Põhimõtteliselt läks hooaeg ikkagi aia taha. Hooaja eel eesmärgiks seatud MK-kokkuvõtte 25. kohast jäi ikka väga palju puudu, MM läks eriti metsa ning ainsat lohutust pakuvad Anterselva 6. koht, Vancouveri 11. koht ning paar head jälitust.

Hooaja viimane võistlus oli... sümboolne. Esimene ja viimane tiir tulid välja, teised läksid pisut käest ära. Esimene ja viimane ring olid ka head, ülejäänud tavapärased. Hea meel on selle üle, et oma pundi suutsin kõik viimasel ringil ära kägistada.

Viimane MK etapp on algamas, viimased võistlused ees. Esmaspäeva õhtul jõudsime (mina, Priit, Indrek, Kauri võistlejatest ja taustajõududega Hillar, Helvis ja Jaan), neljapäeval on meeste sprint, reedel naistel, laupäeval jälitused ja pühapäeval massid.

Üldiselt polnud päeval väga viga. Nagu lubatud oli, läksin täna võitlema ning üritasin kiiresti sõita ja täpselt lasta. Tuli välja ka. Hea laskmine, hea sõit. Oleks algpositsioon natuke parem olnud, oleks ka lõppkoht kobedam tulnud.

Seekord siis (jälle) sedapidi. Võistlus lõppes kolmandal lasul... Ma ei ole selles suhtes hea võitleja, et kui esi(kaks)kümmend juba käest libiseb, siis mul jalg enam eriti ei tõuse.

Üldiselt on Trondheim päris tore linn. Meri, jõgi, sümpaatne vanalinn, head sörkimisvõimalused, internet. Ainus, mis mulle siin ei meeldi, on suusarada, lasketiir, ilm, transport ja magamine;)

Kaks trahvi, kaks punkti. Parem ikka kui mittemidagi, aga neid trahviringe oleks võinud natuke vähem sõita. Mulle piisas täiesti sellest ettenähtud 7,5km, lisa 300m ei tulnud küll kuidagi tulemusele kasuks.

Peaaegu. Peaaegu oleks lasknud nulli ja peaaegu oleks kümne hulka saanud. Kurat, kõrgele olen enda lati ikkagi seadnud;) Ei, tegelikult olen rahul. 19 esimest lasku lasksin pihta - seda olen elus suutnud vaid kahel korral veel ning saavutasin hooaja teise tulemuse.

Tervitused Kanada British Columbia väikelinnast Squamishist. Oleme ennast üsnagi sisse seadnud, võistlusrajadki on üle vaadatud ja aklimatiseerumine käib täie hooga.

Einoh, mina ei saa aru, mis nad selle trahviringi üleüldse Anterselvasse tegid? Minu arust ei olnud sellel küll mingit mõtet;) Nüüd ajan nina püsti ja taon vastu rinda - jälle null ja veel neljas tiirus!

Tegelikult ma ei taha sellest rääkida. Sellise võistluse tahaks võimalikult kiiresti unustada ning suureks abiks on Scarlett O'Hara tarkus "Ma ei mõtle sellele täna". Aga tuleb tunnistada, et see võistlus oli järjekordne selle hooaja peegeldus.

Väljamaa keeles on selle olukorra üsna tabav ütlus: "Same shit, different day" (ja siinkohal paluks meedia esindajatel seda mitte tsiteerida). Ehk teisisõnu pole suurt midagi muutunud, kaks trahvi, sõidus üle pooleteist minuti ja 40+ koht.

Niisiis, vaatasime telekast Damratcheva komöödiaetteaste ära ning panime Oberhofist ajama. Kohalikud vennad kiirteel väga ei hellitanud, 160 oli aegajalt ikka rauas ja nelja tunniga olime kohal. Head bussid neil ka, meie buss läks hommikul, sai tippkiiruseks 140 (allamäge) ja aega kulus üle viie tunni.

Kaks nädalat on mööda läinud ja seis ei ole muutunud. Sõita nagu enam-vähem jõuaks (enda kohta), lasen hästi, aga pihta ei saa ning koht on ka selline poolvintske. Ei teagi, kas nutta või naerda. Naerame, naer on terviseks.

Öösel jõudsime kohale, täna tegid mehed juba võistluse ja homme on meie kord. Üldiselt on kõik nagu tavaliselt - linn ja rada on rahvast täis, rada on raske (ühe tõusu on nad isegi märksa suuremaks ehitanud). Ainult ilm on ebaoberhoflikult ilus ja päikesepaisteline, aga külm.

Esimene võistlustsükkel lõppes sümboolse tulemusega: pihta ei saanud ja punkte ka ei saanud. Sõita enam-vähem jõudsin, suusk oli ka hea, aga see laskmine... Rist ja Viletsus, unustamata ka Kuradit ja Põrgut (ja teisi;).