Mis ma ütlesin, et talv on käes? Neljapäevaõhtune Tallinn võttis meid vastu hirmsa tuule(lennuk vibas maandumisel kõvasti), mittekäivituva auto ja kohatiste lumehelvestega. Reede möödus Tallinnas sebides, sadas praktiliselt kõike, õhtul Elva poole sõites oli Kesk-Eestis konkreetselt lumi maas!

Viimased päevad on olnud teistsugused. Kuskil on toimunud mingi murrang ning nüüd on ilmselgelt õhus tunda talve ning võistlushooaja vääramatut lähenemist. Esimese IBU karikani on jäänud alla seitsme nädala.

Ülehomme on puhkepäev, hurraa! Viis treenigpäeva tehtud, neli päeva oleme järjest üleval suusatamas käinud. Lihased on valusad, söök ja uni maitsevad hästi - treeninglaager vist.

 

Ja ei läinudki pikalt aega, kui jõudsimegi tagasi Ramsausse. Vahepealsed päevad läksid ikka väga kiiresti, sebimist oli omajagu, teisipäevast neljapäevani ei maganud ühelgi hommikul seitsmeni, kolmapäeval algas hommikune treening näiteks 8:30 ja seda Otepääl;)

 

Sellel aastal oli eestikatel võrdlemisi suur kaal. Et MK-sarjas on eestlastel nüüd vaid 3+3 stardikohta, siis vähemalt meeste hulgas on konkurents üsna tihe ning kahe päeva kokkuvõttes olid need stardid üheks kolmest katsevõistlusest.

17 päeva esimest Ramsau laagrit on läbi. 10 päeva pärast tagasi. Vahepealsesse aega jäävad lisaks muudele asjatoimetustele ka Eesti meistrivõistlused suvebiathlonis (rullidelt), mis on ühtlasi ka koondise katsevõistlusteks MK-sarja kohtadele (mida sel aastal on 3+3).

Ramsau võib küll tunduda idüllilise mägikülana, kuid tegelikult olen viimastel päevadel avastanud siin mitmeid salakavalaid vandenõusid.

Ma arvan, et omletil võib olla umbes sama tunne kui mul praegu. Kõigepealt klopitakse sind täiesti läbi - no ikka korralikult pehmeks ja segamini - ja seejärel küpsetatakse ära... Ma ei oska nüüd öelda, kas omeletil valus ka on, aga mul küll on.

Viimaste päevade lehtedes on aktiivselt lahatud ka teemat miks meie oleme Askoga Ramsaus, samas kui peatreener Maris Cakars juhendab sportlasi Otepääl. Et kõik ikka otse allikast tuleks, räägin ise oma sõnadega loo ära.

Reis läks väga hästi, Priit ja Kadri jõudsid kohale umbes 23 (!) tunniga, mina tutvusin edukalt Saksa ja Austria rongiliiklusega (sakslaste süsteem on parem) ning juba järgmisel päeval olime treenimas. Praeguseks on õhtusse jõudnud kolmas treeningpäev.

Kuigi oli hetki, mil see esimese Ramsau laagri teostumine näis pehmelt öeldes kahtlane, siis nüüd tundub, et ikkagi saab asja. Mina passin hetkel lennujaamas, Priit ja Kadri (jah, selline ebatõenäoline ekipaaþ) startisid eile lõuna ajal Kadri musta Civikuga Ramsau poole. Kolme inimese asjade äramahutamine oli taas kord paras mustkunstitükk, nüüd hoian ainult pöialt, et nad ikka ilusti kohale jõuaks. Asko juba ootab.

 

Nagu tavaliselt on puhkenädal olnud väga tihe. Üks päev siin, teine seal, siis jälle siin ja seal... Näiteks oleme me mõlemad Priiduga Elva meistrid rullsuusatamises, hambaarstile on hambad ette näidatud, käidud külas ja isegi trennis;)

Jälle kodus. Kuigi kolm nädalat Otepääl möödus lausa lennates, on siiski väga hea meel jälle kodus olla ja veel parem meel on puhata. Ütleme nii, et viimane nädal oli niigi piisavalt raske, aga laupäevased eestikad panid i-le ilusa täpi ja nüüd võib küll superkompensatsioon alata.

Mis ma rääkisin, et sügis on käes? Nüüd ei ole ainult päris kindel, et ma mitte kurja ise esile ei kutsunud... Või mis kuri see väike vihm ja inimlikud temperatuurid nüüd niiväga ongi, pigem tagasipööre normaalsusesse. Polnudki sellel suvel korralikku vihma saanud.

See oli juba üle nädala tagasi, kui sõitsime ükspäev Otepää poole, õues oli 25 kraadi sooja - ja õhus oli esimest korda sügist... Tookord küll vaevumärgatav vihje, aga nüüdseks on see kaugele edasi arenenud. Õhtud ja hommikud on juba jahedad, pikemad riided on vaja koti-kapipõhjast välja otsida ning õunad on valmis (väidetavalt, meil Elvas on kolm õuna viie puu peal, ploomidega pole ka oluliselt parem seis).

Vastu tulles rahva tungivale soovile räägin järgnevalt pisut meie füüsilise treeningu ülesehitusest, mahtudest ning üldisest filosoofiast. Numbrites saab näpuga järge ajada rubriigis "Treeningpäevik", seal on kirjas kuude kokkuvõtted alates maist 2006 ehk siis üle nelja aasta - jeerum, kas tõesti on sellest nii palju aega möödas!?

Viimased kolm nädalat on mu laskmine olnud kui ameerika raudteel. Vuokattis juba hakkas lõpus natuke ära vajuma, tagasi Eestis oli vahepeal täielik karauul - lamades oli raske viis lasku järjest seitsme ringi saada... Isegi rahulikult lastes võitlesid vägisi 80%, nii kui mingi võistlusmoment, tuul või tugevam koormus peale tuli, nii vaatasid, et väga palju alla 70% ei läheks. Ühesõnaga - paha lugu. Siis sai laager läbi, nädal aega pauku ei teinud ning nüüd lasen jälle nagu kulda:D

Sellist tulemust ei osanud küll oodata - ülivõimas esikoht - 45-minutise eduga, kusjuures üleüldse oli B-raja esiviisikus ainult üks meestetiim. Tugevate eesti naiste vastupidavus? Minu teooria kõlab küll nii, et naised lihtsalt takistavad meeste pea ees pimedasse metsa eksima tormamist - ja see oli selle võistluse võtmeküsimus.

 

Vot mida tähendab tõsine treenimine (ning sellele järgnev tõsine puhkamine) - lihtsalt ei jõua kirjutada. Nädala lõpp Otepääl oli paras võitlus, kusjuures kehal polnud häda midagi, aga vaim oli kohati pisut väsinud. Iga korralikult lõpetud treening oli väike võit. Aga minu isikliku arvamuse järgi olid need väga edukad kolm treeningnädalat.

Viimastel päevadel Vuokattis kippus ilm juba jaanipäevaseks - kerge vihm ja alla 20 kraadi, aga selle üle ainult hea meel. Nüüd oleme juba mitmendat päeva Eesti leitsakus tagasi ning lausa Otepäälgi. Treeningtsükkel lõppeb laupäeval.