Seekord siis (jälle) sedapidi. Võistlus lõppes kolmandal lasul... Ma ei ole selles suhtes hea võitleja, et kui esi(kaks)kümmend juba käest libiseb, siis mul jalg enam eriti ei tõuse.
Kaks trahvi, kaks punkti. Parem ikka kui mittemidagi, aga neid trahviringe oleks võinud natuke vähem sõita. Mulle piisas täiesti sellest ettenähtud 7,5km, lisa 300m ei tulnud küll kuidagi tulemusele kasuks.
Mis seal ikka, seekord siis sedapidi. Pihta ei saanud ja ilm ning rada olid ka ilmselgelt minu vastu. Maa külmand, kärss kärnas. Lootused säilisid kuni neljanda lasuni, siis oli põhiline võistlus lõppenud, järgnes rebimine jälitusse saamise nimel.
Väljamaa keeles on selle olukorra üsna tabav ütlus: "Same shit, different day" (ja siinkohal paluks meedia esindajatel seda mitte tsiteerida). Ehk teisisõnu pole suurt midagi muutunud, kaks trahvi, sõidus üle pooleteist minuti ja 40+ koht.
Kaks nädalat on mööda läinud ja seis ei ole muutunud. Sõita nagu enam-vähem jõuaks (enda kohta), lasen hästi, aga pihta ei saa ning koht on ka selline poolvintske. Ei teagi, kas nutta või naerda. Naerame, naer on terviseks.
Vähemalt ei jäänud sellel aastal päris ilma meistritiitlita, vaid sain kohe kaks korraga. Eile täna olid Otepääl sprint ja jälitus (küll pisut lühendatud distantsidel) ning sai teistega mõõtu võetud.
Esimene võistlustsükkel lõppes sümboolse tulemusega: pihta ei saanud ja punkte ka ei saanud. Sõita enam-vähem jõudsin, suusk oli ka hea, aga see laskmine... Rist ja Viletsus, unustamata ka Kuradit ja Põrgut (ja teisi;).
On teil vähimatki aimu, kui villand mul sellest lamades esimesest lasust on? MK-sarja selle aasta saldo on üks tabamus kuuest korrast. Selleks pole ju vaja treenida? Ning kahjuks pole mina Neuner ega Sleptsova ega isegi mitte Helena Jonsson, nii et üle ühe trahvi minul mõistlikule kohale lootust pole.
Jälle üks jama ja ikaldus. Senini pole veel niimoodi sõitnud, et oleks hea meel protokolli vaadata. Täna ka. Ma ei saa seda just sageli öelda, maksimaalselt paar korda hooaja jooksul, aga suusad oleks võinud täna pisut libedamad olla.
Selle hooaja viimane laskesuusavõistlus lõppes mulle pärast esimest kilomeetrit, tulemus DNF - did not finish. Põhjuseks kommunikatsiooniprobleemid hooldetiimiga, mistõttu minu võistlussuusad starti ei jõudnud, mistõttu pidin startima treeningsuusaga, mistõttu kaotasin esimese kilomeetriga Andrea Henkelile 1 minuti, mistõttu leidsin, et kauem ei ole mõtet siin tsirkust teha ja astusin kõrvale. Pisut suuskade loopimist jms, aga praegu olen kombes. Enam-vähem.
Miinimumprogramm sai täidetud - üks trahv ja 20. koht. Normaalne sõit jälle, aga ausalt öeldes on nendest normaalsetest sõitudest ja kahekümnendatest kohtadest natuke villand. Siiski hea, et niigi läks. Kaotus võitjale päris väike ja hea stardipositsioon jälitussõiduks.
Ikaldus, ma ütlen. Sellest oleks tulnud üks väga hea võistlus, aga just nüüd leidis minu relv, et oleks vaja natuke pulli teha. Muidu on ta mul väga hea ja korralik, haruharva on mingi jama, aga just täna, kus 10 sekundit maksis 6 kohta, oli vaja tõrkuda.
Selle sõidu võib lühidalt kokku võtta vanade eestlaste ütlusega "loll pea, palju vaeva". Kesse käskis mööda lasta. Ei, kuni teise tiiru kolmanda lasuni oli kõik väga hästi. Edasi läks see-eest üsna halvasti. Mis siis ikka, ülehomme läheme võtame veel viis korda neid tõuse.
See pidev taseme üles-alla kõikumine hakkab vaikselt juba ära väsitama. Oleks kogu aeg 80-midagi, poleks hullu - kui kinni, siis kinni, mõne õnnestunud võistluse järel 60 sees ja jälle kõik hästi. Aga niimoodi, et üks päev täiesti mülkas ja järgmisel päeval taas pildil - see on väsitav. Mitte et mul eilse sõidu üle hea meel ei oleks, ikka on. Punktid on toredad. Ainult need lätlased;)
No current events.
