli voodi kolmes eri tasapinnas. Kaks nädalat oleme juba ära olnud, kümme päeva veel, nii et pool reisist on läbi. Eile tegin kerge pesupäeva, et ennetada olukorda, kus soe pesu lihtsalt nurgas püsti seisab...

Eile tegime ka kiirendusi ja ka see oli tavapäraselt raske. Jalg kestis isegi ära, aga kopsudele andis kõrgus (1100m) pisut tunda. Tiiru tulin nagu väike teekann, vilistades ja puhistades. Siin saab sellega alati palju nalja. Kui nüüd värske lumi ka tuleb ja seega libisemini kehvaks läheb, siis saab eriti nalja. Püstitiiruks on kõik nii läbi, et tõsiseid probleeme on ainuüksi seismisega, märgi nägemisest rääkimata. On endalgi juhtunud;) Kuigi üldiselt on mul laskmine siin siiski päris hästi läinud. Eile oli muidugi taaskord "ühe trahvi vorm" ehk siis enamasti lasin ühtesid, sekka ka mõned nullid.

Võistlustest... Tegelikult ei ole ma latti jätkuvalt alla lasknud. Top 20 on siht ja selleks on vaja normaalset sõitu ning ülimalt ühte trahvi. Miinimuprogamm on muidugi jälitusse pääs ehk top 60, aga see on rohkem nagu lohutusauhind. Kerge ei saa siin kindlasti olema. Ma ei ole oma vormis ka päris kindel, teoorias peaks ma olema võimeline kiiresti sõitma küll, jälituse kolm ringi olid korralikud ja pulss oli üsna madal, mis peaks nagu märku andma, et võin sõita küll. Aga samas ei tea ka... Lähen võitlema.

Priit ka keksib mul siin kõrval, hakkab trenni minema. Telekast näete meid siis reedel, eesti aja järgi mehed kell 12:30, naised 15:15. Internetist jälgimisest vana ResultPanel, uus Datacenter (tahab Silverlighti installeerimist) ning uus Live Stream.

Ei ole, ei tule. Lasta ei oska, sõita ei jõua. Mis mul ikka enda vabanduseks öelda on, olengi kott. Loodetavasti ainult hetkel. Selle MK tulemus on kolm kesist sõitu ja kaks kesist laskmist. Kaotamine on tippsportlase elu juures see kõige hullem asi, eriti veel haledalt kaotamine.

Hakkame peale positiivsetest asjades, nendega saab vähemalt kiiresti ühele poole;) Esimene-teine ring olid normaalsed, no nii enam-vähem. Teine tiir oli peaaegu et mõistlik. Ja viimane tiir oli normaalne, aga mis viga lasta, kui ringi peal niisama tirri lased. Suusad olid ka üsna korralikud, soomlastel olid aga järjekordselt kinni. No ja soojaks sõita oli normaalne ja peale sõita ka.

Negatiivset poolt ei jõua vist üles lugeda? Algas kõik sellest, et ilm oli vastikult külm ja tiirus pealelaskmise ajal kõva udu. Esimesse tiiru jõudes oli udu vähemalt minu märgi juurest kadunud ja suurest rõõmust, et nii hästi märki näeb, lasin kohe kaks trahvi - loomulikult esimene ja kindluse mõttes neljas ka. Aerutasin trahviringe ja sisendasin endale, et kõik on veel kontrolli all. Teise tiiru tulles sain Katsi ka kätte ja kõik oli veel hästi.

Iseenesest see teise tiiru üks trahv polnud just hull, napilt ääre peal ka, aga halvasti läks see, et üsna üksi läksin ringile. Nii et kolmas ring kippus tempo pisut ära vajuma, aga vaikselt hoidsin ikka liikumas ennast. No ja siis kolmas tiir ja kolm trahvi. Täielik katastroof. Sinna siis see võistlus lõppeski, lõin selja sirgu ja läksin trahviringidele aerutama.

Kõige naljakam oli see, et seal karutagumikus, kus ma oma trahvidega olin, käis ikka veel võistlemine. Vaatasid lihtsalt, kuidas leedu tüdruk kõrvalt mööda surub. Et mis mõttega? Hää küll, ega ma tast maha ei tahtnud ka jääda, aga eriti ei viitsinud sõita. Viimases tiirus kiire null ja edasi vaatasin ainult, et itaalia ja USA tüdruk, kes mingil põhjusel veel võistlesid, liiga lähedale ei tuleks, siis tegin jälle paar kiiremat liigutust, aga muidu oli käik väljas. Finishisse tulles oli pulss 164(!), võistluse keskmine 170, maks 178. Eks ta ole, täpselt pingutamise ajaks oli minu võistlus põhimõtteliselt läbi.

See oli üks hirmus MK-etapp, ausõna. Viimastest aastates konkureerib põhimõtteliselt Kontiolahti, Pojkluka ja Korea etapiga. Jah, MK punkte ma sain, aga mis krdi komme on see 36 koha eest punkte anda? Jube lugu, häbi on. Millega ma ennast vee peal püüan hoida, on see, et Hochfilzen on tavaliselt minu vastu hea olnud... Loodame. Loodame.

Jälle üks jama ja ikaldus. Senini pole veel niimoodi sõitnud, et oleks hea meel protokolli vaadata. Täna ka. Ma ei saa seda just sageli öelda, maksimaalselt paar korda hooaja jooksul, aga suusad oleks võinud täna pisut libedamad olla.

Üldiselt oli algus hea. Midagi mul tagasi hoida polnud, teadsin, et algusest saadik on vaja panna. Paningi. Neuner läks ees viimasele ringile, kõvat sõitu teinud Rogstad tuli tagant teisele ringile. Esimese kilomeetriga ei läinud Neuner küll kuskile ja tagant vahe ainult suurenes. Vahe liidriga 7,7 sekundit. Hea. Siis tuli esimene laskumine ja Neuner oli kuidagi kaugemale vajunud... Hää küll. Eelviimase tõusu otsas saan kätte viimasel ringil oleva itaallanna, kes seal ainult tuigub. Laskumise lõpuks on ta mingi põhjusel jälle kõrval. Viimasel tõusul sõidan tast jälle mööda - lihtsalt selleks, et ta saaks laskumisel jälle minust mööda sõita. Lisaks tuleb täiesti üllatuslikult ei-tea-kust Rogstad ja sõidab lihtsalt laskumisel mööda.

Tiiru jõudes näen, et Madara juba lõpetab laskmise ja läheb nulliga. Viskan ka maha ja loomulikult lasen esimese mööda. Tavapärasest siiski pisut erinevalt, nimelt gabariit kell kolm. Üleüldse kogu pilt kergelt paremal, kuigi tuult nagu ei olnud. Üldiselt ikaldus, aga pole hullu.

Teine ring on sõita natuke raskem, aga kangutan. Eriti positiivset meeleolu ei tekita just Jaani teadaanne, et olen hetkel 43. Hmm, mis mu number oligi, 50? Ehk siis võidan lausa 7 inimest, kui tore. Sunnin ennast siiski sõitma, sest jälitusest pole mul mingit kavatsust välja jääda. Pikemal laskumiselt möödub minust sloveenlanna ja viimasel laskumisel prantslanna.

Püstitiir oli hea. Probleeme ei esinenud.

Viimasele ringile saan pisut enne taga startinud Akhatovat ja üldiselt on plaan järgi hoida. Esimese tõusu hoiangi, isegi pean natuke pidurdama, et mitte keppidel talluda - ja siis ühel hetkel on ta eest kadunud. Punnin, kuigi hapnikku on ilmselgelt puudu. Aga surun. Eelviimsel laskumisel sõidab mööda esimesel ringil olev Kocher, teen tõusul lõpuspurdi ja sõidan ise temast mööda, taas kord selleks, et saaks minust jälle laskumisel mööda sõita. Finish ja masendus.

Ühelt poolt ei olnud see suusk nii hull ühti, ta vähemalt sõitis. Tõusu peal töötas ilusti. Aga seda pole minuga ikka pikalt juhtunud, et järjekindlalt laskumise peal mööda sõidetakse. Eelmisel aastal oli siinsamas ühel võistlusel suusk ikka ulmeliselt kinni ja ma suutsin 2km peal minuti sõidus kaotada. Selles mõttes oli täna isegi hea. Viimase 500m peal, mis on peamiselt allamäge, suutsin keskmiselt 5-10 sekundit kaotada. Hea meel (see on nüüd iroonia koht) oli selle üle, et soomlastel oli veel hullem suusk ja sellesama lõpuga kägistasin Mäkäräise vähemalt ära. See oli nagu suustajate põhinali juba: mina ütlen Jaanile, et suusad olid hästi tehtud, aga ei libisenud; Jaan ütleb mulle, et hästi sõitsid, aga edasi ei läinud.

Üldiselt ei ole ma üldsekohemitte rahul. Üleeile läks halvasti, no tõesti läks. Täna aga ma ise tegin kõik nii hästi, kui ma suutsin. Surusin, kannatasin, enda arvates sõitsin kiiresti ja lasin ka enam-vähem. No ja tulemus - 36. koht. See ei kõlba küll kuskile, see et sellel aastal siukse koha eest punkte saab, ei tee kohta veel paremaks. Sõidus 1:45 - appikene. Laskmise koha pealt on naised muidugi suslikud, keegi mööda ei lase, 20 nulli ja 27 ühte. No mis ma räägin, ma lasin ühe trahvi ja olin oma mansa kõige kehvem laskja.

Ma sügavalt loodan, et homme on parem päev, muidu ma langen tõepoolest masendusse, sinna ei ole mul praegugi eriti pikk maa minna.

Võistlus või asi. Põhimõtteliselt kordasin eelmise aasta Kontiolahti võistlust, ainult lasin natuke vähem trahve. Ehk siis kokkuvõtvalt - mööda ei lasknud, aga pihta ei saanud, sõita ei jõudnud, aga päris seisma ka ei jäänud. Noh, ja iseenesest olen ma viimasel kahel aastal esimesel MK-l veel hullema tulemuse saanud.

Võistlus oli täpselt selline, et alustasin rahulikult, et mitte väga kinni tõmmata ja tulin lõpuni rahulikult, sest kiiremat käiku ei olnud, motivatsioonist rääkimata. Inetu lugu. No täpselt eelmise aasta Kontiolahti, isegi sõidu kaotus sama - umbes 4:40. Ainult et eelmisel aastal oli minu arvates isegi raskem. Selle koha pealt pole midagi muutunud. Isegi Ponza, Madara, Mäkäräinen - kõigiga on üsna sama seis (Ponza oli eelmisel aastal ka kinni, see suslik laseb hästi. Kade olen). Iseenesest ei ole see seis muidugi hea. See on lausa huvitav, kuidas on igal aastal võimalik esimese stardiga nii palju pähe saada.

Laskmine on ka ebamäärane. Hea küll, esimese tiiru esimene lask oli klassika, gabariit kell 12. Teine tiir ilus. Kolmandas tiirus kaks müstilist lasku gabariidid kell 5. Viimases tiiru ka gabariit. Ehk siis lasin hästi, aga pihta ei saanud. Paras ka, häbi oleks olnud ka ühe trahviga mingi 21 olla... Ainus hea asi tänases võistluses oli siis laskekiirus - oma tuntud headuses. 

Päeva teravaim hetk oli aga enne teist tiiru, kui ma tribüünitäiele rahvale kõva vaatemängu pakkusin. Äärepealt oleks keset staadionit niimoodi kõhuli või selili pannud, et vähe pole. Alustuseks panin lihtsalt endal kepi suusa ette. Tõmbas külje ette ja ühe jala peale (kõhuli käimise oht), siis sain kuidagi teise jala ka maha, aga tasakaal läks maru taha ja võimlesin seal kõvasti (selili käimise oht). Leidsin aga tasakaalu õnneks ülesse, hakkasin tõukama... ja jälle kepp suusa ette. Õnneks oli siis juba hoog märksa väiksem, nii et eriti ei kaotanudki tasakaalu. Tribüünid elasid igal juhul kaasa. Neile võis küll tunduda, et see tüdruk on ikka ennast täitsa deliiriumisse sõitnud juba. Kui siis järgmisel ringil laskumisel ka jalg tahtis alt ära minna, siis oli korraks endal ka selline tunne, et üldse ei püsi enam suuskadel, aga see läks üle.

Tegelikult ma ise ka ei saa aru, kuidas on ikkagi võimalik nii palju kaotada. Eriti veel "mitte-kõige-teravamas-vormis-värskele-emale" Olofsonile, eksole;) Ühesõnaga, laupäeval ma kavatsen igal juhul kiiremini sõita ja täpsemalt lasta. Pärast distantsi on hea sprinti sõita, siis tundub, et see 7,5km pole mingi maa, poole lühem ju! Ring on ka kergem, nii et ei tule mingit hellitamist.

Otsest matusemeeleolu ei ole, eelmise aasta algus oli selles suhtes märksa hullem. Aga ega hõiskamiseks ka põhjust pole.

Tagarääkimissektsioon ka: ukrainlased on hullud, jätkasid sealt, kus eelmisel aastal MMil pooleli jäid, meestest rääkimata. Poolakad oli oodatult üsna kiired, vähemalt enda kohta. Itaalia ja Prantsusmaa kinni, Vene ja Saksa "omad". Päeva laskja tiitlit jäävad jagama Gwisdon, kes lasi 3+4+3+3 ja rumeenia tüdruk, kes lasin 1+0+0+5.

Ja olemegi jälle Östersundis. Meeste hooaeg on juba avatud, naiste oma avame homme. Priit on vähemalt alustanud hästi (esimene tiir nulliga). Vaim on igal juhul valmis, keha kohta ei oska täpselt öelda.

Üldiselt on Rootsi kuidagi kodune. Idre oli ja Östersund on ka. Ilmselt Lindgreni raamatute mõju;) Igal juhul elame siin Östersundis vanas sõjaväeosas, otse lennuvälja kõrval. Muidu üsna mõnus elamine, ainult staadionile on maru pikk maa, samuti kesklinna. Aga mis sa teed, eelarve ei võimalda lähemal elada. Kõik on siin hästi abivalmid ja jutukad ning räägivad vabalt inglise keelt. Meelelahutuse eest hoolitseb tasuta internet (jess!) ja Moldova tüdruku Levtðenkova väike tütar. Tegelikult on tore.

Võistlusvorm on selline kergelt kahtlane. Eile tegin kiirendusi ja ausalt, ma oleks ära surnud sinna raja peale. Esiteks oli suusk kinni, teiseks ma ise ka ei jõudnud. Nii kui pulss läheb SV-sse, siis on kõik ka. Samas sellist piiripealset tempot võin hoida küll, lihtsalt raske on kogu aeg. Eile-täna on mõnusalt lund ka sadanud, nii et rada on päris pehme. Tuleb väga-väga raske sõit, suur kannatamine. Pole nii pikka maad tükk aega sõitnud. Tuleb üle elada ja endale meelde tuletada, et päris jalutama ei jääks.

Laskmine on praegu selline umbmäärane. Ühe trahvi vorm, st tavapärane tulemus ühest tiirust on üks trahv. Võin lasta ka nulli, halval juhul ka kaks. Selge on see, et homne päev on eelkõige laskepäev. Varasemast kogemusest tean, et minul on kolmekümne hulka asja maksimaalselt kolme trahvi puhul. Ühesõnaga mõistliku koha jaoks oleks vaja lasta kaks või vähem trahvi, aga esimesel võistlusel pole see sugugi lihtne. Eelmisel aastal lasin vist 7 trahvi, üle-eelmiselt 6...

Sellest tulenevalt pole ma ka just kõige paremaid kohti ka saanud. Tahaks hirmsasti sellel aastal pisut teistmoodi, aga tahtmisest tavaliselt ei piisa. Normaalne võistlus, normaalne võistlus...

Lõpetuseks üks suur ja pikk ning igav video sellest, mis kõik relvaga enne võistlushooaega tehakse.

{moseasymedia media=http://www.priitjaeveli.pri.ee/video/relvapuhastus.wmv}

Nüüd, kui hooaja esimene MK on ukse ees, oleks paras aeg ettevalmistushooaeg ehk mai-november kokku võtta. Üldiselt on läinud hästi, plaani on täidetud ja kohati ka ületatud.

Ausalt, treeningu poole pealt kurta ei saa, kõik on ära tehtud. Mai lõpus oli esimene laager, soojenduseks ainult nädalane, sealt edasi olime igas kuus u 2 nädalat laagris, kaks kodus. Treeningtsüklite mõttes 3 tugevat nädalat, üks taastav. Suvised laagrid olid kõik Eestis, Otepääl ja/või Haanjas, oktoobris külastasime Ramsaud ning novembris veetsime kaks nädalat Olosel lumelaagris, samuti viimase nädala Rootsis Idres, kus sai ka võisteldud.

Tagasilöökidest võiks kirja panna ainult juulikuus põetud kahtlase viiruse, mis sundis treeninguid natuke ümber mängima, aga võrreldes eelmise aastaga on sellist kehvemapoolset enesetunne olnud isegi vähem. Tervis on vastu pidanud. Võiks isegi öelda, et on paremaks läinud, sest eelmise aasta Ramsau laagris märku andma hakanud ning lumelaagris pärist tõsist meelehärmi põhjustanud õlaprobleem leidis (loodetavasti lõpliku) lahenduse.

Võrreldes eelmise aastaga treeningute ülesehitus eriti muutunud pole, intensiivsus praktiliselt sama, lihtsalt treenisin 3 päeva, 11 treeningut ja 20 treeningtundi rohkem, kerge koormuste tõus. Jõutreeninguid tegin taotluslikult vähem, sest tundus, et eelmisel aastal sai sellega natuke liiale mindud.

Kõige suurem progress on toimunud kahtlemata laskmisega. Lasketreengute ajaline maht tõusis 37 tunnilt 65 tunnini ning lastud padrunite arv 3600 pealt 7200-ni. Ehk siis kaks korda! Praeguseks on lastud juba rohkem kui eelmisel aastal üldse kokku. Kasuteguri saab teada hooaja lõpus...

Plaanis oli 65 tundi ja see tuli ka täis, kuigi lumetorm ähvardas ka seda nurjata. Ehk teisisõnu - läks üsna plaanipäraselt, ei midagi uut. Võrreldes eelmise aastaga üsna sama, nõksa vähem, aga eelmisel aastal olime me rohkem lumel ka ja üleüldse oligi plaanis mitte mingil juhul rohkem treenida.

Võrdluseks siis eelmise aasta november ja selle aasta oktoober.

Nüüd on treeninghooaeg selleks korraks otsas, hakkame võistlema.