Hooaja parim tulemus, eksole, aga siiski mitte 30 hulgas... Ei ole vaja mööda lasta (tõmban nina natuke vingu). Sõita oli siiski hea ja mul on südamest hea meel selle lamades nulli üle - näe, on küll võimalik pihta lasta.
Kui ma 2002. aasta jaanuaris esimest korda MK-sarjas startisin, lasin ma nelja tiiru peale kuus trahvi. Ja peaaegu seitse aastat hiljem on jälle sama seis. Hea küll, täna olid rasked olud ka, aga mina oma taseme juures ei tohi endale sellist laskmist kuidagi lubada.
On teil vähimatki aimu, kui villand mul sellest lamades esimesest lasust on? MK-sarja selle aasta saldo on üks tabamus kuuest korrast. Selleks pole ju vaja treenida? Ning kahjuks pole mina Neuner ega Sleptsova ega isegi mitte Helena Jonsson, nii et üle ühe trahvi minul mõistlikule kohale lootust pole.
Soojenduseks ütlen, et pole mul häda midagi. Östersundis läks halvasti küll, aga see tunne läheb üle ja praeguseks on sellest (loodetavasti) õpitud ning muu osa unustatud. Aga asjast rääkides - kell kaks öösel vastu teisipäeva jõudsime Hochfilzenisse või õigemini Fieberbrunni, kus me elame, ning homme on juba võistlused.
Ei ole, ei tule. Lasta ei oska, sõita ei jõua. Mis mul ikka enda vabanduseks öelda on, olengi kott. Loodetavasti ainult hetkel. Selle MK tulemus on kolm kesist sõitu ja kaks kesist laskmist. Kaotamine on tippsportlase elu juures see kõige hullem asi, eriti veel haledalt kaotamine.
Jälle üks jama ja ikaldus. Senini pole veel niimoodi sõitnud, et oleks hea meel protokolli vaadata. Täna ka. Ma ei saa seda just sageli öelda, maksimaalselt paar korda hooaja jooksul, aga suusad oleks võinud täna pisut libedamad olla.
Võistlus või asi. Põhimõtteliselt kordasin eelmise aasta Kontiolahti võistlust, ainult lasin natuke vähem trahve. Ehk siis kokkuvõtvalt - mööda ei lasknud, aga pihta ei saanud, sõita ei jõudnud, aga päris seisma ka ei jäänud. Noh, ja iseenesest olen ma viimasel kahel aastal esimesel MK-l veel hullema tulemuse saanud.
Ja olemegi jälle Östersundis. Meeste hooaeg on juba avatud, naiste oma avame homme. Priit on vähemalt alustanud hästi (esimene tiir nulliga). Vaim on igal juhul valmis, keha kohta ei oska täpselt öelda.
Ma ei ole jätkuvalt päris kindel mida sellest aastast arvata. Oma eesmärgid ma nagu täitsin, kokkuvõttes 30 hulgas ja hooaja lõpp oli vägagi positiivne, aga kohati jäi halb maik suhu. Ning põhivõistlused, maailmameistrivõistlused Östersundis, ei läinud päris kindlalt nii, nagu planeeritud oli.
Mina ise arvan küll, et lõpetasin hooaja ilusti. Hea küll, oleks muidugi märksa paremini ka saanud, aga pole vaja seda juuksekarva hakata lõhki ajama. Korralik võistlus, sain, mille järele läksin. Alla nelja trahvi ja parim massi tulemus.
Miinimumprogramm sai täidetud - üks trahv ja 20. koht. Normaalne sõit jälle, aga ausalt öeldes on nendest normaalsetest sõitudest ja kahekümnendatest kohtadest natuke villand. Siiski hea, et niigi läks. Kaotus võitjale päris väike ja hea stardipositsioon jälitussõiduks.
Kui Hantõst lahkusime 24 miinuskraadiga, siis Oslo tervitas meid +8 kraadi ja vihmaga. Tänaseks oleme näinud vihma, udu, lörtsi, äikest (!!!) ja täna õhtul ka korraks päikest. Lund on suusatamiseks pisut vähe, jooksmiseks natuke liiga palju.
Ei ole minust jätkuvalt veel massisõitjat. Ei sõitjat ega laskjat. Statistika on halastamatu - nende 7 massi jooksul, mis ma üleüldse sõitnud olen, on parim lasketulemus olnud 4 trahvi (selle aasta Oberhof) ja parim lõpptulemus 22 (eelmise aasta Anterselva), aga vägisi kipun ikka sinna 25-30 kohtadele jääma, kaks korda olen olnud lõpetajatest viimane. Ei olnud seegi sõit erand, 6 trahvi, 26. koht.
Selle võistluse moraal - kui vähem trahve lasta, saab parema koha. Sõidu poolest oli täna päris palju võimalik, aga kui 1:40 puhtalt trahviringil tiirutamise peale kulutad, siis on tulemus paremal juhul tubli keskmine.
Ikaldus, ma ütlen. Sellest oleks tulnud üks väga hea võistlus, aga just nüüd leidis minu relv, et oleks vaja natuke pulli teha. Muidu on ta mul väga hea ja korralik, haruharva on mingi jama, aga just täna, kus 10 sekundit maksis 6 kohta, oli vaja tõrkuda.
Tervitused Venemaa avarustest! Nu Pogodi multikad, miilits, põlvini lumi ja pliinid - kõik on olemas. Ajavahe Eestiga +3 tundi, Koreaga -4. Telefon töötab! Neljapäeval ehk homme on juba esimene start, kavas on nii meeste kui naiste sprindid.
Jälle üks selline võistlus, mis paneb mõtlema, et kas tõepoolest ei ole midagi paremat eluga peale hakata... Sõita ei jõua ja lasta ei oska. Kus nüüd Priidu põlv on, kui seda kõige rohkem vaja on?
Selle sõidu võib lühidalt kokku võtta vanade eestlaste ütlusega "loll pea, palju vaeva". Kesse käskis mööda lasta. Ei, kuni teise tiiru kolmanda lasuni oli kõik väga hästi. Edasi läks see-eest üsna halvasti. Mis siis ikka, ülehomme läheme võtame veel viis korda neid tõuse.
Kaks päeva, peaaegu kolm, oleme siin juba olnud ja mõned asjad hakkavad selgeks saama. Kõigepealt see, et ajavahega harjumine ei lähe üldse nii libedalt, kui alguses tundus. Järgmise asjana see, et lasketiir, suusarajad ja hotell on igal pool üsna sarnased, Euroopa või Aasia.
Säherdusest võistlusest ei ole tõepoolest midagi kirjutada. Stabiilselt halvasti ja ongi kogu muusika. Laskmine oli tegelikult minu kohta halb, nii trahvid kui ka kiirus ja suusatamine oli samuti üsna vilets. Tõesõna, et ole vaja sellise asja pärast hommikul voodist üles tõusta.
No current events.
