Eile vaatasin meeste võistlust. Sellist asja pole enne nähtud, püstitiir niitis mehi nagu loogu... Viimases vahetuses oli üks orkaaniperiood, kus oli vist 6 meest tiirus ja mitte keegi lihtsalt ei saanud pihta! Lasid kamba peale oma 10-15 lasku mööda ära ja siis hakkasid lõpuks mõned kukkuma. Selle valguses tegid meie poisid enam-vähem võistluse, igal juhul paremini kui viimati Hochfilzenis. Aga need Oberhofi ilmad on naljakad asjad. Küll on külm, küll tuul, küll udu, küll liiga palju lund, küll liiga vähe lund ja nädala lõpuks lubab vihma...

Eestist eemal oldud päevi: 27 (23.november-20.detsember. Kõvematel meestel tuli vist lausa 19.november-20.detsember). Võistlusstarte: 10. MK-punkte: 95. Tabavus: lamades ~86%, püsti 84%. Keskmine kaotusprotsent sõidus: 7,6%. Maksimaalselt puhkepäevi kahe stardi vahel: 4. Külastatud riike: 6 (Norra, Rootsi, Saksamaa (Müncheni lennujaam), Austria, Sloveenia, Poola (Varssavi lennujaam). Võistluskilomeetreid: 90 (+ trahviringid). Teenitud auhinnaraha: 400€.

Olgem ausad, 22 päevaga 10 starti teha pole lõpus just eriline meelakkumine. Eriti juhul, kui viimased stardid on Pokljukas 1300m kõrgusel küllaltki raskel rajal ning suhteliselt mittelibiseval lumel... Aga õnneks olid 90% sportlastel täpselt samad mured ning lõppkokkuvõttes ei kukkunudki võistlused kõige kehvemini välja.

Seeria jätkub - punktilt pole välja veel jäänud, kuigi ega eile polnud midagi kindlat. Suusarajal oli väga raske päev, tiirus oli tegelikult kõik väga lihtne, ainult kaks lasku läksid natuke viltu. Oleks vabalt võinud mitte minna, aga sama vabalt oleks võinud ka rohkem mööda lasta. Meeste võistlus näitas väga ilmekalt, et seda juhtub ka paremates peredes.

Homme jätkub MK võistluskarusell individuaalidega, meeste start 11:30 (Priit nr.82), naistel 15:15 (Eveli nr. 14). 20 + 15km, pöidlahoidjatel tuleb tõsine tööpäev;)

Kaheksat trahvi ei lase ma just iga päev, õnneks, aga eile lasin. Kõik oli üsna hästi, tuul vaikselt küll keerutas, aga on ka hullemaid nähtud - ja märgid lihtsalt ei kukkunud... Noh, vähemalt sai jälle mõned MK-punktid taskusse, seni on see igal võistlusel õnnestunud.

Eile polnud sugugi paha päev. 0+0 ja esikümme. Ongi nagu kõik öeldud:D

 

Ja ongi juba homme jälle sportlase pidupäev! Seekord küll ainult minul, Priit hoiab jalga teateks. Eestlastest on veel rajal Kats, Kristel, Roland, Indrek ja Kauri. Meeste start eesti aja järgi 12:30, naistel 15:30. Hoidke pöialt!

Nonii, seekord sai siis juba "päris" punktidele, ei ole enam-mingit IBU-abi;) Esikakskümmend on juba päris laskesuusataja moodi. Iga stardiga läks nii sõit kui ka laskmine paremaks, täpselt nagu kavas oli ning loodetavasti see trend ka jätkub.

 

Idee poolest läks nagu paremini, aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas on võimalik 7,5km peal kaotada 1:52? Enda arvates päris ei jalutanud seal raja peal... Hea seegi, et ligi pooled naised suutsin veel aeglasemalt sõita;) Laskmine oli muidugi ulmeline, 40 naist lasi 0 või 1.

Eile ma mõtlesin juba stardis olles, et võrreldes eelmise aastaga on juba praegu läinud märgatavalt paremini. Ja kui siis lõpuks selle viimase "IBU-abi" punkti ka sain, siis oligi korras - vähemalt on mingigi märk sellest aastast maas ja MK kokkuvõttes nimi kirjas;)

Reis läks ootamatult libedalt (seekord ülekantud tähenduses). Villased sokid kulusid muidugi marjaks ära, aga põhimõtteliselt olime 8 tunniga Östersundis, majutuskohta jõudmisega läks erinevate sekelduste tõttu veel 2 tundi. Üldiselt on siin tore, ilm on soojem ja homme on võistlused:D

Paari kodusveedetud päevaga ei tundugi kogu see asi enam nii hull. Hea on rahulikult omaette omi asju nokitseda. Hantõ segateade läks täpselt nii nagu ta läks, Kats tegi ainsana normaalse võistluse, ülejäänud pidid ikkagi trahviringi ära kontrollima ja vedas, et soomlased ka ikka starti tulid ning me päris viimaseks ei jäänud...

 

Ma nägin täna öösel unes, et siin oli ka jälitus ning võimsa lõpuspurdiga tõusin ma 37. kohale. See oli hea uni, ma mäletan siiani seda heameelt ja kergendust, kui ma finishis kohta vaatasin. Aga kahjuks oli see ainult uni. 

 

Pärast järjekordset "ümbermaailmareisi" (kolm lendu, öö Helsingis, pool päeva Moskvas, algpunktist lõpp-punkti 32 tundi + 4 tundi ajavahet) jõudsin eile varahommikul kolmest Hantõsse. Hakkan juba vaikselt rütmi sisse elama - kui eile ärkasin kell 11, siis täna juba enne kümmet. Aga ma pole sugugi ainus, hommikusöögisaal oli padjanäoga sportlasi täis;) Eile sai tehtud kerge trenn ning täna õhtul juba selle hooaja viimane MK-individuaalstart.

 

Üleeile õhtul saabusime siia ning homme õhtul sõidame mina, Indrek, Kauri, Jaan ja Rain juba Itaaliasse Aostasse, sõjaväelaste maailmamängudele (Winter Military World Games). Kuigi taaskord parandasin hooaja parimat tulemust, lubage siiski öelda, et võistlus läks metsa. Hea on see, et nädal ja kaks individuaalstarti on vaja veel üle elada, sealt edasi on ainult vormistamine.

Pikk võistlusnädalavahetus on läbi, polegi sellel aastal kolme päeva järjest sõitnud. Kõhuprobleemid panid nädalavahetusele oma pitseri, tasapisi läks paremaks, aga midagi eriti head siiski ei olnud. Need tüdrukud, kellega eelmisel nädalal võidu sõitsin, jäid nüüd poole päeva kaugusele. Mis seal ikka, vähemalt ei kukkunud selg ees tõusust alla...

 

Juba täna jätkub MK-karusell. 15:15 antakse start segateatele, meie oleme koosseisus Kadri, mina, Priit ja Martten. Laupäeval on sprindid, kus lisaks eelpoolnimetatutele on stardis ka Priit Narusk, Karel (Kristeli vend), Sirli ja Elisabet. Pühapäeval jälitused, kus kõik tahaks samuti hirmsasti startida.

Homme lähen uuele katsele. Enesetunne on märksa parem kui Ruhpoldingus, vähemalt treeningul. Laskmine see-eest on siin märksa keerulisem, kõrgust on siin omajagu, lisaks vahelduv päike ja tuul. Täna trennis jäi nii mõnigi märk mustaks... Peamine ülesanne on homme peaga sõita ja eelkõige tehnikat kontrollida.

 

Esimene MK on möödas ja vähemalt on hetkeseis teada. Hea seegi, et laskmisega on üldiselt korras, see sprindi kolm oli lihtsalt väike tööõnnetus. Muus osas hõisata ei ole. Tippvormini on veel pikk tee minna ja loodetavasti ei saa hooaeg enne otsa, kui ma kohale jõuan.